SEMIOSFÄÄRIST

Tänapäeva semiootika vaatab uuesti läbi mõningaid oma põhimõisteid. Teatavasti on semiootika lätteks kaks teadustraditsiooni. Üks neist pärineb Peirce’ilt ja Morriselt ning lähtub märgi kui igasuguse semiootilise süsteemi algelemendi mõistest. Teine tugineb Saussure’i ja Praha koolkonna juhtlausetele ning võtab aluseks keele ja kõne (teksti) antinoomia. Lähenemisviiside lahknevusest hoolimata on neil üks oluline ühisjoon: aluseks võetakse lihtsaim, atomaarne element ja kõike edasist käsitletakse lähtudes sarnasusest temaga. Nii võetakse esimesel juhul analüüsi aluseks isoleeritud märk ja kõiki järgmisi semiootikafenomene vaadeldakse kui märgijadasid. Teine vaatenurk on ilmnenud eriti püüdluses käsitada mis tahes semiootilise akti algelemendi ja mudelina üksikut kommunikatsiooniakti – teatevahetust adressandi ja adressaadi vahel. Selle tulemusena hakati märgilise vahetuse individuaalset akti võtma kui loomuliku keele mudelit, aga loomuliku keele mudeleid kui universaalseid semiootilisi mudeleid; semiootikat ennast püüti tõlgendada keeleteaduse meetodite laiendamisena objektidele, mis traditsioonilisse keeleteadusesse ei kuulunud. Väga selgesti sõnastas selle Saussure’ist lähtunud seisukoha kadunud Isaak Revzin , kui ta sekundaarsete modelleerivate süsteemide 2. suvekooli väitlustes Käärikul (1966) pakkus välja niisuguse määratluse: "Semiootika aineks on igasugune objekt, mis allub keeleteadusliku kirjelduse vahenditele."

Selline lähenemisviis oli kooskõlas teadusmõtlemise tuntud reegliga: liikuda lihtsamalt keerulisemale, ja algastmel kahtlemata õigustas ennast. Ometi peitub temas oht: heuristilist otstarbekohasust (analüüsi hõlpsust) hakatakse tajuma objekti ontoloogilise omadusena ja objektile omistatakse struktuur, mis lihtsatest ja kindlapiirilistest atomaarsetest elementidest lähtudes järk-järgult kerkib nende keerustumise suunas. Keeruline objekt taandatakse lihtsate summaks.

Viimase kahekümne viie aasta jooksul läbitud semiootikauuringute tee lubab näha paljusid asju teisiti. Nagu nüüd võib oletada, pole kindlapiirilisi ja funktsionaalselt ühetähenduslikke süsteeme reaalses talitluses omaette ega isoleeritud kujul olemas. Nende väljaliigendamist tingib üksnes heuristiline vajadus. Eraldi võetuna ei ole ükski neist tegelikult töövõimeline. Nad toimivad ainult paigutatuna teatavasse semiootilisse kontiinumisse, mis on täidetud eritüübiliste ja erisugusel korrastusastmel semiootiliste moodustistega. Niisugust kontiinumit me nimetame semiosfääriks – analoogia põhjal Vladimir Vernadski poolt tarvitusele võetud "biosfääri" mõistega. Tuleb hoiatada, et meie rakendatavat "semiosfääri" mõistet ei aetaks segi Vernadski noosfääri-terminiga . Noosfäär on biosfääri üks arengujärk, etapp, mis seondub inimese mõistusliku tegevusega. Vernadski biosfäär on kosmiline mehhanism, millel on oma kindel koht planeedi kui terviku struktuuris. Paiknedes meie planeedi pinnal ja sisaldades endas kogu elusainekogumit, muundab biosfäär Päikese kiirgusenergia keemiliseks ja füüsiliseks energiaks, mis omakorda läheb meie planeedi "tardunud" elutu mateeria ümbertöötamiseks. Noosfäär moodustub siis, kui valdava tähtsuse selles protsessis saab inimmõistus.1 Noosfäär eksisteerib ainelis-ruumilisena, ta hõlmab osa meie planeedist, semiosfääri ruum aga on abstraktset laadi. See siiski ei tähenda, nagu oleks ruumimõistet tema puhul tarvitatud metafoorses tähenduses. Meil on tegemist teatud kindla sfääriga, millel on endassesuletud ruumi tunnused. Ainult niisuguses ruumis on võimalik kommunikatsiooniprotsesse teostada ja uut informatsiooni toota.

Vladimir Vernadski biosfääri-käsitus võib olla kasulik meie poolt tarvitusele võetava mõiste määratlemisel, seepärast tuleb sel üksikasjalikumalt peatuda. Vernadski on määratlenud biosfääri kui ruumi, mis on täidetud elusainega. "Elusaine," on ta kirjutanud, "on elusorganismide tervikkogum."2 Näib, nagu annaks niisugune määratlus põhjust arvata, et aluseks on võetud üksik elusorganism ja biosfääri moodustab nende organismide kogusumma. Ometi pole see nii. Juba asjaolu, et elusainet on vaadeldud kui orgaanilist tervikut – kui kelmet planeedi pinnal – ja et tema sisemise ülesehituse mitmekesisusest peetakse tähtsamaks tema kosmilise funktsiooni ühtsust – olla mehhanismiks, mis töötab Päikeselt saadava energia ümber Maa keemiliseks ja füüsiliseks energiaks, – räägib sellest, et Vernadski mõistab biosfääri üksikorganismi suhtes primaarsena. "Kõik need elukalgendused on omavahel üliväga tihedasti seotud. Üks ei saa eksisteerida ilma teiseta. See side erinevate elusate kudede ja kalgenduste vahel ning nende muutumatu iseloom on maakoore mehhanismi igipõline omadus, mis avaldub temas kogu geoloogilise aja jooksul."3 Eriti selgelt väljendub see mõte aga järgmises formuleeringus: "Biosfääril on täiesti kindel ehitus, mis määrab eranditult kõik, mis temas toimub. (...) Inimene, nii nagu ta täheldub looduses, – nagu kõik elusorganismidki, nagu mis tahes elusolend – on biosfääri funktsioon selle mingis aegruumis."4

Analoogiline lähenemisviis on võimalik ka semiootikaküsimustes. Semiootilist universumit võib vaadelda kui üksiktekstide ja üksteisele suletud keelte kogumit. Niisugusel juhul näeb kogu ehitis välja nagu üksiktellistest laotuna. Viljakam tundub siiski vastupidine lähenemisviis: kogu semiootilist ruumi võib käsitada ühtse mehhanismina (või isegi organismina). Sel juhul ei ole esmane mitte üks või teine ehituskivi, vaid "suur süsteem", mida nimetatakse semiosfääriks. Semiosfäär on see semiootiline ruum, millest väljaspool on semiosis’e olemasolugi võimatu.

Niisama nagu üksikuid biifsteeke kokku lappides ei saa me tulemuseks vasikat, küll aga võime vasika tükeldamisel saada biifsteegid, nii ei saa me ka semiootilisi üksikakte kokku liites semiootilist universumit. Vastupidi, alles niisuguse universumi – semiosfääri – olemasolu muudab mingi märgilise tegevuse reaalseks.

Semiosfääril on rida iseloomulikke tunnuseid.

Piiritletus. Semiosfääri mõiste seostub teatava semiootilise homogeensuse ja individuaalsusega. Kumbagi mõistet (homogeensust ja individuaalsust), nagu peagi näeme, pole kerge formaalselt määratleda ja nad sõltuvad kirjeldussüsteemist, kuid see ei välista nende reaalsust ega head eristatavust intuitiivsel tasemel. Mõlemad mõisted eeldavad, et semiosfäär on teda ümbritsevast semiootikavälisest või võõrsemiootilisest ruumist piiriga eraldatud.

Semiootilise piiritletuse üks alusmõisteid on piiri mõiste. Et semiosfääri ruumil on abstraktne iseloom, ei ole vaja tema piiri enesele konkreetse kujutluse abil silma ette manada. Nii nagu matemaatikas nimetatakse piiriks punktide hulka, mis kuulub ühtaegu nii sise- kui välisruumi, nii on ka semiootiline piir kakskeelsete "tõlkefiltrite" summa, millede läbimine tõlgib teksti teise keelde (või teistesse keeltesse), mis asub (asuvad) väljaspool kõnealust semiosfääri. Semiosfääri "suletus" ilmneb selles, et ta ei saa kokku puutuda võõrsemiootiliste tekstidega ega mittetekstidega. Et need tema jaoks reaalsuseks muutuksid, peab ta nad mõnda oma siseruumi keelde tõlkima või mittesemiootilised faktid semiotiseerima. Niisiis võib semiosfääri piiri punkte võrrelda meeleretseptoritega, mis tõlgivad välisärritajad meie närvisüsteemi keelde, või tõlkeplokkidega, mis adapteerivad mingile semiootilisele sfäärile tema suhtes välist maailma.

Öeldu põhjal on ilmne, et piiri mõiste on korrelatsioonis individuaalsuse mõistega. Ses mõttes võib öelda, et semiosfäär on "semiootiline isiksus" ja nagu isiksuse puhul ikka, on tema individuaalsus empiiriliselt vaieldamatu ja intuitiivselt silmanähtav, kuid formaalselt raskesti määratletav. Teatavasti sõltub isiksuse kui ajaloolis-kultuurilise semiootikanähtuse piir kodeerimisviisist. Nii näiteks võivad naine, lapsed, mittevabad teenrid, vasallid mõnes süsteemis olla hõlmatud mehe, peremehe ja patrooni isiksusse ning neil puudub iseseisev individuaalsus, teises süsteemis aga võidakse neid vaadelda omaette isiksustena. Selgesti kinnitab seda juriidilise semiootika suhtelisus. Asjaolu, et Ivan Groznõi hukkas koos põlu alla sattunud bojaariga niihästi tema perekonna kui ka kõik ta teenrid, ei tulnud mitte arvatavast kättemaksukartusest (just nagu võinuks holopp provintsi pärusmõisast tsaarile ohtlikuks saada!), vaid arusaamast, et juriidiliselt moodustavad nad kõik koos majapeaga ühe isiku ja järelikult laieneb karistus loomulikult ka neile. Venelased nägid "äikest" – tsaari julmust – selles, et ta laskis hukata nii palju oma inimesi, ent seigas, et põlualuse üksuse hulka arvati kõik antud suguvõsa esindajad, polnud nende jaoks midagi ebaloomulikku. Välismaalased seevastu olid nördinud, et ühe inimese süü pärast kannatas teine. Inglise saadiku naine leedi Rondo (kes polnud Vene õukonnale sugugi vaenulik ning on oma läkitustes kirjeldanud Anna Ivanovna headust ja tundelisust ning Bironi üllameelsust) kirjutas veel 1732. aastal, teatades Dolgorukovite perekonna pagendamisest, oma Euroopa kirjasõbratarile: "Teid võib-olla üllatab naiste ja laste pagendusse saatmine, kuid siin on nii, et kui perekonnapea langeb ebasoosingusse, siis satub põlu alla terve pere."5 Selsamal kollektiivse (antud juhul sugukondliku), ja mitte individuaalse isiksuse mõistel põhineb näiteks ka veretasu – tervet tapja suguvõsa peetakse juriidiliselt vastutavaks isikuks. Sergei Solovjov on kujutlusega kollektiivsest sugukondlikust isikust veenvalt seostanud ka kohajärgust ametissemääramisel: "On selge, et nii tugevate sugulussidemete puhul, kõigi suguvõsaliikmete niisuguse vastutuse puhul üksteise eest, varjutas suguvõsa tähtsus paratamatult täiesti üksikisiku oma; üksikisik oli mõeldamatu ilma suguvõsata: teatav Ivan Petrov oli mõeldamatu kui ainult Ivan Petrov, ta oli mõeldav ainult kui Ivan Petrov koos kõigi oma vendade ning venna- ja õepoegadega. Et isik oli suguvõsaga sedavõrd kokku sulanud, siis kerkis ühe isiku edutamisel terve tema suguvõsa, mõnd suguvõsaliiget ametis alandades aga alandati tervet suguvõsa."6

Semiootilise ruumi piir on selle ruumi kõige olulisem funktsionaalne ja struktuurne positsioon, mis määrab tema semiootilise mehhanismi olemuse. Piir on kakskeelne mehhanism, mis tõlgib välisteated semiosfääri sisekeelde ja vastupidi. Seega saab semiosfäär ainult tema kaudu olla kontaktis mittesemiootilise ja võõrsemiootilise ruumiga. Niipea kui jõuame semantika valda, tuleb meil pöörduda semiootikavälise reaalsuse poole. Ometi ei tohi unustada, et see reaalsus muutub

kõnealusele semiosfäärile "reaalsuseks tema enese jaoks" ainult niivõrd, kuivõrd on tõlgitav tema keelde (niisama nagu rakk saab väliseid keemilisi aineid omastada ainult siis, kui need on muundatud talle omasteks biokeemilisteks struktuurideks – mõlemad juhtumid on ühe ja sama seaduspära ilmingud).

Mis tahes piiri või kelme funktsioon – elusraku membraanist kuni biosfäärini kui kelmeni, mis Vernadski arvates ümbritseb meie planeeti, ja semiosfääri piirini – seisneb sissetungi piiramises, välise filtreerimises ja adapteerivas ümbertöötamises sisemiseks. Eri tasanditel teostub see invariantne funktsioon eri viisil. Semiosfääri tasandil tähendab ta oma eraldamist võõrast, väljaspoolsete teadete filtreerimist ja nende tõlkimist oma keelde, samuti väljaspoolsete mitteteadete muutmist teadeteks, st väljastpoolt saabuva semiotiseerimist ja muutmist informatsiooniks.

Sellest seisukohast kuuluvad kõik tõlkemehhanismid, mis teenindavad väliskontakte, semiosfääri piiri struktuuri.

Neil juhtudel, kui kultuuriruum on territoriaalset laadi, omandab piir ruumilise tähenduse sõna elementaarses mõttes. Ent ka sel juhul säilitab ta oma tähenduse informatsiooni transformeeriva puhvermehhanismina, omamoodi tõlkeplokina. Näiteks kui semiosfäär samastatakse hõlvatud, "kultuurse" ruumiga, tema suhtes väline maailm aga kaootiliste, korratute ürgjõudude valdusalaga, siis saab semiootiliste moodustiste ruumiline paigutus sageli niisuguse ilme: isikud, kes kas oma eriliste võimete tõttu (nõiad) või ameti poolest (sepp, mölder, timukas) kuuluvad korraga kahte maailma ja võivad olla tõlkijaks, asuvad elama territooriumi perifeeriasse, kultuurse ja mütoloogilise ruumi piirile, "kultuursete", maailma organiseerivate jumaluste pühamu aga asetub tsentrisse. Vt vastandust ühelt poolt linnakeskuse, mis kehastab valitsevat sotsiaalset struktuuri, ja teiselt poolt äärevööndi "hukatusliku" ürgjõu vahel 19. sajandi kultuuris – kusjuures ääremaa esineb, näiteks Tsvetajeva "Sõjaväeaguli poeemis", ühtaegu nii linna kui ka selle maailma osana, mis linna hukutab. Tal on kakskeelne loomus.

Kõik suured impeeriumid, millel oli ühine piir rändrahvastega, "stepi" või "barbaritega", asustasid oma piiridele nondesamade rändrahvaste ja "barbarite" hõime, palgates nad piirikaitse teenistusse. Nood asundused moodustasid kultuurilise kakskeelsuse vööndi, mis tagas semiootilised kontaktid kahe maailma vahel. Samasugust semiosfääri piiri funktsiooni täidavad mitmesuguse kultuurilise segunemise piirkonnad: linnad, kaubateed jt koinee-moodustiste ning kreoliseerunud semiootiliste struktuuride alad.

Tüüpiliseks piirimehhanismiks on "piiriäärse romaani" situatsioon, näiteks bütsantsi eeposes Digenisest või siis see, millele vihjatakse "Loos Igori sõjaretkest". Üldse avab "Romeo ja Julia" tüüpi sü žee armuühendusest, mis seob kaht vaenulikku kultuuriruumi, selgesti "piiritsooni mehhanismi" olemuse.

Tuleb aga silmas pidada, et kui oma immanentse mehhanismi seisukohalt piir ühendab kaht semiosis’e-sfääri, siis semiosfääri semiootilise eneseteadvuse seisukohalt (enesekirjeldus metatasandil) ta lahutab neid. End kultuurilis-semiootilises mõttes teadvustada tähendab teadvustada oma spetsiifikat, enda vastandlikkust muude sfääridega. See sunnib rõhutama piirijoone absoluutsust, mis kõnealust sfääri ümbritseb.

Semiosfääri arengu eri ajaloohetkedel võib emb-kumb aspekt domineerida ning teist summutada või selle täiesti maha suruda.

Piiril on semiosfääris veel üks funktsioon: ta on ala, kus semiootilised protsessid toimuvad kiiremini; kultuurioikumeeni perifeerias kulgevad need alati aktiivsemalt, et söösta sealt siis tuumstruktuuridesse ning viimaseid välja tõrjuda.

Üldisemat seaduspärasust illustreerib hästi Vana-Rooma ajaloo näide: mingi tormiliselt laienev kultuuriruum haarab oma orbiiti väljaspoolseid kollektiive (struktuure) ja muudab nad oma perifeeriaks. See ergutab perifeerias tormilist kultuurilis-semiootilist ja majanduslikku kasvu, perifeeria kannab tsentrisse üle oma semiootilisi struktuure, tarnib sinna kultuuriliidreid ja lõpuks sõna otseses mõttes anastab kultuurilise tsentri. See omakorda virgutab (tavaliselt "lätetele" naasmise loosungi all) semiootilist arengut kultuuri tuumas, mis tegelikult kujutab endast nüüd juba uut, ajaloolise arengu käigus tekkinud struktuuri, kuid mõtestab end vanade struktuuride metakategooriates. Opositsioon tsenter/perifeeria asendub opositsiooniga eile/täna.

Et piir on semiosfääri vältimatu osa, siis on semiosfääril "korrastamata" välisümbrust vaja ning viimase puudumise korral konstrueerib ta selle endale ise. Kultuur ei loo mitte üksnes oma sisemist organisatsiooni, vaid ka endast väljapoole jääva desorganisatsiooni tüübi. Antiik konstrueerib endale "barbarid" ja "teadvus" – "alateadvuse". Sealjuures pole üldse oluline, et neil "barbareil", esiteks, võis olla märksa iidsem kultuur ja et nad, teiseks, muidugi ei moodustanud mitte mingit ühtset tervikut, vaid terve kultuurigamma alates põlistest kõrgtsivilisatsioonidest kuni küllalt algelisel arenguastmel hõimudeni. Nii või teisiti sai antiiktsivilisatsioon tunnetada end kultuuritervikuna alles siis, kui oli konstrueerinud selle näivalt ühtse "barbaarse" maailma, mille põhitunnuseks oli ühise keele puudumine antiikkultuuriga. Väljaspoolsed, teispool semiootilist piiri paiknevad struktuurid kuulutatakse mittestruktuurideks.

Hinnang sise- või välisruumile pole ette kindlaks määratud. Tähtis on piiri olemasolu ise. Nii näiteks hindavad 18. sajandi robinsonaadid positiivselt metslaste maailma, mis asub väljaspool tsiviliseeritud ühiskonna semiootikat (metslaste maailmaga võib kõrvutada ka loomade ja laste maailmu, mis on konstrueeritud niisama kunstlikult – tunnuse järgi, et nad asuvad väljaspool kultuuri "tinglikkusi", st väljaspool tema semiootilisi mehhanisme).

Semiootiline ebaühtlus. Eelmises alapunktis öeldust selgub, et "mittesemiootiline" ruum võib tegelikult osutuda mõne teise semiootika ruumiks. Mis kultuurisisesest vaatepunktist näib mittesemiootilise välismaailmana, võib välise vaatleja seisukohalt paista sellesama kultuuri semiootilise perifeeriana. Niisiis, kust läheb mingi kultuuri piir, sõltub vaatleja asukohast.

Küsimuse muudab keerukamaks semiosfääri vältimatu sisemine ebaühtlus, mis on tema organisatsiooni seaduspära. Semiootilist ruumi iseloomustab selgesti esiletuleva organisatsiooniga tuumstruktuuride (sagedamini mitmete) ning perifeeria suunas tõmbuva amorfsema semiootilise maailma olemasolu, mis tuumstruktuure ümbritseb. Kui üks tuumstruktuuridest lisaks domineeriva seisundi saavutamisele tõuseb ka enesekirjelduse staadiumini ning seega arendab välja metakeelte süsteemi, mille abil kirjeldab niihästi iseennast kui ka kõnealuse semiosfääri perifeerset ruumi, siis kerkib reaalse semiootilise kaardi ebaühtluse kohale tema ideaalse ühtsuse tasand. Nende tasandite aktiivsest vastastikusest toimest saab üks semiosfäärisiseste dünaamiliste protsesside allikaid.

Ebaühtlusele ühel struktuuritasandil lisandub tasandite segunemine. Tegelikus semiosfääri on keelte ja tekstide hierarhia harilikult häiritud: nad põrkavad omavahel kokku, nagu asuksid nad ühel ja samal tasandil. Tekstid osutuvad ümbritsetuks keeltega, mis neile ei sobi, neid endid dešifreerivad koodid aga võivad üldse puududa. Kujutlegem muuseumisaali, kus eri vitriinidesse on välja pandud eksponaadid eri sajandeist, pealiskirjad tuntud ja tundmatutes keeltes, dešifreerimisjuhised, metoodikute koostatud selgitavad tekstid, ekskursioonimarsruutide skeemid ja käitumiseeskirjad külastajatele. Kui me paigutame siia veel ka külastajad ja nende semiootilise maailma, ongi tulemuseks miski, mis meenutab pilti semiosfäärist.

Semiootilise ruumi struktuuri heterogeensus loob reservid dünaamilisteks protsessideks ning on üks sfäärisiseseid uue informatsiooni tootmise mehhanisme. Perifeersetes piirkondades, mis ei ole nii jäigalt organiseeritud ja kus leidub paindlikke, "libisevaid" konstruktsioone, kohtavad dünaamilised protsessid vähem vastupanu ning järelikult edenevad kiiremini. Teguriks, mis struktuuri jäikust järsult suurendab ja ta arengut aeglustab, on metastruktuuriliste enesekirjelduste (grammatikate) loomine. Kiiremini arenevad sealjuures need piirkonnad, mis jäid kirjeldamata või on kirjeldatud neile ilmselt sobimatu, "võõra" grammatika kategooriates. See valmistab ette struktuurituuma funktsioonide tulevast nihkumist eelmise arengujärgu perifeeriasse ja senise tsentri muutumist perifeeriaks. Kujukalt on see protsess jälgitav maailmatsivilisatsiooni keskuste ja "ääremaade" geograafilises ümberpaiknemises.

Jagunemine tuumaks ja perifeeriaks on semiosfääri sisekorralduse seaduspära. Tuuma on paigutatud domineerivad semiootilised süsteemid. Ehkki niisugune jagunemine ise on absoluutne, on vormid, mis see jagunemine võtab, semiootiliselt relatiivsed ja nad määrab kirjeldamiseks valitud metakeel, – st nad sõltuvad sellest, kas meil on tegemist enesekirjeldusega (kirjeldusega seesmiselt vaatekohalt ja terminites, mis on kujunenud kõnealuse semiosfääri isearengu käigus), või toimub kirjeldamine välise vaatleja poolt ja teise süsteemi kategooriates.

Perifeersed semiootilised moodustised ei pruugi esineda suletud struktuuridena (keeltena), vaid nende fragmentide või isegi üksiktekstide kujul. Olles antud süsteemile "võõrad", täidavad need tekstid semiosfääri tervikmehhanismis katalüsaatori rolli. Ühelt poolt on piir võõra tekstiga intensiivse tähendustekke ala. Teisalt säilivad semiootilise struktuuri mis tahes killus või üksiktekstis terve süsteemi rekonstrueerimise mehhanismid. Just selle terviklikkuse purunemine kutsub esile kiirendatud "meenutamise" protsessi – semiootilise terviku rekonstrueerimise tema osa põhjal. Niisuguse kadunud keele rekonstrueerimine, mille süsteemis kõnealune tekst mõttekaks muutuks, osutub tegelikult alati uue keele loomiseks – mitte aga vana taasloomiseks, nagu see kultuuri eneseteadvuse seisukohalt paistab.

See, et kultuuris on pidevalt varu kaotsiläinud koodidega tekste, viib selleni, et uute koodide loomise protsessi tajutakse subjektiivselt sageli kui vanade rekonstrueerimist ("meeldetuletamist").

Semiosfääri sisekorralduse struktuuriline ebaühtlus on muu hulgas tingitud ka sellest, et olles loomult heterogeenne, areneb semiosfäär oma eri piirkondades erineva kiirusega. Eri keeltel on erinev aeg ja erisugune tsüklipikkus: loomulikud keeled arenevad märksa aeglasemalt kui mentaal-ideoloogilised struktuurid. Sellepärast ei saa juttugi olla neis kulgevate protsesside sünkroonsusest.

Niisiis läbistavad semiosfääri mitmekordsed sisepiirid, mis ta piirkondi semiootilises mõttes spetsialiseerivad. Informatsiooni translatsioon üle nende piiride, mäng erinevate struktuuride ja allstruktuuride vahel, ühe või teise struktuuri pidevad sihikindlad semiootilised "sissetungid" "võõrale territooriumile" kutsuvad esile tähenduse sünni, uue informatsiooni tekke.

Semiosfääri sisemine mitmekesisus peab silmas ta terviklikkust. Osad ei kuulu tervikusse mitte mehaaniliste detailidena, vaid nagu organid organismi. Semiosfääri tuummehhanismide struktuurse ehituse peamine iseärasus on, et iga osa on ise tervik, suletud oma struktuursesse iseseisvusesse. Tema suhted teiste osadega on keerukad ja paistavad silma suure deautomatiseerituse poolest. Enamgi veel, kõrgeimail tasandeil saavad nad käitumise iseloomu, st sugeneb võime iseseisvalt valida tegevusprogrammi. Asudes struktuurilise hierarhia teistel tasanditel, ilmutavad nad terviku suhtes isomorfismi-omadust. Sel moel on need osad ühtaegu nii terviku osad kui ka tema analoogid. Niisuguse vahekorra selgitamisel võib leida tuge kujundist, mida muus seoses on 14. sajandi lõpul kasutanud tšehhi kirjanik Tomáš Štítný . Niisama nagu nägu peegeldub ühtviisi terviklikult nii peeglis kui ka selle igas killus, mis sel moel osutub nii tervikpeegli osaks kui ka selle analoogiks, nii on ka semiootilises tervikmehhanismis üksiktekst teatud mõttes isomorfne kogu tekstimaailmaga ning kehtib selge paralleelsus individuaalse teadvuse, teksti ja kultuuri kui terviku vahel. Vertikaalne isomorfism eri hierarhiatasanditel paiknevate struktuuride vahel põhjustab teadete hulga kasvu. Nii nagu peeglis peegeldunud objekt sünnitab sadu peegeldusi selle peegli kildudes, samamoodi tira žeeritakse ka semiootilisse tervikstruktuuri sisestatud teadet selle struktuuri madalamatel tasanditel. Süsteem on võimeline muutma teksti tekstide laviiniks.

Põhimõtteliselt uute tekstide väljatöötamine nõuab siiski teistsugust mehhanismi. Siin on vaja põhimõtteliselt teist tüüpi kontakte. Isomorfismimehhanism ehitatakse siin üles teisiti. Et tegemist pole mitte lihtsa edastusaktiga, vaid vahetusega, siis ei piisa siin sarnasussuhtest selles osalejate vahel, vaid peab olema ka mingi erinevus. Lihtsaima tingimuse seda liiki semiosis'ele võiks sõnastada nõnda: selles osalevad allstruktuurid ei pea olema isomorfsed teineteise suhtes, vaid kumbki eraldi peab olema isomorfne kolmanda, kõrgemal tasandil asuva elemendiga, mille süsteemi nad kuuluvad. Nii pole sõnaline ja joonistatud kujutiste ikooniline keel teineteisega isomorfsed. Kuid kumbki neist on eri mõttes isomorfne semiootikavälise tegelikkuse maailmaga, mida nad peegeldavad. Ühelt poolt teeb see võimalikuks teadete vahetamise nende süsteemide vahel, teisalt – teadete ja nende ümberpaigutamisprotsesside mittetriviaalse transformatsiooni.

Kahe ühtaegu sarnase ja erineva kommunikatsioonipartneri olemasolu on dialoogisüsteemi tekke tähtsaim, kuid mitte ainus tingimus. Dialoog kätkeb vastastikkust ja mõlemapoolsust informatsiooni vahetamisel. Kuid selleks on vaja, et edastusaeg vahelduks vastuvõtuajaga.7 See omakorda eeldab diskreetsust – võimalust teha teabeedastuses vaheaegu. See võime – väljastada informatsiooni annustena – on dialoogisüsteemide üldine seaduspära, alates koerte lõhnaaine-eritusest uriini kaudu kuni tekstide vahetamiseni inimkommunikatsioonis. Tuleb silmas pidada, et struktuuri tasandil saab diskreetsus tekkida seal, kus tema materiaalses realisatsioonis tsükliliselt vahelduvad suure aktiivsusega perioodid ja maksimaalselt madala aktiivsusega perioodid. Õigupoolest võib öelda, et diskreetsus tekib semiootilistes süsteemides siis, kui tsüklilisi protsesse kirjeldatakse diskreetse struktuuri keeles. Nii näiteks saab kultuuriloos eristada perioode, kui üks või teine kunst, mis asub aktiivsuse haripunktil, transleerib oma tekste teistesse semiootilistesse süsteemidesse. Need perioodid aga vahelduvad teistega, mil kõnealune kunstiliik otsekui läheks üle "vastuvõtulainele". See ei tähenda, et me selle kunstiliigi isoleeritud ajalugu kirjeldades põrkaksime siin pausidele: kui uurime seda ajalugu immanentselt, paistab ta meile katkematuna. Ent niipea, kui võtame endale ülesande kirjeldada kunstide kooslust mingi ajajärgu raames, märkame selgesti ühtede kunstide ekspansiooni ja justkui "katkestusi" teistes. Seesama fenomen võib seletada veel üht, kultuuriloolastele hästi tuntud, kuid teoreetiliselt lahtimõtestamata nähtust. Kooskõlas enamiku kulturoloogiliste teooriatega peaksid niisugused nähtused nagu renessanss, barokk, klassitsism või romantism, mis on põhjustatud kõnealusele kultuurile universaalsetest teguritest, olema erinevatel kunstilise ja üldse intellektuaalse väljenduse aladel diagnoositavad sünkroonselt. Ometi pakub kultuuri reaalne ajalugu hoopis teistsugust pilti: sarnaste ajastuilmingute saabumisaeg eri kunstiliikides ühtlustub alles kultuuri eneseteadvuse metatasandil ning kandub sealt hiljem üle uurijate kontseptsioonidesse. Reaalses kultuurikoes pole ebasünkroonsus mitte juhuslik hälve, vaid reeglipärane seadus. Transleeriv üksus, mis asub oma aktiivsuse haripunktil, ilmutab ühtlasi novaatorlikke ja dünaamilisi jooni. Tema adressaadid elavad tavaliselt läbi alles kultuuri eelmist arengujärku. On ka teistsuguseid, keerulisemaid vahekordi, kuid ebaühtlus jääb universaalseks seaduspäraks. Immanentsest vaatepunktist katkematud arenguprotsessid muutuvad üldkultuuriliselt seisukohalt diskreetseks just tema mõjul. Sama võib täheldada ka suurte, areaalidevaheliste kultuurikontaktide puhul: Ida–Lääne ja Lääne–Ida kultuurimõjutuste protsess on seotud nende immanentse arengu sinusoidide ebasünkroonsusega ning paistab välisele vaatlejale erisuunaliste aktiivsuste diskreetse vaheldumisena.

Samasugust suhetesüsteemi võib märgata ka mitmesugustes muudes dialoogides, näiteks dialoogides kultuuri tsentri ja perifeeria, tipu ja jalami vahel.

See, et aktiivsuse pulsatsioon avaldub kõrgemal struktuuritasandil diskreetsusena, ei hämmasta meid, kui meenutame, et ka foneemidevahelised piirid eksisteerivad ainuüksi fonoloogilisel, aga sugugi mitte foneetilisel tasandil ja et nad puuduvad kõne ostsillogrammis. Sama võib öelda ka muude struktuuripiiride, näiteks sõnadevaheliste piiride kohta.

Lõpuks peab dialoogil olema veel üks omadus: kuivõrd transleeritav tekst ja talle saadud vastus peavad mingist kolmandast vaatepunktist moodustama ühtse teksti, — kusjuures iseenda vaatepunktist kumbki neist mitte üksnes pole omaette tekst, vaid kaldub ka olema tekst teises keeles —, siis peab transleeritav tekst juba vastust ennetades sisaldama endas võõrale keelele ülemineku elemente. Muidu pole dialoog võimalik. Eespool osundatud artiklis näitas John Newson , kuidas imetava ema ja rinnalapse vahelises dialoogis minnakse vastastikku üle võõra miimika ja võõraste kõnesignaalide keelele. Selle poolest dialoog muide ühepoolsest dressuurist erinebki.

Siit tuleneb näiteks tõsiasi, et suutmaks avaldada tugevat mõju maalikunstile, tuli 19. sajandi kirjandusel võtta oma keelde maalilisuse elemente. Analoogilised nähtused ilmnevad ka areaalidevaheliste kultuurikontaktide puhul.

Dialoogiline (sõna avaras mõttes) tekstivahetus ei ole semiootilises protsessis fakultatiivne ilming. Utoopia isoleeritud Robinsonist, mille lõi 18. sajandi mõtteviis, on vastuolus tänapäevase arusaamaga, et teadvus tähendab teadete vahetamist – alates vahetusest inimese suuraju poolkerade vahel kuni kultuuridevahelise vahetuseni. Teadvus pole võimalik ilma kommunikatsioonita. Ses mõttes saab öelda, et dialoog eelneb keelele ja sünnitab keele.

Just sellel põhinebki semiosfääri-kujutelm: semiootiliste moodustiste kooslus eelneb (mitte heuristiliselt, vaid funktsionaalselt) üksikule isoleeritud keelele ja on tema olemasolu tingimus. Ilma semiosfäärita keel mitte ainult et ei hakka tööle, vaid teda pole olemaski. Semiosfääri erisugused allstruktuurid on vastastikku seotud ega saa töötada ilma üksteise toeta.

Selles mõttes hõlmab tänapäevamaailma semiosfäär, mis sajandite jooksul pidevalt ruumis avardudes on võtnud globaalse ilme, nii tehiskaaslaste kutsungisignaale kui poeetide luuletusi ja loomade häälitsusi. Niisuguste semiootilise ruumi elementide omavaheline seotus pole metafoor, vaid reaalsus.

Semiosfääril on diakrooniline sügavusmõõde, sest ta on varustatud keeruka mälusüsteemiga ega saa ilma selleta funktsioneerida. Mälumehhanisme pole üksnes üksikutel semiootilistel allstruktuuridel, vaid ka semiosfääril kui tervikul. Olgugi et meile, kes me oleme semiosfäärist ümbritsetud, võib ta paista kaootilise ja korratu objektina, autonoomsete osakeste hulgana, tuleb siiski eeldada, et ta on seesmiselt korrastatud, et tema osad on omavahel funktsionaalselt seotud ning nendevaheline dünaamiline suhe kujundab semiosfääri käitumise. Säärane eeldus vastab ökonoomiaprintsiibile, sest muidu oleks raske seletada üksikkommunikatsioonide olemasolu silmanähtavat fakti.

Semiosfääri elementide (allstruktuuride) dünaamiline areng kulgeb nende spetsialiseerumise ja järelikult semiosfääri seesmise mitmekesisuse suurenemise suunas. Ometi ei mineta semiosfäär seejuures oma terviklikkust, sest kõik kommunikatsiooniprotsessid põhinevad invariantsel printsiibil, mis nad omavahel sarnaseks muudab. See printsiip rajaneb sümmeetria—asümmeetria ühendusel (keele tasandil iseloomustas Saussure seda struktuuriomadust kui "sarnasuste ja erinevuste mehhanismi") haripunktide ja sumbumiste perioodilise vaheldumisega kõigi eluprotsesside kulus ning nende mis tahes vormides. Tegelikult võib needki kaks põhimõtet koondada üldisemaks tervikuks: sümmeetriat—asümmeetriat võib käsitada kui mingi ühtsuse liigendamist sümmeetriatasapinnaga, mille tulemusena tekivad peegelduslikud struktuurid – edasise mitmekesisuse kasvu ja funktsioonide spetsialiseerumise allikas. Tsüklilisuse allikaks aga on pöörlemisliikumine ümber sümmeetriatelje.

Nende printsiipide ühendust võib märgata kõige erinevamatel tasanditel – alates kosmoses ja aatomituumas valitseva tsüklilisuse (telgsümmeetria) vastandumisest ühesuunalisele liikumisele, mis domineerib loomariigis ja on tasapindsümmeetria tagajärg, kuni antiteesini mütoloogilise (tsüklilise) ja ajaloolise (lineaarse) aja vahel.

Et nende printsiipide ühendusel on struktuurne iseloom, mis ületab nii inimühiskonna kui ka elusmaailma piirid ning võimaldab sedastada sarnasussuhet kõige üldisemate struktuuride ja näiteks luuleteose vahel, siis mõistagi tekib iseenesest küsimus, kas mitte pole kogu universum teade, mis on osa veelgi üldisemast semiosfäärist. Kas pole maailmakõiksus mitte läbilugemiseks? Vaevalt me oleme suutelised sellele küsimusele kunagi vastama. Dialoogi võimalikkus eeldab ühtaegu nii elementide heterogeensust kui ka homogeensust. Semiootiline heterogeensus eeldab struktuurilist heterogeensust. Ses suhtes on semiosfääri struktuuriline mitmekesisus tema mehhanismi aluseks. Arvatavasti tuleb meid huvitava probleemi puhul nii tõlgendada printsiipi, mille Vernadski on nimetanud "P. Curie– Pasteuri printsiibiks" ja mida ta pidas üheks "teaduse loogika — looduse mõistmise — põhiprintsiibiks": "Dissümmeetriat võib esile kutsuda ainult selline põhjus, millele enesele juba on see dissümmeetria omane."8

Struktuurilise samasuse ja erinevuse ühenduse kõige lihtsam ja ühtlasi kõige levinum juhtum on enantiomorfism, s.o peegelsümmeetria, mille puhul mõlemad osad on võrdsed peegelduses, kuid ebavõrdsed ühitamisel, st suhtuvad teineteisesse nagu parem ja vasak pool. Niisugune vahekord loob sellise vastastikku suhestatud erinevuse, mis erineb niihästi poolte samasusest, mis teeks dialoogi kasutuks, kui ka vastastikku suhestamata erinevusest, mis teeks ta võimatuks. Kui dialoogilised kommunikatsioonid on tähenduse tekke aluseks, siis ühtse enantiomorfiline jagamine ja erineva lähendamine on tähendusloomeseadme osade vastastikuste struktuurisuhete aluseks.9

Peegelsümmeetria ehitab üles hädavajalikud struktuurilise mitmekesisuse ja struktuurilise sarnasuse suhted, mis võimaldavad kehtestada dialoogisuhte. Ühelt poolt pole süsteemid identsed ning väljastavad erinevaid tekste, aga teisalt lähevad nad hõlpsasti üksteiseks üle, mis tagab tekstide vastastikuse tõlgitavuse. Kui võib öelda, et tegemaks dialoogi võimalikuks, peavad selle osalised olema erinevad ja ühtaegu evima oma struktuuris kontrahendi semiootilist kujundit10, siis on enantiomorfism ideaalne elementaarne "dialoogimasin".

Selle tõenduseks, kuidas lihtne peegelsümmeetria põhjalikult muudab semiootilise mehhanismi talitlust, on palindroom. Palindroomi on vähe uuritud, sest et teda on käsitatud kui poeetilist meelelahutust — kui "mängulise sõnakunsti" vilja11, aga vahel ka varjamatu pejoratiivsusega kui "sõnaga žongleerimist"12. Ometi tuleb juba isegi selle nähtuse pinnapealsel vaatlusel ilmsiks üpris tõsiseid probleeme. Praegu ei huvita meid mitte palindroomi omadus säilitada sõna või sõnarühma tähendus nii eest taha kui tagant ette loetuna, vaid see, kuidas sealjuures vahetuvad tekstiloome ja järelikult ka teadvuse mehhanismid.

Meenutagem; kuidas akadeemik Vassili Aleksejev on eritlenud hiina palindroomi . Ta osutab sellele, et isoleeritult võetuna annab hiina hieroglüüf ettekujutuse ainult mõistepesast, konkreetsed semantilised ja grammatilised tunnusjooned aga tulevad avalikuks alles vastastikustes suhetes tekstiahelaga. Ilma sõnade-märkide järjestuseta ei saa määrata ei nende sõnade grammatilist kategooriat ega tegelikku tähendussisu, mis konkretiseeriks isoleeritud hieroglüüfi väga üldist abstraktset semantikat. Edasi demonstreerib Vassili Aleksejev hämmastavaid grammatilisi ja tähendusnihkeid, mis toimuvad hiina palindroomis olenevalt sellest, kumba pidi teda lugeda. Hiina "palindroomis (s.o normaalse värsi sõnade pöördjärjestuses) on kõik hiina silpsõnad, jäädes täpipealt oma kohale, määratud mängima juba sootuks teisi rolle, nii süntaktiliselt kui ka semantiliselt"13. Sellest on Vassili Aleksejev teinud väga huvitava metoodilist laadi järelduse: palindroom on hindamatu materjal hiina keele grammatika tundmaõppimiseks. "Järeldused on selged: 1. Palindroom on parim võimalik vahend illustreerimaks vastastikuseid seoseid hiina silpsõnade vahel, ilma et peaks kasutama samuti kunstlikku, ent kunstipäratut, andevaest, kirvelikult auditoorset ümberpaigutamise menetlust hiina süntaksi harjutamiseks. 2. Palindroom osutub (...) parimaks hiina aineseks, et üles ehitada hiina (aga võib-olla mitte ainult hiina) sõna- ja lihtlauseteooriat."14

Tähelepanekud vene palindroomi kohta viivad teistsugusele järeldusele. Semjon Kirsanovi napp kirjapanek sisaldab väga huvitavaid enesevaatlusi vene palindroomiautori psühholoogiast. Kirsanov jutustab, kuidas ta "juba gümnasistina" oli spontaanselt endamisi lausunud: Тюлень не лют [hüljes ei ole kiskja] — ja järsku märganud, et see fraas on loetav ka tagurpidi. "Sestpeale tabasin end sageli sõnu tagurpidi lugemast (...). Aegamööda hakkasin ma nägema sõnu "tervikuna", ja niisuguseid iseendaga riimuvaid sõnu ja nende ühendeid sugenes spontaanselt."15

Niisiis seisneb vene palindroomi mehhanism selles, et sõna tuleb näha. See võimaldab teda hiljem tagurpidi lugeda. Toimub midagi üpris huvitavat: hiina keeles, kus sõna-hieroglüüf justkui varjab oma morfogrammatilist struktuuri, soodustab tagurpidilugemine selle varjatud konstruktsiooni ilmsikstulekut, esitades terviklikku ja nähtavat kui varjatud järjekindlat struktuurielementide kogumit. Vene keeles aga nõuab palindroom võimet "näha sõnu tervikuna", st tajuda neid kui terviklikku joonist, kui omamoodi hieroglüüfi. Hiina palindroom tõlgib nähtava ja tervikliku diskreetseks ja analüütiliselt diferentseerituks, vene oma aktiveerib risti vastupidist: nähtavust ja terviklikkust. Seega aktiveerib tagurpidilugemine teise ajupoolkera teadvusmehhanismi. Teksti enantiomorfilise muundamise elementaarne fakt muudab temaga suhestatud teadvuse tüüpi.

Nõnda meenutab arusaam palindroomist kui kasutust " žongleerimisest" või mõttetust vigurdamisest seda, mida Krõlovi valmis arvas kukk pärliterast. Kohane on meenutada ka selle valmi moraali:

On võhikutel otsus ühine –

mis neile mõistmatu, see kõik on tühine.16

Palindroom aktiveerib keeletaju varjatud kihte ning on erakordselt väärtuslik materjal eksperimentideks aju funktsionaalse asümmeetria probleemide alal. Palindroom ei ole mitte mõttetu17, vaid mitmemõtteline. Kõrgematel tasanditel omistatakse tagurpidilugemisele maagiline, sakraalne, salajane tähendus. "Normaalselt" loetuna samastatakse tekst "avaliku", tagurpidi loetuna esoteerilise kultuurisfääriga. On iseloomulik, et palindroome kasutatakse loitsudes, maagilistes vormelites, värava- ja hauakirjades, s.o kultuuriruumi piiripealseis ja maagiliselt aktiivsetes paikades — maiste (normaalsete) ja infernaalsete (äraspidiste) jõudude kokkupuutealal. Järgmise tuntud ladinakeelse palindroomi autorluse aga omistas piiskop ja luuletaja Sidonius Apollinarius kuradile enesele:

Signa te signa, temere me tangis et angis.

Roma tibi subito motibus ibit amor.

[Tee ristimärk, tee ristimärk, teadmatult riivad ja rusud mind sellega.

Rooma, nende märkide- žestidega kutsud ootamatult esile armastuse enda vastu.]

Peegeldusmehhanism, mis sünnitab sümmeetrilis-asümmeetrilisi paare, on kõigis tähendusloomemehhanismides nii laialt levinud, et teda võib nimetada universaalseks. Ta hõlmab nii maailmakõiksuse molekulaartaset ja üldstruktuure kui ka inimvaimu kõikehaaravat loomet. Vaieldamatult on ta universaalne nähtuste puhul, mis on määratletavad mõistega "tekst". Paralleelina sakraalse (õige) ja infernaalse (äraspidise) ülesehituse antiteesile on iseloomulik kumera Puhastustule ja nõgusa Põrgu ruumiline peegelduslikkus; Dantel kordavad nad teineteise konfiguratsiooni nagu vorm ja tema täide. Palindroomse sü žeeülesehitusena võib käsitada "Jevgeni Onegini" kompositsiooni, kus liikumisel ühes suunas naine armastab meest, väljendab oma kiindumust kirja teel, kuid saab külma äraütlemise osaliseks, selle vastupidises peegelpildis aga mees armastab naist, väljendab oma kiindumust kirjas ning saab omakorda äraütlemise osaliseks. Seesugune sü žeekonstruktsioon on Puškinile iseloomulik.18 Nii koosneb "Kapteni tütre" sü žee kahest teekonnast: Grinjovi reisist talumeestetsaari juurde, et päästa hätta sattunud Mašat, ning seejärel — Maša teekonnast aadlitsaarinna juurde, et päästa Grinjovi.19 Tegelaste tasandil osutuvad analoogilisteks mehhanismideks teisikud, kes 19. sajandil Euroopa romantilise ja järelromantilise kirjanduse üle ujutasid ning kes sageli otseselt seostusid peegli ja peegelduse teemaga.

Muidugi on kõik need sümmeetriad-asümmeetriad pelgad tähendusloome mehhanismid ning — niisama nagu inimaju bilateraalne asümmeetria on omane mõtlemise mehhanismile, aga ei määra ette selle mõtlemise sisu — määravad küll semiootilise situatsiooni, kuid mitte ühe või teise teate sisu.

Toome veel ühe näite, kuidas peegelsümmeetria muudab teksti olemust. Nikolai Tarabukin avastas maalikompositsiooni alal seaduspära, et pildi paremast alanurgast vasakusse ülanurka suunduv diagonaaltelg loob mulje passiivsusest, vastupidine — alt vasemalt paremale üles suunduv — aga aktiivsusest ja pingest. "Käsiteldavast vaatepunktist pakub huvi Géricault’ üldtuntud maal ""Méduse’i" parv". Selle kompositsioon on rajatud kahele vahelduvale diagonaalile — passiivsele ja aktiivsele diagonaalile. Tuulest aetud parve liikumisjoon suundub paremalt vasakule pildi sügavusse. See kehastab ürgseid loodusjõude, mis kisuvad vägisi kaasa käputäit abituid merehädalisi. Aktiivsele vastassirgele on kunstnik paigutanud mõned inimfiguurid, kes on võtnud kokku viimse jõu, et traagilisest olukorrast välja rabelda. Nad ei ole võitlust lõpetanud. Tõstnud ühe endi seast kõrgele oma kohale, panevad nad ta rätikuga vehkima, et tõmmata endale kaugel silmapiiril mööduva laeva tähelepanu".20 Öeldust järeldub katseliseltki kinnitust leidnud tõsiasi: ühe ja sellesama pildi emotsionaal-tähenduslik rõhk muutub vastupidiseks, kui pilt on gravüüritõmmise tegemisel üle viidud peegelsümmeetriasse.

Täheldatud nähtuste põhjus on selles, et peegeldatavate objektide eneste sisemises struktuuris on olemas sümmeetria- ja asümmeetriatasapinnad. Enantiomorfilisel transformatsioonil sümmeetriatasapinnad neutraliseeruvad ega avalda end kuidagi, struktuurseks põhitunnuseks aga saavad asümmeetriad. Sellepärast on peegelsümmeetriline paarsus dialoogisuhete elementaarseks struktuuriliseks aluseks.

Peegelsümmeetriaseadus on tähendusloomeseadme sisekorralduse üks peamisi struktuuripõhimõtteid. Sü žeetasandil kehtib see niisuguste nähtuste kohta nagu tegelaste "suuruse" ja koomilisuse paralleelsus, teisikute ilmumine, paralleelsed sü žeekäigud ja muud tekstisiseste struktuuride topeldamise ilmingud, mida on küllalt hästi uuritud. Sellesamaga seondub ka peegli maagiline funktsioon ja peegelduslikkuse motiivi tähtsus kirjanduses ja maalikunstis. Sama loomuga on ka "tekst tekstis"-nähtused.21 Samuti võib sellega kõrvutada nähtust, mida oleme käsitlenud mujalgi ning mis on vaadeldav tervete rahvuskultuuride tasandil: vastastikuse tutvumise ja mingisse ühisesse kultuuriilma lülitumise protsess ei kutsu esile mitte ainult eri kultuuride lähenemist, vaid ka nende spetsialiseerumise — mingisse kultuuriühtsusse kuuludes hakkab kultuur teravamalt kultiveerima oma algupära. Teisedki kultuurid omakorda kodeerivad teda kui "erilist", "ebatavalist". Isoleeritud kultuur on "iseendale" alati "loomulik" ja "tavaline". Alles suurema terviku osaks saades omandab ta enese suhtes välise vaatepunkti ja tajub ennast millegi ainulaadsena. "Lääne" ja "Ida" tüüpi kultuuriühisused moodustavad seejuures enantiomorfilisi paare koos "töötava" funktsionaalse asümmeetriaga. Et semiosfääri kõik tasandid — inimisiksusest või üksiktekstist kuni globaalsete semiootiliste ühtsusteni — on justkui üksteise sisse asetatud semiosfäärid, siis on igaüks neist ühtaegu nii dialoogis osaleja (semiosfääri osa) kui ka dialoogi ruum (terve semiosfäär), igaühel neist ilmnevad parem- ja vasakpoolsuse omadused ning igaüks sisaldab madalamal tasandil parem- ja vasakpoolseid struktuure.

Eespool tegime kindlaks, et semiosfääri struktuurne ülesehitus rajaneb ruumilise sümmeetria-asümmeetria ristumisel ajaliste protsesside intensiivsuse ja vaibumise sinusoidse vaheldumisega; see tekitab diskreetsuse. Pärast kõike öeldut võime taandada need kaks telge üheks: parem- ja vasakpoolsuse ilminguks, mis alates geneetilis-molekulaarsest tasandist kuni kõige keerulisemate informatsiooniprotsessideni on lähtekohaks dialoogile — kõigi tähendusloomeprotsesside alusele.

1 "Teadusmõtte, teadusliku teadmise ajalugu (...) on ühtlasi biosfääris uue jõu – teadusmõtte – loomise ajalugu. Varem see jõud biosfääris puudus." ( В. Вернадский . Размышления натуралиста: Научная мысль как планетаоной явление. Moskva , 1 9 7 7 . Rmt 2 . Lk 2 2 . )

2 В. Вернадский . Избранные труды по биохимии . Moskva , 1967. Lk 350.

3 В. Вернадский . Избранные сочинения. В 6 т . Moskva , 1960. Kd 5. Lk 101.

4 В. Вернадский . Размышления натуралиста . Rmt 2. Lk 32.

5 Письма леди Рондо, жены английского резидента при русском дворе в царствование имп. Анны Иоановны / Ред и прим. С. Шубинского . Sankt-Peterburg , s.a . Lk 4 6 .

6 С. Соловьев . История Росси и с древнейших времен . Sankt-Peterburg , s.a. Rmt 3. Vrg 679.

7 J. Newson , Dialogue and Development // Action, Gesture and Symbol: The Emergence of Language / Ed. by A. Lock. London; New York; San Francisco, 1978. Lk 33.

8 В. Вернадский . Правизна и левизна // В. Вернадский, Размышления натуралиста Rmt 2. Lk 149.

9 Вяч. Вс. Иванов . Чет и нечет: Асимметрия мозга и знаковых систем . Moskva , 1978.

10 Vt selle kohta: Е . Падучева . Тема языковой коммуникации в сказках Льюиса Кэрролла // Семиотика и информатика. Mosk va , 1982. Kd 18.

11 А. Квятковский , Поэтический словарь . Moskva , 1966. Lk 190.

12 Словарь литературоведческих терминов / Ред. - сост . Л . Тимофеев и С. Тураев. Moskva , 1974. Lk 257.

13 В . Алексеев , Китайский палиндром и его научно - педагогической использование // Памяти академика Льва Владимировича Щербы. Leningrad , 1951. Lk 95.

14 Sealsamas. Lk 102.

15 С . Кирсанов , Поэзия и палиндромон // Наука и эизнь . 1966. Nr 7. Lk 76.

16 И . Крылов , Полное собрание сочинений : [ В 3 т . ] Moskva , 1946. Kd 3. Lk 51. (A.Tuuliku eestindus: I. Krõlov, Valitud valmid. Tallinn, 1969. Lk 57.)

17 S. Kalatšova kommenteerib oma, Krõlovi tegelase vaatekohalt kirjutatud märkuses Hlebnikovi poeemi "Razin" niiviisi: "Sõnade ja sõnaühendite tähendus, mõte enam autorit ei huvita (...). Nende ridade valik on motiveeritud ainuüksi sellega, et neid võib ühesuguse eduga lugeda paremalt vasakule ja vasakult paremale" (Словарь литературоведческих терминов. Moskva, 1974. Lk 441).

18 Vt Д . Благой , Мастерство Пушкина. Moskva , 1955. Lk 101 jj.

19 Vt Ю. Лотман , Идейная структура " Капитанской дочки " // Пушкинский сборник. Pskov, 1962.

20 Н . Тарабукин , Смысловое значение диагональных композиции в живописи // Труды по знаковым системам. Tartu, 1973. Kd 6. Lk 479. ( Ученые записки Тартуского государственного университета . Nr 308).

21 Vt Vjatšeslav Ivanovi, Peeter Toropi, Juri Levini, Roman Timentšiku ja nende ridade autori artikleid kogumikus "Текст в тексте" (Труды по знаковым системам. Tartu, 1981. Kd 14; Ученые записки Тартуского государственного университета . Nr 567).

1984