M ÜÜT – NIMI – KULTUUR*
I
1.Maailm on mateeria.
Maailm on ratsu.
Teine neist lausetest on pärit kahtlemata mütoloogilisest tekstist (upanišaadidest), esimene aga võiks sobida vastupidist tüüpi teksti näiteks. Hoolimata nende tarindite vormilisest sarnasusest on nad põhimõtteliselt erinevad:
a) ühesugune koopula (on) tähistab siin loogilises mõttes täiesti erinevaid operatsioone: esimesel juhul on tegemist teatud vastastikuse suhtega (mida võib võtta näiteks kui üksiku suhet üldisesse, arvamist hulka jne), teisel juhul aga otsese samastamisega;
b) ka predikaadid on erinevad. Tänapäeva teadvuse seisukohalt kuuluvad sõnad mateeria ja ratsu loogilise kirjelduse eri tasanditele: esimene kaldub metakeele, teine objektkeele tasandi poole. Tõepoolest, ühel juhul on meie ees viide metakirjelduse kategooriale, s.t mingile abstraktsele kirjelduskeelele (teisisõnu mingile abstraktsele konstruktile, millel väljaspool seda kirjelduskeelt tähendus puudub), teisel juhul niisamasugusele esemele, mis ent asetseb hierarhiliselt kõrgemal astmel, algobjektile, eseme algkujule. Esimesel juhul on oluline isomorfismi põhimõtteline puudumine kirjeldatava maailma ja kirjeldussüsteemi vahel; teisel juhul vastupidi – säärase isomorfismi põhimõtteline tunnistamine. Teist kirjeldustüüpi nimetame edaspidi “mütoloogiliseks”, esimest “mittemütoloogiliseks” (või “deskriptiivseks”).
JÄRELDUS. Esimesel juhul (deskriptiivne kirjeldus) viidatakse metakeelele (metakeele kategooriale või elemendile). Teisel juhul (mütoloogiline kirjeldus) viidatakse metatekstile, s.o tekstile, millel on kõnealuse teksti suhtes metalingvistiline funktsioon; seejuures kuuluvad kirjeldatav objekt ja kirjeldav metatekst ühte ja samasse keelde.
TULEMUS. Sellepärast on mütoloogiline kirjeldus põhimõtteliselt monoloogiline – selle maailma esemeid kirjeldatakse niisamasuguse maailma kaudu, mis on ülesehitatud niisamasugusel viisil. Mittemütoloogiline kirjeldus aga on kindlalt polülingvistiline – viide metakeelele on tähtis just nimelt viitena teisele keelele (ükskõik kas abstraktsete konstruktide keelele või võõrkeelele – tähtis on tõlke-interpretatsiooni protsess ise). Vastavalt on ka mõistmine ühel juhul seotud tõlkimisega (selle sõna avaras mõttes) ja teisel juhul äratundmisega, identifitseerimisega. Tõepoolest, kui deskriptiivsete tekstide puhul informatsioon üldse alles selgubki tõlke kaudu – ja tõlge informatsiooni kaudu –, siis mütoloogilistes tekstides on tegemist objektide transformatsiooniga, ja nende tekstide mõistmine on järelikult seotud selle transformatsiooni protsesside mõistmisega.
Niisiis võib asjaloo lõppkokkuvõttes taandada vastandusele põhimõtteliselt ükskeelse teadvuse ja sellise teadvuse vahel, mis vajab vähemalt kaht erisuguselt ülesehitatud keelt. Teadvust, mis loob mütoloogilisi kirjeldusi, nimetame “mütoloogiliseks”.
Märkus. Võimalike vääritimõistmiste vältimiseks peab rõhutama, et siinses töös ei paku meile omaette huvi müüt kui eripärane jutustav tekst ega järelikult ka mütoloogiliste süžeede struktuur (ega ka mitte vaatenurk, mis käsitab müüti süsteemina ja seoses sellega keskendab tähelepanu mütoloogiliste elementide paradigmaatikale). Rääkides müüdist või mütologismist peame kogu aeg silmas just müüti teadvuse fenomenina. (Kui vahel tulebki meil viidata mõnedele süžeesituatsioonidele, mis iseloomustavad müüti kui teksti, siis huvitavad nemadki meid eelkõige kui mütoloogilise teadvuse saadus.)
2. Mütoloogilise teadvuse silmis paistab maailm koosnevana objektidest, mis:
1) kuuluvad ühte ja samasse järku (loogilise hierarhia mõiste põhimõtteliselt seda tüüpi teadvuse piiresse ei mahu);
2) ei jagune tunnusteks (iga asja käsitatakse integraalse tervikuna);
3) on ühekordsed (kujutlus asjade mitmekordsusest eeldab nende lülitamist mingitesse ühishulkadesse, s.o metakirjeldustasandi olemasolu).
Paradoksaalsel moel on mütoloogiline maailm küll ühejärguline loogilise hierarhia mõttes, kuid see-eest üpriski hierarhiseeritud semantilisest aspektist; ta ei jagune tunnusteks, kuid on seejuures vägagi jagatav osadeks (ainelisteks koostisosadeks); ja lõpuks, esemete ühekordsus ei takista mütoloogilisel teadvusel käsitamast – meie jaoks veidral viisil – ühe ja samana asju, mis mittemütoloogilise mõtlemise seisukohalt on täiesti erinevad.
Märkus . Mütoloogilist mõtlemist võib meie vaatekohalt pidada paradoksaalseks, kuid mitte kuidagi primitiivseks, sest ta tuleb edukalt toime keerukate klassifitseerimisülesannetega. Kõrvutades tema mehhanismi meile harjumuspärase loogikaaparaadiga, saab osutada mõningasele funktsioonide paralleelsusele.
Tõepoolest:
metakeelekategooriate hierarhiale vastab müüdis objektide eneste hierarhia, lõppkokkuvõttes maailmade hierarhia;
jagunemisele diferentsiaaltunnusteks vastab müüdis jagunemine osadeks (“osa” vastab müüdi puhul funktsionaalselt “tunnusele” deskriptiivses tekstis, kuid erineb temast tunduvalt oma mehhanismi poolest, sest ei iseloomusta tervikut, vaid samastub sellega);
klassi mõistele loogikas (mingite objektide hulk) vastab müüdis kujutlus (mittemütoloogiliselt seisukohalt) paljudest objektidest kui ühest ja samast objektist.
3. Sel viisil visandatud mütoloogilises maailmas leiab aset küllalt eripärast tüüpi semiosis, mis üldiselt taandub nimetamise protsessile: märk on mütoloogilises teadvuses analoogiline pärisnimega. Meenutame ses seoses, et pärisnime üldtähendus on põhimõtteliselt tautoloogiline: üht või teist nime ei iseloomusta diferentsiaaltunnused, vaid ta ainult tähistab objekti, millele see nimi on kinnistunud; ühenimeliste objektide hulgal ei pea ilmtingimata olema mingeid muid eriomadusi peale omaduse kanda antud nime1.
Kooskõlas sellega: kui lause Ivan on inimene [Иван – человек ] ei kuulu mütoloogilisse teadvusse, siis üks tema mütologiseerimise võimalikke tulemusi võiks olla näiteks fraas Ivan-Inimene [Иван-Человек ] – ja nimelt sel määral, kuivõrd sõna “inimene” viimases fraasis esineb kui pärisnimi, mis vastab objekti personifikatsioonile ega ole taandatav “inimlikkusele” (või üldse ühtedele või teistele “homo sapiensi” tunnustele)2. Vrd teisalt analoogilist fraasipaari: Ivan on herakles [ ?Иван – геркулес ] ja Ivan Herakles [Иван Геркулес ]; ühel juhul esineb “Herakles” kui üldnimi, teisel juhul kui pärisnimi, mis on suhestatud konkreetse isikuga, kes kuulub teise hüpostaasi; viimasel juhul ei iseloomustata Ivani mitte mingi üksiktunnuse järgi (näiteks füüsilise jõu tunnuse järgi), vaid integraalse terviku kaudu – nimetamise kaudu. Võib nõustuda, et sel näitel on mõneti kunstlik iseloom, kuna tegelikult on meil raske samastada konkreetset isikut mütoloogilise Heraklesega: viimane seostub meie jaoks kindla kultuuri- ja ajalooperioodiga. Kuid saab tuua ka täiesti reaalse näite: 18. sajandi Venemaal nimetasid Peeter I vastased teda “antikristuseks”. Ühed sealjuures iseloomustasid niiviisi tema isiksust ja tegevust, teised aga uskusid, et Peeter I tõepoolest ongi Antikristus. Üks ja sama tekst, nagu näeme, võib funktsioneerida olemuslikult erineval viisil.
Seega toodud näidetes üldnimedest predikaatses konstruktsioonis toimub suhestumine mingi abstraktse mõistega, aga vastavates pärisnimedega näidetes toimub teatud samastamine (suhestumine isomorfse objektiga teises hüpostaasis). Artikleid kasutavates keeltes võib mõnel juhul säärane transformatsioon nähtavasti teostuda ka nii, et nimi, mis esineb predikaadi funktsioonis, determineeritakse määrava artikli abil. Õigupoolest muudab määrav artikkel sõna (täpsemalt, determineeritud ühendi) nimetuseks, tõstes tähistatava objekti esile kui tuntu ja konkreetse3 .
Märkus. Tuleb toonitada seost mõnede tüüpiliste süžeesituatsioonide ja mütoloogilise maailma nominatiivse olemuse vahel. Säärased on näiteks situatsioonid, kus on tegemist: “nimeandmisega” asjadele, millel nime pole, ja mis on ühtaegu käsitatav ka loomisaktina4 ; ümbernimetamisega kui ümberkehastumise või ümbersünniga; keele (näiteks lindude või loomade keele) valdamisega; õige nimetuse äraarvamise või varjamisega5 . Niisama kõnekad on mitmesugused tabud, mida on kehtestatud pärisnimedele; samal ajal osutab üldnimedegi (näiteks loomade ja haiguste nimetuste) tabustamine mitmel puhul kindlalt sellele, et neid nimetusi mõistetakse just pärisnimedena (ja järelikult talitlevad nad ka mütoloogilises maailmamudelis)6 .
Võib öelda, et oma viimses abstraktsioonis taandub pärisnime üldtähendus müüdile. Just pärisnimedesfääris toimub see sõna ja denotaadi samastumine, mis on nii omane mütoloogilistele kujutlustele ja mille tunnuseks on ühelt poolt kõikvõimalikud tabud, teiselt poolt pärisnimede muutmine (vt edaspidi ptk III, punkt 2).
See nimetuse ja nimetatava samastumine omakorda tekitab kujutluse pärisnimede ebakonventsionaalsest loomupärast, nende ontoloogilisest olemusest7 . Siit tulenevalt võib mütoloogilist teadvust semiosis’e arengu seisukohast mõista kui asemiootilist.
Niisiis on müüt ja nimi loomu poolest otseselt seotud. Teatud mõttes tingivad nad vastastikku teineteist, üks taandub teisele: müüt on personaalne (nomineeritud), nimi – mütoloogiline8 .
3.1. Öeldu põhjal võib oletada, et pärisnimede süsteem ei moodusta loomulikus keeles mitte üksnes kategoriaalset sfääri, vaid ka erilise mütoloogilise kihi. Mitmetes keelesituatsioonides lahkneb pärisnimede käitumine muude keelekategooriate sõnade vastavast käitumisest sedavõrd, et see viib vägisi mõttele, et meie ees seisab mingi teine, teistmoodi organiseeritud keel, mis loomuliku keele kihtkonda on hõlmatud.
Loomuliku keele mütoloogiline kiht ei piirdu üksnes pärisnimedega, kuid pärisnimed moodustavad selle tuumiku. Nagu näitab terve hulk lingvistilisi eriuurimusi (praegusajal töötavad selles suunas Svetlana Tolstaja ja Nikolai Tolstoi ), eristub keeles üldse omaette leksikaalne kihistis, millel on ekstranormaalne foneetika, aga ka isesugused grammatilised tunnused, mis kõnealuse keele taustal tunduvad anomaalsed: siia kuuluvad muu hulgas helijäljendused, mitmesugused ekspressiivse leksika vormid, niinimetatud lastekeele sõnad (nursery-words)9 , loomade kutsumise ja liikuma sundimise vormelid jms. Sealjuures keelekasutaja enese vaatepunktist paistab see kihistis algsena, loomulikuna, mittemärgilisena. Eriti märkimisväärne on, et vastavaid elemente kasutatakse just kõnesituatsioonis lastega (lastekeele sõnad), loomadega (kutsumissõnad, vrd ka loomade nimetusi nende värvi järgi jne), mõnikord ka välismaalastega jms. On iseloomulik, et seda tüüpi sõnad võivad nii oma vormi kui kasutuse poolest liituda pärisnimedega: nii näiteks võtavad vene keeles “lastekeele sõnad” kuju hüpokoristiliste pärisnimede tüübi järgi ( киса ‘kiisu’, бяка ‘pähh’; вова hundi, петя kuke tähistajana jne), kutsumissõnad (цып-цып ‘tip-tip’, кис-кис ‘kiiss-kiiss’,’) aga esinevad sisuliselt vokatiivivormidena (tuletatuna vastavalt sõnadest цыпа ‘tibu’, киса ‘kiisu’ jne). Sama kõnekas on seejuures ilmnev ühtsus lastekeelega, mille seletuseks on see eriline roll, mis pärisnimedel on lapse maailmas, kus üldse kõik sõnad võivad potentsiaalselt esineda pärisnimedena (vt lähemalt edaspidi, ptk I, punkt 5).
4. Mütoloogilist maailma iseloomustab eriomane mütoloogiline ruumi-käsitus: seda ei kujutleta mitte tunnuselise kontiinumina, vaid pärisnimesid kandvate üksikobjektide kogumina. Objektidevahelistes tühemikes ruum otsekui katkeb, omamata seega sellist, meie vaatekohalt põhjapanevat tunnust nagu pidevus. Selle üheks tagajärjeks on, et mütoloogiline ruum koosneks nagu “lappidest” ja et üleminek ühest locus’est teise võib toimuda väljaspool aega, mõne bõliinaliku kinnisvormeli abil, või suvaliselt lüheneda või pikemaks venida võrreldes ajavooluga, mis kulgeb pärisnimedega tähistatud locus’tes. Teiselt poolt võib objekt uude kohta sattudes kaotada sideme oma eelmise seisundiga ja saada uueks objektiks (mõnel juhul võib kaasneda ka nimevahetus). Siit tuleneb mütoloogilisele ruumile iseloomulik võime modelleerida teisi, mitteruumilisi (semantilisi, väärtuselisi jne) suhteid.
Mütoloogilise ruumi täidetus pärisnimedega annab tema siseobjektidele lõpliku, loendatava iseloomu, talle endale aga piiritletuse-tunnused. Ses mõttes on mütoloogiline ruum alati väheldane ja suletud, kuigi müüdis endas võib sealjuures käia jutt kosmilistest mõõtkavadest10 .
Mis puutub mütoloogilise maailma piiritletusse, loendatavusse, siis võib viidata asjaolule, et mitme erineva denotaadi olemasolu pärisnimel on põhimõtteliselt vastuolus tema olemusega (ja tekitab olulisi kommunikatsiooniraskusi), üldnime puhul aga on eri denotaatide olemasolu samahästi kui normaalne nähtus.
Märkus. Müüdi kui teksti süžee rajaneb üpris sageli sellel, kuidas kangelane ületab “tumeda”, suletud ruumi piiri ja siirdub väljaspoolsesse, piirideta maailma. Ent seesuguste süžeede tekkemehhanism tugineb just kujutlusele väikese, “pärisnimede maailma” olemasolust. Seda liiki mütoloogiline süžee algab siirdumisest maailma, mille esemete nimetused on inimesele tundmatud. Siit tulenevad süžeed kangelase vältimatust hukust, kui ta läheb väljaspoolsesse maailma ilma teadmisteta mitteinimlikust nominatsioonisüsteemist, ja ellujäämisest, kui tal imekombel on õnnestunud niisugused teadmised hankida. Juba “võõra”, avatud maailma olemasolu ise eeldab “oma”, loendatavuse-tunnusjoontega varustatud ja pärisnimesid kandvate objektidega täidetud maailma olemasolu.
5. Eelpool iseloomustatud mütoloogilisest teadvusest võib saada vahetu vaatluse ese, kui pöördume varases eas lapse maailma poole. Kalduvus käsitada keele kõiki sõnu pärisnimedena11 , teadmise samastamine nimetamisega, eripärane ruumi- ja ajakogemus (vrd Tšehhovi juttu “Griša”: “Seniajani tundis Griša üksnes neljakandilist maailma, mille ühes nurgas seisab ta voodi, teises lapsehoidja kast, kolmandas tool ja neljandas põleb ikoonilambike”12 ) ning mitmed muud tunnused, mis ühtivad mütoloogilise teadvuse kõige iseloomulikumate tunnusjoontega, lubavad rääkida lapseteadvusest kui tüüpiliselt mütoloogilisest teadvusest13 . Nähtavasti pole lapse maailmas teatud arengujärgus päris- ja üldnimedel põhimõttelist vahet, s.o see vastandus pole üldse relevantne.
Siin on kohane meenutada Roman Jakobsoni ülimalt olulist tähelepanekut, et pärisnimed on esimesed, mis laps ära õpib, ja viimased, mis afaatiliste kõnehäirete korral kaovad. Seejuures on märkimisväärne, et laps, võtnud täiskasvanute kõnest üle asesõnavormid – mis on pärisnimedest hilisemad, nagu autori vaatlused kinnitavad, – kasutab neid pärisnimedena: “Näiteks püüab ta (s.o laps – J.L., B.U.) monopoliseerida 1. isiku asesõna: “Sa ei tohi öelda enda kohta ‘mina’. Ainult mina olen mina, ja sina oled ainult sina”.”14
Sellega on huvitav kõrvutada asesõnade (“tema”, “too” jt) tabuistlikku tarvitamist, mida mitmesugustes etnograafilistes piirkondades esineb kuradi, metsa- ja majavaimu ning teisalt oma naise või mehe nimetamisel (seoses abikaasadele kehtiva keeluga nimetada teineteist pärisnimega) ja kus asesõna tegelikult toimib pärisnimena15 .
Sama ilmekas on õigupoolest ka tegevuse tähistamine lastekõnes. Jõudnud kohani, kus täiskasvanu tarvitaks tegusõna, võib laps minna üle tegevuse paralingvistilisele kujutamisele, mida saadab interjektiivne sõnalooming. Seda võib pidada just lastekõnele eriomaseks jutustamisvormiks. Laste jutustamisviisile lähimaks mudeliks oleks siin kunstlikult komponeeritud tekst, kus objekte nimetataks pärisnimedega, tegevusi kirjeldataks aga sissemonteeritud filmikaadritega16 .
Tegusõnatähenduste säärases edastamisviisis ilmneb mõtlemise mütologism eriti näitlikult, sest tegevust ei abstraheerita siin asjast, vaid ta moodustab oma kandjaga terviku ja võib esineda pärisnime olekuna.
Võib oletada, et ontogeneetiliselt tingitud mütoloogiline kihistus on teadvuses (ja keeles) kinnistunud, muutes selle heterogeenseks ja luues lõpptulemusena pinge mütoloogilise ja mittemütoloogilise taju pooluste vahel.
5.1. Peab kindlasti rõhutama, et mütoloogilise mõtlemise “puhas”, s.o täiesti järjekindel mudel pole tõenäoliselt dokumenteeritav ei etnograafiliste andmete ega lapse vaatlemise kaudu. Mõlemal juhul on uurijal reaalselt tegu oma korralduselt komplekssete tekstidega ja rohkem või vähem heterogeense teadvusega. Lisaks vaatleja teadvuse häirivale mõjule tingib seda ka asjaolu, et järjekindlalt mütoloogiline etapp peaks kuuluma nii varajasse arengujärku, mis põhimõtteliselt pole jälgitav ei kronoloogiliste kaalutluste tõttu ega ka põhimõttelise võimatuse pärast astuda sellega ühendusse, ning ainsaks uurimisvahendiks jääb rekonstruktsioon. Samavõrra võimalik on ka teine põhjendus: et heterogeensus on inimteadvuse igipõline omadus ja selle teadvuse mehhanismile on tingimata vajalik vähemalt kahe süsteemi kohalolu, mis poleks lõpuni teineteiseks tõlgitavad.
Esimese lähenemisviisi korral pääseb esile mütologismi olemuse stadiaalne seletus (mis tegelikult tavaliselt muutub hinnanguliseks), teisel juhul – mütologismi tõlgendamine tüpoloogiliselt universaalse nähtusena. Mõlemad lähenemisviisid täiendavad teineteist. Võib märkida, et puhtformaalsest vaatepunktist (kaldudes kõrvale küsimuse tuumast) vastab mütoloogilise teadvuse ruumilise või ajalise lokaliseerimise põhimõte (mis seostab seda teadvust ühe või teise järguga inimkonna arengus või siis ühe või teise etnograafiliselt piiritletud areaaliga) ise õigupoolest just tollele mütoloogilisele ruumikontseptsioonile, millest oli eespool jutt. Ja vastupidi: mütologismi tunnistamine tüpoloogiliselt universaalseks nähtuseks on täies kooskõlas tinglik-loogilise maailmapildiga.
Igal juhul tuleb silmas pidada, et etnilised rühmad, mis asuvad kahtlemata kultuuriarengu varajastes staadiumides ja kelle mõtlemist iseloomustab selgelt väljendatud mütologism, võivad sageli ilmutada üllatavat suutlikkust luua ka keerukaid ja detailseid loogilist tüüpi klassifikatsioone (vrd mitmesuguseid taime- ja loomariigi klassifikatsioone abstraktsete tunnuste põhjal Austraalia aborigeenidel)17. Võib öelda, et sel juhul eksisteerib mütoloogiline mõtlemine koos loogilise ehk deskriptiivse mõtlemisega. Teisalt võib mütoloogilise mõtlemise elemente mõnel juhul avastada ka tänapäeva tsiviliseeritud ühiskonna kõnelises argikäitumises18.
6. Öeldust järeldub, et mütoloogiline teadvus on põhimõtteliselt tõlkimatu teistsuguse kirjelduse tasandile, on endassesuletud – ja seega mõistetav üksnes seestpoolt, mitte väljast. Osalt tuleneb see juba mütoloogilisele teadvusele omasest semiosis’e tüübist, mille lingvistiliseks paralleeliks on pärisnimede tõlkimatus. Räägitu taustal oleks kahtlane juba üksi võimaluski, et müüti kirjeldab tänapäeva teadvuse kandja, – kui poleks mõtlemise heterogeensust, mis hoiab endas alal teatud kihid, mis on isomorfsed mütoloogilise keelega.
Niisiis lubab just meie mõtlemise heterogeenne loomus meil mütoloogilise teadvuse konstrueerimisel toetuda oma seesmisele kogemusele. Mõnes mõttes on mütoloogia mõistmine võrdväärne tema meeldetuletamisega.
II
1. Mütoloogiliste tekstide olulisust mittemütoloogilist tüüpi kultuurile kinnitavad muuhulgas pidevad katsed tõlkida neid tekste mittemütoloogilist tüüpi kultuuride keeltesse. Teaduse vallas sünnitab see mütoloogiliste tekstide loogilisi tõlgendusi, kunsti vallas – aga mõnikord ka lihtsa tõlke puhul loomulikku keelde – metafoorseid konstruktsioone. Tuleb toonitada põhimõttelist erinevust müüdi ja metafoori vahel, ehkki viimane on esimese loomulikuks tõlkeks meie teadvuse tavavormidesse. Mütoloogilises tekstis endas on metafoor kui selline õigupoolest võimatu.
2. Mõnikord tajutakse mittemütoloogilise teadvuse kategooriatesse tõlgitud metafoorset teksti sümboolsena. Säärast sümbolit19 võib tõlgendada kui tagajärge sellest, et müüti on loetud hilisema semiootilise teadvuse seisukohalt – s.o teda on ekslikult tõlgendatud kui ikoonilist või kvaasiikoonilist märki. Kuigi ikoonilised märgid on mingil määral mütoloogilistele tekstidele lähedasemad, on nad tinglikku tüüpi märkidena põhimõtteliselt siiski uuema teadvuse nähtus.
Mis puutub sümbolisse ja tema vahekorda müüdiga, siis tuleks vahet teha sümbolil kui märgitüübil, mida mütoloogiline teadvus otseselt esile kutsub, ja sümbolil kui märgitüübil, mis eeldab üksnes mütoloogilist situatsiooni. Vastavalt peaks eristama sümbolit viitena müüdile kui tekstile ja sümbolit viitena müüdile kui žanrile. Viimasel juhul võib sümbol muide püüelda mütoloogilise situatsiooni tekitamisele, esinedes loova algena.
Juhul kui sümboolne tekst on seotud mingi mütoloogilise tekstiga, esineb viimane esimese suhtes metatekstina ja sümbolile vastab selle teksti mingi konkreetne element20. Juhul aga, kui sümboolne tekst on seotud müüdi kui žanriga, s.o mingisuguse liigendamata mütoloogilise situatsiooniga, esineb mütoloogiline maailmamudel, teinud läbi funktsionaalseid muutusi, metasüsteemina, mis etendab metakeele osa; kooskõlas sellega ei vasta siis sümbolile mitte metateksti element, vaid metakeele kategooria. Eespool toodud määratlusest järeldub, et esimese käsituse korral sümbol õigupoolest ei välju mütoloogilise teadvuse raamidest, teisel juhul aga kuulub ta mittemütoloogilisse teadvusse (s.o teadvusse, mis kutsub esile “deskriptiivseid”, mitte “mütoloogilisi” kirjeldusi).
Näidetena sümbolismist, mis pole suhestatud mütoloogilise teadvusega, sobivad mõned 20. sajandi alguse, nt vene “sümbolistide” tekstid. Võib öelda, et siin on mütoloogiliste tekstide elemendid organiseeritud mittemütoloogilisel põhimõttel ja üldiselt isegi pseudoteaduslikul viisil.
3. Kui uuemaaegsetes tekstides võivad mütoloogilised elemendid olla organiseeritud ratsionaalselt, s.o mittemütoloogiliselt, siis risti vastupidist olukorda saame jälgida barokktekstides, kus abstraktsed konstruktid on organiseeritud mütoloogilise põhimõtte järgi: loodusjõud ja omadused võivad käituda kui mütoloogiamaailma kangelased. Seletuseks on siin see, et barokk tekkis religioosse kultuuri taustal; uusaegne sümbolism aga tekkis ratsionaalse teadvuse ja sellele harjumuspäraste seoste taustal.
Märkus. Seetõttu muide on sisuliselt mõttetu vaielda selle üle, kumba barokk endast ajalooliselt kujutab – kas vastureformatsiooni ja eksalteeritud katoliikliku mõtte ilmingut või siis “realistlikku” ja “optimistlikku” renessansikunsti. Barokk-kultuur on vahepealset tüüpi nähtus ja seotud ühtaegu mõlemaga, kusjuures renessansikultuur avaldub eelkõige ta objektidesüsteemis, keskaja kultuur aga seostesüsteemis (piltlikult öeldes määrab renessansikultuur tema noomenisüsteemi, keskaja kultuur aga tegusõnasüsteemi).
4. Mittemütoloogilise teadvuse tingimustes sünnitab mütoloogiline tekst, nagu öeldud, metafoorseid konstruktsioone, kuid mütologismi-taotlus võib omakorda teostuda vastassuunalises protsessis: metafoori realiseerumises tema sõnasõnalise lahtimõtestusena (mis hävitab teksti enese metafoorsuse). Selline võte on iseloomulik sürrealistlikule kunstile. Tulemuseks on müüdi imitatsioon väljaspool mütoloogilist teadvust.
III
1. Oma konkreetsete avaldumisvormide kogu mitmekesisuses on mütologism ühel või teisel tasemel täheldatav kõige erilaadsemates kultuurides ja ilmutab kultuuri ajaloos üldiselt tähelepanuväärset püsivust. Vastavad vormid võivad olla jäänuknähud või regeneratsiooni tagajärjed; võivad olla ebateadlikud või teadvustatud.
Märkus. Tuleb lahus hoida individuaalses ja ühiskondlikus teadvuses spontaanselt sugenevaid mütoloogilisi kihte ja tsoone ning ühtedest või teistest ajaloolistest põhjustest tingitud teadlikke katseid mütogeenset teadvust mittemütoloogilise mõtlemise vahenditega imiteerida. Viimast laadi tekste võib mittemütoloogiline teadvus pidada müütideks (ja isegi mitte eristada neist). Kuid nende orgaaniline kuuluvus mittemütoloogilisse tekstideringi ja täielik tõlgitavus kultuuri mittemütoloogilistesse keeltesse annavad tunnistust selle kokkulangevuse näilikkusest.
1.1. Semiootilisest aspektist võib mütoloogiliste tekstide püsivust seletada sellega, et eripärase nominatsioonilise semiosis’e saadusena – kus märke ei omistata, vaid tuntakse ära ning nominatsiooniakt ise on samastatud tunnetusaktiga – hakati müüti ajaloo hilisema arengu käigus tajuma kui alternatiivi märgilisele mõtlemisele (vt eespool ptk I, punkt 3). Kuna märgiline teadvus akumuleerib endasse sotsiaalseid suhteid, siis kasvab võitlus ühtede või teiste ühiskondlike pahede vastu kultuuriloos tihti üle mõnede märgisüsteemide (kaasa arvatud sellinegi kõikehõlmav süsteem nagu loomulik keel) või märgilisusepõhimõtte kui niisuguse eitamiseks. Neil juhtudel on apelleerimine mütoloogilisele mõtlemisele (mõnikord sellega rööbiti ka lapseteadvusele) kultuuriloos küllalt sage nähtus.
2. Isegi kui arvestada kõigi reaalselt tekstides fikseeritud kultuuride vältimatut heterogeensust, on tüpoloogilises mõttes kasulik eristada kultuure, mis on orienteeritud mütoloogilisele mõtlemisele, ja kultuure, mis on orienteeritud mütoloogiavälisele mõtlemisele. Esimesi võib määratleda kui kultuure, mis on orienteeritud pärisnimedele.
Hakkab silma huvitav paralleelsus selles, kuidas muutuvad “pärisnimede keel” ja mütoloogilisele teadvusele orienteeritud kultuur. Küllalt kõnekas on juba seegi asjaolu, et just pärisnimede allsüsteem moodustab loomulikus keeles selle erilise kihistuse, mida keelekasutajal on võimalik muuta ja teadlikult (kunstlikult) reguleerida21. Tõepoolest: semantika muutumine loomulikus keeles toimub pideva arenguna – seesmiste semantiliste nihetena, “pärisnimede keel” aga muutub teadlike ja üksteisest eraldi seisvate nimetamis- ja ümbernimetamisaktide vahendusel. Uuele seisundile vastab uus nimi. Mütoloogilisest vaatepunktist mõistetakse üleminekut ühest seisundist teise vormeli “Ja ma nägin uut taevast ja uut maad” (Ilm 21, 1) abil ning ühtaegu kõigi pärisnimede täieliku ümbervahetamise aktina.
3. Näidet orienteerumisest mütoloogilisele teadvusele veel suhteliselt hiljutisel ajal – kusjuures perioodil, millega harilikult seostatakse just lahtiütlemist vanadest ettekujutustest, – pakub Peeter I ajastu enesetõlgendus ja selle inertsist 18. sajandi ja 19. sajandi alguse Venemaale dikteeritud arusaam kõnealusest ajajärgust.
Peetri-ajastu mõtestamises kaasaegsete poolt torkab silma ülimalt kiiresti kujunenud mütoloogiline kaanon, mille abil niihästi järeltulevad põlvkonnad kui suuresti ka ajaloolased selle ajastu reaalseid sündmusi kodeerisid. Ennekõike tuleb märkida sügavat veendumust riigi täielikus ja täiuslikus ümbersünnis, mis mõistagi tõstab esile Peeter I maagilise rolli uue maailma demiurgina.
Tark ei pane käest Peetri ukaase,
tänu millele me äkki olimegi juba rahvas uus
(Kantemir ).
Peeter I ilmub selle uue maailma ainuisikulise looja rollis:
Ta oli Jumal, sinu Jumal, Venemaa!
(Lomonossov ).
Augustus , Rooma imperaator, rääkis surres endast otsekui suurimat kiitust: “Tellistest Rooma”, ütles, “sain, marmorist Rooma jätan enesest maha”. Kui aga meie hiilgav monarh nõnda oleks lausunud, poleks see kiitlemine, vaid tõesti peab ütlema: puust Venemaa ta sai, aga kuldse lõi
(Feofan Prokopovitš).
Seda “uue” ja “kuldse” Venemaa loomist mõisteti kui üleüldist ümbernimetamist – täielikku nimedevahetust: riigi nimetuse muutmine, pealinna viimine teise kohta ja sellele “välismaa” nime andmine, riigipea tiitli, ameti- ja asutusenimede muutmine, “oma” ja “võõra” keele asendi muutumine argielus22 ja ühes sellega maailma kui niisuguse täielik ümbernimetamine23. Samal ajal toimub pärisnimede sfääri päratu laienemine, kuna enamik sotsiaalselt aktiivseid üldnimesid läheb oma funktsiooni poolest tegelikult üle pärisnimede klassi24.
4. Niisama värvikaid näiteid võib tuua sellest, kuidas mütoloogiline teadvus 18. sajandil avaldus ühiskonna sotsiaalsel vastaspoolusel. Selle tunnusjooni on eriti näha isehakanute-liikumises. Juba küsimusseade ise: kumb nimi nimepaaris “Peeter III – Pugatšov ” on “tõeline” – toob päevavalgele tüüpiliselt mütoloogilise suhtumise nimesse (vrd Puškini ülestähendust: “Jutusta mulle, ütlesin ma D. Pjanovile , kuidas Pugatšov sinu juures isameheks oli? – Sinule on ta Pugatšov , vastas vanamees mulle vihaselt, aga minule oli ta suur riigivalitseja Peeter Fjodorovitš ”). Niisama iseloomulikud on lood kurikuulsate “tsaarimärkidega” Pugatšovi kehal25.
Kuid vaat et ilmekaimaks näiteks on kuulus Pugat šovi portree Moskva Riikliku Ajaloomuuseumi kogus. Nagu on kindlaks tehtud, maalis tundmatu kunstnik selle portree Katariina II portree peale26. Kui portree on isikunime paralleeliks maalikunstis, siis on portree ülemaalimine võrdväärne ümbernimetamisaktiga.
Analoogiliste näidetega võiks veel kaua jätkata.
5. Võiks olla üsna ahvatlev ülesanne kirjeldada eri kultuuride puhul pärisnimede reaalse funktsioneerimise piirkonda, selle kihistuse kultuurilise aktiivsuse astet ning vahekorda ühelt poolt üldise keelekihtkonnaga ja teiselt poolt oma polaarse antipoodiga – antud kultuuri metakeelelise sfääriga.
IV
1. Pärisnimede “mütoloogilise” keele vastandamise puhul teaduse deskriptiivsele keelele võib tõenäoliselt tekkida seos luule ja teaduse antiteesiga. Tavaettekujutus seostab müüdi metafoorse kõnega ja selle kaudu – sõnakunstiga. Ent eelöeldu taustal tundub säärane seos kahtlane. Kui hüpoteetiliselt eeldada võimalust, et eksisteerib “pärisnimede keel” ja temaga seotud mõtlemine kui mütogeenne substraat (vähemalt võib sellist konstruktsiooni käsitada kui ühe reaalselt eksisteeriva keelelise tendentsi mudelit), siis on selle üheks tõestatavaks tagajärjeks väide, et mütoloogilises arengujärgus on luule võimatu. Luule ja müüt osutuvad antipoodideks, kumbki neist on võimalik vaid teise eitamise hinnaga.
1.1. Meenutame Andrei Kolmogorovi tuntud seisukohta, et suvalise keele informatsioonilise väärtuse H määrab niisugune valem:
H = h 1 + h 2 ,
kus h 1 on mitmekesisus, mis võimaldab edastada erisuguse semantilise informatsiooni kogumahu, h 2 aga on mitmekesisus, mis väljendab keele paindlikkust, võimalust edastada mingeid võrdväärseid sisusid mitmel viisil, s.o õigupoolest lingvistiline entroopia. Kolmogorov märkis, et just h 2, s.o keeleline sünonüümia sõna laias mõttes, on poeetilise informatsiooni allikaks. Kui h 2 = 0, siis on luule võimatu27. Ent kui kujutleme üksnes pärisnimedest koosnevat keelt (keelt, kus üldnimed täidavad pärisnimede funktsiooni) ja tema taga seisvat ainukordsete objektide maailma, siis on ilmselge, et säherduses universumis pole sünonüümidel kohta. Mütoloogiline samastamine pole hoopiski mitte sünonüümia. Sünonüümia eeldab, et ühe ja sama objekti tarvis on olemas mitu üksteist asendavat nime ja järelikult kehtib suhteline vabadus nende kasutamisel. Mütoloogiline samastamine on põhimõtteliselt tekstivälist laadi, ta kasvab välja nimetuse ja asja eristamatusest. Sealjuures ei ole jutt ekvivalentsete nimetuste asendamisest üksteisega, vaid objekti enese muundumisest. Iga nimi on seotud teatud kindla transformatsioonihetkega ja järelikult ei saa nimed ühes ja samas kontekstis üksteist asendada. Seega nimetused, mis tähistavad muutuva objekti eri hüpostaase, ei saa üksteist asendada ega ole sünonüümid, sünonüümideta aga pole luule võimalik28.
1.2. Mütoloogilise teadvuse purunemist saadavad tormilise kul uga protsessid: mütoloogiliste tekstide ümbermõtestamine metafoorilisteks ja sünonüümia areng perifrastiliste väljendite kaudu. See aga viib kohe “keele paindlikkuse” järsule kasvule ja ühes sellega loob tingimused poeesia arenguks.
2. Ehkki niisugusena kirjeldatud pildi õigsust kinnitab hulk näiteid arhailistest tekstidest, on ta suuresti hüpoteetiline, kuna rajaneb rekonstruktsioonidel, püüdes taastada kronoloogiliselt väga kauget ajajärku, mis pole otseselt fikseeritud mitte mingisugustes tekstides. Ometi on võimalik samale vaatepildile pilku heita ka sünkroonilisest, mitte diakroonilisest vaatepunktist. Siis seisaks meie silma ees loomulik keel kui mingi sünkroonselt organiseeritud struktuur, mille semantilistest vastaspoolustest ühel asuvad pärisnimed ja nendega funktsionaalselt võrdsustatud sõnarühmad, millest oli juttu eespool (ptk I, punkt 3.1), ning teisel – asesõnad. Esimesed moodustavad loomuliku aluspõhja mütogeensete, teised aga metakeeleliste mudelite arenguks29.
2.1. Meie teadvusele, mida on vorminud Euroopas Aristotelesest Descartes’ini kujunenud teadustraditsioon, näib loomulik eeldada, et tunnetav mõte ei saa liikuda väljaspool kaheastmelist kirjeldust (skeemi “konkreetne—abstraktne” järgi). Ometi on võimalik näidata, et arhailiste kollektiivide teenistuses osutub pärisnimede keel täiesti suuteliseks väljendama mõisteid, mis vastavad meie abstraktsetele kategooriatele. Piirdume näitega Aron Gurevitši raamatust “Keskaja kultuuri kategooriad”. Autor räägib iseäralikest fraseologismidest vanaskandinaavia tekstides, mis rajanevad asesõna ja pärisnime ühendamisel. Nõustudes Solomon Katsnelsoniga arvab Gurevitš , et siin on jutt püsivatest sugulusrühmadest, mida tähistatakse pärisnimega30. Pärisnimi – üksikinimese märk – täidab liiginimetuse rolli, mis meie puhul nõuaks mõne teise tasandi metatermini sissetoomist. Analoogilise näite võib tuua vappide kasutamisest Aadli-Poolas. Vapp on oma loomupäralt isikumärk, kuna teda saab kanda ainult üks oma suguvõsa elav esindaja ja ta pärandatakse edasi alles pärast tolle surma. Ometi täidab suurniku vapp, jäädes tema isiklikuks heraldiliseks märgiks, ühtaegu ka rühmatähise metafunktsiooni tema lippude all võitleva šlahta suhtes.
2.2. Liigendamatus otsese vaatluse ja loogilise konstruktsiooni tasandeiks, kusjuures pärisnimed (individuaalsed objektid) iseendaks jäädes on järgu võrra tõusnud ja asendavad meie abstraktseid mõisteid, osutus väga sobivaks mõtlemisele, mis rajanes vahetult tajutaval modelleerimisel. Sellega on nähtavasti seotud arhailiste kultuuride silmapaistvad saavutused kosmoloogiliste mudelite loomisel ning astronoomiliste, klimatoloogiliste jms teadmiste kogumisel.
2.3. Andmata võimalust loogilis-süllogistliku mõtlemise arenguks, virgutasid “pärisnimede keel” ja temaga seotud mütoloogiline mõtlemine võimet kehtestada samastusi, analoogiaid ja ekvivalentsusi. Näiteks kui arhailise teadvuse kandja lõi tüüpiliselt mütoloogilise mudeli, mille järgi maailmakõiksust, ühiskonda ja inimkeha käsitati isomorfsete maailmadena (isomorfism võis küündida samasussuhte kehtestamiseni konkreetsete planeetide, mineraalide, taimede, sotsiaalsete funktsioonide ja inimese kehaosade vahel), siis edendas ta sellega ühtlasi isomorfismi-ideed, mis on üks keskseid kontseptsioone niihästi tänapäeva matemaatikas kui ka teaduses üldse.
Mütoloogilise teadvuse eripäraks on, et mütoloogiliste üksuste samastamine toimub objektide eneste, mitte nimede tasandil. Vastavalt sellele eeldab mütoloogiline samastamine ka objekti transformatsiooni konkreetses ruumis ja ajas. Loogiline mõtlemine opereerib aga sõnadega, mis on suhteliselt sõltumatud – väljaspool aega ja ruumi. Isomorfismi-idee on aktuaalne mõlemal juhul, kuid loogilise mõtlemise puhul saavutatakse suhteline vabadus lähteüksustega manipuleerimiseks.
3. Siinöeldu põhjal võib vaidlustada traditsioonilise arusaama, et inimkultuur on liikunud mütopoeetilisest algperioodist loogilis-teaduslikku – kui eelnevast järgmisse. Nii sünkroonses kui diakroonses mõttes hõivab teatava vahepealse vööndi poeetiline mõtlemine. Sealjuures tuleb toonitada, et eristatud etappidel on väga tinglik iseloom. Kultuuri tekkimise hetkest peale on temas nähtavasti vääramatuks seaduseks vastandliku korraldusega struktuuride ühtesobitamise (ühiskondlike kommunikatsioonide paljukanalisuse) süsteemi olemasolu. Mõtet on rääkida üksnes mingi kultuurimudeli domineerimisest või kultuuri kui terviku subjektiivsest orienteerumisest mõnele neist. Sellest vaatepunktist on niihästi luule kui ka teadus olnud inimkonna kaaslaseks kogu ta kultuuriteel. Öeldu pole vastuolus sellega, et teatud kindlad ajastud kultuuri arengus võivad kulgeda üht või teist tüüpi semiosis’e “märgi all”.
1973
*Kirjutatud koos Boriss Uspenskiga.
1 Vt Roman Jakobson: “Pärisnimedel (…) on meie keelelises koodis erikoht: pärisnime üldtähendust ei saa määrata ilma viiteta koodile. Inglise keelekoodis tähistab Jerry inimest nimega Jerry. Ring on ilmselge: nimi tähistab keda tahes, kellele see nimi on omistatud. Üldnimi pup ‘kutsikas’ tähistab noort koera, mongrel ‘krants’ – segaverelist koera, hound ‘jahikoer’ – koera, kellega peetakse jahti, Fido aga tähistab vaid koera, keda kutsutakse Fidoks. Selliste sõnade nagu pup, mongrel või hound üldtähenduse saab suhestada abstraktsioonidega nagu puppihood ‘kutsikalikkus’, mongrelhood ‘krantsilikkus’ või houndness ‘jahikoeralikkus’, kuid sõna Fido üldtähendust sel viisil kirjeldada ei saa. Bertrand Russelit parafraseerides võib öelda, et on olemas hulk koeri nimega Fido, kuid neil puudub mis iganes ühine omadus Fidoness’ ‘fidosus’” (Р. Якобсон, Шифтеры, глагольные категории и русский глагол //Принципы типологического анализа языков различного строя. Moskva, 1972. Lk 96; vrd: R. Jakobson, Shifters, Verbal Categories and the Russian Verb // Selected Writings. The Hague; Paris, 1971. Kd 2. Lk 131.
2 Ses seoses muide pakub mõningast huvi evangeeliumiväljendi ecce homo (“ennäe inimest”; Jh 19, 5) lugu. On alust oletada, et algselt kõlas see ütlus aramea keeles; kuid siis pidi ta nähtavasti esialgu tähendama lihtsalt “vaata teda” – kuna mõistet “inimene” väljendav sõna oli aramea keeles tarvitusel asesõnalises tähenduses, umbes niisama, nagu tarvitatakse sõna man tänapäeva saksa keeles (A. Zaliznjaki suuline teade). Selle fraasi edasine ümbermõtestamine on seotud sellega, et sõna “inimene” (mis esines vastavas evangeeliumiteksti tõlkes) hakati üldiselt mõistma analoogiliselt pärisnimega, s.t toimus tema mütologiseerumine.
3 Pärisnime seos määratuse-kategooriaga, mida väljendab määrav artikkel, tuleb avalikuks araabia omamaises grammatikatraditsioonis. Pärisnimesid käsitatakse seal kui sõnu, millele määratus on nende semantilise iseloomu tõttu algusest peale omane. Vt: Г. Габучан, Теория артикля и проблемы арабского синтаксиса. Moskva, 1972. Lk 37 jj. On iseloomulik, et Fjodor Maksimovi teoses “Грамматика словенской” (Sankt-Peterburg, 1723. Lk 179—180) on väljajätumärki, mis kirikuslaavi tekstides tähistab sõna sakralisatsiooni, oma semantika poolest kõrvutatud kreeka artikliga: nii üks kui teine kannavad ainulisuse-tähendust.
4 Vrd: В. В. Иванов, Древнеиндийский миф об установлении имен и его параллель в греческой традиции // Индия в древности. Moskva, 1964; И. Троцкий [Тронский] . Из истории античного языкознания // Совесткое языкознание. Leningrad, 1936. Kd. 2. Lk 24—26.
5 Vrd ka mütoloogilisele teadvusele iseloomulikku ettekujutust maailmast kui raamatust – tunnetamine võrdsustatakse lugemisega, mis põhineb just nimelt dešifreerimiste ja samastamiste mehhanismil. Vt: Ю. Лотман, Б. Успенский, О семиотическом механизме культуры // Труды по знаковым системам. Tartu, 1971. Kd 5. Lk 152. (Ученые записки Тартуского государственного университета. 284).
6 Näiteks haiguse (valjusti) nimetamisest võidakse aru saada kui tema kutsumisest: haigus võib tulla, kuuldes oma nime (vrd ses seoses käibeväljendeid laadis “häda, haigust kaela kutsuma” jms). Vt sellekohast rikkalikku materjali, mis on kogutud monograafilises uurimuses: Д. Зеленин, Табу слов у народов Восточной Европы и Северной Азии // Сборник музея антропологии и этнографии. Leningrad, 1929. Kd 8. Lk 1—144 (1. osa); Leningrad, 1930. Kd 9. Lk 1—166 (2 osa).
7 Vrd ses seoses vanade kreeklaste kujutlust nimede loomupärasest õigsusest (И. Троцкий, tsit. teos, lk 25).
8 Kinnitust sellele, et eseme üldnimetus on mütoloogilises maailmas ka tema individuaalseks pärisnimeks, võib leida hulgast tekstidest. Vt näiteks lugu sellest, kuidas Odin (kes nimetas end Bölverkriks) asus teele hankima luulemõdu, loeme: “Bölverkr tõi kohale puuri, mille nimi oli Rati”. Väljaandjad nendivad kommentaaris: “See nimi tähendabki ‘puuri’” (Младшая Эдда / Изд. подг. О. Смирницкая и М. Стеблин-Каменский. Leningrad, 1970. Lk 59; vrd analoogilisi osutusi samas vlj-s lk 72 ja 79). (Vrd Rein Sepa eestindust: Noorem Edda. Tallinn, 1990. Lk 86 ja 116. Tlk.) Vt ka Homerose keele analüüsi just sellest aspektist raamatus: М. Альтман, Пережитки родового строя в сосбственных именах у Гомера. Leningrad, 1936. Ühtlasi ilmneb sellesama tendentsi teine variant rüütliromaanidele iseloomulikus pärisnimede andmises mõõkadele: Rolandi mõõk Durendal, Siegfriedi mõõk Balmung.
9 Silmas on peetud erilisi leksikaalseid vorme, mida täiskasvanud lastega kõneldes tarvitavad.
10 Väga meeldejääv kujutluspilt inimese sõltuvuse kohta locus’est leidub varakeskaegses armeenia legendis, mis on meieni jõudnud Phavstos Buzandi “Armeenia ajaloo” kaudu. Seal jutustatakse ühest episoodist 4. sajandil, mil Armeenia oli jagatud Bütsantsi ja Sassaniidide Pärsia vahel. Ida-Armeenias jäi Armeenia kuningate Aršakiidide dünastia veel mõneks ajaks võimule, olles Pärsia kuningatest vasallisõltuvuses ja ühtaegu jätkates võitlust maa iseseisvuse taastamise eest. Legend tõi väga originaalselt, mütoloogiliste kujutluste raames, ilmsiks inimese kahetise käitumise võimalused vastavalt tema üleminekule ühest locus’est teise. Pärsia kuningas Šapuh, kes soovis teada saada oma vasalli Armeenia kuninga Aršaki salaplaane, käskis puistata oma telgi ühte poolde Armeenia mulda, teise poolde aga Pärsia oma. Kutsunud Aršaki telki, võttis Šapuh tal käest kinni ja hakkas temaga nurgast nurka jalutama. “Ja kui nad siis mööda telki kõndides astusid Pärsia mullale, ütles ta: “Armeenia kuningas Aršak, miks hakkasid sa mu vaenlaseks; armastasin sind nagu poega, tahtsin oma tütre sulle naiseks anda ja teha sinust oma poja, sina aga tigestusid minu peale, iseenesest, minu tahtmata, said mu vaenlaseks…” Kuningas Aršak vastas: “Olen pattu teinud ja sinu ees süüdi, sest kuigi ma püüdsin kinni su vaenlased ja sain nendest võitu, nuhtlesin neid ja lootsin sult tasuks elu, viisid vaenlased mind eksitusse, hirmutasid mind sinuga ja sundisid põgenema. Aga vanne, mida sulle olin vandunud, tõi mind sinu juurde, ja nüüd seisan nüüd sinu ees. Olen sinu teener, olen sinu kätes, kuis tahad, nii minuga ka talita; kui tahad, hukka mind, sest mina, sinu teener, olen sinu ees suur süüdlane ja surma ära teeninud”. Šapuh aga, võtnud tal jälle käest kinni ja teeseldes lihtsameelset, kõndis temaga taas pisut ringi ja viis ta sellesse telgipoolde, kuhu oli maha puistatud Armeenia mulda. Kui Aršak sinna jõudis ja Armeenia mullale astus, siis sai ta väga vihaseks, läks uhkeks ja rääkis end sisse, öeldes: “Kao minust eemale, kurjategija – teener, kes hakkas isandaks oma jumalate üle. Ma ei andesta ei sulle ega su poegadele, vaid maksan kätte oma esivanemate eest”.” See muutus Aršaki käitumises kordub tekstis mitu korda, sedamööda kuidas ta astub kord Armeenia, kord Pärsia mullale. “Niimoodi pani Šapuh teda hommikust õhtuni palju kordi proovile, ja iga kord, kui Aršak astus Armeenia mullale, muutus ta suureliseks ja ähvardas, kui aga astus kohapealsele (s.o Pärsia – J.L., B.U.) mullale, siis kahetses oma süüd” (vt История Армении Фавстоса Бузанда / Пер. с древнеарм. и комм. М. Геворгяна. Erevan, 1953. Lk 129—130).
Tuleb toonitada, et mõisted “Armeenia muld (=maa)” ja “Pärsia muld (=maa)” on siin isomorfsed mõistetega “Armeenia” ja “Pärsia” ning metonüümiana tajub neid vaid tänapäeva teadvus (vrd väljendi Русская земля tarvitust keskaegsetes vene tekstides; ja kui Šaljapin oma välismaarännakuil tassis enesega kaasas kohvrit Vene mullaga, siis ei tähendanud see temalegi mitte poeetilist metafoori, vaid mütoloogilist samastamist). Niisiis muutub Aršaki käitumine vastavalt sellele, osana millisest nimest ta esineb. Mainigem, et keskaegne vasallisuhtesse astumine, mida saatis mingist valdusest loobumise ja selle tagasi saamise sümboolne akt, mõtestus semiootiliselt lahti valduse nimetuse muutusena (vrd pärisorjusaegsel Venemaal sagedast kommet, et mõisa ostnud, muutis uus omanik selle nime).
11 Seetõttu muide võib “lastekeelesõnade” (nursery words) puhul vokatiivivorm esineda mütoloogiliselt lähtevormina, vrd nt божа või бозя (s.o Бог ‘Jumal’), mis on ilmselt moodustatud vokatiivivormist боже (näite on andnud S. Tolstaja). Täiesti analoogiliselt võidakse sõna киса tajuda kui tuletist väljendist кис - кис jne.
12 Esiletõstud tsiteeritud tekstides on siin ja edaspidi meilt. – J.L., B.U. (V. Linaski eestindus: A. T š ehhov , Valitud teosed kaheksas köites. Tallinn, 1961. Kd 2. Lk 432. Tlk.)
13 Vrd ses seoses lapse “kompleksse mõtlemise” iseloomustust Lev Võgotskilt tema teoses “Mõtlemine ja kõne” ( Л. Выготский, Избранные психологические исследования. Moskva, 1956. Lk 168 jj).
14 Р. Якобсон, Tsit. teos. Lk 98. Vrd ses seoses Jumala sõnu piiblis: “…mina olen see, kes ütleb: “Vaata, siin ma olen!”” (Js 52, 6; vrd 2 Mo 3, 14). Vrd upanišaadidest (Brihadaaranjaka, 1. 4. 1): “Algul oli see [ kõik ] ainult Aatman (…). Ta vaatas ringi ega näinud kedagi peale enda. Ja kõigepealt lausus ta: “Mina olen”. Nii tekkis nimi “Mina”. Sellepärast seniajani nii, et see, keda küsitakse, ütleb alguses: “Mina olen”, seejärel aga nimetab teise nime, mida ta kannab” (vt Брихадараньяка упанишада / Пер., предисл и комм. А. Сыркина. Moskva, 1964. Lk 73). Peab märkima, et sõna Atman võib upanišaadides olla tarvitusel asesõnana “mina”, “enda” (vt A. Sõrkini kommentaari viidatud vlj-s lk 168, samuti: С. Радхакришнан, Индийская философия. Moskva, 1956. Kd 1. Lk 124 jj).
15 Vt Д. Зеленин , Tsit. teos. 2. osa. Lk 88—89, 91—93, 108—109, 140.
16 Analoogilist jutustamistüüpi võib täheldada ka rituaalsetes tantsudes.
17 Vt P. Worsley, Groote Eyland totemism and “Le totemisme aujourd’hui” // The structural Study of Myth and Totemism / Ed. by E. Leach. Edinburgh, 1967. Lk 153—154. Iseloomustades Austraalia aborigeenide mõtlemist Lev Võgotski terminites, nendib autor: “Meie poolt vaadeldud totemistlik klassifikatsioon põhineb “komplekssel mõtlemisel” või “mõtlemisel kollektsioonides” (L. Võgotski termineid vt Л. Выготский, Tsit. teos. Lk 168—180; Võgotski järgi on ühendamine kollektsiooni alusel üks kompleksse mõtlemise erikujusid. – J.L., B.U.), aga mitte “mõtlemisel mõistetes”. Ma ei taha siiski öelda, et aborigeenid poleks võimelised mõistetes mõtlema. Vastupidi, nende poolt loodud, totemistlikust klassifikatsioonist sõltumatu floora ja fauna süstematisatsioon, s.o etnobotaanilised ja etnozooloogilised skeemid, toob just nähtavale aborigeenide ilmse suutlikkuse mõisteliseks mõtlemiseks. Ühes oma töös olen loetlenud sadu taime- ja loomaliike, mida aborigeenid mitte üksnes ei tundnud, vaid ka süstematiseerisid neid näiteks niisuguste taksonoomiliste rühmadena nagu jinungwangba (suured loomad, kes elavad maismaal), wuradjidja (need, kes lendavad, kaasa arvatud linnud), augwalja (kalad ja teised mereloomad) jne; ühtlasi ühendatakse ühed või teised liigid ökoloogiliselt seotud rühmadesse. Just seetõttu muidugi võis Donald Tomson – ettevalmistuselt loodusteadlane – nentida, et analoogilised etnobotaanilised süsteemid Põhja-Queenslandi aborigeenidel “mõneti sarnanevad hariliku linnéliku klassifikatsiooniga”.” P. Worsley, kes kvalifitseerib seesugused klassifikatsiooniskeemid “prototeaduslikuks” (toonitades nende põhimõtteliselt loogilist iseloomu), ütleb lõpuks: “Niisiis pole meil mitte üks, vaid mitu klassifikatsiooni, ja vale oleks arvata, et totemistlik klassifikatsioon on aborigeenide teadvuses ainus viis ümbritseva maailma objektide korrastamiseks”.
18 Vrd Võgotski tähelepanekuid, et “kompleksse mõtlemise” elemendid, mida oli täheldatud peamiselt lastel, esinevad ka täiskasvanud inimese argikõnes (Л. Выготский, Tsit. teos. Lk 169, 172 jt). Uurija märgib muuhulgas, et rääkides näiteks sööginõudest või riietest, ei pea täiskasvanud inimene tihtilugu silmas niivõrd vastavat abstraktset mõistet kuivõrd konkreetsete asjade kogumit (nagu on ju iseloomulik ka lapsele).
19 Siin ei peeta silmas eritähendust, mis sellele terminile on omistatud Charles Peirce’i klassifikatsioonis.
20 Loomulikult sign-design’i, mitte sign-event’i tähenduses (vrd R. Carnap, Introduction to Semantics. Cambridge (Mass.), 1946. § 3).
21 Muide juhtumid, kus ümbernimetamiskatsed hõlmavad ka üksikuid üldnimesid (näiteks Paul I ajajärgu Venemaal), võivadki näidata just viimaste lülitumist mütoloogilisse pärisnimede-sfääri, s.o mütoloogilise teadvuse teatud ekspansiooni.
22 Puškini poolt täheldatud keelenähtus: Ja kas nende kõrvus emakeel / pole muutunud võõraks? on teadlike ja organiseeritud jõupingutuste tagajärg. Vrd eeskirja: “Oma soove väärikalt, meeldivalt ning aupaklike sõnadega väljendada nagu mõne väljamaa isikuga kõneldes” ( Юности честное зерцало, или Показание к житейскому обхождению, собранное от разных авторов повелением Е. И. В. Государя Петра Великого. Sankt-Peterburg , 1767 . Lk 2 9). Vrd ka Trediakovski märkusi “Kõneluses ortograafiast” välismaise aktsendi erilisest sotsiaalsest funktsioonist 18. sajandi keskpaiga vene ühiskonnas. “Välismaa inimene” ütleb seal “Venemaa inimesele”: “Kui leiduvad teatud reeglid teie rõhkude kohta, siis me kõik õpime väga hästi selgeks teie sõnade hääldamise; kuid selle perfektsusega kaotame võõramaalase seisundi, mis on mulle tõtt-öelda kasulikum kui teie õige hääldus” ( Сочинения Тредьяковского. Sankt-Peterburg, 1849. Kd 3. Lk 164).
Selle, vene ajaloo “Peterburi perioodi” kultuurile üldomase hoiaku ulatus ilmneb võib-olla kõige kujukamalt tema mõjus neile ühiskonnaringidele, mis 19. sajandi keskel olid haaratud slavofiilsetest meeleoludest. Nii reageerib V. Aksakova 1855. aastal mitmete progressiivsete publikatsioonide ilmumisele (“Morskoi sbornikus”) päevikumärkmega: “Hingata on rõõmsam, otsekui loeksid mõnest võõrast riigist” ( Дневник В. С. Аксаковой, 1854—1855. Sankt-Peterburg, 1913. Lk 67. Vrd: В. Китаев, От фронды к охранительству: Из истории русской либеральной мысли 50-60-х годов X I X века. Moskva, 1972. Lk 45).
23 Sellega seondub pärast Peeter I-st kujunenud tava nimetada käsu korras (mittekombekohaselt) ümber traditsioonilisi toponüüme. Peab rõhutama, et siin pole tegu mitte geograafilise koha ja tema nimetuse vahelise kokkuleppelise seosega, mis lubab muuta märki ka siis, kui objekt jääb muutumatuks, vaid nende mütoloogilise samastamisega. Nimevahetust mõistetakse vana objekti hävitamisena ja sellena, et tema kohale sünnib uus objekt, mis ümbernimetamisakti algataja nõudmisi paremini rahuldab. Kui harilikuks säärased operatsioonid said, näitab hästi üks Sergei Witte mälestustes leiduv lugu: tänav, kus ta Odessas “elas, kui oli üliõpilane”, ja mida varem nimetati Dvorjanski tänavaks, “nimetati linnaduuma määrusega ümber Witte tänavaks” ( С. Витте, Воспоминания. Moskva, 1960. Kd 3. Lk 484). 1908. aastal, jutustab Witte, otsustas mustasajaline duuma “nimetada minunimelise tänava ümber Peeter Suure tänavaks” (Sealsamas. Lk 485). Peale soovi olla meele järele Nikolai II-le (iga määrus tänavale valitsejasoo liikme nime andmisest sai tsaarile alati teatavaks, sest jõustus alles pärast tema isiklikku resolutsiooni) on siin selgesti tunda ka kujutlust seosest tänava ümbernimetamise akti ja Witte enese hävitamise taotluse vahel (selsamal ajal võtsid mustasajalised tema vastu ette mitu atentaadikatset; kõnekas on, et ka memuaaride autor ise asetab need asjaolud samatähenduslikena kõrvu). Witte ei märka aga, et ka tänavale tema nime andmine oli toimunud juba ümbernimetamise teel. Pärast revolutsiooni nimetati kõnealune tänav ümber “Kominterni nimeliseks”, sõjajärgsel ajal aga taastati nimetus “Peeter Suure tänav”. Samas raamatus räägib Witte veel ühe, vähemasti niisama värvika loo: pärast seda, kui Moskva kindralkuberner V. Dolgorukov oli Aleksander III valitsusajal ebasoosingusse sattunud ja asendatud oma ametikohal suurvürst Sergei Aleksandrovitšiga, tegi Moskva linnaduuma, osutades, et Dolgorukovi aeg on nüüd asendunud Sergei ajaga, “otsuse Dolgorukovi põiktänav (tänapäeval kannab see tänav Belinski nime – J.L., B. U.), mis kulgeb Moskva kindralkuberneri maja lähedalt, ümber ristida suurvürst Sergei Aleksandrovitši põiktänavaks” (Sealsamas. Lk 486). Tõsi küll, ümbernimetamine ei saanud teoks – Aleksander III kirjutas sellele resolutsiooni: “Missugune alatus” (Sealsamas. Lk 487).
24 “Mütologiseerumistendents” läbis Peetri-aegses ühiskonnas paistab välja seda selgemini, et too ühiskond ise arvas end liikuvat vastupidises suunas: “regulaarsuse”-ideaal eeldas säärase riigimasina ülesehitamist, mis oleks läbi ja lõhki reegli- ja seaduspärane ning kus pärisnimede maailm oleks asendatud numbriliste järjestustega. Iseloomulikud on katsed asendada tänavate (ja kavandatavate kanalite) nimetused numbritega (liinid Peterburis Vassili saarel), numbrilise järjestuse toomine teenistusastmete hierarhiasse (Teenistustabel). Orienteeritus numbrile on Peterburi kultuurile tüüpiline ja eristab teda Moskva omast, P. Vjazemski on kirjutanud: “Lord Yarmouth viibis Peterburis kahekümnendate aastate algul; kõneldes oma sealoleku meeldivatest külgedest, märkis ta, et külastas sageli üht armastusväärset kuuenda klassi daami, kes elas kuueteistkümnendal liinil” ( П. Вяземский, Старая записная книжка. Leningrad, 1929. Lk 200; vrd lk 326).
See vastandlike tendentside segunemine sünnitaski nii vastuolulise nähtuse nagu Peetri-järgse ajastu riigibürokraatia.
25 Vt: К. Чистов, Русские народные социально-утопические легенды. Moskva, 1967. Lk 149 jj.
26 Vt: М. Бабенчиков, Портрет Пугачева в Историческом Музее / Литературное наследство. Moskva, 1933. Kd 9/10.
27 Vt lühiülevaadet A. Kolmogorovi kontseptsioonist: И. Ревзин, Совещание в Горьком, посвященное применению математических методов к изучению языка художественной литературы // Структурно-типологические исследования. Moskva, 1962. Lk 288—289; А. Жолковский, Совещание по изучению поэтического языка (Обзор докладов) // Машинный перевод и прикладная лингвистика. Moskva, 1962. Kd 7. Lk 93—94.
28 Kui luule on seotud sünonüümiaga, siis mütoloogia realiseerib end sünonüümiale vastandliku keelenähtuse – homonüümia kaudu (vrd tähelepanekuid müüdi ja homonüümia vahelisest põhimõttelisest seosest rmt-s: М. Альтман, Пережитки родового строя в собственных именах у Гомера. Leningrad, 1936. Lk 10—11 jj.).
29 Väärib märkimist, et sisult analoogilist poeesiakäsitust kohtab ka tekstides, mis otseselt kajastavad mütoloogilist teadvust. Vt luulemääratlust “Nooremas Eddas”:
“– Missugune keel on luulele sobilik?
– Luulekeel kujuneb kolmesugusel viisil.
– Kuidas?
– Iga asja võib nimetada tema enese nimega. Teine luulelise väljenduse liik on see, mida kutsutakse nimede asendamiseks (jutt on sünonüümiast – J.L., B.U.). Kolmandat aga kutsutakse kenningiks. Tema seisneb selles, et me ütleme “Odin” või “Thor” või nimetame kedagi teist aasidest või alfidest, pärast aga lisame nimetatud nimetusele teise aasi või tema mingisuguse teo tunnusjoone. Siis seostub kogu nimetus selle teisega, aga mitte sellega, keda oli nimetatud (jutt on metafoori erikujust – J.L., B.U.)” (Tsit. teos. Lk 60).
30 А. Гуревич, Категории средневековой культуры. Moskva, 1972. Lk 73—74. (E.k: A. Gurevit š, Keskaja inimese maailmapilt. Tallinn, 1992. Lk 67—68.); vrd: С. Кацнельсон, Историко-грамматические исследования. Moskva; Leningrad, 1949. Lk 80—81 ja 91—94.