MÕNED MÕTTED KULTUURITÜPOLOOGIAST

Igaüks, kes mõlgutab mõtteid kultuuride ja tsivilisatsioonide tü­poloogia üle, on tundnud kiusatust arvata: "Seda ei olnud, niisiis seda ei saanud olla", ehk ümber öelduna: "See on mulle tead­mata, seega on see võimatu". Tegelikult tähendab see, et inimkonna kogu kirjapanemata ja kirjapandud ajaloo taustal võrdlemisi tühist kronoloogilist kihistust, mida meil on võimalik tundma õppida hästisäilinud kirjalike allikate põhjal, võetakse ajaloo­protsessi normina, selle ajajärgu kultuuri aga inimkultuuri stan­dardina.

Vaatleme üht näidet. Kogu kultuur, mida euroopalik teadus tunneb, põhineb kirjal. On võimatu kujutada enesele ette are­nenud kultuuri (ja üldse mis tahes arenenud tsivilisatsiooni), kus puuduks kiri. See harjumuspärane kujutlus põhineb piltidel, mis kerkivad meie silma ette juba tuttavatest kultuuridest ja tsivili­satsioonidest. Üsna hiljuti avaldasid kaks silmapaistvat matemaatikut arvamust, et kuna kirja globaalne levik sai võimali­kuks alles pärast paberi leiutamist, siis on kogu "paberieelne" periood kultuuriajaloos tervenisti hilisem võltsing1 . Pole mõtet selle paradoksaalse väitega vaielda, kuid talle tasub tähelepanu pöörata kui ilmekale näitele tervemõistuslikkuse ekstrapolat­sioonist senitundmatu valdkonda. Harjumuspärane kuulutatakse ainuvõimalikuks.

Seos arenenud tsivilisatsiooni, klassiühiskonna, tööjaotuse, neist tuleneva ühiskondlike tööde, ehitus-, irrigatsiooni- jm teh­nika kõrgtaseme ning kirja olemasolu vahel paistab nii enesest­mõistetav, et muud võimalused heidetakse juba ette kõrvale. Tuginedes tohutule tõsikindlale andmestikule, võiks tunnistada selle seose üldkehtivaks kultuuriseaduseks, kui poleks Lõuna­-Ameerika inkade-eelsete tsivilisatsioonide fenomeni.

Arheoloogide kogutud tõendusaines maalib tõepoolest häm­mastava vaatepildi. Meie ees on pilt mitmest tuhande aasta jook­sul üksteisele järgnenud tsivilisatsioonist, mis rajasid võimsaid ehitisi ja niisutussüsteeme, püstitasid linnu ja hiiglaslikke kiviku­jusid, edendasid käsitööndust — pottsepa- ja kangrutööd, me­tallurgiat, veel enamgi: lõid vägagi keerulisi sümbolisüsteeme...ning ei jätnud mingeid jälgi kirjast. See asjaolu on seni jäänud seletamatuks paradoksiks. Mõnikord on oletatud, et kirjamä­lestised hävitati võõraste vallutajate — algul inkade, hiljem his­paanlaste poolt, aga see ei tundu veenvana: kivimonumendid, hauakivid, rüüstamata ja esialgsel kujul säilinud kalmed, keraa­milised nõud ning muud tarbeesemed toonuks meieni kirjast kas või mingeid jälgi, kui seda oleks olnud. Ajalookogemus näitab, et jäägitu hävitustöö sellises ulatuses pole jõukohane ühelegi vallutajale. Jääb üle arvata, et kirja polnudki.

Ärgem kammitsegem end juba ette "see on võimatuga", vaid püüdkem kujutleda (sest muud tugipunkti meil pole), milline pida­nuks säärane tsivilisatsioon olema, juhul kui ta tõepoolest eksis­teeris.

Kiri on mälu vorm. Niisama nagu individuaalsel teadvusel on oma mälumehhanismid, loob kollektiivne teadvus, kui avastab vajaduse midagi kogu kollektiivile ühist fikseerida, kollektiivse mälu mehhanismid. Nende hulka tuleb arvata ka kiri. Kuid kas on kiri kollektiivse mälu esimene ja — mis kõige tähtsam — ainu­võimalik vorm? Vastust otsides tuleb lähtuda arusaamast, et mälu vormid olenevad sellest, mida peetakse vajalikuks meelde jät­ta, viimane aga sõltub tsivilisatsiooni struktuurist ja suunitlusest. Meie harjumuspärane suhtumine mälusse eeldab, et meelde­jätmisele kuuluvad (kollektiivse mälu mehhanismid fikseerivad) ainulaadsed sündmused, s.o erandlikud või esimest korda juh­tunud sündmused või siis need, mida ei oleks tohtinud juhtuda või mille toimumine näis vähetõenäoline. Just sellised sündmu­sed satuvad kroonikatesse ja annaalidesse, tehakse avalikuks ajalehtedes. Seda tüüpi mälu tarvis, mis on orienteeritud jäädvus­tama ekstsesse ja vahejuhtumeid, on kiri hädavajalik. Niisugust laadi kultuuris suureneb pidevalt tekstide hulk: õigus kasvab pret­sedentide võrra, õigusaktid fikseerivad üksikjuhtumeid — müüke, pärandamisi, vaidluslahendeid, kusjuures iga kord on kohtunikul tegemist just üksikjuhtumiga. Samale seadusele allub ka ilukirjandus. Tekivad erakirjavahetus, memuaari- ja päevikukirjandus, mis samuti fikseerivad "juhtumusi" ja "vahejuhtumeid".

Kirjalikku teadvust huvitavad põhjuslikud seosed ning toimin­gute resultatiivsus: ei fikseerita mitte seda, mis ajal tuleb alustada külvi, vaid seda, kui suur oli sel aastal saak. Sellesamaga on seotud ka tähelepanu teravnemine aja suhtes, mille tulemusena tekib kujutlus ajaloost. Võib öelda, et ajalugu on üks kirja tek­ke kõrvalsaadusi.

Kuid kujutlegem teist tüüpi mälu — püüet säilitada andmeid korrast, aga mitte selle rikkumisest, seadustest, aga mitte ekst­sessidest. Kujutame ette, et näiteks spordivõistlust jälgides ei ole meile oluline mitte see, kes võitis ja mis asjaolud seda sünd­must saatsid, vaid et meie jõupingutused on keskendatud muu­le — sellele, et säilitada järeltulijaile andmed, kuidas ja mis ajal võistlused toimuvad. Siis ei astu esiplaanile mitte kroonika ega ajalehereportaaž, vaid kalender, tava, mis seda korda fikseerib, ja rituaal, mis võimaldab kõike seda talletada kollektiivses mälus.

Kultuur, mille sihiks pole mitte tekstide arvu kasv, vaid kord ja igaveseks antud tekstide korduv taasesitamine, nõuab kollektiivse mälu teistsugust korraldust. Kiri pole siin hädavaja­lik. Tema osa täidavad mnemoonilised sümbolid — nii looduslikud (iseäranis silmahakkavad puud, kaljud, tähed ja teised tae­vakehad) kui inimese loodud: puuslikud, hauakääpad, ehitusra­jatised — ja rituaalid, millesse nood loodusvormid ja pühapaigad on kaasatud. Seos rituaaliga ja niisugustele kultuuridele üldiselt iseloomulik mälu sakraliseerimine sunnivad euroopaliku tradit­siooni vaimus kasvatatud vaatlejat samastama neid paiku usu­kultuse täitmise kohtadega. Vaatleja tähelepanu keskendub sak­raalsele funktsioonile, millel siin tõepoolest samuti oma osa on, ning märkamata kipub jääma mnemoonilisest (sakraalsest) süm­bolist ja kombetalitusest koosneva kompleksi reguleeriv ja juh­tiv funktsioon. Selle kompleksiga seotud toimingud aga säilita­vad kollektiivile mälestuse neist tegudest, kujutlustest ja emot­sioonidest, mis vastavad antud situatsioonile. Seepärast ei saa me otsustada säilinud rajatiste otstarbe üle, tundmata rituaali, võtmata arvesse tohutut hulka kalendri- jm märke (näiteks var­ju pikkust ja suunda, mida kõnealune puu või rajatis heidab, lehtede või viljade küllust või vähesust mingil aastal teatud kindlal sakraalsel puul jms). Sealjuures tuleb silmas pidada, et kirjalik kultuur on orienteeritud minevikule, suuline kultuur aga tulevi­kule. Niisiis mängivad temas väga suurt rolli ettekuulutused, ennustused ja ended. Loodusvormid ja pühapaigad pole üks­nes kohad sooritamaks rituaale, mis hoiavad meeles seadusi ja tavasid, vaid ka ennustamispaigad. Ses suhtes on ohverdamine futuroloogiline eksperiment, sest ta on alati seotud pöördumi­sega jumaluse poole, et see aitaks teha valikut.

Ekslik oleks arvata, et seda laadi tsivilisatsioon elab "infonäl­ja" seisundis, kuna inimeste kõik teod oleks justkui rituaali ja tavadega fataalselt ette määratud. Säärane ühiskond lihtsalt ei saanuks eksisteerida. "Kirjata" kollektiivi liikmed seisid alalõp­mata vajaduse ees valida, kuid valides ei viidanud nad ajaloole, põhjuslikele seostele või oodatavale efektiivsusele, vaid — nagu mitmed kirjata rahvad praegugi — pöördusid ennustajate ja nõi­dade poole. Tarve "nõu pidada" (arstiga, advokaadiga, vane­ma inimesega) on tegelikult sellesama traditsiooni rudiment. Sellele traditsioonile vastandub kantilik ideaal inimesest, kes otsustab ise, kuidas mõelda ja tegutseda. Kant kirjutas: "Val­gustus on inimese väljumine tema omasüülisest alaealisusest. Alaealisus on võimetus kasutada oma aru kellegi teise juhatu­seta (... ). On ju nii mugav olla alaealine. Oleks mul aru asemel raamat, südametunnistuse asemel hingekarjane, minu enda ase­mel kirjutaks mulle eluviisi ette arst jne, siis poleks mul tarvis end üldse vaevata"2 .

Kirjata kultuur ühes oma suunatusega ennetele, ettekuulu­tustele ja oraaklitele kannab käitumisvaliku üle isikuvälisesse valdkonda. Seepärast peetakse niisuguses kultuuris ideaalseks inimese seda, kes oskab mõista ja õigesti tõlgendada endeid ega tunne kõhklust neid täide viies, tegutseb otsekoheselt ega varja oma kavatsusi. Seevastu kultuur, mis on orienteeritud ini­mese võimele ise valida oma käitumisstrateegia, nõuab arukust, ettevaatlikkust, kaalutletust ja varjatust, kuna iga sündmust kä­sitatakse kui "esimest korda juhtuvat". Huvitava näite leiame Victor Turneri teadetest ennustamise kohta Kesk-Aafrika rah­vastel, eriti ndembudel. Ennustamisel raputatakse korvi, kus asuvad erilised rituaalsed kujukesed, ja jälgitakse seejärel nen­de paiknemist. Igal kujul on oma sümboolne tähendus ja see, mis kõige peale satub, mängib tulevikukuulutuses kindlat rolli.

Turner kirjutab: "Teist asjaomast kujukest nimetatakse Cha­mutang'a. Ta kujutab meest, kes istub kägarasse tõmbunult, lõuga kätele toetades ja nõjatudes küünarnukkidega põlvede­le. Chamutang'a tähistab kõhklevat, ebakindlat inimest (...). Chamutang'a tähendab ka: "inimene, kellest ei tea, mida ooda­ta". Ta reaktsioonid on ebaloomulikud. Informantide sõnul on ta isemeelne, kord jagab kingitusi, kord ihnutseb. Mõnikord lagistab ta seltskonnas ilma ühegi nähtava põhjuseta naerda, teinekord aga ei poeta sõnagi. Keegi ei suuda ette aimata, millal ta raevu satub ja millal ei lase ennast millestki segada. Ndembudele meeldib, kui inimese käitumine on ennustatav. 3 Nad peavad lugu avameelsusest ja järjekindlusest, ning kui tunne­vad, et keegi on ebasiiras, siis oletavad, et väga tõenäoliselt on niisugune inimene nõid. Siin leiab uutmoodi seletuse mõte, et kõik, mis on varjatud, on potentsiaalselt halb ja ohtlik"4 .

Pole aga raske märgata, et kõik ndembude ennustamisrituaali Chamutang'a-kujukese põhilised žestielemendid esinevad ka Auguste Rodini "Mõtlejal". Lõua kätele toetamise žest on nii igipõline, et Rodini skulptuur ei vaja mingeid selgitusi. Asjalugu on seda tähelepanuväärsem, et skulptori kavatsus oli kujutada "esimest" mõtlejat: ei kuju välimuses ega proportsioonides ole intellektuaalse stereotüübi tunnuseid — kogu tähendus edasta­takse ainult poosiga. Siinkohal tasub meenutada, et neidsamu žestistereotüüpe kasutas ka David Garrick oma "Hamleti-tüü­pi" luues (selle vahega, et figuur oli püstiasendis, mis tegi keskse žestikogumi veelgi märgatavamaks): "Sügavalt mõttes, astub ta kulisside tagant välja, toetades lõuga paremale käele, mille küünarnukki hoiab vasak käsi, ning vaatab kõrvale j a alla, maha. Seejärel, võtnud parema käe lõua alt ära, kuid — kui mälu mind ei peta — hoides endiselt vasaku käega selle küünarnukist, toob ta kuuldavale sõnad: "Olla või mitte olla?""5

Kui arvestada, et Gamcki osatäitmine kinnistas Hamleti-kuju žestikulaarse ilme Euroopa lavadel ligi sajaks aastaks, tundub tsiteeritud katkend eriti tähendusrikas.

Mis on siis ühist ndembude Chamutang'al, Hamletil ja Rodini "Mõtlejal"? Invariantseks tähenduseks osutub: inimene valiku­olukorras. Kuid ndembudele tähistab valikuolukord lahtiütle­mist tavast, sajanditega kinnitust leidnud rollist. Juba üksi sää­rast lahtiütlemist ennast peetakse halvaks. Ta seostub kas kindlaksmääratud korra rikkumise semantikaga, s.o nõidusega (kuna kõik ebaseaduspärase omistavad ndembud pahatahtlikule nõi­dusele), või siis niisuguste taunitavate inimomadustega nagu sil­makirjalikkus või otsustusvõimetus.

Endemärgid ja ettekuulutused seostasid tulevikku prognoo­sides valikufunktsiooni ju kollektiivse kogemusega, jättes ük­sikisiku osaks avameelse ja otsusekindla tegutsemise:

Kui laaneteel keerlemas nägi ta sutt,

kes vihaselt turri end kiskus,

siis aimates võitu, näol õhin ja rutt,

ta vaenuväe kallale viskus.6

Taval ja kollektiivsel kogemusel rajanev ühiskond vajab hädasti võimsat prognoosimiskultuuri. See aga stimuleerib paratamatult loodusvaatlusi, eriti taevavaatlusi, ning sellekohaseid teoreetilisi teadmisi. Kirjata kultuuriga võivad täiesti koos käia mõned kujutava geomeetria vormid, mida täiendab kalendaar­astronoomiline suuline luule.

Suulise mälu maailm on tulvil sümboleid. Võib näida paradoksaalne, aga kirja ilmumine ei muutnud kultuuri semiootilist struktuuri keerukamaks, vaid lihtsustas seda. Materiaalsete eseme­tega esitatud mnemoonilis-sakraalsed sümbolid ei lülitu mitte sõnalisse teksti, vaid rituaali teksti. Lisaks säilitavad nad sellegi teksti suhtes teatud vabaduse: nende aineline eksistents jätkub ka väljaspool kombetalitust, kuulumine paljudesse erisugustes­se kombetalitustesse annab neile suure mitmetähenduslikkuse. Nende olemasolu ise eeldab suuliste jutustuste, legendide ja lau­lude sfääri, mis nad endasse mähib. Selle tagajärjel on nende sümbolite süntaktilised seosed mitmesuguste kontekstidega "dist­siplineerimatud". Sõnaline (eriti kirjalik) tekst põhineb süntakti­listel seostel. Suuline kultuur aga lõdvendab neid seoseid äär­museni. Seetõttu võib ta küll hõlmata suurt hulka otsekui kirja piiril asuvaid madalama järgu sümboolseid märke: amulette, peremärke, arvutustarbeid, mnemoonilise "kirja" märke, kuid piirab tugevalt nende liitmist süntaktilis-grammatilisteks ahela­teks. Seda tüüpi kultuur ei välista arvutusvahendeid, mis luba­vad tõenäol selt teostada küllalt keerukaid aritmeetikatehteid. Jõudsalt võivad areneda rituaalides kasutatavad maagilised märgid, mis rakendavad geomeetrilisi põhikujundeid — ringi, risti, rööpjooni, kolmnurka jt — ning põhivärve. Neid märke ei tohiks segi ajada hieroglüüfide ega kirjatähtedega. Viimased püüdlevad teatud kindla semantika poole ja saavad mõtte alles süntag­maatilises reas, moodustades märgiahelaid. Esimeste tähendus seevastu on ebaselge ja sageli seesmiselt vastuoluline, nad saavad mõtte suhestatuna rituaali ja suuliste tekstidega, mille mne­moonilisteks märkideks nad on. Nende teistsugune loomupära tuleb ilmsiks, kui kõrvutame lauset (keelesümbolite ahelat) ja ornamenti (maagilis-mnemooniliste ja rituaalsete sümbolite ahelat).

Ornamendi levik ning pealiskirjade puudumine skulptuuri- ja ehitusmälestistel on mõlemad suulise kultuuri iseloomulikud tun­nused. Hieroglüüf, kirjapandud sõna või kirjatäht — ja puuslik, hauakääbas, loodusvorm on mõnes suhtes täiesti vastandlikud ja teineteist välistavad nähtused. Esimesed tähistavad mõtet, teised meenutavad seda. Esimesed on tekst või osa tekstist,I kusjuures sel tekstil on semiootiliselt homogeenne loomus. Teised kuuluvad rituaali sünkreetilisse teksti või on mnemooniliselt seo­tud suuliste tekstidega, mis on ühitatud kindla aja ja kohaga. Suurepärane näide kirja ja skulptuuri antiteetilisusest on piib­liepisood Moosese ja Aaroni kokkupõrkest, esimese käsulauad pidid andma rahvale uue kultuurimälumehhanismi ("testamen­di"), teise ebajumalakuju ja rituaali (ringtantsu) sünkreetiline ühtsus kehastas informatsiooni säilitamise vana moodust: "Ja Mooses pöördus ning astus mäelt alla, ja tal olid käes kaks tunnistuslauda, lauad, millede mõlemate poolte peale oli kirju­tatud; neile oli kirjutatud nii ühe kui teise külje peale. Lauad olid Jumala tehtud ja Jumala kirjutatud oli kiri, mis laudadesse oli uurendatud. Kui Joosua kuulis rahva häält, valju karjumist, siis ta ütles Moosesele: "Leeris on sõjakisa!" Aga tema vastas: "Ei see ole võiduhüüd, ei see ole kaotuskisa — mina kuulen laulu­häält!" Ja kui Mooses ligines leerile ja nägi vasikat ning ring­tantsu, siis ta viha süttis põlema ja viskas lauad käest ning pu­rustas need mäejalal. Seejärel ta võttis vasika, mille nad olid teinud, ja põletas selle tules..." (2 Mo 32, 5-20).

Üsna huvitavat ainet annab meie teema seisukohalt ka Platoni dialoog "Phaidros". Pühendatud retoorikakunsti küsimustele, seostub see tihedalt mnemoonika probleemidega. Kohe dialoogi alguses viib Platon Sokratese ja Phaidrose väljapoole Ateena linnamüüre, et demonstreerida lugejatele seost loodusvormide, metsasalude, mäeküngaste, veekogude ja müütides kehastu­nud kollektiivse mälu vahel.

"PHAIDROS: Ütle mulle, kas mitte just kusagilt siit, Ilissose äärest, ei röövinud Boreas Oreithyiat, nagu räägitakse?

SOKRATES: Räägitakse küll.

PHAIDROS: Siitsamast siis? Veekene paistab tõesti lemb ja puhas ja läbipaistev, ja nagu loodud selleks, et neiud selle ääres mängiksid.

SOKRATES: Ei, altpoolt, kaks või pigem kolm staadioni, seal, kus saab üle jõe Agra templi juurde; just seal on ka altar Bo­reasele." 7

Edasi esitab Sokrates ootamatult vestluskaaslasele paradok­saalse järelduse, et kiri on mälule kahjulik. Kirjal põhinev ühis­kond paistab Sokratesele mälutu ja anomaalsena, kirjata ühis­kond aga normaalse struktuurina, kus kollektiivne mälu on tu­gev. Sokrates jutustab jumalikust leiutajast Theuthist, kes avaldas Egiptuse valitsejale teadused: "Kui aga järg tuli kirjatähtede kätte, ütles Theuth: "Oo valitseja, see on teadmine, mis teeb egiptla­sed targemaks ja teeb paremaks nende mälu. Sest see leiutis on mälu ja tarkuse rohi." Too aga vastas: "Theuth, sina suurim meister! Üks suudab ilmale tuua, mis kuulub kunsti; aga teine otsustada, mil määral see toob kahju või kasu neile, kes seda tarvitama hakkavad. Ja nüüd oled sina, kirjatähtede isa, ütelnud poolehoiu tõttu vastupidist sellele, milline on nende tegelik mõju. See leiutis toob ju nende hingedesse, kes seda on õppinud, unustuse, sest nad hülgavad mälu ning usaldades kirjapandut, meenutavad välise, võõraste märkide põhjal, ja mitte seestpoolt, iseenesele toetudes. Niisiis pole sa leiutanud mälu, vaid meenu­tamise rohu. Mis puutub aga tarkusesse, siis sa valmistad õpilastele sellest näivuse ja mitte tõe. Sest kuna sinu õpilased kuu­levad palju, saamata õpetust, peavad nad end kõigeteadjateks, suuremas osas midagi mõistmata, ja nendega on raske suhelda, sest nad on saanud näivtarkadeks tarkade asemel."" 8 .

On iseloomulik, et Sokrates ei seosta kirjaga mitte kultuuri progressi, vaid kirjata ühiskonnas saavutatud kõrge kultuurita­seme kaotsiminekut.

Iidolite ja loodusvormide ümber tsükleid moodustavate suu­liste tekstide suhestatus kindla koha ja ajaga (iidol toimib — ot­sekui "elustub" kultuurilises mõttes — teatud kindlal ajal, mis rituaalselt ja kalendaarselt on justkui "tema aeg", ja koondab enda ümber kohamuistendeid) ilmneb selles, kuidas kirjalik ja kirjata kultuur täiesti erinevalt kogevad kohapealset maastikku. Kirjalik kultuur kaldub käsitama kogu Jumala või Looduse poolt loodud maailma kui Teksti ning püüab lugeda läbi sellesse kät­ketud teate. Seepärast otsitakse peamist tähendust kirjalikust — ­sakraalsest või teaduslikust —Tekstist ning laiendatakse see siis maastikule. Säärasest seisukohast avaneb Looduse mõte ainult "kirjainimesele". See inimene otsib Loodusest seadusi, mitte endemärke. Huvi ennete vastu peetakse ebausuks, tule­vikku püütakse määrata mineviku põhjal, mitte ennustamiste ja ettekuulutuste najal.

Kirjata kultuur suhtub maastikku teistmoodi. Kuna ühe või teise loodusvormi, pühapaiga, iidoli "lülitavad" kultuurikäibesse rituaalid, ohvritoomised, ennustamised, laulud ja tantsud, kõik need tegevused aga on ajastatud kindlale ajale, — siis on need loodusvormid, pühapaigad, iidolid seotud tähtede, päikese ja kuu teatud kindla asendiga, tsükliliste tuulte ja vihmaperioodide­ga, perioodiliste veetõusudega jõgedes jne. Loodusnähtusi taju­takse kui meenutus- või ennustusmärke. See, et piiblijumal oma lepingu kinnituseks Noaga pani taevasse vikerkaare, Moosesele aga andis kirjalikud käsulauad, sümboliseerib selgesti tüpoloo­gilist orientatsioonimuutust ühelt mäluvormilt teisele.

On hõlbus märgata, et niinimetatud "rahvameditsiin" ja "tea­duslik meditsiin" on suunatud kahele erisugusele teadvusevormile — kirjata ja kirjalikule teadvusele. Oli vaja Baratõnski läbinäge­likkust j a iseseisva mõtlemise võimet, et positivismisajandi koi­dikul panna ebausus ja ennetes tähele mitte valet ja metslust, vaid fragmente teistsugusest tõest, mis pärineb teist tüüpi kul­tuurist:

Jääk eelarvamus on vanast

tõest. On rusus templivõlv.

Tema keelt ent mõistatamast

loobund järeltulev põlv. 9

Märgakem, et luuletaja seostab eelarvamuse ja ebausu just templiga, s.o ehitisega, aga mitte "võõras keeles hauapealiskir­jaga" — kujund, mille arusaamatu kirjasõna tarvis leidis Puškin. Kui mõtiskleda iidse Peruu inkade-eelsete rajatiste tähenduse üle, meenub iseenesest Baratõnski võrdlus.

Eespool toodud piiblinäited visandavad pildi, mis on meile harjumuspärane: kirjata ja kirjalik kultuur kangastuvad kahe — madalama ja kõrgema — arengujärguna, nii et teine esimese väl­ja vahetab.

Kuid kas saab asjaolust, et meile tuttaval Euraasia-alal aja­lookäik just seda rada läks, teha järeldust, et ainult nii ta minna võiski? Tuhat aastat kirjata kultuure Kolumbuse-eelses Ameeri­kas on veenev tõend seda laadi tsivilisatsiooni kestvusest, kõr­ged saavutused aga demonstreerivad ilmekalt ta kultuurivõimet. Et kiri hädavajalikuks muutuks, on tarvis ebastabiilseid ajaloo­tingimusi, dünaamilisi ja ennustamatuid olukordi ning vajadust mitmesuguste semiootiliste tõlgete järele, mis sugenevad sage­dastes ja pikaajalistes kokkupuudetes etniliselt võõra keskkon­naga. Ses suhtes on Balkani ja Põhja-Aafrika vaheline ala, Lä­his- ja Kesk-Ida, Musta ja Vahemere rannik ühelt poolt ning Peruu mägised kiltmaad, Andide mägedevahelised orud ja Pe­ruu kitsas rannikuriba teiselt poolt äärmiselt vastandlikud ajalooladestud. Esimesel juhul on tegemist etnoste pideva segune­misega, kus erisugused kultuurilised ja semiootilised struktuurid lakkamatult ümber paiknevad ja kokku põrkavad, teisel juhul ilmnevad põline eraldatus, äärmiselt piiratud kaubanduslikud ja sõjalised kontaktid väljaspoolsete kultuuridega, ideaalsed tin­gimused kultuuritraditsiooni katkematuks arenguks (isolatsioo­ni katkemisega kaasneb üldjuhul ühe või teise Vana-Peruu tsi­vilisatsiooni täielik kadumine). Tundub loomulik, et ühel juhul pääses võidule kirjalik ja teisel kirjata kultuur.

Kirjaliku või suulise variandi täielik võidulepääs on siiski piir­juhtum. Harilikult on nähtavasti tegu suulise ja kirjaliku sfääri piiritlemisega ühes ja samas kultuuris. Nii võib oletada, et mingil ajajärgul oli kirja pärusmaaks majandus- ja ärisektor, samas kui poeetilis-sakraalne valdkond jäi suulisse ja rituaalsesse sfääri. Täpselt niisama, nagu kroonika algusest peale kirjapanemist nõudis, sai müüt suuliselt käibel püsida veel sajandeid.

Suulise kõne jäädvustamise vahendite tulek kultuuri 20. sa­jandi teisel poolel toob olulisi nihkeid traditsiooniliselt kirjalikku euroopalikku kultuuri ja võib-olla tuleb meil olla ses vallas veel põnevate protsesside tunnistajaks.

 

1987

1 M . Постников, А. Фоменко. Новые методики статистического анализа нарративно-цифрововго материала древней истории. (Препринт.) Moskva, 1980.

2 И. Кант . Сочинения: В 6 тт. Moskva,1966. Kd 6. Lk 27. (E. Parhomenko eestindus: l. Kant, Kostmine küsimusele: Mis on valgustus? // Akadeemia 1990. Nr 4. Lk 801.)

3 Seega hinnatakse kõrgelt inimest, kes kommetest kinni peab. ( V. Turneri märkus.).

4 В. Тэрнер . Символ и ритуал. Moskva, 1983. Lk 57–58.

5 Georg Christoph Lichtenbergi kirjast. Tsit. vlj-st: Хрестоматия по истории западноевропейского театра / Сост. И ред. С. Мокульского. Moskva, 1955. Kd 2. Lk 157.

6 E. Баратынский. Пoлное собрание стихотворении. Leningrad, 1936. Kd 1. Lk 206. (K. Kanguri eestindus: J Baratõnski, Sõnamatu sõna. Tallinn, 1986. Lk 56.)

7 Платон. Coчинения : B 3 T. Moskva, 1970. Kd 2. Lk 161. (M. Lepajõe eestindus.)

8 Sealsamas, lk 216 – 217.

9 .Е. Баратынский. Tsit. teos. Lk 201. (K. Kanguri eestindus, Ik 46.)