ARGIKÄITUMISE POEETIKA 18. SAJANDI VENE KULTUURIS

Käesoleva töö pealkiri nõuab selgitust. Argikäitumine kui isevärki semiootiline süsteem – juba säärane küsimuseasetuski võib vastuväiteid tekitada. Rääkida aga argikäitumise poeetikast tähendab väita (selle ajalise ja rahvusliku kultuuriläbilõike kohta, millele pealkiri osutab), et teatud igapäevase tavategevuse vormid olid teadlikult orienteeritud ilukirjandustekstide normidele ja seadustele ning neid kogeti otseselt esteetilisena. Kui niisugust seisukohta õnnestuks tõestada, võiks sellest saada üks vaadeldava ajajärgu kultuuri tähtsamaid tüpoloogilisi tunnusjooni.

Ei saa öelda, et argikäitumine iseenesest teadlaste tähelepanu poleks köitnud: etnograafias on ta endastmõistetav kirjeldus- ja uurimisaine. Tavapärane on see teema ka suhteliselt kaugete kultuuriajastute, antiigi, renessansi, baroki uurijatele. Venegi kultuuri ajaloo puhul saab viidata mitmele kestva tähendusega tööle: alates Nikolai Kostomarovi “16. ja 17. aastasaja suurvene rahva koduse elu ja kommete kirjeldusest” kuni B. Romanovi raamatuni “Muinasvene inimesed ja kombed”.

Niisiis võib teha tähelepaneku: mida kaugemale – ajalooliselt, geograafiliselt, tüpoloogiliselt – üks või teine kultuur meist jääb, seda ilmsem on, et talle omane argikäitumine väärib saamist omaette teadusliku huvi objektiks. Sellega võiks kõrvutada asjaolu, et ka dokumendid, mis fikseerivad mingi sootsiumi argise tavakäitumise norme, pärinevad üldjuhul välismaalastelt või on kirja pandud välismaalaste tarbeks. Nad eeldavad vaatlejat, kes asuks kõnealusest sootsiumist väljaspool.

Samalaadne on olukord ka argikõne puhul: fikseerimise ja uurimise algjärgus on selle kirjeldused harilikult samuti määratud välisele vaatlejale. Nagu peagi näeme, pole paralleel juhuslik: nii argikäitumine kui emakeel on niisugused semiootilised süsteemid, mida nende otsesed kasutajad tajuvad “enesestmõistetavana”, Loodusesse, mitte Kultuuri kuuluvana. Nende märgiline ja tinglik loomus hakkab silma ainult välisele vaatlejale.

Seniöeldu paistab siinse kirjatöö pealkirjale vastu rääkivat, sest võib ju argikäitumisest esteetilise elamuse saada vaid vaatleja, kes tajub teda märgilise kultuuriilminguna: esteetiliselt võib teda tajuda välismaalane, kes kogeb võõrapärast argielu eksootikana, kultuuri otsene kandja aga ei pane enamasti tema eripära tähelegi. Ent 18. sajandi Venemaal, sealses aadlikultuurimaailmas, transformeerus argikäitumise olemus sedavõrd, et omandas jooni, mida sel kultuurinähtusel harilikult pole.

Igas suhteliselt arenenud kultuuriga kollektiivis korraldab inimeste käitumist järgmine põhivastandus:

1) tavaline, igapäevane, argine käitumine, mida kollektiiviliikmed ise peavad “enesestmõistetavaks”, ainuvõimalikuks, normaalseks;

2) kõik piduliku, rituaalse, ebapraktilise – riikliku, kultusliku, tavandilise – käitumise liigid, mida kõnealuse kultuuri liikmed ise tajuvad omaette tähendust kandvana.

Esimest tüüpi käitumist õpivad kõnealuse kultuuri liikmed nagu emakeelt – sukeldudes otseteed selle tarvitamisse, märkamata, millal ja kellelt on soetanud selle süsteemi kasutamise vilumused. Neile näib selle valdamine nii loomulik, et isegi sellekohasel küsimusel puudub mõte. Veel vähem võiks tulla kellelegi pähe koostada seesuguse auditooriumi tarvis argikäitumise keele grammatikaid – metatekste, mis kirjeldaksid selle “õigeid” norme. Teist tüüpi käitumist õpitakse nagu võõrkeelt – reeglite ja grammatikate järgi, kõigepealt saavad selgeks normid ning alles seejärel luuakse nende põhjal “käitumistekste”. Esimene käitumine võetakse omaks stiihiliselt ja teadmatult, teine – teadlikult, õpetajate vahendusel, ning tema valdamist tähistatakse tavaliselt erilise sissepühitsusaktiga.

Vene aadelkond aga elas pärast Peeter I-st läbi muutuse, mis ulatus pelgast olme ümberkorraldamisest tublisti sügavamale: valdkond, mis tavaliselt jäetakse alateadliku, “loomuliku” käitumise hooleks, sai väljaõppe-aineks. Sugenesid eeskirjad argikäitumise normide kohta, sest kogu senine sel alal kujunenud elukorraldus põlati ära kui vale ja asendati “õige”, euroopalikuga.

See viis niikaugele, et Peeter I valitsemisajal ja sellele järgnenud ajastul sattus vene aadlik oma kodumaal välismaalase olukorda: ta oli inimene, kellele täiseas ja kunstlike meetoditega tuleb õpetada seda, mille inimesed harilikult õpivad ära varajases lapsepõlves ja vahetu kogemuse kaudu. Võõrast, välismaisest saab norm. Õigesti käituda tähendab käituda välismaa moodi, s.o mõneti ebaloomulikul viisil, võõra elu normide järgi. Neid norme meeles pidada on niisama hädavajalik kui tunda võõrkeele reegleid, et seda korrektselt kasutada. “Nooruse aus peegel…”, mis tahtis kujutada viisaka käitumise ideaali, soovitas asetada end mõttes välismaalaste seltskonda: “Oma vajadust väärikalt, meeldivalt ja aupaklikult väljendada nagu mõne väljamaa isikuga kõneldes, sellepärast et nemad ongi sellega niimoodi harjunud”1.

Säärane kultuuriinversioon ei tähendanud sugugi argielu “euroopastamist” selle sõna otseses mõttes, sest Läänest üle võetud argikäitumise vormid ja võõrkeeled, saanud normaalseks argisuhtluse vahendiks vene aadlikeskkonnas, muutsid niisuguse ümberistutamise käigus oma funktsiooni. Läänes olid need vormid olnud loomulikud ja kodused ning järelikult subjektiivselt märkamatud. Mõistagi ei tõstnud hollandi keele rääkimise oskus Hollandis veel iseenesest inimese väärtust. Kantuna üle Venemaale aga muutusid euroopalikud argikäitumisnormid hinnanguliseks ja – nagu võõrkeeleoskuski – tõstsid inimese sotsiaalset staatust. Sestsamast “Nooruse ausast peeglist…” loeme: “Noormeestel, kes on tulnud tagasi võõralt maalt ja keeli suurte kuludega õppinud, tuleb õpitut korrata ja püüda neid mitte unustada, vaid paremini ära õppida ja nimelt: lugedes kasulikke raamatuid ja läbi käies teistega, ja mõnikord neis keeltes kirjutades ja midagi kokku seades, et keel meelest ei läheks. – Neil, kes välismaal pole olnud, vaid on kas koolist või mõnest muust niisugusest kohast õukonna juurde võetud, tuleb igaühe ees alandlik ja kuulekas olla ja püüda igaühelt midagi õppida, aga mitte ammuli sui vahtides, müts pea küljes nagu naelaga kinni, hüpata ja uhkeldada, justkui kõigist üle olles.”2

Seesugune arusaam näitab selgesti, et vastupidiselt sagedasti levinud arvamusele euroopastumine mitte ei kustutanud, vaid just rõhutas vene argielu mitteeuroopalikke tunnusjooni, sest selleks, et pidevalt tunda oma käitumist välismaalaslikuna, ei tohtinud olla välismaalane (välismaalasele ei tundu välismaalaslik käitumine välismaalaslikuna), tuli üle võtta euroopaliku argielu vormid, kuid säilitada väline, “võõras”, venelik vaatekoht neile; ei tulnud saada välismaalaseks, vaid pidada end ülal nagu välismaalane. Ses mõttes on kõnekas, et välismaiste kommete omaksvõtt sugugi ei kaotanud, vaid vahel lausa võimendas antagonismi välismaalaste suhtes.

Argikäitumisse suhtumises aset leidnud muutuste otsene tagajärg oli, et need elusfäärid, mida mitteinverteeritud kultuuris tajutakse “loomulike” ja tähendusetuina, ritualiseerusid ja semiotiseerusid. Tulemus oli just vastupidine sellele “privaatsusele”, mis vene vaatlejale Euroopa elus oli silma torganud (vrd Pjotr Tolstoi muljeid Veneetsiast: “Mitte milleski üksteist ei häbeneta ja keegi kellegi ees mitte millegi pärast mingit hirmu ei tunne: igaüks teeb oma tahtmist mööda, kes mida tahab”3). Euroopalik elulaad topeldus rituaalses euroopaliku elu mängus. Igapäevasest käitumisest said igapäevase käitumise märgid. Järsult kasvas argielu semiotiseerituse aste, selle teadlik ja subjektiivne tajumine märgina. Argielu omandas teatri tunnusjooned.

18. sajandi Venemaale on väga iseloomulik, et aadlimaailm elab mänguelu ja tunneb end kogu aeg asuvat teatrilaval, lihtrahvas aga kaldub nägema härrastes mardisante ja jälgib nende elu saalist. Huvitav näide sellest on euroopaliku (härraste) riietuse kasutamine maskeraadirõivana talistepühadel. Nii näiteks on V. Selivanov meenutanud, kuidas 19. sajandi algul talistepühade ajal tulid maskeeritud talupojad ja mõisateenijad hulgana härrastemajja, mis siis neile avatud oli. Maskeraadikostüümideks olid neil kas pahupidipööratud lambanahksed talupojakasukad või mingid veidrad rõivad, mida tavaliselt ei kasutatud (niinest narrimütsid jms). Ent peale selle kanti ka ehtsaid härrasterõivaid, mis olid aidamehelt vargsi hangitud: “Sakste vanaaegseid mundrirõivaid ja muid nii meeste kui naiste piduriideid, mida aitades oli alles hoitud.”4

On kõnekas, et 18. sajandi rahvalikel puutrükipiltidel, mis olid orienteeritud teatrile – eesriided, rippkardinad ja rambid, raamlehed, – kujutatakse rahvalikke tegelasi härrasterõivais, sest et nad on näitlejad. Nii näiteks on tuntud puutrükilehel “Ehk astuksid minust eemale” pannkoogiküpsetajat kujutatud ilutäppidega näol, tema kavaleri aga patsiga parukaga, ilutäppidega, aadlikumundris ja kolmnurkmütsiga.5

Võimalus mõista aadli argielu kui suurenenud semiotiseeritusega valdkonda polnud tingitud üksnes sellest, et saanud küll Peetri-järgse ajastu vene aadlikule “omaks”, tundus see talle ühtaegu ka “võõrana”. Niisugune omaenese käitumise topelttaju muutis selle mänguks.

Säärane tajumisviis toetus ka sellele, et paljud lihtrahva olme tunnusjooned olid säilitanud veel üldrahvusliku tähenduse: mitte ainult provintsi väikemõisnikud, vaid ka aristokraatlikud härrad või Peeter I ja Jelizaveta võisid hõlpsasti ümber lülituda traditsioonilise üldrahvaliku argielu ja käitumise normidele. Oli seega võimalik valida emba-kumba kahest käitumistüübist: kas neutraalset ja “loomulikku” või siis rõhutatult aadellikku ja ühtlasi teadlikult teatraliseeritut. On ilmekas, et iseenda puhul eelistas Peeter I esimest võimalust ja isegi ritualiseeritud argietendustes osaledes jättis ta endale lavastajarolli – isiku osa, kes korraldab mängu, nõuab seda ümberolijatelt, kuid ise sellega ei liitu. Kuid niisugune “lihtsusearmastus” ei lähendanud Peetri käitumist lihtrahvalikule, vaid tähistas pigem midagi otse vastupidist. Talupojale tähendab puhkus ja pidutsemine siirdumist suurenenud ritualiseeritusega käitumise sfääri: kirikuteenistus – pühade püsitunnus –, pulm, koguni lihtne kõrtsikostitus märkisid lülitumist mingisse kinnistunud kombetalitusse, mis määras ära isegi selle, mida keegi kellele ja millal peab ütlema ja tegema. Peetrile aga tähendas puhkus üleminekut kombetalitusevälisele, “partikulaarsele” käitumisele (kusjuures esimene eeldab avalikkust ja vaatemängulisust: ümber pulmamaja tunglevad kutsumata külalised, kes on tulnud “vaatama”; teine aga saab teoks kinniste uste taga, “omade” kitsas ringis). See vastandus tühistatakse paroodilise rituaaliga, mis antirituaalina kaldub kammerlikkusele ja suletusele, aga olles siiski ka rituaal – olgugi et pea peale pööratud –, samal ajal ka avalikkusele ja avatusele. Peetri ajal segunesid omavahel väga erinevad käitumissemiootika vormid: ametlik-kiriklik rituaal, kirikurituaali paroodiad Peetri ja ta lähikondlaste blasfeemilistes kombetalitustes, “välismaise” argikäitumise praktika, kammerlik “partikulaarne” käitumine, mis teadlikult vastandus rituaalile6. Üldrahvaliku elulaadi taustal tegi säärane segunemine tajutavaks käitumisstiili kategooria. Seda võib võrrelda asjaoluga, kuidas just keele leksikaalsete vahendite kirju korratus 18. sajandi algul teravdas niihästi kõnetasandite kui ka iga üksiku sõna (resp. = niihästi käitumise kui ka iga üksiku teo) stilistilise tähenduslikkuse tunnet, valmistades nii pinda 18. sajandi keskpaiga rangeteks klassifitseerivateks korrastusteks.

Seega järgnes esimesele sammule – argikäitumise semiotiseerumisele – teine: eri stiilide teke argielunormide raames. Muu hulgas väljendus see selles, et teatud kindlad ruumid hakkasid määrama käitumise stiililisi konstante. Siirdudes Peterburist Moskvasse, Moskva-lähedasest mõisast provintsimõisa, Venemaalt Euroopasse, muutis aadlik – sageli ebateadlikult, kuid alati eksimatult – oma käitumisstiili. Stiilide teke sel alal kulges ka teises – sotsiaalses suunas. Kujunes kindel erinevus teenistuses oleva ja erru läinud, sõjaväelasest ja tsiviilteenistujast, pealinna (õukonna) ja provintsi aadliku käitumisstiilide vahel. Kõnemaneer, kõnnak, riietus näitasid eksimatult, mis koht igapäevaelu stiilipolüfoonias ühel või teisel inimesel on. Gogol , tsiteerides oma kirjades (ja hiljem “Mängurites”) väljendust: “ Руте, решительно руте! просто карта-фоска!”, pidas seda fraasi “tõeliselt armeelikuks ja omamoodi väärikakski”, s.o rõhutas, et ühelt poolt ei tsiviilametnik ega teisalt ka kaardiväeohvitser nii ei kõneleks.

Stiilivärvingut rõhutas see, et üks või teine käitumisviis sai teoks valiku tulemusena, kui üks võimalikest alternatiividest. Valiku olemasolust, võimalusest vahetada üks käitumine välja teise vastu, sai aadli argielukorralduse alus. Vene aadliku elusüsteem oli ülesehituselt midagi puusarnast. Ja aadelkond, mis 18. sajandi teisel poolel oli saavutanud vabaduse valida, kas teenida või elada erus, elada Venemaal või välismaal, jätkas võitlust selle puu “okste” rohkendamise eest. Riigivalitsus aga, eriti Paul I ja Nikolai I ajal, püüdis iga üksikisiku võimalust individuaalseks käitumiseks, omaenese stiili ja tee valikuks, agaralt nullistada ning teha elust teenistus ja riietusest munder.

 Aadliku käitumise põhivõimalusi võiks kujutada järgmine skeem (vt joonis.)7. Valiku olemasolu poolest erines aadliku käitumine märgatavalt talupoja omast, mida reguleerisid põllutöödekalendri tähtajad ja mis oli kõigil elujärkudel ühesugune. On huvitav märkida, et aadlinaise käitumine sarnanes ses suhtes põhimõtteliselt rohkem talupoja kui aadlimehe omaga, sest ei sisaldanud valikuaspekti, vaid oli määratud eaga.

Loomulikult lähendas käitumisstiilide teke käitumist esteetilisena kogetavatele nähtustele ja see omakorda ärgitas otsima argikäitumisele eeskujusid kunsti vallast. Inimesele, kes polnud veel kodunenud euroopalike kunstivormidega, said siin ainsaks eeskujuks olla talle harjumuspärased vaatemängu- ja etendusevormid: kirikuliturgia ja palaganiteater. Kuid esimesel neist oli niisugune autoriteet, et tema kasutamine argielus võttis paroodilise ja pühadustteotava ilme. Suurepärase näite, kuidas härraste elu igapäevaseks etendamiseks kasutati rahvaliku teatri vorme, leiame haruldasest raamatust “Golovinite, Novospasskoje küla omanike sugupuu, koostanud M. D. Akadeemia Bakalaureus Pjotr Kazanski ” (Moskva, 1847). See kurioosne väljaanne on valminud Golovinite suguvõsa koduarhiivi põhjal ja seal leiduvad allikad meenutavad kangesti neid, mis olid kasutada Ivan Petrovit š Belkinil, kui ta asus kirjutama oma “Gorjuhhino küla elulugu”. Raamatus leidub muu hulgas ka Vassili Golovini (1696—1781) elulookirjeldus, mis on kirja pandud tema enese märkmete ja majafolkloori põhjal. Golovini elu oli olnud tormiline: ta oli õppinud Hollandis, oskas nelja Euroopa keelt, lisaks ladinat; ta oli olnud Katariina II kammerjunkur, saanud kannatada Monsi afääris, seejärel sattunud Bironi ajal vanglasse8, ostnud end sealt tohutu altkäemaksu eest vabaks ja asunud maale elama. Meid huvitab ta siin seetõttu, et ta oli oma igapäevase elu muutnud tõeliseks teatriks – laadapalagani, rahvalike loitsimiste ja posimiste ning kristliku kombetalituse seguks. Toome pikema tsitaadi.

“Tõusnud varahommikul, veel enne päikesetõusu, luges ta kesköö- ja hommikupalvet koos oma armastatud köstri Jakov Dmitrijeviga . Pärast hommikuteenistuse lõppu ilmusid tema juurde ettekannete ja raportitega ülemteener, aidamees, vahimees ja külavanem. Harilikult sisenesid ja väljusid nad järeleproovitud aususega toatüdruku Pelageja Petrovna Vorobjova käsu peale. Kõigepealt ütles toatüdruk: “Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel!”, härra ette ilmunud aga vastasid: “Aamen!” Seejärel ütles ta: “Vaadake et lähete vaikselt ja rahulikult, tähelepanelikult ja ettevaatlikult, puhtuses ja palvetega, ettekannetega ja käske oodates härra, meie isanda juurde, kummardage sügavasti tema bojaarlikule armulikkusele ja vaadake, et jätate kõik hästi meelde!” Kõik vastasid ühel häälel: “Kuulame, emake!” Astudes härra kabinetti kummardasid nad maani ja laususid: “Tervist, meie isand!” – “Tere”, vastas härra, “mu sõbrad, kes te olete piinamata ja vaevamata, kogenemata ja karistamata!” See oli tal igakordne kõnekäänd. “Noh, kuidas on, poisid? Kas on meil kõik korras ja hästi?” Selle küsimuse peale vastas esimesena sügava kummarduse saatel ülemteener: “Pühas kirikus, auväärt käärkambris, teie härrastemajas, hobusetallis ja laudas, paabulinnumajas ja kuremajas, kõikjal aedades, linnutiikidel ja muudes kohtades, meie isand, on Lunastaja armust kõik alles, korras ja hästi.” Pärast ülemteenrit alustas oma ettekannet aidamees: “Teie härraste keldrites, aitades ja sahvrites, kuurides ja rehealustes, tanumatel ja linnumajades, suitsutuskodades ja kuivatussarades on Jumala armust kõik alles ja terve, Grigorovo pühast kaevust, nagu käskisite, tähniku hobusega värsket allikavett toodi, klaaspudelisse valati, puutünni pandi, jääga ümberringi kaeti, seest vitsaga suleti ja kivi peale asetati.” Vahimees rääkis nii: “Kogu öö, meie isand, käidi ümber teie bojaarimaja, lokulauda taoti, käristeid täristati, kõlistades märku anti ja lauaga kolistati, kordamööda, härra, sarve puhuti ja neljakaupa omavahel valjusti räägiti; öölinde ei lennanud, imeliku häälega ei karjutud, noorhärrasid ei ehmatatud ja härrade kombeid ei nöögitud, katusel ei istutud ega pööningul ei hullatud.” Ja lõpetuseks kandis külavanem ette: “Kõigis neljas külas on Jumala armust kõik korras ja hästi: härraste talupojad lähevad rikkamaks, nende kariloomad on terved, neljajalgsed söövad karjamaal, kodulinnud munevad, maapinna värisemist pole kuuldud ja taevanähtusi pole nähtud; kõuts Vanka * ja vanaeit Zažigalka ** elavad Rtištševis ja teie bojaarliku käsu kohaselt saavad iga kuu nuuti, oma kuritegu iga päev ohates kahetsevad ja teid, meie isand, pisarais anuvad, et te oma bojaarlikku raevu talitseks, ja neile, oma süüdlastest orjadele, andestaks.””

Jätame vahele kirjelduse üksikasjadeni paika pandud igapäevasest tseremoniaalist – kodusest palvusest, kiriklikust liturgiast ning hommikusöögi, lõuna ja järelroaga kaasnevatest kombetalitustest, millest igaüks oli pidevalt korduvaks vaatemänguks.

“Ettevalmistused uneks algasid ( kell neli pärast lõunat – J. L.) käsuga sulgeda aknaluugid; majas loeti palvet Jeesusele: “Issand Jeesus Kristus, meie Jumala poeg, ole meile armulik!” – “Aamen!” vastas mitu häält väljast ja selle sõna peale suleti hirmsa kolksuga luugid ning kinnitati raudpoltidega. Nüüd saabusid ülemteener, aidamees, vahimees ja külavanem. Kabinetti härra juurde lasti ainult ülemteener ja tema siis juba andis korraldused teistele edasi. Käsk vahimehele oli niisugune: “Kuulake bojaarlikku käsku: vaadake ette ja terve öö ärge magage, ümber härrastemaja ringi käige, kõvemini lokulauda taguge, sarve puhuge, lauaga kolistage, käristit täristage, kõlistades märku andke, ammuli sui kõrvale ärge vahtige ja jätke kõvasti meelde: et linnud ei lendaks, et imeliku häälega ei karjutaks, et väikseid lapsi ei ehmatataks, et härraste kombeid ei nöögitaks, katusel ei istutaks ega pööningutel ei hullataks. Vaadake ette, poisid, jätke kõvasti meelde!” “Kuulame,” oli vastuseks. Käsk külavanemale oli selline: “Öelge külakubjastele ja kümnikutele, et nad kõik, väikseimast suurimani, külarahvast kaitseksid ja rangelt korrast kinni peaksid, elanikke valvsalt tule eest hoiaksid, ja jälgiksid ja vaataksid: kas pole kusagil Tselevo, Medvedki või Goljavino külas segadust, kas pole Ik ša, Jahroma või Volgu ša jõel rahutut lainetust, kas ei nähta taevas mõnd imelikku nähtust või pole jalge all kuulda hirmsat maavärinat? Kui midagi niisugust juhtub või mingi imeasi sünnib, siis et midagi ise pikalt-laialt ei arutataks, vaid selle asemel härra juurde kiirustataks, kõik tema bojaarlikule armulikkusele ette kantaks, ja et see karmilt meelde jäetaks.” Aidamehele andis korraldused Vorobjova : “Härra käskis sul, et sa toidukraami järele vaataksid, Grigorovosse hobuse saadaksid ja püha vett võtaksid. See tünni pange, jääga ümbritsege, vitsaga sulgege ja kivi peale asetage, puhtuses ja palvega, inimestele hõlpu andke ja kariloomade järele vaadake, ammuli sui ringi ärge vahtige ja tühja ärge lobisege, ja jätke see kõvasti meelde!” Sellega korraldused lõppesid. Uksed keeras kinni ja lahti tavaliselt Vorobjova ; võtmed tõi ta härra enda kätte ja neid ta päitsisse pannes lausus: “Jeesus Kristus olgu teiega, härra, puhake, armuline isand, Ülipüha Jumalaema kaitse all, kaitseingel teid valvaku, mu härra.” Seejärel andis Vorobjova käsu alamatele toatüdrukutele: “Vaadake kasside järele, *** millegagi ärge kolistage ega valjusti rääkige, öösel ärge magage, pealtpiilujaid passige, tuli kustutage, ja jätke see kõvasti meelde!”

Lugenud õhtupalve, heitis Vassili Vassiljevitš voodisse ja lausus risti ette lüües: “Jumala ori heidab magama, tema peal on Kristuse pitsat ja kinnitus, Jumalaema purustamatu müür ja kaitse, Ristija õnnistatud käsi, kaitseingli kõikvägev elustav rist, kehatute jõudude näod ja kõigi pühakute palved. Ristiga end varjan, deemoni minema ajan ja kogu tema vaenlasejõu hävitan, nüüd ja alati, ajast aega ja igavesti. Aamen!” Öösel kostis Novospasskojes kolinat, kellalöömist, kopsimist, vilistamist, lärmi, täristamist ning nelja korrapidaja ja niisama mitme valvuri ringijooksmist. Kui miski härral kohe esihakatuses uinuda ei lasknud, siis ta enam ei heitnudki magama ja oli terve öö halvas tujus. Sellisel juhul ta kas hakkas valjusti lugema oma lemmikraamatut, Quintus Curtiuse “Makedoonia Aleksandri elu”, või siis istus suurde tugitooli (…) ja lausus seal järgmisi sõnu, häält kord-korralt kõrgendades või alandades: “Vaenlane saatan, kasi minu juurest eemale tühja kohta, paksu metsa ja maasügavikku, kuhu ei jõua Jumala näo valgus! Vaenlane saatan! Kao mu juurest paikadesse pimedatesse, meredesse põhjatutesse, mägedesse metsikutesse, asustamata ja inimtühjadesse, kuhu ei jõua Jumala näo valgus! Nurjatu lõust, mine mu juurest põrgupõhja, mine mu juurest, nurjatu lõust, pilkasesse põrgusse ja kolmekordsesse põrgukatlasse ja ära enam välja tule. Aamen! Aamen! Aamen! Sõnan sind, lagune laiali, olge kolmekordselt neetud, reod, nurjatud! Puhun ja sülitan su peale!” Lõpetanud needmise, tõusis ta toolilt ja hakkas lokulauda tagudes edasi-tagasi mööda kõiki oma seitset tuba käima, (…). Need veidrused mõistagi õhutasid uudishimu, ja paljud jälgisidki prao vahelt, mis härra teeb. Kuid ka selleks puhuks olid abinõud ette nähtud. Toatüdrukud hakkasid karjuma mitmesuguseid pilkesõnu ja kõnekäände, valasid pealtpiilujatele ülemise korruse aknast külma vett kaela ja härra kiitis kõik need teod heaks, korrutades: “Vargale varga palk, paras neile neetutele! reodele! nurjatutele! vaevamatutele! piinamatutele! ja karistamatutele!”, trampides mõlemat jalga vastu maad ja kogu aeg korrates ühte ja sedasama.”9

Meie ees on ehtne teater – ühesuguste, regulaarselt korduvate etenduste ja tekstidega. Kuid peale muu on see ka rahvalik teater palagani riimmonoloogidega ja laadaetendusele iseloomuliku lõpuga, kus publikule lavalt vett kaela valatakse. Laval on “härra” – rahvalikust teatrist ja puutrükipiltidelt väga hästi tuntud tegelane, tema ise täidab osalt ka “mustaraamatumehe”, maagi rolli – lausub needusi, loeb läbi-segi valjusti ette kord ladina keeles, kord venekeelseid rajošniku laadis värsse. Naljaka ja õudsa ühtesulamine selles vaatemängus on üpriski tüüpiline.

Kuid härragi ei ole ainuüksi näitleja, ta on ka pealtvaataja, kes omakorda jälgib seda karnevaliseeritud rituaali, milleks ta oma igapäevase eluvoolu on muutnud. Ta leiab rahuldust oma ähvardav-naljaka rolli mängimisest ja hoiab silma peal, et teisedki mängu stiilist välja ei langeks. Vaevalt ta – haritud astronoom ja geograaf, kes on läbi sõitnud terve Euroopa, kõnelnud Peeter I-ga , Sofja Aleksejevna favoriidi V. Golitsõni lapselaps – väljaspool seda mängu ise usub, et ta lemmikkass Vanka tõesti kümneid aastaid endistviisi “elab” pagenduses ja “oma kuritegu iga päev ohates kahetseb”. Kuid ta eelistab elada pigem selles tinglik-mängulises maailmas kui selles, kus, nagu ta kalendrisse on kirjutanud, “puhastati mul vaesel ja patusel inimesel küüsi, mis sandiks olid tehtud”10.

Edaspidi näeme, kuidas 18. sajandi kõrgkultuuri esteetilise teadvuse sfääris kujunenud žanrisüsteem hakkab aktiivselt mõjutama ka vene aadliku käitumist, kutsudes esile mitmeharulise käitumisžanrite süsteemi.

Ilmekas tõend sellest oli püüe jagada argieluruum mitmeks lavapinnaks, kusjuures üleminekuga ühelt teisele käitumis žanr muutus. Peetri-eelsel Venemaal kehtis binaarne vastandus rituaalse ja rituaalivälise ruumi vahel maailmas ja ka inimese poolt asustatavas ruumis. Eri tasanditel teostus see opositsioon vastandustena “elumaja—kirik”, “altariväline ruum—altar”, “must nurk—punane nurk tares” jne. Härrasteeramule ülekantuna oli selle vastanduse jätkuks jaotumine tubadeks, kus elati, ja paraadtubadeks. Kuid edaspidi ilmneb ühelt poolt kalduvus muuta paraadtoad elamistubadeks, teiselt poolt – tuua eristus sisse elamisruumi: siirdumine talveresidentsist suvisesse, ümberpaiknemine (mõne tunni jooksul) antiiksetest või baroksetest lossisaalidest “külahütti”, “keskaegsetesse” varemetesse, hiina külasse või türgi aiamajakesse, minek Kuskovos “hollandi majakesest” “itaalia” omasse tähendas käitumis-, kõnelemis- ja asukohatüübi vahetumist. Mitte ainult tsaarilossid ja suurnike eramud, vaid ka lihtaadlike palju tagasihoidlikumad teenistusmõisad täitusid lehtlate, grottide, üksildaste mõtiskluste pühamute, armastuse pelgupaikadega jne. Kuna ruumidest oli saanud dekoratsioonid (rööpjooneks teatriga oli ka püüdlus tähistada ruumimuutust diferentseeritud taustamuusikaga), siis võisid nad hädavajaduse korral olla lihtsamad ja odavamad, muutudes mingi iseäraliku ruumi konstruktsioonidest (nagu see oli silmapaistvates arhitektuuriansamblites) niisuguse konstruktsiooni märkideks. See oli jõukohane ka tavalisele mõisnikule.

Järgmiseks sammuks käitumise poeetika arengus oli ampluaa-kategooria kujunemine. Sarnaselt teatriampluaaga – mingi tüüprollide invariandiga – valis 18. sajandi inimene endale ka teatud käitumistüübi, mis tema reaalset argiolemist hõlbustas ja mingi ideaalini ülendas. Niisugune ampluaa tähendas üldjuhul mingi kindla ajaloolise isiku, riigi- või kirjandustegelase, poeemi- või tragöödiakangelase väljavalimist. Too kuju sai reaalse inimese idealiseeritud teisikuks, asendades nii mõnes mõttes nimepäevapühakut: temale orienteerumisest sai käitumisprogramm, sedalaadi nimetustest nagu “Venemaa Pindaros ”, “Põhjamaa Voltaire ”, “Meie La Fontaine ”, “Uus Sterne ” või “Minerva”, “Astraia”, “Venemaa Caesar ”, “Meie päevade Fabius ” aga justkui pärisnime lisandid (“Minerva” näiteks muutus lausa Katariina II kirjanduslikuks pärisnimeks).

Niisugune käsitus lõi ühelt poolt inimese subjektiivse enesehinnangu ja organiseeris ta käitumist, aga teisalt, kuna määras ka pildi tema isikust kaasaegsete silmis, moodustas terve isikliku käitumise programmi, mis teatud mõttes ütles ette selle inimese tulevaste tegude laadi ja suhtumise nendesse. See virgutas anekdoodieeposte teket, mis kujunesid kumulatiivsel põhimõttel: mask-ampluaa oli süžeeteljeks, millele lükiti üha uusi episoode anekdootlikust biograafiast. Säärane käitumistekst oli põhimõtteliselt avatud: ta võis kasvada lõpmatuseni, rikastudes aina uute ja uute “juhtumitega”.

On iseloomulik, et võimalike ampluaade hulk polnud sugugi piiramatu ega isegi mitte eriti suur, vaid meenutas suuresti teatud kirjandustekstidest ja teatrietendustest valitud kangelastekomplekti.

Eelkõige tekivad ampluaad neutraalsest tavakäitumisest kõigi omaduste kvantitatiivse liialdamise või pahupidipööramise teel.

Tollele komplektile iseloomulike maskide seas võiks osutada näiteks tüüpilisele 18. sajandi variandile “vägilasest”. See ampluaa luuakse mõnede normaalsete, neutraalsete inimomaduste puhtkvantitatiivse paisutamise varal. 18. sajand kubiseb hiidudest. Peeter I iseloomustamine “imetegija-hiiuna” (Puškin ) pärineb selgelt 18. sajandist, anekdootides Lomonossovist rõhutatakse pidevalt ta harilike inimvõimete piiri ületavat füüsilist jõudu, vägilaslikke meelelahutusi jne. Samasuguste kujutlustega on seotud ka suvorovlikud “imevägilased” (vrd: “aga sina kahekordistasid – vägilaslikku sammu” (minu kursiiv – M. L.) – “vägilaslik”, s.o tavalisega võrreldes kahekordne)11. Selle suundumuse kõige täiuslikum kehastus oli anekdoodieepos Potjomkinist , mis kujunes tervikpildiks inimesest, kelle kõik looduslikud võimed ületavad tavanormi. Siia kuuluvad ka lood koletust söögiisust ja seedimisest (täiesti Rabelais’ ja vene puutrükipildi “Vahva vitsutaja ja vinge viinavõtja” vaimus, kusjuures vene teisendites on täiesti kadunud prantsuse algupärandile omane poliitiline satiir ja taastunud laadalik-rabelais’lik tagapõhi). Vrd kas või niisugust lugu:

“Tauria palees läinud sajandil oli vürst Potjomkin kõndinud koos Leva ševi ja vürst Dolgorukoviga läbi tualettruumi ja möödunud hunnitust hõbevannist.

Levašev: Missugune ilus vann!

Vürst Potjomkin : Kui võtad ette teda üleni täita (nii seisab kirjalikus tõlkes, suulises tekstis on mõeldud üht teist väljendit), kingin ta sulle.”12

Kuulajail tuli imetleda Potjomkini kujutlusvõime haaret ja ühtlasi eeldada, et too ise – tähelepanuväärse vanni seaduslik omanik – säärase vägiteo võib raskusteta korda saata. Potjomkini legendaarsel vägilaslikkusel oli veel üks tahk: kui Pu škin kuulis Deniss Davõdovi artikli tsenseerida andmisest Mihhailovski-Danilevskile , ütles ta: “See on sama, mis saata vürst Potjomkin eunuhhide juurde naistega ümberkäimist õppima”13. Niisugune on taust, millel tõusevad esile poliitiliste kavatsuste suurejoonelisus, pidusöökide ja pidutsemiste suurejoonelisus, priiskamise, varastamise ja altkäemaksuvõtmise suurejoonelisus, suuremeelsuse, heldekäelisuse ja patriotismi suurejoonelisus. Tegelikult võib Potjomkini -anekdootide biograafilisse eeposse kuuluda mis tahes anekdoot, kui ta tõstab esile kas kuritegelikke või kangelaslikke tunnusjooni, aga seda ainult tingimusel, kui need jooned on äärmuseni liialdatud ja tõstetud ülivõrdesse.

Teine tüüpiline ampluaa, millel rajanevad paljud eluloolised legendid ja reaalsed elulood, on teravmeelitseja, naljahamba ja pajatsi ampluaa. Ka see on seotud laadateatri ja rahvaraamatute maailmaga. Siia kuulub näiteks A. Kopjevi biograafia, mille kaasaegsete poolt levitatud episoodid on üldjuhul lihtsalt rändanekdoodid teravmeelsest inimesest, kes täbaratest olukordadest söakate vastuste abil välja tuleb. Jutustades ümber episoode Kopjevi eluloost, osutas juba Vjazemski, et neidsamu tegusid ja repliike on omistatud ka teistele isikutele (Aleksandr Golitsõnile ) või et nad on tuntud koguni prantsuse anekdootidena. Maskil-ampluaal on tugev külgetõmme ja legendaarsest biograafiast saab tekst, mis kaldub iseeneslikult laienema, imades endasse kõikvõimalikke anekdoote teravmeelitsejatest.

Ses suhtes on väga kujukas S. Marini saatus. S. Marin oli sõjamees, kes sai Austerlitzis neli kartert šikuuli (pähe, kätte ja kaks rinda) ja kuldmõõga vapruse eest ning staabikapteni auastme, Friedlandis – granaadikillu pähe, Vladimiri risti ja tiibadjutandi akselbandid; 1812. aastal oli ta Bagrationi juures korrapidajakindraliks ja suri sõjakäigu lõpus haavade, haiguste ja üleväsimuse kätte; ta oli aktiivne poliitik – 1801. aasta 12. märtsi sündmustest osavõtnu, ja vestelnud Napoleoniga , kellele viis kirja Vene imperaatorilt, ning lõpuks oli ta ka veel satiiriline luuletaja. Kuid kõik need omadused jättis kaasaegsete silmis varju vembumehe-teravmeelitseja mask. Ja niisugusel kujul jõudis Marin ka 19. sajandi alguse vene kultuuri ajaloolaste teadvusse.

Levinud oli veel “vene Diogenese ”, “uue küüniku” tüüp, mis hõlmas filosoofilise varandusepõlgusega assotsieeruvat vaesust, viisakusnormide rikkumist ja – kohustusliku atribuudina – padujoomist. Selle stereotüübi loojaks oli Barkov ning edaspidi vormis see Kostrovi , Milonovi ja kümnete teiste kirjameeste kuju ja käitumist.

Inimene, kes oli orienteerinud oma käitumise teatud kindlale ampluaale, samastas oma elu mingi improviseeritud näitemänguga, kus ennustatav on ainult iga tegelase käitumise tüüp, aga mitte nende kokkupõrkamisel tekkivad sü žeesituatsioonid. Tegevus on avatud ja võib episoodide lisandumise teel lõputult jätkuda. Säärane eluülesehitus kaldus rahvaliku teatri poole ega sobinud kuigi hästi traagiliste kollisioonide lahtimõtestamiseks. Iseloomulik näide võiks siin olla Suvorovi mütologiseeritud biograafia. Idealiseeritud omamüüti luues juhindus Suvorov selgelt Plutarchose tegelaskujudest, eelkõige Caesarist . See kõrgelennuline kuju võis – kirjades tütrele ja lävimisel sõduritega – asenduda ka vene vägilase kujuga (tema stiliseeritud lahingukirjeldused kirjades tütrele, kuulsale “Suvorotškale”, meenutavad rabaval kombel lahingutegevuse muinasjutulisi transformatsioone kapten Tu šini teadvuses “Sõjas ja rahus” ja sunnivad oletama, et Tolstoile pidi mainitud allikas olema tuttav).

Kuid Suvorovi käitumist ei reguleerinud mitte üks, vaid kaks normi. Teine oli selgesti orienteeritud pajatsi ampluaale. Suvorovi selle maskiga seonduvad arvutud anekdoodid tema iseäralikest tegudest, kukena kiremisest ja klounitempudest. Kahe teineteist välistava ampluaa liitumine ühe ja sama inimese käitumises oli seotud kontrasti tähtsusega vararomantismi poeetikas (vt katkendit “Hiljuti oli mul juhust tutvuda imeliku inimesega, kelle taolisi on palju!” Batju škovi märkmeraamatust14, Gribojedovi “Minu onu iseloomu”15 või Puškini lütseumipõlve päevikukatket 17. detsembrist 1815 “Kas tahate näha imelikku inimest, veidrikku”16).

Inimese käitumise ennustamatus tugines sel juhul asjaolule, et tema vestluskaaslased ei võinud kuidagi ette näha, milline kahest võimalikust ampluaast aktualiseeritakse. Ühele püsivale ampluaale orienteeritud käitumise esteetiline efekt oli olnud selles, et erisugustes olukordades astus ikka ja alati jõuliselt esile üks ja seesama mask, siin aga seostus see efekt auditooriumi pideva üllatamisega. Nii näiteks kaebas Viini õukonna poolt Suvoroviga läbi rääkima saadetud vürst Esterházy Komarovskile : “Kuidas on võimalik rääkida inimesega, kellelt mõistlikku sõna kätte ei saa.” Seda jahmunum oli ta pärast järgmist kokkusaamist: “C’est un diable d’homme. Il a autant d’esprit, que de connaissance” [See on üks kuradi mees. Tal on nii vaimukust kui asjatundmist ].17

Järgmist etappi käitumispoeetika evolutsioonis võib määratleda kui siirdumist ampluaalt süžeele.

Süžeelisus pole argikäitumises sugugi juhuslik komponent. Rohkemgi veel: see, et tekib süžee kui teatud kategooria, mis organiseerib jutustavaid tekste kirjanduses, võib lõppkokkuvõttes olla seletatav vajadusega valida strateegiat kirjandusväliseks käitumiseks.

Argikäitumine saavutab täieliku mõtestatuse vaid sel määral, kuivõrd üksikut tegudeahelat reaalsusetasandil on võimalik võrrelda sellise toimingutejadaga, millel on ühtne tähendus, mis on lõpetatud ja mis esineb kodeerimistasandil mingit situatsiooni, tegudeahelat ja nende tagajärge üldistavalt kokku võtva märgina, s.o süžeena. Teatud süžeedekogumi olemasolu mingi kollektiivi mälus võimaldab reaalset käitumist kodeerida, pidada seda tähenduslikuks või tähendusetuks, omistada talle ühte või teist tähendust. Märgilise käitumise madalamad üksused – žest ja tegu – ei omanda nüüd üldjuhul oma semantikat ega stilistikat enam isoleeritult, vaid suhestatuna kõrgema tasandi kategooriatega: käitumise süžeega, stiiliga ja žanriga. Süžeedekogumit, mis inimese käitumist ühel või teisel ajastul kodeerib, võib määratleda kui argi- ja ühiskondliku käitumise mütoloogiat.

18. sajandi viimasel kolmandikul – ajal, mil Peetri-järgse ajastu vene kultuuris säärane mütoloogia kujuneb, – oli käitumissüžeede peamiseks allikaks ebaargist laadi kõrgkirjandus: antiikajaloolaste teosed, klassitsistlikud tragöödiad, vahel ka pühakute elulood.

Arusaam omaenese elust nagu mingist tekstist, mida korraldavad kindlad süžeereeglid, tõstis tugevasti esile “tegevuse ühtsust”, elu pürgimist mingi vankumatu eesmärgi poole. Eriti tähendusrikkaks sai “lõpu”, viienda vaatuse lavakunstikategooria. Elu ülesehitamine improviseeritud näitemänguna, kus näitlejalt nõutakse, et ta püsiks oma ampluaa raamides, oli loonud lõpmatu teksti, milles üha uued ja uued lavastseenid võisid täita ja varieerida sündmuste kulgu. Süžee lisandumine aga tõi kohe kaasa kujutluse lõpust ja ühtlasi andis sellele lõpule kindla tähenduse. Surm, hukkumine said pidevaks mõtisklusteaineks ja kogu elu krooniks. See mõistagi muutis aktiivseks heroilised ja traagilised käitumismudelid. Enese samastamine tragöödiakangelasega ei määranud ette mitte üksnes käitumistüüpi, vaid ka surma tüübi. Mure “viienda vaatuse” pärast saab 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse “heroilise” käitumise tunnusjooneks.

Olen sündind seks, et kogu maailm oleks

pealtvaatajaks mu võidule või hukule…18

Neis Lermontovi värssides ilmneb väga selgesti ka kujutlus inimesest kui näitlejast, kes mängib oma eludraamat pealtvaatajate auditooriumi ees (romantiline gigantism väljendub asjaolus, et seda auditooriumi kehastab sinn “kogu maailm”), ja mõte elu kulminatsiooni ühtelangemisest viienda vaatuse mõistega lavakunstis (võit või hukk). Siit tulenevad ka Lermontovi pidevad elulõpu-mõtisklused: “Lõpp, kui kõlav on see sõna”.

Ei unustuses lõpe kord mu päevad,

vaid võõrad maad mu hirmsat otsa näevad,

kuid kodumaal kord, tulvil jälestust,

kõik ära neavad minu mälestust.19

Kui 1825. aasta 14. detsembri varahommikul dekabristid Senati väljakule tulid, hüüatas Aleksandr Odojevski : “Sureme, vennad, ah, kui vahvasti sureme!” Ülestõus polnud siis veel alanud ja täiesti võinuks ka ürituse õnnestumist loota. Kuid just kangelaslik hukkumine oli see, mis sündmusest üleva tragöödia tegi, tõstes osavõtjad nii nende endi kui ka järeltulijate silmis lavasüžee tegelaste tasemele.

Ülimalt iseloomulik on ses suhtes Radištševi saatus. Radištševi surma asjaolud on seni lõpuni selgitamata jäänud. Teaduslikus kirjasõnas korduvalt esinenud lood sellest, nagu oleks Zavadovski või koguni A. Vorontsov Radištševit ähvardanud, ei vääri usaldust. Kahtlemata võis Radištšev mõnede oma tegude või sõnadega rahulolematust põhjustada. Ometi on igaühele, kes vähegi tuttav “Aleksandri kaunite alguspäevade” poliitilise kliimaga, ilmselge, et see polnud säärane aeg, mil valitsuse tellimusel kirjutatud julge projekt (aga muid “hädaohtlikke” toiminguid Radištševil kõnealustest kuudest hingel polnud!) võinuks kuigivõrd tõsiseid repressioone esile kutsuda. Puškini esitatud versioon on selgelt tendentslik. Selles on märgata varjamatut irooniat, mida sünnitab Zavadovski noomitusele (“ütles talle sõbraliku etteheitega”) järgnenud Radištševi reaktsiooni ebaproportsionaalsus (“Radištšev märkas – minu kursiiv, J.L. – ohtu. Kurb ja ehmunud, läks ta koju…”). Puškini artikkel pole veel saanud üldomaksvõetud tõlgendust, ning kuni seda pole juhtunud ega ole küllaldaselt selgunud siht, mida see kirjutis tegelikult järgis, seni on äärmiselt riskantne opereerida väljavõtetega sellest. Vaid üks on selge: Radištšev oli julge mees ja mingisugune ohu vari või kahemõtteline ähvardus teda ei kohutanuks. Radištševi enesetapu põhjuseks polnud hirm. Vaevalt tasub hakata tõsiselt ümber lükkama Georgi Štormi anekdootlikke arutlusi sellest, et Radištševi enesetapus “oli kõigel tähendus – isegi pidevalt halveneval ilmal, mida märgib “S.-Peterburgskije Vedomosti” ilmateade 11. ja 12. septembrist”20. Ilm polnud ainus, mis Štormi meelest Radištševi käekäigus saatuslikku rolli mängis, olid veel pettumine lootustes talupoegade olukorra paranemisele ning “isiklikult tema endaga seotud asjaolud”, nende seas “kahtlemata” ka ühe Radištševi kauge sugulase süüdimõistmine kelmuses21.

Ükski katse leida Radištševi biograafiast 1802. aasta sügisel konkreetset ajendit tema traagilisele teole ei vii kuhugi.

Leidmata mingit tuge kirjaniku viimaste elukuude biograafilistest seikadest, asetub see akt ometi seaduspärasena Radištševi arvukate selleteemaliste arutluste ahelasse. “Fjodor Vassiljevitš Ušakovi elukroonikas”, “Reisis Peterburist Moskvasse”, traktaadis “Inimesest, tema surelikkusest ja surematusest” ning muudes teostes naaseb Radištšev ikka ja jälle enesetapuprobleemi juurde. Ühelt poolt seostuvad tema arutlused sel teemal 18. sajandi materialistide eetikaga ja vastupidiselt kirikumoraalile kinnitavad inimese õigust ise oma elu üle otsustada. Teisel poolt toonitatakse neis peale probleemi filosoofilise aspekti ka poliitilist: õigus enesetapule ja inimese vabanemine hirmust surma ees teevad lõpu ta allaheitlikkusele ning piiravad türannide võimu. Pääsenud kohustusest elada iga hinna eest, saab inimene täielikult vabaks ja muudab olematuks despotismi võimu. Sellel ideel oli Radištševi poliitilises süsteemis väga tähtis koht ja ta pöördus korduvalt selle juurde tagasi. “Oo, mu armsad! minu hukkumise puhul pühitsege võitu. Teie, kes te olete päästetud eelarvamuste ikkest, jätke meelde, et viletsuse liisk lahkunule ei lange.”22

Mõte ise pole erandlikult radištševlik. Knjažnini “Novgorodi Vadimis” on Vadimi viimaseks repliigiks, millega ta Rjuriku poole pöördub:

Kroonituna oma võidukate vägede keskel, / Võid näha kõiki oma jalge ees, / Kuid mis suudad sa selle vastu, kes julgeb surra?23

Vrd ka F. Ivanovi “Possaadi Marfa” lõppu:

Marfa: …Tsaaris koletist, minus eeskuju näe:/ Alatuseta elanud, oska alatuseta surra (torkab end surnuks).24

Valmisolek surra eristab Radištševi arvates inimest orjast. Peatükis “Mednoje” (“Reis Peterburist Moskvasse”) pöördub Radištšev pärisorjast teenri, kõlvatu mõisahärra käsilase ja ühtlasi ohvri poole: “Su mõistusele on õilsad mõtted võõrad. Sa ei oska surra (minu kursiiv – J.L.). Sa paindud ja saad orjaks vaimult, nagu oled ori oma seisuselt.”25 Fjodor Ušakovi mehine surm tuletas Radištševile meelde “inimesi, kes mehiselt ise endalt elu võtsid”. Viimsed õpetussõnad aga, mis autor Ušakovi huulile pani, meenutasid: “mõtteis peab olema kindlus, et kartmatult surra”.26

Üksikinimese kangelaslik käitumine oli Radištševi meelest väga tähtis kui kasvatuslik vaatemäng kaaskodanikele, sest nagu ta mitu korda rõhutas: inimene on jäljendav loom. See isikliku käitumise vaatemänguline, näitlik loomus muutis niisuguse inimese elus, kes pretendeerib “kindlameelsuse õpetaja” rollile ja peab olema “mehisuse eeskujuks” 27, eriti aktuaalseks teatraalse aspekti. “Sünnist saadik õrnatundeline, tugeva kujutlusjõuga ehitud, auahnusest innustatud, tuleb ta rahva keskelt. Astub kõrgendikule. Kõigi pilgud pöörduvad tema poole, kõik ootavad kannatamatult, et ta oma suu lahti teeks. Teda ootab kas käteplagin või väljanaermine, mis on kibedam surmastki.”28

Vaatemängulisuse ja teatraalsuse ühendus tollesama kangelassurma-kujutluste ringiga, millest eespool juttu oli, muutis Radištševi jaoks eriti tähendusrikkaks Joseph Addisoni tragöödia “Cato ”. Just Addisoni tragöödia kangelasest sai teatav kood Radištševi enda käitumisele.

Peatükis “Kresttsõ” (“Reis Peterburist Moskvasse”) laseb Radištšev vooruslikul isal öelda järgmist: “…see on minu testament teile. Kui paha õnn on kulutanud sinu peale kõik oma nooled, kui sinu voorusele maa peal enam pelgupaika ei jää, kui sa äärmise hädani viiduna viletsuse eest kuskil enam varju ei leia, – siis tuleta endale meelde, et oled inimene, tuleta meelde oma suurust, pea kinni õndsuse kroonist, kui seda püütakse sinult võtta… Sure… Jätan teile päranduseks sureva Cato sõnad...”29

Milliseid “sureva Cato ” sõnu Radištšev silmas peab? Akadeemilise väljaande kommenteerija (J. Barskov ) on oletanud, et “Radištšev peab silmas Plutarchose jutustust Cato surmaeelsest kõnest”30. Sama meelt on hilisemad kommentaatorid.31 On aga ilmne, et tegelikult käib siin jutt Addisoni tragöödia lõpumonoloogist, sellestsamast, mille kohta Radištšev hiljem Siberis kirjutas: “Olen alati suure heameelega lugenud nende mõtisklusi, kes seisavad haua äärel, igaviku lävel, ja saades aru nende surma ja innustuse põhjusest, mida nad oodanud olid, olen ammutanud sealt palju, mida mul polnud õnnestunud leida kusagilt mujalt (…). Te ju teate Shakespeare’i Hamleti kõnelust iseendaga ehk monoloogi ja Addisoni Cato kõnelust iseendaga.”32

Sellesama monoloogi on Radištšev toonud omaenese tõlkes ära ka peatüki “Bronnitsõ” (“Reis Peterburist Moskvasse”) lõpus: “Kuid mingi salajane hääl ütleb mulle, et on midagi, mis jääb elama igavesti.

Aegade vooluses kõik tähed tuhmiks saavad,

ja päikse hiilgus kaob; ning loodus vananeb

ja hukkub nõtrusest.

Kuid sina surematuks jääd ja õitsvalt nooreks

ning murdumatuks stiihiate möllus,

kui aine laostub, hukkuvad maailmad. ”

Katkendi on Radištšev varustanud märkusega: “Cato surm, Addisoni tragöödia. V vaatus. 1. etteaste.”33

Sel katkendil on Radištševi jaoks silmanähtav ja kindel seos Kresttsõ aadliku sõnadega: mõte valmisolekust enesetapuks on vaid variant kangelasteo-teemast. See viimane aga seostub usuga hinge surematusse:

“Tuleb ette, ja kirjanduses on selle kohta palju näiteid, et inimene, kellele teatatakse, et ta peab surema, vaatab lähenevale surmale põlguse ja meelekindlusega vastu. Palju oleme näinud ja näeme ka inimesi, kes on ise endalt mehiselt elu võtnud. Ja on tõesti tarvis kartmatut ja kõva hingejõudu, et kindlal pilgul oma hävingule vastu vaadata (…). Sagedasti näeb seesinane ka haua piiridest kaugemale ja loodab uuestisünnile.”34

Niisiis ei olnud Radištševi enesetapp meeleheite ajel sündinud tegu ega oma lüüasaamise tunnistamine. See oli ammu läbi mõeldud võitlusakt, patriootilise meelekindluse ja murdmatu vabadusarmastuse õppetund. Meil on praegu raske üksikasjalikult rekonstrueerida Radištševi suhtumist poliitilisse olukorda Aleksander I valitsusaja alguses. 1802. aasta sügiseks oli ta nähtavasti järeldusele jõudnud, et hädavajalik on sooritada kangelastegu, mis vene patrioote ärataks ja mobiliseeriks. Kui me ta laste mälestustest loeme, et oma viimastel elupäevadel oli ta erutatud ja ükskord koguni ütles neile: “No mis oleks, lapsukesed, kui mind jälle Siberisse saadetaks?”, siis arvestades kõike, mis Radištšev Aleksander I valitsusaja algul oli teinud, näib säärane oletus nii alusetu, et loomulikult tikub pähe seesama järeldus, mille tegi ta poeg Pavel : “Vaimuhaigus arenes aina kaugemale ja kaugemale”35. Isa surma ajal oli Pavel Radištšev noor ning oma meenutusi kirjutades, hoolimata jäägitust ja liigutavast lugupidamisest isa mälestuse vastu, väga kaugel sellest, et mõista Radištševi vaadete olemust. Isa sõnad, nagu nad poja mälestustes fikseeritud on, polnud muidugi põhjustatud vaimuhaigusest. Kõige tõenäolisem on, et Radištsev oli erutusseisundis, kuna oli teinud otsuse, et on käes aeg viimaseks kangelasteoks – “elu viiendaks vaatuseks”. Mingil hetkel polnud ta siiski veel otsustanud, milline see protestiakt just olema saab ja kas käib sellega kaasas tema hukkumine. Aga ammu läbi mõeldud toimingu inerts nähtavasti saavutas ülekaalu. Puškinil oli põhjust väita, et juba alates Fjodor Ušakovi surmaeelsetest vestlustest Radištševiga oli “enesetapust saanud üks tema armastatuimaid arutlusaineid”36.

Võib arvata, et Radištševi enesehinnang “vene Catona ” ei määranud mitte üksnes tema isiklikku käitumist, vaid ka selle vastuvõtu kaasaegsete poolt. Addisoni tragöödia oli vene lugejale hästi tuntud. Nii näiteks sisaldas iseloomulikku materjalivalikut ajakirja “Ippokrena” kaheksas köide (1801): peale Addisoni tragöödia täieliku proosatõlke (Gartilt ), mis kandis pealkirja “Cato surm ehk ainuvalitsuse sünd Roomas. Kuulsa Addisoni kirjutatud tragöödia”, leiame siit fragmendid “Brutus ” ja “Hamleti mõtisklus surmast”. Huvitav on Cato ja Hamleti monoloogide naabrus, mis on meile juba tuttav ka Radištsevilt . Brutuse kohta aga kirjutatakse järgmist: “Mõned järeldavad sinu rangetest reeglitest, et sa tegid pattu, valades Caesari verd; kuid nood ausameelsed inimesed eksivad. Mis armu peaks väärima enesele üleliigse võimu anastanu elu sellelt, kes pigem surmab enda, kui nõustub käituma orjameelselt (minu kursiiv – J. L.).”37 Suškovi jutustuse “Vene Werther” peategelane jättis enesetapu sooritades endast laua peale maha Addisoni “Cato ”, avatuna seltsamalt leheküljelt, mida on tsiteerinud Radištšev “Bronnitsõ”-peatükis. Kui Radištševi vaadete austaja Sergei Glinka (tema sõber, Radištševi poeg, on nimetanud Glinkat “Radištševi üheks kõige suuremaks poolehoidjaks”) noore kadetina, kelle kogu varanduse moodustasid kolm raamatut: “Reis Peterburist Moskvasse”, “Novgorodi Vadim” ja “Sentimentaalne teekond”, sattus peavahti, siis: “Cato kangelastegu, kes end pistodaga läbi pistis, kui Caesar ta ahelaisse pani, keerles mul peas ringi, olin valmis pea vastu seina puruks lööma”38.

Pidevalt köitsid nii Cato kuju kui ka Addisoni tõlgendus sellest Karamzini mõtteid. Arvustuses “Emilia Galottile”, mis ilmus “Moskovski Žurnalis”, on Karamzin nimetanud Emiliat “Kangelannaks, kes Cato keeles (hiljem nimetab Karamzin possaadi Marfat “oma vabariigi Catoks ” – J. L.) räägib inimese vabadusest”. “Siis nõuab Emilia endale pistoda ja oma fanatismis valib enesetapu püha asja eest.”39

“Vene reisija kirjades” on Karamzin tsiteerinud neidsamu Voltaire’i värsse, mis hiljem meenusid Radištševi pojale seoses oma isa surmamotiivide selgitamisega:

Quand on n’est rien et qu’on est sans espoir

La vie est un opprobre et la mort un devoir…

[ Kui ollakse eimiski ja ollakse lootuseta, / siis elu on häbiks ja surm kohustuseks ]

Ja ühes teises kohas on ta kirjutanud: “Addisoni kuulus tragöödia on hea seal, kus Cato kõneleb või tegutseb.”40 “Enesetapja Cato ” on Karamzin paigutanud antiikaja kangelaste sekka oma “Ajaloolises ülistuskõnes Katariina II-le ”41 ja kirjutanud 1811. aastal suurvürstinna Jekaterina Pavlovna albumisse tsitaadi Rousseau’lt , milles too nimetab Catot “jumalaks surelike seas”42. Eriti kõnekas on, et oma “Vestnik Jevropõ’s” avaldatud artiklis, mis on šifreeritud vastukaja Radištševi surmale43, ei polemiseeri Karamzin ägedalt mitte Radištševiga , vaid Addisoni “Cato surma” ideede ja tegelaskujude väära tõlgendamisega: “Teravmeelne Inglise Kirjanik Budgell oli kuulsa Addisoni sugulane. Koos sellega oli ta “Spectatori” ja teiste Ajakirjade autoriks. Kõik näidendid, mis “Spectatoris” on märgistatud X-ga, on tema teosed. Addison püüdis Budgelli jõukaks teha; kuid too laskis varanduse tuulde, laostus pärast Addisoni surma ja viskus viimaks Thamesi, jätnud endast maha järgmise kirjakese:

What Cato did and Addison approv’d, cannot be wrong;

See tähendab: “Mida Cato tegi ja Addison heaks kiitis, ei saa olla vale!” On teada, et Addison kirjutas tragöödia “Cato surm”. Nii kõlbeline autor ei oleks õigustanud enesetappu Kristlase puhul, kuid lubas endale seda Cato puhul, ja kaunis monoloog: It must be so… Plato, thou reasonft well [Just nõnda see on… Platon, sa arutled õigesti ], vabastas õnnetu Budgelli süümepiinadest, mis oleksid võinud ta enesetapust päästa. Head Kirjanikud! mõelge, mis tagajärjed on sel, mida te kirjutate!”44

Karamzin taunis põhimõtet ennast – ehitada oma elu üles süžeelis-teatraalselt, ja ühtaegu näitas suurepäraselt, et Radištševi teo dešifreerimine ei valmistanud talle raskusi.

See, et omaenese elu hakati käsitama süžeena, tähendas käitumispoeetika muutumist stiihilisest loomingust teadlikult reguleeritavaks tegevuseks. Järgmiseks sammuks oli romantismiajastule omane püüe elu- ja kunstitekste üheks sulatada. Luuletused hakkasid liituma lüürilisteks tsükliteks, moodustades “luulepäevikuid” ja “omaenese elu romaane”, biograafilisest legendist aga sai vältimatu tingimus mingi teksti tajumisel ilukirjanduslikuna. Juba ammu on täheldatud romantilised tekstide kalduvust fragmentaarsusele. Kuid oluline on rõhutada: seda fragmentaarsust korvas asjaolu, et (trükikujul või käsikirjas) graafiliselt fikseeritud teksti ümbritses autori isiku kohta käiv suuline legend. Too legend osutus kõige tugevamaks teguriks, mis reguleeris luuletaja reaalset käitumist ning nii selle käitumise kui ka kirjaniku teose vastuvõttu auditooriumi poolt.

Käitumispoeetika ülihoogsale arengule romantismiajastul järgnes seaduspäraselt selle kategooria demonstratiivne hülgamine realistlike kirjanike poolt. Luuletaja elu lakkab olemast kunstiliselt tähenduslik seik (parim tõendus sellele on Kozma Prutkovi tüüpi pseudobiograafiate teke). Kunst kaotab teatud määral oma mängulise alge, ei hüppa enam üle rambi ega astu romaanilehekülgedelt maha autori ja lugeja reaalse käitumise valdkonda.

Kuid käitumispoeetika taandumine ei kesta kaua. Hääbunud koos viimaste romantikutega 1840. aastatel, sünnib ta taas 1890.-1900. aastail sümbolistide biograafiais, “eluehitamises”, “ühenäitlejateatris” ja teistes 20. sajandi kultuuri nähtustes.

1977

 

* See oli härra lemmikkass. Ükskord ronis ta kalasumpa, sõi seal ära härraste toidulaua jaoks hoitud eluskalad, takerdus sumpa ja poos end üles. Teenrid ei rääkinud härrale kassi surmast, vaid ainult selle kuriteost, ning härra saatis kassi asumisele. (P. Kazanski märkus.)

** Nii nimetati naist, kelle hooletuse tõttu oli Novospasskoje 1775. aastal maha põlenud. Vassili Vassiljevit š oli sellest tulekahjust nii ehmunud, et käskis kõigil mõisateenijatel ainult ühes ja samas eraldi toas toitu teha, mõisateenijaid aga oli tal üle kolmesaja inimese; loomulikult ei täidetud seda käsku kunagi. (P. Kazanski märkus.)

*** Vassili Vassiljevit š i tubades elas seitse kassi, kes päeval kõikjal ringi käisid, ööseks aga seitsmejalgse laua külge kinni seoti. Iga kassi eest hoolitses eraldi tüdruk. Kui juhtus, et mõni kassidest end laua küljest lahti rebis ja härra juurde tuli, siis said nii kass kui tüdruk karistada. (P. Kazanski märkus.)

1 Юности честное зерцало, или Показание к житейскому обхождению, собранное от разных авторов повелением его императорского величества государя Петра Великого (...) пятым тиснением напечатанное. Sankt-Peterburg , 1 7 6 7 . Lk 2 9 .

2 Sealsamas. Lk 41—41.

3 Русский архив. 1888. Kd 1 . Rmt 4 . Lk 547.

4 Предания и воспоминания В. В. Селиванова. Sankt-Peterburg , 1881 . Lk 115 .

5 Et aadlirõivastust peeti teatraalseks, mitte argiseks kehakatteks, näitab seegi, et veel 20. sajandil esinesid vene rahvalikus teatris näitlejad küll harilikes kuubedes, kuid kinnitasid neile teatrikostüümi märkidena ordeneid, linte ja paguneid. Pjotr Bogatõrjovi kirjeldatud rahvaliku teatri kostüümidest ilmneb, et mitte üksnes Tsaar Maksimilianil või kuningas Mamail, vaid ka Sõjamees Anikal, Zmejulanil ja teistel on lindid üle õla ja pagunid õlgadel, et lavaisikud “ei sarnaneks ümbritseva publikuga” – nagu Bogatõrjov märgib (vt: П. Богатырев, Народный театр: Чешский кукольный и русский народный театр / / Сборники по теории поэтического языка . Berlin; Petrograd, 1923. Kd 6 . Lk 83 - 84 ). Sellega on huvitav kõrvutada sama autori väidet, et tšehhi nukuteatris “nukunäitleja täiesti tahtlikult muudab kõrgemate isikute keeletarvituse vääraks” (sealsamas, lk 71). On selge, et ka teatrikostüüm paistab tavariietega võrreldes “vale”. Ta on valmistatud materjalidest, mis näevad välja nagu ehtsad, kuid ei ole seda, ning ses suhtes meenutab ta surnuriideid (näiteks б о с о в к и – ilma pooltaldadeta jalanõud), mis surnutele matuste eel spetsiaalselt õmmeldi ja mis nagu teatrirõivaski kujutasid kõrgekvaliteedilisi kehakatteid. Peetri-eelse traditsiooniga veel tihedasti seotud teadvuse silmis jäi teater “rahvapeoks”, maskeraadi ja karnevali erikujuks, mille juurde kohustusliku tunnusena kuulus ka ümberriietumise. Meenutame, et rahvalikust (s.o traditsioonilisest Peetri-eelsest) vaatepunktist tajuti ümberriietumise-asjaolu endiselt saatanlikuna. See oli lubatud vaid teatud kindlatel kalendriaegadel (talistepühadel) ja ka siis üksnes kui maagiline mäng mustade jõududega. Niisiis on loomulik, et aadliolme teatraliseerumine ja selle tajumine katkematu karnevalina (igavene pidu ja igavene maskeraad) kutsus sellest vaatepunktist esile ka teatud religioosse ja eetilise hinnangu niisugusele elule. Teiselt poolt iseloomustas estetiseeritud aadliolmet püüe tõmmata oma mõjupiirkonda ka külaelu, mida hakatakse mõtestama läbi idülliliste vahepalade prisma. Sagedad olid katsed luua teatraliseeritud pilte vene külast elus eneses (reaalse küla taustal ja kontrastiks sellele). Selle näiteks on siidsarafanidesse riietatud külatüdrukute ringtantsud piki Volga kaldaid Katariina II ringreisi ajal, Šeremetjevi teatraalsed külad ja gruusia talupoegadeks ümberriietatud Kleinmichelite perekond, kes ballil Araktšejevit liigutavalt tänas tema ilmutatud hoole eest.

Ilmeka näite, kuidas ümberriietumisega, vanuseliste ja sooliste ampluaade vahetamisega kustusid piirid näitemängu ja elu vahel, leiame Jelizaveta Petrovna kroonimisajast. Kroonimist tähistati uhkete maskeraadide ja vaatemängudega. 29. mail 1742. aastal etendati lossis Jauza ääres ooperit “La Clemenza di Tito”. Kuna Tituse kuju pidi mõistetama allusioonina Jelizavetale, siis kehastas seda ümberriietatud naine, proua Giorgi. Publik saalis oli seoses etendusele järgneva maskiballiga maskeraadiriietuses. Kui meenutada, et Jelizaveta Petrovna oli teda võimule toonud paleepöörde päeval kandnud meesterõivastust – kaardiväemundrit – ning tavapärane maskeraadisüsteem tema õukonnas seisnes meeste (harilikult noorte kadettide) riietamises naistekostüümidesse ja naiste riietamises meesterõivastesse, siis on hõlbus ette kujutada, kuidas pidi see maailm välja nägema ja millise hinnangu saama talupoegadest, teenritest ja tänavarahvast pealtnägijate silmis (vt: П. Арапов, Летопись русского театра. Sankt-Peterburg, 1861. Lk 44).

6 Euroopa keskmiselt neutraalne “pürjerlik” käitumine transformeerub Venemaale ülekantuna nii, et selle semiootilisus järsult suureneb, kuid vähemalt niisama huvitavad on ka need transformatsioonid, mis toimuvad Euroopat külastavate vene inimeste käitumises. Ühtedel juhtudel – see on Peetri-eelse traditsiooni jätk – kasvab tunduvalt käitumise semiootilisus. Hoolitsus iga ž esti tähenduse pärast, käitumise iga pisiasja tajumine märgina on mõistetav: inimene tunneb end esindajana, akrediteeritud isikuna, ja kannab oma argikäitumisele üle diplomaatilise protokolli reeglid. Euroopa vaatlejad aga arvavad, et selline ongi venelaste normaalne argikäitumine.

Ent võimalik on ka vastupidine transformatsioon: käitumine deritualiseerub järsult ja paistab euroopaliku käitumise taustal loomulikumana. Peeter I, kes suurepäraselt valdas diplomaatilise rituaali piiranguid ja norme, pidas oma välismaareiside ajal paremaks üllatada eurooplasi ootamatult lihtsa käitumisega, otsekohesemaga, kui mitte üksi “kuningliku”, vaid ka “pürjerliku” käitumise normid lubanuks. Näiteks külastades 1716. aastal Pariisi näitas Peeter I , et tunneb rituaalinorme: ehkki ta küll põles kannatamatusest Pariisi näha, ei väljunud ta majast enne kuninga visiiti; kui talle tegi visiidi regent, läks ta toda oma kabinetti kutsudes esimesena uksele vastu ja võttis esimesena istet. Aga kui Peeter tegi vastuvisiidi seitsmeaastasele Louis XV-le ja nägi viimast trepist alla tema tõllale vastu tulemas, “kargas Peeter tõllast välja, jooksis kuningale vastu, haaras ta sülle ja tassis trepist üles saali” ( С. Соловьев, История России с древнейших времен. Sankt-Peterburg , s. a. Rmt 4 . Lk 365).

7 Skeemil on tähistatud ka vaimulikutee võimalus, mis polnud küll aadlikule eriti tüüpiline, ent ka mitte välistatud. 18. sajandil ja 19. sajandi algul leidub aadlikke nii “musta” kui “valge” kleeruse seas. Skeemil ei kajastu üks 18. sajandile oluline tunnusjoon: Peetri-järgsel Venemaal muutus täiesti suhtumine enesetappu. Sajandi lõpuks oli aadlinoorsugu haaranud tõeline enesetapulaine. Radištšev nägi inimese õiguses vabale valikule: elada või surra – poliitilisest türanniast vabanemise tagatist. Seda teemat arutati innukalt kirjanduses (Karamzin, vene wertheriana) ja publitsistikas. Niiviisi lisandus veel üks alternatiiv ja olemasolufaktist endast sai isikliku valiku tulemus.

8 “Ligi kaks aastat, kuni 1758ndama aasta maikuu 3. päevani, hoiti teda vangistuses, kus ta kannatas hirmsaid piinu ja oli mõistetud kirjeldamatutesse vaevustesse. Ta seoti posti külge ja väänati välja abaluud, tal triigiti selga kuuma triikrauaga, taoti küünte alla hõõguma aetud nõelu, peksti kantsikuga ja lõpuks anti ärapiinatuna perekonnale tagasi”. – “Järeltulevate põlvede õnnetuseks on tema süü tegelik põhjus teadmata,” märgib bakalaureus Pjotr Kazanski melanhoolselt ( Родословная Головиных, владельцев села Новоспаскаго собранная Баккалавром М. Д. Академии Петром Казанским . Moskva ,1847. Lk 57 — 58) .

9 Родословная Головиных . . . Lk 60 — 70 .

10 Родословная Головиных . . . Lk 58 . Vrd: “Tuntud rikkur krahv P. Skavronski (…) ümbritses end lauljate ja muusikutega: oma teenijaskonnaga kõneles ta noodi järgi, retsiteerides; ülemteener kandis talle sametise baritoniga ette, et toit on lauale kantud. Kutsar väljendas end mahlakates oktavites, eesratsutajad olid sopranid ja aldid, tõllateenrid tenorid jne. Pidulike lõunasöökide ja ballide aegu moodustasid ümmardajad triosid, duette ja koore; härra ise vastas neile samuti muusikalises vormis ( М . Пыляев, Старое житье: Очерки и рассказы. 2. tr. Sankt-Peterburg, 1897. Lk 88).

11 Наставление Суворова Милорадовичу / / Д. Милютин, История войны России с Францией в царствование имп. Павла I в 1799 г . Sankt-Peterburg, 1852 . Kd 1 . Lk 588.

Keskaegsetes tekstides esinevast tendentsist kujutada väljapaistvaid isiksusi nii, nagu valdaksid nad sedasama omadustekomplekti mis ülejäänudki inimesed, ainult et ülivõrdes, vt: E. Birge Vitz, Type et individu dans “l’autobiographie” médiévale // Poétique, revue de théorie et d’analyse littéraire. 1975. Nr 24. Niisugune ülesehitus põhineb vankumatul usul inimesele kõrgemalt poolt määratud ampluaasse. Kuid sel pinnal tekkinud “vägilaslike” kujude (=eeskujude) traditsioon avaldab omakorda mõju inimeste käitumisele ka siis, kui ampluaast on saanud inimese enese aktiivse valiku tulemus.

12 П. Вяземский, Старая записная книжка. Leningrad, 1929 . Lk 19 4 .

13 Русский архив. 1880. Kd 3. Rmt 2. Lk 228 (mrk ) .

14 Vt К . Батюшков, Сочинения. Moskva; Leningrad, 1934. Lk 378—380.

15 Vt А. Грибоедов, Сочинения. Moskva, 1956. Lk 414—415.

16 Vt А. Пушкин, Полное собрание сочинений: В 1 6 т . Moskva, 1949. Kd 12. Lk 301.

17 Е. Комаровский, Записки. Sankt-Peterburg, 1914. Lk 90.

18 М. Лермонтов, Сочинения: В 6 т. Moskva; Leningrad, 1954. Kd 2. Lk 38.

19 Sealsamas. Kd 1. Lk 185. (A. Sanga eestindus: M. Lermontov, Luuletusi. Tallinn, 1964. Lk 133.)

20 Г. Шторм, Потаенный Радищев: Вторая жизнь" Путешествия из Петербурга в Москву". 2., par. ja täiend. tr. Moskva, 1968. Lk 439. Vt minu retsensiooni selle raamatu esimesele trükile: Ю. Лотман, В толпе родственников / / Ученые записки Горьковского государственного университета . Gorki, 1966. Kd 78. “Teine, parandatud trükk” polnud esimese kriitikat arvestanud, vaid uusi lapsusi kokku kuhjanud. Märgime vaid, et autor pidas kohaseks lõpetada oma raamat “publitseerimata, radištševlikus vaimus kõlavate ridadega” tundmatu autori luuletusest, vihjates, et arvatavasti on tolleks autoriks Puškin. Paraku on tsiteeritud värsiread krestomaatiliselt tuntud tekst – katkend Vjazemski luuletusest “Nördimus”. “Publitseerimata” on need värsid niisama vähe kui nende autor “tundmatu”. Tegu pole mitte juhuveaga, vaid diletantismiilminguga.

21 Sealsamas. Lk 383.

22 А. Радищев, Полное собрание сочинений: В 3 т . Moskva; Leningrad, 1941. Kd 2. Lk 101. (Vrd Ш. Монтескье, О Духе законов. Rmt 1. Ptk 8.)

23 Вадим Новгородский / Трагедия Я. Княжнина с предисл. В. Саводника. Moskva, 1914. Lk 63.

24 Сочинения и переводы Ф. Ф. Иванова . Moskva, 1824. 2. Osa. Lk 89.

25 А. Радищев, Полное собрание сочинений. Moskva; Leningrad, 1938. Kd 1. Lk 351. (P. Viidingu eestindus: A. Radištšev , Reis Peterburist Moskvasse. Tallinn, 1958. Lk 152.)

26 Sealsamas. Lk 184.

27 Sealsamas. Lk 155.

28 Sealsamas. Lk 387. (P. Viidingu eestindus: A. Radištš ev , Reis Peterburist Moskvasse. Lk 194.)

29 Sealsamas. Lk 295. (P. Viidingu eestindus: A. Radištšev , Reis Peterburist Moskvasse. Lk 90.)

30 Sealsamas. Lk 485.

31 Л. Кулакова, В. Западов, А. Н. Радищев. "Путешествие из Петербурга в Москву". Leningrad, 1974. Lk 157.

32 А. Радищев, Полное собрание сочинений. Moskva; Leningrad, 1941. Kd 2. Lk 97—98.

33 Sealsamas. Kd 1. Lk 269. (P. Viidingu eestindus: A. Radištšev , Reis Peterburist Moskvasse. Lk 61.)

34 Sealsamas. Lk 183—184.

35 Vt: Биография А. Н. Радищева, написанная его сыновьями. Moskva; Leningrad, 1959. Lk 95. Radištsev oli 1802. aasta augustis tõepoolest haige; vt ta kirja vanematele 18. augustist ( Полное собрание сочинений. Moskva; Leningrad, 1952. Kd 3. Lk 535). Kuid pole mingit alust arvata, et tegu oli vaimuhaigusega. See on niisamasugune eufemism nagu ametlike dokumentide vihje tiisikusele kui võimalikule surmapõhjusele.

36 А. Пушкин, Полное собрание сочинений: В 1 6 т . Moskva, 1949. Kd 12. Lk 31.

37 Иппокрена. 1801. Rmt 8. Lk 52—53.

38 Записки С. Н. Глинки. Sankt-Peterburg, 1895. Lk 103.

39 Московский журнал. 1791. 1. osa. Lk 67.

40 Н. Карамзин, Избранные сочинения: В 2 т . Moskva; Leningrad, 1964. Kd 1. Lk 573.

41 Сочинения Карамзина: В 3 т . Sankt-Peterburg, 1848. Kd 1. Lk 312.

42 Летопись русской литературы и древности. 1859. Rmt 2. Lk 167.

43 Selle oletuse põhjendust ja kirjutise teksti vt: Ю. Лотман, Источники сведений Пушкина о Радищеве (1819 – 1822) Пушкин и его время . Leningrad, 1962. Kd 1. Lk 53—60.

44 Вестник Европы. 1802. Nr 19. Lk 209.