Strukturalism.

 

            Strukturalismis laiendatakse lingvistikas kasutusel olevat struktuuri mõistet erinevatele eluvaldkondadele ja inimtegevuse sfääridele Aluseks on arvamus, et keele struktuur on identne mõtlemise struktuuri ja maailma organiseerumise printsiipidega.

Erinevad humanitaarsed uurimused, mis valivad oma uurimisobjektiks invariantsete suhete (struktuuride) kogumi erinevate süsteemide dünaamikas.

STRUKTUUR

Saussure peaaegu ei kasuta mõistet S., selle asemel süsteem (138korda, ka mehhanism, organism). Keel on süsteem, mis tervikuna põhineb tema konkreetsete üksuste vastandusel. Süsteemis on samasuse ja väärtuse mõistete omavaheline seos, erinevus keelest seisneb  konkreetsete üksuste ja olemuste vahetu antuse puudumises.

Erinevaid määratlusi:

Süsteemi elementide suhteliselt püsiv seos (ENE).

Igasuguse diakroonias muutuva süsteemi fikseering sünkroonias. Süsteemi invariant.

S. kui sisemiste sõltuvuste autonoomne ühtsus (Hjelmslev)

Struktuur on süsteem, mida juhib seaduspärane seos (Levi-Strauss).

Et mudelid teeniksid ära struktuuri nime, on vaja nelja tingimust:

* struktuur on süsteem, mis koosneb niisugustest elementidest, et ühe muutmine toob kaasa kõikide teiste muutumise

* igasugune mudel kuulub mingisse ümberkujunduste gruppi, ja need omakorda mingisse suuremasse gruppi.

* ülalpool loetletud omadused võimaldavad ette ennustada, mil moel reageerib mudel ühe oma koostiselemendi muutmisele

* mudel peab olema ehitatud nii, et tema kasutamine hõlmaks kõiki vaadeldavaid nähtusi

Mudelid võivad olla teadvustatud ja mitte, sõltuvalt tasandist, millel nad funktsioneerivad. Levi-Strauss (Strukturaalne antropoloogia 1958)

 Struktuuri  defineeritakse kui mudelit, mis vastab kolmele tingimusele J.Viet, J.Piaget 68:

1.    Terviklikkus (totalité): elemendid on allutatud tervikule ja viimase sõltumatus.

2.    Transformatsioon ehk ühe allstruktuuri korrastatud üleminek teiseks kindlate reeglite alusel.

3.    Eneseregulatsioon (autoréglage) ehk süsteemi elementide võime iseseisvalt korrastuda ja omavahel seostuda.

 Mõtestada keelt kui süsteemi tähendab analüüsida teda kui struktuuri. Kuna iga süsteem koosneb ühikutest, mis vastastikku üksteist tingivad, siis ta erineb teistest süsteemidest nende elementide vaheliste sisemiste seoste, mis moodustavadki struktuuri, poolest. Benveniste 

 Strukturalismis samastatakse keelelised struktuurid samastatakse mõtlemise struktuuridega — universaalne grammatika.

See universaalne grammatika on kõikide universaalide allikaks, ta annab määratluse ka inimesele endale. Mitte ainult kõik keeled, vaid ka kõik märgisüsteemid alluvad ühele ja samale grammatikale. See on universaalne mitte ainult selle tõttu, et informeerib kõiki keeli maailma kohta, vaid ka seetõttu, et ta kattub maailma enda struktuuriga (Todorov Dekameroni grammatika 1969)

 Strukturalism — semiootika. Eriti kirjandusteaduslikes teatmikes loetakse semiootikat tihti strukturalismi allliigiks. Vrd Fiske:

 Strukturalism uurib, kuidas inimesed omistavad tähendust maailmale (make sense of the world), mitte mis maailm on. Semiootika on strukturalismi vorm — me ei saa tunnetada maailma tema enda terminites, vaid ainult läbi meie kultuuri kontseptuaalsete ja lingvistiliste struktuuride.

 Foucault: Structuralism replaced phenomenology and become coupled with Marxism.

 Strukturalismi edu Prantsusmaal saab seletada sellega, et Prantsusmaal hääbus positivism üsna varsti ja S. võttis selle koha endale.

Olles orienteeritud täppisteadustele, kaldub S. teadvuse ja subjekti eitamise poole. Nagu märkis juba 60ndatel Paul Ricoeur: Strukturalismi eesmärgiks on distantseeruda, objektiviseerida, eemalduda uurija isiklikust samastumisest instituudi, müüdi, rituaali jne struktuurist”. Tähendus, mis tuleb välja struktuurse analüüsi protseduuri käigus, on puhas korrastatus, mõte kui isiklik mõte või isiklik üleelamine asendub mõttega, mis on endast võõrandunud koodide objektiivsuse. Ricoeur: “Strukturalistlik mõte osutub mõtteks, mis ei mõtle.

Subjekti ellimineerimine. Barthes “autori surm”, Althusser “subjekti surm”. 

Diskursuse olulisus.

 Enamik S. esindajaist praktiliselt eitab struktuuride ajaloolist arengut ja lähtub sünkroonse lähenemise primaadist, seega vaadeldes staatiliselt ühiskonnanähtusi.

 STRUKTURALISMI ERI SUUNAD

I.                    Strukturalistlik lingvistika. (Olulised Saussure keel ja kõne, tähistaja/tähistatav, binaarsed opositsioonid).

II.                 Strukturalistlik narratiivi analüüs (narratoloogia)

a) Narratiivi struktuur (Propp ja Greimas, Levi-Strauss müüdi struktuur)

b)     Temaatiline struktuur (Oidipuse lugu Levi-Straussi käsitluses)

c)    Narratsiooni struktuur (Genette, Jonathan Culler story and discourse, faabula ja süzhee, Chatman filmi ja romaani loo erinevusest — filmis ei saa aega peatada ja seletada ning kirjeldada, nagu raamatus)

III.               Strukturalistlik poeetika (Roman Jakobson metafoor ja metonüümia). Lingv. märgid moodustuvad kahepoolse protsessi — selektsiooni ja kombinatsiooni — läbi. Juri Lotman

IV.              Barthes´i semiootika (märgiteooria). Kõik sotsiaalsed praktikad on märgisüsteemid, mis toimivad sarnaselt keelele. Näiteks riietusmood. Kõne lause: pluus + seelik+ lakkkingad või pluus+püksid+tossud. Keele süsteem: a.pluus, särk, T-särk, b. seelik, püksid

 Näiteid strukturalistlikest käsitlustest:

 Claude Levi-Strauss “Suguluse elementaarstruktuurid”

 Nagu foneemid, nii ka sugulusterminid on väärtuselemendid; nagu esimesed, nad omandavad väärtuse vaid tänu sellele, et moodustavad süsteeme; “sugulussüsteemid” nagu ka “fonoloogilised süsteemid” olid inimvaimu poolt välja töötatud mittetadvusliku mõtlemise tasandil. Kuna täiesti erinevates kohtades langevad kokku sugulussuhted ja abielureeglid, võib arvata, et tegu on üldisema seaduspärasusega.

 Nimetuste süsteem (moodustab terminite süsteemi)

 Hoiakute süsteem (nii ähmased, kui ka rituaalide ja seadustega kinnistatud)

 Struktuuri välja toomine süsteemi sees. Avunkulaadi (ema venna juhtiv osa laste kasvatamises matriarhaalses ühiskonnas, laste isa jääb kõrvalisele kohale. Igandina siirdus kohati ka patriarhaati (muistsed kreeklased ja germaanlased) struktuur põhineb neljal suhte osalisel — vend, õde, isa, poeg, kes on omavahel seotud kahes oppositsioonilise paarina, nii et igas kahest antud põlvkonnast on alati üks suhe positiivne ja teine negatiivne.  See on kõige lihtsam sugulusstruktuur. Sugulusstruktuuri ekssisteerimiseks on vajalik kolme tüüpi peresuhete olemasolu: veresugulus (vend-õde), lähisugulus (mees-naine) ja sündimise (vanemad-lapsed). Suguluselemendi algne iseloom on vahetus sõltuvuses universaalsest intsestikeelust.

 Guinea isa sõbrustab pojaga, õde vennaga, kuid naine kardab meest ja vennapoeg onu.

 Raamatus “Totemism tänapäeval” kirjeldab strukturalismi meetodit :

1.    Koguda ja analüüsida üksikfaktid.

2.    Selgitada nende omavahelised seosed, sarnased grupeerida ja tuua välja korrelatiivsed ehk sisemised suhted.

3.    Sünteesida ühtseks tervikuks. Luua teineteisele vastav elementide süsteem ning ühtlasi loome me sellega ka totaalse uurimisobjekti.

 1958 aastal ilmub “Strukturaalne antropoloogia”, kus väidetakse keele universaalset, kõige aluseks olemist. Ta teeb vahet struktuurse ja strukturaalse vahel. Struktuurne - on seotud konkreetse nähtuse struktuuriga. Strukturaalne - eelmisele määratlusele on lisatud semiootiline aspekt, mis laiendab struktuurse ulatuvust. Kuidas uurida kultuurinähtusi? Levi-Strauss toob ära neli olulist punkti :

1.    Kultuurinähtusi tuleb vaadelda sünkroonia teljel.

2.    Kultuurinähtusi tuleb uurida nende sisemises ja välises ühtsuses.

3.    Kultuurinähtusi analüüsitakse kui mitmetasandilisi, kuid ühtse terviku osasid. Mitmetasandilisuse korral ilmnebki semiootilise lähenemise vajadus. Nähtuste uurimine viiakse läbi kas konkreetse nähtuse või laiema konteksti suhtes.

4.    Strukturaalse antropoloogia lõppeesmärk on modelleerida struktuur ehk arvatav algoritm, mis määrab ära nähtuste arengu varjatud loogika ja nende eksistentsi. Aluseks olev algoritm peab andma ka juhised ühest arengu formatsioonist teise minekul.

 Müüdi struktuur.

Levi-Strauss orienteerub oma uuringutes lingvistilisele analüüsile. Müüt erineb keelest sellepoolest, et ta, kasutades de Saussure termineid, kuulub nii keele kui ka kõne valdkonda, st. müüt kuulub mõlemale — diakroonilisele (ajalooline jutustus minevikust kui muutumatu fakt) kui ka sünkroonsele (olevikku ja tulevikku seletav ja ajas pööratav fakt) teljele. Müütide mõte/tähendus ei ilmne mitte tema üksikute osade kaudu, vaid üksnes nende üksikute osade kombineerumise tõttu tervikuna.

Müüdi keel on spetsiifiliste omadustega ja ta asetseb oma alusest (keelest) kõrgemal tasandil. Levi-Strauss kirjeldab müüdi spetsiifilisi aspekte :

·      müüt kui keel koosneb müteemidest — need on müüdi suured struktuursed ühikud, mis toovad tervikuna välja müüdi struktuuri, nt. käsud-keelud, nimed.

·      müüdi ahel kui müüdis toimuvate tegevuste kronoloogiline rida.

·      teade on müüdi sisuline pool ehk millist vastuolu püüab müüt lahendada. Vastab ka küsimustele: kust miski on tekkinud või saadud, nt. tuli. 2 isotoopi. Diskursiivses plaanis toimub märkide analüüs; jutustuse osalised on lekseemid (= morfeemid ameeriklaste mõttes), mis jagunevad semeemideks (= sõnade tähendused), mis süntaktiliste suhetega organiseeritakse omakorda ütlusteks. Struktuurses plaanis vastavad narratiivsetele ahelatele sisud, millede omavahelised suhted on teoreetiliselt teada. Analüüs seemide (= tähenduse püsivad tunnused) järgi. Esimene isotoop on vaid teise diskursiivseks väljendajaks.

·      müüdi armatuur on eripärasuste kogum, mis säilinud rohkem kui kahes müüdis. Armatuuri moodustavad tavaliselt kindlad sotsiaal-sugulussuhted. Narratiivne mudel, teatud invariant. Eripärasused ilmnevad müüdi skeemide(koodide) kaudu.  Kahe struktuuri — armatuuri ja koodi — kokkupõrge tekitab müüdi teate.

·      müüdi skeemid(koodid), mis eri tasanditel organiseerivad müüdi ahelaid. Skeem on müüdi formaalne struktuur ja selle moodustab piiratud hulk tähenduslikke kategooriaid. Kategooriate vaheline kombinatoorika arvestab antud müüdisiseseid universumi parameetreid. Levi-Strauss toob ära mõned skeemid:

a)    geograafiline skeem(kood): ida-lääs-ida. On seotud müüdis toimuva horisontaalse liikumisega

b)    kosmogooniline kood: mägi-org ; taevas-maa. Seondub vertikaalse liikumisega müüdis. Nende kahe vahel toimub integratsioon, mis näitab ära nende erinevad amplituudid: kõrge-madal; maa-vesi; jaht mägedes-jaht merel; mäetipp-org. Vormiliselt kosmogooniline (vertikaalis), kuid sisult geograafiline (horisontaalne) liikumine.             

c)   sotsioloogiline kood kirjeldab sugulussuhteid, nt. isa- või emapoolsed sugulased.

d)     tehnoökoloogiline kood: tegevuse käivitaja, nt. nälg.

e)    globaalse integratsiooni kood, mis seob eelnevad koodid tervikuks.

             Vaated keelele.

Keel kui inimteadvust struktureeriv alus. Lingvistika vaatles keelt ja selle reeglistikku inimteadvusest lahusolevana, kuid Levi-Straussi arvates on keel kui struktureeriv põhi inimese teadvuses endas, vrd Kanti a priori (analüütilise) tunnetusviisiga.

Ta kirjeldab keelest lähtuvaid uurimistasandeid, mis on antud järjestuses vaadeldavad:

1.    keeleliste seoste mudel. Levi-Strauss võttis selle strukturaalsest lingvistikast.

2.    sarnaselt sellele struktuurile esinevad sugulusseosed. Sotsiaalsed seosed, nt. elukaaslase valimise struktuur.

3.    järgnevalt analüüsida mõtlemise vorme, nt. teaduse teooriad.

4.    müütide teooriad.

5.    ühiskonnateooriad.

Sarnaselt Marxile ja Freudile seletab Levi-Strauss inimese arengut ühest allikast — keelest, selle vahega, et Marx pidas lätteks majandust ning Freud inimese mitteteadvust.