Claude Levi-Strauss (1908)

Pidas oma eelkäijateks Durkheimi — individuaalne ja kollektiivne teadvus, de Saussure´i — teadvustatud (kõne, mõte) ja teadvustamata (keel, kultuur) informatsiooni tasandid, Freudi — teadvus ja alateadvus, vene formalist Proppi — muinasjuttude tegelased ja nende funktsioonid.

Uuris indiaani hõime ning kirjutas selle põhjal “Nukrad troopikad”, kus kirjeldab nende elu, mis on põhjalikult muutunud peale eurooplastepoolset “tsiviliseerimist”. Indiaanlaste mõttemaailm ja vaimne olemine pole mitte alamat sorti, vaid teistsugune ning nende primitiivses mõtlemises võib täheldada eurooplastele omast loogiliste konstruktsioonide loomist.

Raamatus “Totemism tänapäeval” kirjeldab strukturalismi meetodit:

1. Koguda ja analüüsida üksikfaktid.
2. Selgitada nende omavahelised seosed, sarnased grupeerida ja tuua välja korrelatiivsed ehk sisemised suhted.
3. Sünteesida ühtseks tervikuks. Luua teineteisele vastav elementide süsteem ning ühtlasi loome me sellega ka totaalse uurimisobjekti.

 

1958 aastal ilmub “Strukturaalne antropoloogia”, kus väidetakse keele universaalset, kõige aluseks olemist. Teeb vahet struktuurse ja strukturaalse vahel. Struktuurne — on seotud konkreetse nähtuse struktuuriga. Strukturaalne — eelmisele määratlusele on lisatud semiootiline aspekt, mis laiendab struktuurse ulatuvust.

Kuidas uurida kultuuri nähtusi? Levi-Strauss toob ära neli olulist punkti:

1. Kultuuri nähtusi tuleb vaadata sünkroonia teljel.
2. Kultuuri nähtusi tuleb uurida nende sisemises ja välises ühtsuses.
3. Kultuuri nähtusi analüüsitakse kui mitmetasandilisi, kuid ühtse terviku osasid. Mitmetasandilisuse korral ilmnebki semiootilise lähenemise vajadus. Nähtuste uurimine viiakse läbi kas konkreetse nähtuse või laiema konteksti suhtes.
4. Strukturaalse antropoloogia lõppeesmärk on modelleerida struktuur ehk arvatav algoritm, mis määrab ära nähtuste arengu varjatud loogika ja nende eksistentsi. Aluseks olev algoritm peab andma ka juhised ühest arengu formatsioonist teise minekul.

Pärismaalase mõtlemise eripärad.

1962 “Metsik mõtlemine”. Kirjeldab pärismaalaste loogilise mõtlemise põhivorme kolme tunnuse kaudu:

• Konkreetse teadvus — klassifitseerimise viis, kus primaarne on konkreetne. Konkreetsest esemest jõutakse sümbolini ja sealt spetsiifilise ja abstraktse mõisteni-definitsioonini, mida aga juhtub haruharva . Enamasti peatutakse sümbolil. Eurooplastel on pigem vastupidi.
• Bricolage — mõtteprotsessi spetsiifika, kus mõttetegevus seondub eelkõige mineviku tegevusega. Siin puudub etteplaneerimine ning see võib esmapilgul tunduda kaootiline. Levi-Strauss kirjeldab bricolage võrdluses euroopaliku mõttelaadiga :

Eurooplane-“insener” Teadus Globaalsed küsimused Kultuur Mõiste — üheseltmõistetavus ning ei eelda adressaati. Mõiste mõiste pärast Sündmusi luuakse struktuuride abil Mäng — tugineb võrdsusel ja sümmeetrial Kunst — objekt ja sündmus loovad struktuuri

pärismaalane - “brikolöör” müüt konkreetsed inimtegevused loodus märgid — peab eksisteerima vastuvõtja struktuure luuakse sündmuste eeskujul rituaal — väljendub ühe osapoole headuses müüt — struktuur loob objekti ja sündmuse

 

• Totaliseeriv mõtlemine — ilmneb, et erinevad klassifikatsioonid kanduvad pärismaalastel üle teistesse klassifikatsioonidesse, nt. loom–taim–looduslik element on justkui ühe tervikliku klassifikatsiooni alaaspektid.

Kirjeldades kõrgkultuuride erinevusi toob Levi-Strauss välja kaks kultuuri tüpoloogiat:

1. baseerub pärimusel — on suunatud tuleviku ennustamisele ja siin omab suurt rolli sümboolika. Lause asemel, mis kirjakultuurides omab primaarset kohta kommunikatsioonis, kohtame siin ornamentikat kui maagiliste sündmuste ja objektide ahela kujutist ja struktuuri
2. baseerub kirjal — orienteeritud mineviku säilitamisele. Kiri kui mälu asendaja , mis aga Levi-Straussi <ka Lotmani> arvates viib tsivilisatsiooni stagnatsiooni, kuna kirja kasutamine vähendab mälu funktsiooni ja ühes sellega ka terviku seletamist. Samuti on ekslik arusaam, et kirikultuurid on keerulisema semiootilise struktuuriga. Kirjal on võrreldes sümbolitega kindlam ja üheselt mõistetavam süntaktiline reeglistik.

Müüdisisene loogika.

“Mütoloogikad” (4 köidet 1964–1971, “Toores ja keedetud”, “Meest ja tuhast”, “Lauakommete päritolu”, “Alasti inimene”) käsitleb müüdisisest loogikat. On mõjutatud Freudist, kes lõi inimese teadvuse ja alateadvuse kõigile kehtiva mudeli. Ka Levi-Strauss lähtub ühtsest ja universaalsest allikast. Teine Freudi avastus, mille mõjusid näeme Levi-Straussil, on semantiliste üleminekute kirjeldamine mitteteadvusest teadvusse. Lähtudes totemismi teooriatest, asendas ta Freudi unenäo sümboolika müüdi sümboolikaga ja väitis, et müütiline mõtlemine on sarnaselt Freudi mitteteadvuse teooriale metafooriline ning transformatsiooniline, st. üks märk läheb pidevalt üle teiseks. Väidab, et ka kultuuri ehituse määravad ära binaarsed distinktiivtunnused.

Müüdi uurimiseks kasutab ta binaarseid opositsioone: sakraalne/profaanne; elus/surnud; mees/naine; lubatud/mittelubatud; puhas/mittepuhas; oma/võõras. Sensoorsete opositsioonidena märgib ta järgnevaid: toores/keedetud; niiske/kuiv ning mittesensoorsetena kommunikatsioon/mittekommunikatsioon ja mesi/tubakas.

Kasutades binaarseid opositsioone saame me nendega opereerida kolmel viisil :

• binaarsete opositsioonide ühildamine.
• binaarsuse üleviimine või vastavuste kindlaksmääramine üldisema ja konkreetsemate opositsioonide vahel .
• mediaatorite (üleminekute) sisseviimine.

Nende kolme operatsiooni kasutamisel baseerubki läänelik loogiline mõtlemine. Kui müütides on täheldatav nende kolme operatsiooni olemasolu, siis võib väita, et müütidel loggiline struktuur ja sellega kaasnevalt pärismaalastel on loogiline mõtlemine.

Müüdi struktuur.

Levi-Strauss orienteerub oma uuringutes lingvistilisele analüüsile. Müüt erineb keelest sellepoolest, et ta, kasutades de Saussure termineid, kuulub nii keele kui ka kõne valdkonda, st. müüt kuulub mõlemale — nii diakroonilisele (ajalooline jutustus minevikust kui muutumatu fakt) kui ka sünkroonsele (oleviku ja tuleviku seletamise instrument, ajas pööratav) teljele. Müütide mõte-tähendus ei ilmne mitte tema üksikute osade kaudu, vaid üksnes nende üksikute osade kombineerumise kaudu tervikuna.

Müüdi keel on spetsiifiliste omadustega ja ta asetseb oma alusest (keelest) kõrgemal tasandil. Levi-Strauss kirjeldab müüdi spetsiifilisi aspekte :

• müüt kui keel koosneb müteemidest — need on müüdi suured struktuursed ühikud, mis toovad tervikuna välja müüdi struktuuri, nt. käsud-keelud, nimed.
• müüdi ahel kui müüdis toimuvate tegevuste kronoloogiline rida.
• teade on müüdi sisuline pool, ehk millist vastuolu püüab müüt lahendada. Vastab ka küsimustele: kust miski on tekkinud või saadud, nt. tuli.
• müüdi armatuur on eripärasuste kogum, mis säilinud rohkem kui kahes müüdis. Määrab ära narratiivi ja müüdi struktuurse staatuse. Eripärasused ilmnevad müüdi skeemide(koodide) kaudu.
• müüdi skeemid(koodid), mis eri tasanditel organiseerivad müüdi ahelaid. Skeem on müüdi formaalne struktuur ja selle moodustab piiratud hulk tähenduslikke kategooriaid. Kategooriate vaheline kombinatoorika arvestab seemide tootmisel erinevate sisude kogumit müütilise universumi valitud parameetris. Levi-Strauss toob ära mõned skeemid :

C.Levi-Straussi vaated keelele

Keel kui inimteadvust struktureeriv alus. Lingvistika vaatas keelt ja selle reeglistikku inimteadvusest lahusolevana, kuid Levi-Straussi arvates on keel kui struktureeriv põhi inimese teadvuses endas, vrd Kanti a priori (analüütilise) tunnetusviisiga.

Ta kirjeldab keelest lähtuvaid uurimistasandeid:

1. keeleliste seoste mudel. Levi-Strauss võttis selle strukturaalsest lingvistikast.
2. sarnaselt sellele struktuurile esinevad sugulusseosed. Sotsiaalsed seosed, nt. elukaaslase valimise struktuur.
3. järgnevalt on võimalik analüüsida mõtlemise vorme, nt. teaduse teooriad.
4. müütide teooriad.
5. ühiskonnateooriad.

Sarnaselt Marxile ja Freudile seletab Levi-Strauss inimese arengut ühest allikast —keelest ( Marx pidas lätteks majandust ning Freud inimese mitteteadvust).

Tagasi

nt>