Leksikon ja grammatika. Keele hierarhiline struktuur.
Iga keel peab omama leksikoni (st oma märkide nimistut, kust tehakse valik konkreetses kõneaktis) ja grammatikat (nende märkide omavahelise ühendamise reegleid, süntaktika).
Juri Lotman: Keel on hierarhiline struktuur. Ta jaguneb eri tasandi elementideks. Lingvistikas eristatakse foneemide, morfeemide, leksika, sõnaühendite, lausete ja lauseliitude tasandit. (Niisugune on kõige üldisem liigendus; real juhtudel eristatakse silbi, intonatsiooni ja teisi tasandeid.) Iga tasand on korrastatud vaid talle eriomaste reeglite süsteemi järgi.
Keelt organiseerib kaks struktuuritelge. Ühelt poolt jagunevad keele elemendid eri liiki ekvivalentseteks klassideks: nimisõna kõik käänded, kõik vastava sõna sünonüümid, kõik antud keele eessõnad jne. Ehitades antud keeles mingit fraasi, me valime ekvivalentide igast vastavast klassist meile vajaliku sõna või vormi. Keele elementide niisugust korrastatust nimetatakse paradigmaatiliseks.
Teiselt poolt tuleb väljavalitud keeleühikud selleks, et nad moodustaksid antud keele reeglistikuga kooskõlas ahela, omavahel ühildada spetsiaalsete morfeemide abil, viia kooskõlla süntagmad jne. Niisugust keele korrastatust nimetatakse süntagmaatiliseks. Igasugune keeletekst on korrastatud paradigmaatilist ja süntagmaatilist telge pidi.
Hierarhilisuse võib eraldi välja tuua tähenduse mõõtmes, kus saab eristada järgmisi tasandeid:
1) seem elementaartähendus
2) lekseem (Greimas semeem) sõna tasand
3) lause/ütlus/propositsioonNt lekseemi vanapoiss seemideks on meessoost, vallaline, lõbus jne
Elementi võib uurida kahest aspektist: seestpoolt (morfoloogia, sisemine struktuur) ning väljastpoolt (süntaks), tema suhestatuses teiste tervikutega.
Hierarhilised reeglid on seotud paradigmaatilistega, st et mitte kõik seemid ei saa omavahel ühineda.
Noam Chomsky püüdis luua puhtgrammatilist keeleteooriat, ignoreerides kõnelejate keelekompetentsi muid aspekte. Peagi selgus, et grammatilisus pole kaugeltki piisav tingimus keeleteooria õigsusele. Nii hakati keeleteooriasse sisse tooma alul semantilisi, hiljem ka pragmaatilisi elemente (kõneaktide teooria).Chomsky näited lausetest, kus grammatilisel tasandil on kõik õige, aga semantilisel mitte:
Värvusetud rohelised ideed magavad raevukalt
Caesar on algarv
Poiss võib ehmatada siirust
Siirus võib ehmatada poissi[Viimane lause on seejuures praktiliselt normaalne: keel kasutab igal sammul taolisi võtteid, kus mingi mentaalne karakteristik metonüümiliselt n-ö. inimese seest välja substantiveeritakse.]
Sarnaseid näiteid toob ka George Lakoff:
Minu onu arvab, et ma olen loll
Minu kass arvab, et ma olen loll
Minu lemmikamööb arvab, et ma olen loll
Minu praepann arvab, et ma olen lollSeega saab väita, et lausete õigsuse määrab ainult keelekasutaja individuaalne vaist ja puhtgrammatilisest õigsusest ei piisa „õigete” lauset moodustamiseks.
NB! On selge, et antud reeglid kehtivad eelkõige loomuliku keele tavatekstide puhul. Kunstitekstides on põhimõtteliselt kõik võimalik ja seal kehtivad omad reeglid, vastavuses selle kunsti keelega.
Charles Morris toob ära reeglid, mis keeles valitsevad, vastavalt semioosi kolmele mõõtmele:
Semantiline reegel — määrab ära, millistel tingimustel märki võib kasutada objekti v situatsiooni suhtes; sellised reeglid määravad kindlaks vastavuse märkide ja situatsioonide, mida antud märgid on võimelised tähistama/märgistama (denoteerima) vahel. Märk võib märgistada (omada denotaadina) kõike seda, mis vastab semantilise reegliga formuleeritud tingimustele, samal ajal kui reegel ise konstateerib designatsiooni (tähendustamise) tingimusi ja koos sellega määrab ära designaadi (denotaatide klass või liik)
Semantiline reegel indeksi jaoks: ei iseloomusta ja ei pea olema sarnane. Igal momendil märk tähendab, (tema designaadiks on) see, millele ta osutab pärisnimi
Ikooni jaoks: ikoonid tähistavad (denoteerivad), iseloomustavad neid objekte, milledel on samasugused omadused (või osa omadusi) mis märkidel enestel iseloomustavad
Sümbolite [Peirce´i tähenduses] semantiline reegel vormub teiste sümbolite (millede reegleid ei tuvastata) abil või viidates konkreetsetele objektidele, mis on mudeliteks (ja seega täidavad ikooniliste märkide rolli).
Indeksaalsete märkide designaadid on asjad, ühekohaliste iseloomustavate märkide designaadid — omadused, kahe- ja rohkemkohaliste iseloomustavate märkide designaadid on suhted; lausete designaadid on faktid või asjaolud. Vrd Peirce
Grammatikaline reegel määratleb märgilisi suhteid märgiliste vahendite vahel.
Pragmaatiline reegel — konstateerib tingimusi, mille juures märgiline vahend on interpretaatori jaoks märk. „Oi!“, modaalsõnad, „Tere hommikust!“ erinevates tähendustes)