Kuueteistkümnes peatükk, kus Puhh leiutab uue mängu ja Iiah lööb kah kaasa
Katse vaadata teksti peale Deleuze'i ideedega tutvumist

Raul Lehesalu

Kuueteistkümnenda peatükini jõudes oleme juba tutvunud karupoeg Puhhi maailmaga, teame eelnevaid sündmusi ( iga peatükk on mingi ühe - väiksematest sündmustest koosneva - sündmuse kirjeldus ). Oleme kohtunud raamatu karakteritega ja saanud aimu nende loomusest ning ilmselt omame ettekujutust selle maailma kaardist ( toodud sisekaantel ). Kuigi selle maailma esmane konstrueerimine on toimunud Christopher Robini poolt ( kas siis otseselt autori autobiograafilisi mälestusi või tema mingit üldisemat kontseptsiooni kajastav, pole selle maailma jaoks tähtis ), siis peale enda olemasolu avastamist, alustab Puhhi maailm omaenese elu, tema karakterid on lastud selle maailma vabadusse sellega kohanduma, seda kasutama, kohandama, ümber looma ja avastama. Christopher Robin ise pole selle maailma pärisosa s.t. ta ei kuulu Puhhi maailma primaarselt ja kuigi teiste karakteritega interakteerub Christopher Robin nagu võrdne võrdsega, on tal võimalus ära käia - kusagil mujal kui Puhhi maailmas.

Puhhi maailmaks saab antud raamatus konstrueeritud ilma pidada, kuna Puhh on selle maailma sündmuste juures alati eksisteeriv tugipunkt, mille ümber teised karakterid ja sündmused põimuvad. Puhh pole alati keskne figuur, ometi on ta kogu aeg olemas ja temale toetudes saavad nii sündmused kui tegelased ( Notsu, Jänes, Ruu jne. ) tõuke ja innu oma tegevustes edasi liikuda, neid erinevates suundades hargnema viia. Puhhi leiutatud laevamängus, mille hilisemad toimumised leiavad osavõtjaid täiesti võrdsetel alustel ja Puhh ei oma mingeid võidueeliseid, jääb Puhhi rolli esiletõstvaks ainult mängu nimi “Puhhi laevamäng” , aga mängu funktsioneerimiseks võiks see sama hästi olla kasvõi Notsu poolt leiutatud. Peale leiutamist muutub oluliseks mängu protsess ja osalejate võimalus tegevuse arendamiseks. Puudub mingi ühe tegelase domineerimine ja loo arengu määramine - maailmast on elllimineeritud hierarhilisus. Selle asemel ehitub lugu üles erinevatele tegelastele iseloomulike omaduste kaudu vormitud rolliampluaadele: meil oleks raske ette kujutada kedagi peale Iiahi silla alt välja liuglemas ja rahulikult oma olukorra ja teiste ettevõtmiste üle ironiseerimas või mõnda muud karakterit peale Tiigri õnnestunult ja piisavalt mõjuvalt aevastamas/ehmatamas. Puhh saab tugipunktiks ja hilisemate, mitte ainult temast sõltuvat sündmuste arengut tunnistajaks ka Iiahi veest välja saamise juures, mil tulnud idee - loopida Iiahi kõrvale kivisid ja muid asju , mis laineid teeksid ja Iiahi kaldale uhuksid - muutub kõigi kohalolevate karakterite aktiivse tegevuse alustajaks. Tekstis esitatud fantaasiamaailma tegelased, kelle referendiks reaalses maailmas saaksid olla poiss ( Christopher Robin ) oma mänguasjadega, nivelleeruvad ja loomade mänguasjalisus hajub, seguneb reaalse maailma faunat iseloomustavate joontega või pigem selle fauna kirjanduslike prototüüpide joontega (rahmeldav ja ninatark jänes, üleannetu tiiger). “Karupoeg Puhhi” elukooslus haarab endasse omadusi mis võiksid olla kirjeldatud mitmeti :loomaaiana - reaalse maailma vabas looduses pole erilist tõenäosust kohata samas näiteks tiigri, känguru ja eesli kooseskisteerimist; rahvuspargina - loomade vabadus liikuda teatud piirides, mis peaks nende loomuliku elukeskkonna ulatust näitama; või Eedeni aiana - keegi ei söö kedagi. Niisuguste omaduste kombineerumisel vormitakse tegelased ( peale Christopher Robini ) ümber nende loomsus deterritorialiseeritakse ja asemele asuvad - reterritorialiseeruvad inimlikud jooned ( näiteks tagumistel käppadel käimine ). Mänguasjadelt kaob mänguasjalisus et nad saaksid osaleda uues mängus - nende oma päris maailmas. Nendesamade tegelaste kaudu ja abil toimub ka antud raamatumaailmas leiduvate objektide sissetoomine ja deterriotorialiseerimine - ikka mängu jaoks. ( Üheks eristuvaks juhtumiks saab lugeda aga Inglise kultuuritraditsioonis niivõrd kõikumatut tala, et isegi fantaasiamaailm ei saa selleta läbi oma algses territoriaalsuses - teejoomine (Ja kui ta siis viimaks koju teed jooma läks.. lk 179)). Käbi , mille loomulik funktsioon on uute kuuskede elu alustamine, saab endale uue - mänguasjadimensiooni pendeldades algul selle uue ja eelmise (algse) dimensiooni vahel

Kas on see p ä r i s kuusepuu või on see m ä n g u puu? Lk 177 Juhuslikult saab käbist aga uue mängu idee andja ning ta muutub täielikult mänguasjadimensiooni esindajaks ja selline omadus pole mitte ühel konkreetsel käbil, vaid kõikidel: ( Iga käbi tegi järjest sama nalja. Lk 178).

Samalaadne skeem töötab ka silla puhul, mille esmane funktsioon oleks võimaldada mugavalt jõge ületada , olla ühenduslüliks kahe kalda vahel. See tema primaarsus langeb tahaplaanile juba siis, kui tema ääre pealt sai “…vahtida, kuidas jõgi seal all laisalt mööda libiseb”(lk 176). Hoopis uus ja mänguline tasand saabub silla jaoks siis, kui Puhh leiutab laevamängu - sild reterritorialiseeritakse vahendina, millega seondub mäng. Sillaalune on justkui must kast, millesse paneme midagi sisse (mängijate “laevukesed” -olgu need siis käbid või puupulgad), siis ootame teadmata mis täpselt selle silla all toimub ja lõpuks saame tulemuse. Ootus harjumuspärase saabumiseks pöördub aga üllatuseks, kui jõgi mis sel päeval just eriti laisk ootusi täitma, lõpuks puupulkade asemel laseb välja liuelda hoopis Iiahi. Tegelaste mängupaik - puust sild - asub eri väljade kohtumisalal. Piiriks osutub ta avamaa ja Metsa vahel - avamaa , kus me näeme kõike juba selgesti ning kus jõgi palju rahulikumalt voolab ja Mets, kus peituvad alles uudishimulikud lapsepõlveotsingud (Kõik väiksemad nired ja ojakesed seevastu muudkui aga sibasid mööda Metsa ringi /…/ sest neil oli ju nii palju otsida ja leida, enne kui ükskord juba hilja oleks olnud. Lk 176 )

Jõgi , mis toob Metsast välja ootamatu mälestustüki lapsepõlvest ning jalgrada, mis avamaalt Metsa tuleb, ristuvad sillal. Koht kus maailma asjad selgeks peaks saama - mitte et me teaksime miks ( Christopher Robin /…/ mõtles vaid, et kui ta nüüd silla alumise lati peale astub , üle käsipuu nõjatub ja vaatab, kuidas see jõgi seal tema all aeglaselt mööda libiseb, et siis on tal äkki kõik-kõik teada, mis maailmas vähegi teada on, /…/) ja meile tundub, et teame mida oodata , osutub juhuslikult millegi uue, segadust tekitava esiletoojaks meie teadvuses ja seda uut asume töötlema, selgitama taastamaks ülevaade, sobitada ta endisesse mängumudelisse. (“ Mis Christopher Robin sellest kõigest arvab? /…/ “Hm” alustas Christopher Robin, mitte eriti hästi mõistes milles asi õieti seisab “mina arvan et…”/…/ “Mina arvan, et me peaksime kõik Puhhi laevamängu mängima.”). Objekt, mille territoriaalsus näis endastmõistetavana, püüab end sellest lahti raputada ning ta tuleb uuesti territorialiseerida hoolimata sellest, et miski jääb võib-olla selgusetuks.

Sündmuste arengus pole otseseid põhjuslikke seoseid ja valdavaks millegi toimumisel osutub juhuslikkus (Puhh /.../ proovis teha üht laulukest kuusekäbidest, sest neid vedeles seal igal pool ümberringi ja pealegi oli tal parjasti kange laulutuju lk 176. Puhh /.../ arvas siis, et vaatab selle asemel parem jõge, sest oli nii kena vaikne ilmake. lk 177 ). Selles juhusele ja hetkelisusele rajanevas maailmas kandub tegevus ka tavaloogika liinist kõrvale, mitte sellest eemaldudes, vaid pigem kõrvale astudes, koos tavaloogika (põhjusel-tagajärg) joonega liikudes, seda endiselt kasutades ja samas oma reas liikudes ( .."Mind EH-MA-TA-TI." /.../ "oled sa kindel, et sa ei libisenud?" esitas Jänes kohe aruka küsimuse."Muidugi et llibisesin. Sest kui seista libedal jõekaldal ja keegi sind äkki tagantpoolt valjusti ehmatab, teadagi, et siis libised. .." lk 184).

Puhhi maailma mõtted ja asjad on omamoodi ideaalsed: mõtted viivad alati kuhugi - mitte alati kindlas sihis, aga selle-eest mingis suunas kindlasti. need pole surnud mõtted ja samuti ei teki neile kategoorilist eitust - mõte ei kaota oma õigsust kuna vastasel juhul kandub ta lihtsal sellisesse olukorda, kus ta on õige (just sel hetkel, kui Puhh juba arvama hakkas, et ta vist oma mõtte jaoks kogemata vale kivi, vale jõe või vale päeva oli valinud.. lk182) või vähemalt ei kuulu ta valede mõtete hulka (asi mis su sees veel päris asjalik näis, on hoopis midagi muud, kui ta sealt viimaks välja pääseb /.../ Aga igatahes ei ligunenud Iiah enam vees, vaid seisis kaldal, nii et Puhh ei olnud lõpuks midagi halba teinud lk 184). Asjad omavad samuti täiuslikkuse mõõdet - nad on alati kasutatavad - ei kohta me ühtegi sellist asja, mis puuduks või mis ei tõõtaks mingil (kasvõi ootamatul) moel.

Puhhi maailmas muutuvad mõtted ja asjad omavahel korreleeruvaks: kõik mis on mõeldav, on ka võimalik ja teisalt on mõeldav see, mis on võimalik. Selle süsteemi enesesse sulgumist ja omasoodu ringlemist ei luba vaid Christopher Robini eksisteerimine. Samas lubab selle maailma hõre ülesehitus ja avastamata paikade, asjade ning mõtete piiramatu paljusus ikka ja jaälle võimaluse maailma elemente omavahel kombineerida ja midagi uut luua või leiutada ("..ehvastasin" lausus Tiiger lk. 187. "Oks on vaja lihtsalt äkilise nõksuga vette lasta.." [Iiah] lk. 187) Loomisakti võimalikkus on avatud kõigile Puhhi maailma tegelastele ja see loovus pole ei hea ega paha.Selles mõttes puudub tekstist opositsioonidele rajanev konstitueerimisprintsiip - hea ja halva vastuseis.iiahit ehmatanud Tiiger pole paha ("Ta lihtsalt kohe o n niisugune ehmataja", seletas Notsu, ''ja ta ei saa sinna midagi parata."lk, 186) vaid ("Tiiger on tegelikult ikka täitsa," lk 187) ja ka kogu "Karupoeg Puhhi" tegelaskond ("Tegelikult on kõik täitsad," lk 187) moodustab kireva kollektiivi, milles keegi pole üleliigne ja igaühel on täita mingi roll sündmustes - just selline mis talle parajasti paremini sobib.

Tagasi