Analüüs Punamütsikesest Sigmund Kummala (1939)PUNAMÜTSIKESE OIDIPAALNE REIS
Petteri Kummala
Sem I
Tuntud muinasjutt Punamütsikesest on minu enda teoreetilisest vaatepunktist väga suurt huvi pakkuv ja minu teooriast lähtuvalt väga hästi analüüsitav. Minu arvates on Punamütsikeses tegemist Oidipuse kompleksi ( Parem muidugi oleks rääkida Elektra kompleksist, sest Punamütsikene on naissoost. Kasutan siin siiski Oidipuse kompleksi mõistet, mis on üldiselt arusaadavam.) läbielamise ja subjekti soolisuse ja idenditeedi arenema hakkamise kirjeldusest. Sellest tulenebki pealkiri Oidipaalne reis. Järgnevas esitan ma sellele arusaamale mõningaid põhjendusi.
Punamütsike on juba läbi elanud oma isiksuse arengus (mida mina nimetan psühhoseksuaalseks arenguks) kaks esimest faasi, ehk oraalse ja anaalse faasi ja elab jutukese kestel läbi oma fallosliku faasi. Nendele faasidele on iseloomulik, et libidonaalised voolud [drives] ei oma mingit teatud seksuaalset objekti, vaid mängivad erinevatel keha erogeensetel aladel ( oraal, anaal, genitaalid ) faasist sõltuvalt. Lapse käitumisele iseloomulik suunav tegur on 'naudingu printsiip' [pleasure principle], mis tähendab seda, et Ego on täiesti Idi käsu all, sest Superego hakkab arenema alles oidipaalse reisi lõpuks. ( Siin kohas ma oletan, et minu teooria isiksuse koostisosade jaotusest on lugejale tuttav. )
Punamütsikeses on väga hästi näha seda printsiipi: kuigi ema keelas teda metsa minemast, ta läheb sinna hundi nõuandel, unustades ema ära, sest Punamütsikese Id lubab, või isegi käsib, tema vanaema rõõmuks lilli noppida. Oluline siin ei ole Punamütsikese näiliselt hea tahe, vaid selge märk Superego puudumisest ja ema keelu vastu tegemisest. Metsa mineku keelamine ei olnud ju selleks , et muidu Punamütsike ei jõuaks õigel ajal vanaema juurde, vaid selleks, et veinipudel ei kukuks ja ei läheks katki, ega vanaema jääks kõigest ilma.
"Küll ma juba kõik teen nagu vaja" tähendab hoopiski seda, mis tema Idi jaoks on vaja. Oidipuse kompleksi läbielamisele viitab ka Punamütsikese ja ema kummaline käitumine Punamütsikese lahkudes: Punamütsike annab emale kätt , mis on märk Punamütsikese ja ema vahelise suhte jahedusest , mis on iseloomulik Oidipuse kompleksile ja arusaamisele, et ema tuleb isa ja oidipaalses faasis oleva tüdruku 'armastuse' vahele. Sellest aga rohkem natuke hiljem.
Siin ma teeks väikese kõrvalepõike, sest see koht jutustuses, kus hunt ja Punamütsike kohtuvad, on äärmiselt hea näide Idi kahest põhilisest mitteteadvuslikust jõust, instinktist: Erosest ja Thanatosest. Erost esindab muidugi Punamütsike, kelle instinkt on hea ja elu säilitav, armastuse instinkt. Eros ei ole siis ainult seksuaalsuse instinkt, nagu mõned on mind valesti mõistnud. Seksuaalvahekord on ainult üks Erose ilmingutest.
Thanatos on siis järelikult hunt, kelle instinkt on destruktiivne. Ma olen nimetanud Thanatost ka surmainstinktiks ja nimetus sobib ka siia väga hästi , sest soov süüa Punamütsike ja vanaema eeldab ka nende surma. Oluline ei ole see, et ometigi nad lõpuks ei surnud.
Mõlemate jõudude puhul, kuigi Eros on hea, on siiski tegemist 'naudingu printsiibiga' ja Idi ülivallaga. 'Naudingu printsiip' annab vastuse ka sellele , mispärast hunt ei söönud Punamütsikest kohe metsas ära , vaid alles vanaema juures pärast vanaema söömist. Hundi puhul asi on selles, et ta saab teatud masohhistlikku naudingut oma kavalusest ja oma instinkti rahuldamisest petmise, enda maskeerimise, kaudu. Eriti meeldiv on temale petta vanaema ja Punamütsikest ja rikkuda ära nendevaheline armastus; toimida nagu Thanatos nõuab, vastu Erost, agressiivselt ja destruktiivselt. Nagu öeldud oli Punamütsike "Kõige armsam... .oma vanaemale" ja vastavalt, oli vanaema tehtud müts Punamütsikesele nii armas, et "... ta enam ühtki teist mütsikest kanda ei tahtnud" ja sellepärast ongi ta Punamütsikene. Sellise Erose töö ära rikkumine on Thanatose orjale "a dream come true".
Idi ülivallast pääsmiseks on vaja Superego arenemist, mis tuleb kaasa sellega, kui 'naudingu printsiip' muutub 'reaalsuse printsiibiks' [reality principle]. Selles muutuses olulist rolli mängib samast soost vanem , kes ähvardab lapse oidipaalset iha kastratsiooniga. Oidipaalsele ihale on tüüpiline, et tuntakse armastust vastassoost vanema vastu. Poiste puhul ilmneb Oidipuse kompleks kastratsiooni hirmuga, tüdrukute puhul aga peeniskadedusena ja oma ema süüdistamisena sümboolse kastratsiooni tõttu. 'Reaalsuse printsiibiga' tuleb kaasa arusaamine moraalist, normidest, religioonist, mida sümboliseerib 'patriarhaalne seadus' [patriarchal law].
Oidipaalse iha represseerimine võimaldab lapsel identifitseeruda oma soorolli kohaselt ja kohaneda ühiskonna normidega Superego abil.
Punamütsikese puhul on paralleele minu teooriaga lihtne tõmmata. Punamütsike tunneb kummalist hirmu, mida ta varem vanaema juurde astudes kunagi pole tundnud ja lõpuks hirm osutubki põhjendatuks. Hunt sööb ta ära, jääb magama, jahimees leiab hundi, lõikab tema kõhu lõhki ja päästab Punamütsikese ja vanaema. Punamütsikese söömine ja tema hundi kõhust välja lõikamine ongi tema oidipaalse iha repressioon. Jahimees esindab siin siis 'reaalsuse printsiipi', kes päästab Punamütsikese 'naudingu printsiibilt', oidipaalselt ihalt, ehk hundilt , keda jahimees on juba "kaua otsinud", tähendab tegelikult kogu Punamütsikese fallosliku faasi aja. Punamütsike hakkab mõistma 'patriarhaalset seadust' ja saama aru moraalist, normidest jne ja tema Superego hakkab panema vastu Idi ülivallale : "Ilmaski enam ei jookse ma vastu ema keeldu teelt kõrvale!" ja selle eest hoolitsebki edaspidi Punamütsikese Superego ja niisiis on Punamütsike valmis oma psühhoseksuaalse arengu järgmisteks faasideks. Represseeritud iha ei siiski kao ära , vaid jääb ikka veel alles ja moodustab tulevikus Punamütsikese mitteteadvuse, mis on igaveses vastuolus Superegoga. Aga see enam ei puuduta seda analüüsi ja järelikult on meie oidipaalne reis Punamütsikesega jõudnud lõpuni.
VASTUS SIGMUNDI ANALÜÜSILE PUNAMÜTSIKESEST.
Petteri Lacan (1981)
Sain alles hiljuti kätte Sigmundi, umbes 40 aastat vana, analüüsi Punamütsikese muinasjutust, mis pakkus mulle väga suurt huvi , kuigi see tundus olevat isegi natuke stereotüüpiliselt Sigmundi teooriat järgiv. Tähendab, et midagi uut ja erilist Sigmundil ei ole siin analüüsis esitada, aga siiski loen teda alati suure huvi ja rõõmuga. Ütlekski siin jälle sedasama, mis ma juba mitu, mitu korda olen öelnud: meil on vaja minna tagasi Sigmundi juurde.
Sigmundi tark pilk on muidugi kohe taibanud, millega Punamütsikese muinasjutus on tegemist, nimelt Oidipuse kompleksiga, kusjuures ka sõnamäng 'oidipaalne reis' meeldib mulle väga. Analüüs on hea ja põhjendatud, ja sellepärast siin ei olegi vaja puudutada või kritiseerida seda analüüsi ennast. Mõnes kohas ma siiski ei suuda hoiduda oma tõlgendusi välja toomast ja lihtsalt mängimast natuke oma fantaasiaga. Teoreetiline baas aga vajab nüüdisaegse pilguga vaatleja jaoks värskendust ja seda värskendust ma tahaksingi nüüd siin väikeses, kuigi hilinenud, vastuses Sigmundile anda.
Ma arvan, et minu lingvistiline lähenemine psühhoanalüüsile sobib sellesse väga hästi, sest nagu ma mitu, mitu korda oma seminarides olen öelnud: mitteteadvus on struktureeritud keele järgi.
Oidipuse kompleksis Punamütsikeses on tegemist, nagu Sigmund osutas, ühiskonna sisenemisega [enter] indiviidi, aga oluline siin on see, et sisenemine toimub koos sellega , kui indiviid astub sisse sümboolse kõne maailmasse. Minu arusaam Oidipuse müüdist ja oidipuse kompleksist ei põhine tõelistel kehaosadel ( kastratsioooni hirm , peenisekadedus ), vaid keele terminitel. Oidipuse kompleks algab sellest, et laps hakkab tajuma oma kultuuri seksuaalseid seadusi , mis on peidetud lingvistilistesse terminitesse pere ja suguluse kohta. Tähendab, et sugulus [kin] terminid, mitte kehaosad määravad, missugune on lapse järgnev areng.
Näiteks peenis võib mängida olulist rolli psühholoogilises arengus ainult siis, kui see on transformeeritud sümboliks, falloseks, mis on tähistaja, informatsiooni kandja teatud sotsiaalsete tähenduste kohta, mis on seotud peenisega.
Lingvistiliselt eristab fallos kaht klassi objekte: mehi ja naisi. Meie ühiskonnas ei ole need kaks klassi võrdõiguslikud ja niisiis fallos, kui tähistaja, kannab sotsiaalse ebavõrdsuse informatsiooni. Järelikult peenisekadedus ei ole bioloogiline imperatiiv, vaid hoopiski sotsiaalselt spetsiifiline kadedus.Selle näitega ei taha ma midagi muud, kui päästa Sigmundi geniaalsed arusaamad eriti feministliku kriitika poolse ristilöömise eest ja samas, nagu alguses öeldud, värskendada Sigmundi teooriat.
Oidipuse kompleks lõpeb sellega, et kujutletavas maailmas asuv laps siseneb sümboolsesse maailma. Aktsepteerib oma etteantud koha, mitte ainult sugulussüsteemis , vaid ka ühises keele ja ühiskonna diskursuses. Laps loobub oma "ebasotsiaalsest" [asocial], kokku sulanud [fusional] ja duaalsest suhtest oma emaga sümboolse diskursuse maailma jaoks, kus kolmas termin tuleb tähistaja ja tähistatava vahele. See kolmas termin on isa ja tema nime ja keelu aktsepteerimise kaudu laps siseneb sümboolsesse maailmasse.
Ehk täpsemalt ja teiste sõnadega. Algusest peale tähistab lapse esimene iha [desire] oma ema vastu ka midagi väljaspool iseenesest: soovi olla seda , mis ema kõige rohkem ihaldab [pr: 'Desir de la mere' tähendab nii iha ema vastu kui ka ema ihaldust ]. Laps ei taha ainult hoolitsemist, toitmist jne. vaid ta tahab tegelikult täiustada oma ema. Olla seda, mis ema vajab ja eelkõige: fallos. Ja nagu juba öeldud, ei fallos tähenda peenist, vaid lapse absoluutset iha olla osa emast, olla seda, mis ema kõige rohkem ihaldab. Sellest faktist tuleneb siis lapse kokku sulanud, duaalne suhe, kus domineerib iha kaotada ennast teisesse. Isa kohalolek siiski tõrjub välja kokkusulamise võimaluse. Lapse iha olla ema iha viib tegelikult identifitseerumiseni isaga, mis tuleneb isa nime ja isa "ei" aktsepteerimise kaudu [ Prants: le nom – ‘nimi’ ja le non – ‘ei’ hääldus on sarnane ].
See mis ma siin olen nüüd kirjeldanud, on tegelikult seesama, mida Sigmund nimetaks oma terminites 'oidipaalse himu repressiooniks'. Mina aga olen tõlkinud repressiooni lingvistilistesse terminitesse, metafoorseks protsessiks. Üks tähistaja ( isa nimi ) asendab teist ( iha ema vastu ja iha olla tema ihalduse objektiks ), aga muidugi tähistatav, fallos, jääb samaks. Kaks tähtsat asja on siiski nüüd juhtunud. Tähistaja ja tähistatav on nihutatud üksteisest eemale ja vana tähistaja ( desir de la mere ) ning see mida ta tähistas on lükatud alla sügavamale tasemele -- mitteteadvusesse. Isa nimi tähistab nüüd ainult fallost läbi tähistamise keti, milles on üks nähtamatu sõlm : desir de la mere. See on minu arust see , mis juhtus ka Punamütsikesega tema 'oidipaalsel reisil'. Tema Oidipuse kompleksi lahenduseks oli 'desir de la mere' jätmine mitteteadvusesse, hundi kõhtu, kust väljudes ta tegelikult astus sisse sümboolsesse maailma, õppides kasutama sümboolset tähistamist ja saades aru sugulussuhetest ja ka sellest, et ema keelu tegelikuks tähistatavaks oli hoopiski hundi neel.
Vale on siiski väita, et kujuteldav "faas" annaks teed sümboolsele faasile. Sisenemine sümboolsesse maailmasse võimaldab sümboolsete tähenduste kasutamise, aga kujuteldavad identifikatsioonid jäävad alles. Indiviid identifitseerib ennast edaspidigi teiste inimeste ja kujutluste otsesel ja kokkusulaval viisil, milles end on kaotatud teistesse ära. Nende identifikatsioonide kaudu loob subjekt oma võõrandatud [alienated] isiksuse , mis on minu jaoks ego. Minu jaoks ise [self] on alati nagu teine.
Lõpetuseks tahaksin ma harjutada oma fantaasiat ja lühidalt tuua välja oma mõtteid Punamütsikesest. Selle teoreetilise baasi põhjalt, mis ma siin olen esile toonud, tundub "Punamütsike" olevat lausa väljapaistev. Alustagem näiteks vanaemast. Minu jaoks on selge, et vanaema on tegelikult 'vana ema', ehk vana tähistaja : desir de la mere. Sellele on selged viited olemas ja ma imetlengi, kuidas Sigmund oma analüüsis nii rangelt metsa pani, ega märganud, kes oidipaalse iha objektiks tegelikult on. Minu aukartus Sigmundi ees ei luba mind teda rohkem kritiseerida ja sellepärast keskendungi ma edaspidi ainult oma fantaasia harjutamisele.
Niisiis selge viide minu arust on juba Punamütsikese nimi vanaema tehtud mütsi järgi, mis ei ole midagi muud, kui kujuteldav identifitseerumine vanaemaga. Selge on ka see, mispärast hundil oli vaja süüa mõlemad, vanaema ja Punamütsikese ja vanaema esiteks. Küsimus on ju Punamütsikese ihas täiustada vanaema ja olla ka tema iha objektiks. Juba ema ( kes sümboliseerib diskursust ) on Punamütsikesele öelnud, et vanaema vajab tema toomisi ehk teda, et kosuda ja nüüd Punamütsike vajab ainult oma iha rahuldamist, kaotamist ennast ära teisesse, milleks on vaja ainult hundi kõhtu, kus Punamütsike on kokku sulanud vanaemaga, täiustanud tema ja saanud falloseks. Tähistaja ja tähistatav on niimoodi ilusasti koos, aga vahele tuleb isa, kui uus tähistaja, ehk jahimees, kes lõikab sellest kujundlikust maailmast oma nimega augu sümboolsesse maailmasse, kuhu Punamütsike on nüüd valmis sisenema, unustades oma desire de la mere, suurte kivide kujul hundi kõhtu ära, mõeldes : "Ilmaski enam ei jookse ma vastu ema keeldu teelt kõrvale!", mis tähendab, et ta on saanud keele ja ühiskonna diskursusest aru, kusjuures ta on ka jälle valmis kaotama ennast ära teisesse.
Analüüs on lihtne, kui on võimekust saada aru sõnamängudest. Sellepärast annaksingi ma lõpuks lugejale selle sama nõu, mille ma mitu, mitu korda olen noortele psühhoanalüütikutele olen andnud: lahendage ristsõnamõistatusi.
