EESSÕNA EESTIKEELSELE VÄLJAANDELE

Käesolev raamat käsitleb sekundaarsete modelleerivate süsteemide semiootika mitmesuguseid aspekte. Semiootika objektiks on kõik see, mis on võimeline evima ja edasi andma tähendust. Olgu teeviit, arheoloogide poolt avastatud tundmatus keeles raidkiri ( juhul, kui suudame kindlaks teha, et see on nimelt raidkiri ja et kunagi on see olnud kellelegi mõistetav), luuletus, muusikapala või film — kõik nad teatavad meile midagi, edastavad sõnumeid ja tundmusi. Igaühe kohta neist tekstidest võib esitada küsimuse: « Mida tahtis autor meile edasi anda?» Ja igaühelt, kelleni sõnum jõudis, võime omakorda küsida: « Kas said sellest aru?» Need ongi semiootika põhiküsimused.

Primaarseteks modelleerivateks süsteemideks nimetatakse lihtsamaid semiootilisi struktuure: alates sümptomatoloogiast (pole juhus, et XIX sajandil tähistas sõna « semiootika» õpetust haiguste sümptoomidest ja Tartu ülikooli diagnostika kateedrit nimetati semiootika kateedriks) ja kõigist signaalidest, mida küberneetika paigutab «musta kasti» väljundisse, ja lõpetades liiklusmärkide, zoosemiootika ja parasemiootika ning selle kihi kohal kõrguva loomulike keelte (s. t. inglise, eesti, poola, prantsuse, vene jt. keelte) süsteemiga — maailma kõigi elavate ja surnud keeltega.

Sekundaarseteks modelleerivateks süsteemideks nimetame aga keerulisemaid semiootilisi struktuure: kunstide keeli, rituaalikeelt, rahvuskultuuride ja usundite ning mütoloogia semiootilisi süsteeme — kõike seda, mida sisaldab endas «kultuuri» keeruline mõiste. Sekundaarsete modelleerivate süsteemide semiootika ongi kultuurisemiootika.

Semiootika kui teaduse esimesed sammud olid seotud atomaarse lähenemisviisiga. Selle aluseks olid semiootilise protsessi elementaarsed rakud: märk, isoleeritud teade, kommunikatsiooni üksikakt.

Praegu vaatame asjale juba teisiti: meil on täielik alus kinnitada, et semiootilise iseloomuga üksikaktidel on reaalsust ning nad on võimalikud üksnes semiootilise universumi ilminguina. Meie planeeti ümbritseb analoogiliselt biosfääriga tõeline semiosfäär, mis hõlmab sünkroonselt kogu signaalidekoori lindude häälitsustest tehiskaaslaste raadiosignaalideni, diakroonselt aga kogu inimkonna kultuurimälu alates aju närvirakkude «salvestusest» ning geneetilisest mälust ja lõpetades raamatukogude, filmoteekide ning muuseumidega. Iga semiootiline süsteem talitleb suhestatuna semiosfääri teiste süsteemide ja tasanditega. Ja kui me võime väita, et mingisuguse keerulise struktuuri täielikku arengut iseloomustab enesekirjeldamine (eneseteadvustamine), siis semiootika kui teaduse teke XX sajandi keskel on ühtlasi nüüdiskultuuri fakt, tunnistus globaalse semiosfääri kujunemisprotsessi lõpulejõudmisest. Samal ajal on selgunud teinegi tõsiasi: kommunikatsiooniakti kui üksiku isoleeritud ja enne seda akti täielikult «valmis» teate edasiandmist ei ole reaalselt olemas, see on võimalik üksnes teoreetiliselt. Kommunikatsiooniakt on alati niihästi mingi stabiilse teate edasiandmine kui ka uue teate väljatöötamine: teadet edasi andes me genereerime, teateid genereerides me anname neid ka edasi. Mõtlemiseks vajame kedagi «teist» — partnerit, kes näeb maailma teisiti. Aju funktsionaalse asümmeetria, s.t. inimese peaaju vasaku ja parema poolkera semiootilise funktsioneerimise printsipiaalse erinevuse avastamisest saadik on võimalik kõnelda sellest, et informatsiooni vahetamine erinevalt ehitatud semiootiliste mehhanismide vahel on igasuguse mõtlemisvõimelise konstruktsiooni seadus.

Niisugune suhtumine semiootikasse tema nüüdisaegset seisu arvestades on mõjutanud ka käesoleva kogumiku koostamispõhimõtteid. Lugeja ei leia siit süstemaatilist kursust, mis esitaks kultuurisemiootika kõiki aspekte. Pigem kujutavad artiklid endast mõtisklusi üksikute lähenemisviiside üle sellele keerdküsimusele. Raamatu esimene osa peaks andma ettekujutuse strukturaal-semiootilisest lähenemisviisist kunstilisele tekstile, olgu see sõnakunsti-, teatrikunsti- või filmikunstitekst. «Retoorika» alaosa käsitleb kunstilist teksti kui «mõtlevat konstruktsiooni», mis on võimeline genereerima uusi tekste (mõtteid). Raamatu teine osa illustreerib ruumi semiootilisi funktsioone kultuuri kontekstis, ent on ühtlasi pühendatud kultuuri kui semiootilise tervikmehhanismi funktsioneerimise vaatlusele.

Kogumikku võetud artiklid on kirjutatud aastail 1960-1981. Mõni neist on kirjutatud spetsiaalselt selle kogumiku jaoks, kuid enamik on juba avaldatud vene, inglise, prantsuse, saksa, itaalia, jaapani jt. keeltes. Eestikeelse tõlke ilmumist peab autor siiski eriti tähtsaks: kultuurisemiootika uurimine sai ju alguse Eestis, asjaomaste uuringutega Tartu ülikoolis ja nn. Kääriku suvekoolis, ning kannab maailmateaduses nimetust «Tartu koolkond» ( või «Tartu–Moskva koolkond», arvestades rühma Moskva teadlaste võrdset panust).* Selles mõttes tundub autorile eestikeelse tõlke ilmumine ühtaegu loomulikuna ja ka vastutusrikkana. Kultuurisemiootika koputab oma sünnikodu uksele.

* Autor loeb oma meeldivaks kohuseks tänada siinjuures kõiki oma Tartu ja Moskva kolleege, kes on aidanud teda uurimistöös paljude aastate kestel.

Soovides säilitada ajaloolist perspektiivi, pole ma midagi muutnud artiklites, mis on kirjutatud üle kahekümne aasta tagasi ja mida nüüd kirjutaksin võib-olla mõnevõrra teisiti, lisan vaid lõppu kirjutamise aasta, samal põhjusel jääb ka bibliograafiline viiteaparatuur ilmumisaegsesse mahtu.