POEETILISE TEKSTI STRUKTURAALANALÜÜSI ÜLESANDED JA MEETODID
Strukturaalanalüüs tugineb kirjandusteose
käsitusele orgaanilise tervikuna. Niisugusel analüüsil ei tajuta
teksti teda moodustavate osade mehhaanilise summana ja nende elementide
«eraldiolek» kaotab absoluutse iseloomu — iga element realiseerub vaid suhtes
teistega ja kogu teksti struktuuritervikuga. Selles mõttes vastandub strukturaalanalüüs
positivismi atomaarsele-metafüüsilisele traditsioonile XIX
sajandil ning on kooskõlas meie aastasaja teadusotsingute põhivaimuga.
Pole juhus, et strukturaalsed meetodid on leidnud koha kõige
erinevamates teadusharudes — keeleteaduses ja geoloogias, paleontoloogias ja õigusteaduses,
keemias ja sotsioloogias. Huvi seejuures üleskerkivate probleemide
matemaatiliste aspektide vastu koos struktuuride teooria kui iseseisva teadusharu
loomisega tõendab küsimuse kandumist selle või teise teadušaru
metodoloogia valdkonnast teaduse põhiküsimuste valdkonda.
Kuid strukturaalanalüüsi
niisugune käsitus ei sisalda endas midagi uut. Spetsiifilisus seisneb
terviklikkuse enda mõistmises. Kunstiteos kujutab endast teatud liiki
reaalsust ja on niisugusena osadeks liigendatav. Oletagem, et meie ees on mingi
tekstiosa, näiteks luuletuse värsirida või inimpea kujutis lõuendil.
Kujutlegem nüüd, et see katkend on lülitatud mingisse laiemasse
teksti. Sellele vastavalt moodustab ühe ja sama pea joonis kas ühe
pildi arvukatest detailidest, tema ülemise poole, või täidab
(näiteks eskiisidel) kogu lõuendi. Neid näiteid kõrvutades
võime veenduda, et tekstuaalselt identne detail ei ole üldisema
iseloomuga eri tervikuisse lülitudes loomuldasa võrdne.
Huvitavaid tähelepanekuid võimaldab
selles suhtes filmikaader. Üks ja sama, aga eri plaanides (näiteks
üld-, kesk- või suures plaanis) võetud kujutis
filmilindil esineb filmi kunstilises konstruktsioonis eri kujutistena, sõltuvalt ekraani täidetud osa suhtest
tühja osa ja raamiga — just plaanide erinevus saab kunstiliste
tähenduste edasiandmise vahendiks. Kuid ekraani mõõtmeist,
saali suurusest ja linastamise tingimustest sõltuv kujutise suuruse
muutumine ei loo uusi kunstilisi tähendusi. Niisiis ei ole esteetilise efekti,
kunstireaalsuse allikaks antud juhul mõõt kui mingi absoluutne,
kunstilise ümbruse seostest lahus, iseendaga identne suurus, vaid selleks
on detaili ja kaadri piiride suhe.
See tähelepanek lubab end
laiendada teatud määral üldise iseloomuga seaduseks. Kunstireaalsuse põhiomadus on
tabatav, kui me seame enda ette ülesande eraldada see olemuslik, milleta
teos lakkab olemast tema ise, nendest tunnustest, mis puhuti on küll
väga olulised, kuid osutuvad sel määral elimineeritavaiks, et
neid muutes säilib teosele eriomane ja teos jääb iseendaks. Nõnda
samastame näiteks vähimagi kõhkluseta romaani «Jevgeni Onegin“
väljaanded, sõltumata formaadist, trükipildist, paberi
kvaliteedist.1 Mõnes suhtes me
samastame kõik muusikateose interpretatsioonid või näidendi
lavastused. Lõpuks samastame maali mustvalget reproduktsiooni või
gravüüri vaadates nad teatud suhtes originaaliga. (Kuni XIX sajandi lõpuni
oli mustvalge ainus maalikunsti teoste reprodutseerimise viis; kaua aega oli gravüüride kopeerimine peamine
maalikunsti ja kompositsiooni klassikaliste reeglite tundmaõppimise moodus: lõuendil kujude paigutust
analüüsiv uurija võib teksti täiel määral
illustreerida mustvalge reproduktsiooniga, samastades ta selles suhtes pildi
endaga.) Kriimustused või plekid vanal freskol võivad joonisest
endast märgatavamad olla, kuid me «ei märka» neid pilti vaadates. (Või
püüame neid «mitte märgata» — vigastuste nautimine on loomuldasa
estetistlik ja ilmselt sekundaarne, võimalik üksnes kui teksti tema
kahjustustest eraldada suutva taju kihistis.) Niisiis ei lülitu teksti
reaalsusse talle kogu materiaalselt omane, kui materiaalsuse mõistele
anda naiivempiiriline või positivistlik sisu. Teksti reaalsuse loob
suhete süsteem — see, millel on tähenduslikud (tähendust
omistavad, väärtustavad) antiteesid, see tähendab kõik
see, mis lülitub teose struktuuri.
Struktuuri mõiste eeldab
ennekõike süsteemi ühtsuse olemasolu. Seda omadust nentides
kirjutas Claude Levi-Strauss: „Struktuur on loomuldasa süsteemne.
Teda moodustavate elementide korrelatsioon on selline, et mingi ühe
muutmine nende seast tingib kõigi ülejäänute muutmise.»2
Teiseks on ülaltehtud
tähelepanekute tulemuseks struktuursete
(süsteemsete) ja struktuuriväliste elementide piiritlemine uuritavas
nähtuses. Struktuur kujutab endast alati mudelit. Seetõttu
erineb ta tekstist oma suurema süsteemsuse, «reeglistatuse», kõrgema
abstraktsuse astmega. (Õigemini ei vastandu tekstile mitte üks
abstraktne struktuur-mudel, vaid vastavuses abstraktsuse astme kasvuga
organiseeritud struktuuride hierarhia.) Tekst aga esineb struktuuri suhtes kui
viimase realiseering või vastavatasandiline interpreteering. (Nõnda
on Shakespeare'i «Hamlet» trükisena ja laval ühest vaatepunktist üks
ja sama teos, näiteks vastandatuna Sumarokovi «Hamletile» või Shakespeare'i «Macbethile»; teiselt poolt on nad aga näidendi ühtse
struktuuri tõlgendamise kaks eri tasandit.)
Järelikult on ka tekst hierarhiline. See sisemise organiseerituse hierarhilisus on samuti struktuursuse olemuslik
tunnus.
Süsteemi ja teksti
piiritlemine on strukturaalse tsükli kõigis distsipliinides
fundamentaalse tähendusega (keele puhul räägitakse «keele» ja «kõne»
vastandamisest). Puudutamata esialgu paljusid sellisest lähenemisest
tulenevaid tagajärgi, peatume siinkohal vaid mõnel. Eeskätt
tuleb rõhutada, et teksti ja süsteemi vastandamine ei ole
absoluutne, vaid tal on suhteline ja tihtilugu puhtheuristiline iseloom. Kõigepealt
sellepärast, et nende mõistete juba nimetatud hierarhilisuse tõttu
võib üks ja sama nähtus ühtedes seostes esineda kui
tekst, teistes aga kui madalama tasandi tekste dešifreeriv süsteem.
Näiteks kujutavad piibli tähendamissõna ja klassitsistlik valm
endast teatud religioosseid või kõlbelisi põhitõdesid
interpreteerivaid tekste. Inimeste jaoks aga, kellel tuleb neid juhiseid kasutada,
kujutavad nad endast elukogemuse ja käitumise tasandil interpreteeritavaid
mudeleid.
Mõistete «tekst» ja
«süsteem» seotus avaldub ka muus. Oleks ekslik neid vastandada, omistades
tekstile reaalse iseloomu, struktuuri aga vaadeldes kui spekulatsiooni — kui
midagi niisugust, mille olemasolu on problemaatilisem. Struktuur eksisteerib
teksti empiirilises olemasolus, ei tule aga arvata, nagu oleks seos siin
ühepoolselt suunatud ning empiiriline fakt reaalsuse
määratlemise ülim kriteerium. Empiirilises maailmas me
välistame pidevalt oma kogemusest fakte. Läbi kabiiniakna
tänavaliiklust jälgiv autojuht märkab tänavat
ületavaid jalakäijaid. Silmapilkselt fikseerib ta nende liiklussuuna
ja ‑kiiruse, teeb kindlaks tunnused, mis lubavad tal ette näha
jalakäijate võimaliku käitumise sõiduteel («lapsed»,
«joobnu», «pime», «provintsielanik») ega märka (ei tohigi märgata!)
neid tunnuseid, mis hajutavad ta tähelepanu ega soodusta õige
strateegia valikut liikluses. Näiteks tuleb tal end treenida mitte märkama riietust või
juuste värvi, näojooni. Kusjuures sealsamas tänaval viibiv
kriminaalpolitseinik ja noorukist kaunima soo ihaleja näevad sootuks
teistsugust — kumbki oma reaalsust. Vaatlusvõime eeldab võrdsel
määral nii millegi märkamise kui ka millegi märkamata
jätmise oskust. Empiiriline reaalsus ilmub iga vaatleja ette eri kujul.
Korrektor ja poeet näevad ühel ja samal leheküljel erinevat. Pole
võimalik märgata ühtki fakti, kui puudub nende valiku
süsteem, nagu ei saa koodi teadmata dešifreerida teksti. Tekst ja
struktuur on vastastikku tingitud ja kujunevad reaalsuseks ainult
korrelatsioonis.
Ülaltoodud näide
tänavalt aitab meid veel ühes suhtes — teda võib tõlgendada
kui kolme teksti (esinemist) ühe ja sama situatsiooni raames (tänav
inimeste ja autodega on sel juhul tekst), mida dešifreeritakse kolme eri
koodi abil. Ühtlasi võime teda tõlgendada ühe ja sama
tekstina, mis võimaldab kolme erinevat dešifreerimisviisi. Niisuguse
juhtumiga puutume edaspidi küllalt sageli kokku. Samavõrd huvitab
meid juhtum, kui üks ja sama struktuur lubab end kehastada mitmes tekstis.
Strukturaalsete meetodite
käsitus humanitaarteadustes eeldab veel ühe küsimuse eritlust.
Mitte igasugune struktuur pole informatsiooni säilitamise ja edasiandmise
vahend, kuid iga informatsiooni teeniv vahend on struktuur. Nõnda kerkib
üles semiootiliste süsteemide strukturaalse analüüsi
küsimus — need on informatsiooni edasiandmiseks ja säilitamiseks
märke kasutavad süsteemid. Strukturaalseid meetodeid kasutab enamik
tänapäeva teadusharusid. Humanitaarteaduste puhul oleks õigem
rääkida strukturaal‑semiootilistest meetoditest.
* * *
Käsitades poeetilist teksti
erilisel viisil korrastatud semiootilise struktuurina, tuleb meil loomulikult
tugineda varasema teadusliku mõtte saavutustele.
Teaduse lähtekohtade kogu
eripära ja mitmekülgsus, mille on tinginud nii uurimismeetodi
vahekord teatud ideoloogia- (ja laiemalt kultuuri-) tüübiga
kui ka teadmiste järkjärgulise arengu seadused, võimaldab
tüpoloogiliselt kaht lähenemist kunstiteose uurimisel. Üks neist
lähtub ettekujutusest, vastavalt millele kunsti olemus, kunstile eriomane
peitub tekstis endas ning iga teos on väärtuslik selle poolest, et ta
on see mis ta on.
Sel juhul keskendub tähelepanu kunstiteose ehituse seesmistele seadustele.
Teine lähenemine peab silmas vaadet kunstiteosele kui osale — kui tekstist millegi olulisema (poeedi isiksuse,
hingeseisundi, ühiskondliku situatsiooni vms.) väljendamist. Sel
juhul ei huvita uurijat mitte tekst omaette, vaid kui materjal
ülalloetletud abstraktsema tasandi mudelite konstrueerimiseks.
Kirjandusteaduse ajalugu tunneb
perioode, millal just ühel või teisel tendentsil on tulnud
lahendada teaduse enim aktuaalseid ülesandeid, ja ajajärke millal
üks tendents, ammendanud teaduse arengu antud seisundi võimalused,
loovutab juhtkoha teisele, talle vastandlikule suunale. Nõnda oli XVIII sajandi kirjandusteadus eeskätt
teadus teksti seesmise ehituse seadustest. Ning mida ka ei öelnud XIX
sajandi esteetikud antihistorismi, normatiivsuse või
metafüüsika kohta kaheksateistkümnenda aastasaja kirjandusteaduses,
ei tule unustada, et just sel ajal kirjutati Boileau «Luulekunst», Lomonossovi
«Retoorika» ja Lessingi «Hamburgi dramaturgia». XIX sajandi teoreetikuile
tundusid oma eelkäijate arutlused «tühjatähjana» ning koormatuna
kirjanikumeisterlikkuse pisiasjust. Kuid ei või unustada, et just XVIII
sajandil oli kirjandusteooria rohkem kui kunagi hiljem seotud kirjanduselu ja
kriitikaga, ning keskendunud teksti seesmise ehituse küsimustele, rajasid
XVIII sajandi teoreetikud kunstikultuuri hindamatu väärtusega varamu,
millele faktiliselt toetus Euroopa kirjandus XIX sajandil.
Hilisema ajajärgu
kirjandusteoreetiline mõte keeldus otsustavalt nägemast
kirjandusteost iseväärtusena. Tekstist otsiti vaimsust — ajaloo,
ajastu või mingi muu välise substantsi vaimu väljendust. Ning
kuivõrd tekstivälise substantsi all peeti silmas midagi elavat ja lõpmatut,
teos ise aga esindas viimasega mitteadekvaatset kesta, «vaimu vanglat
materiaalses kehastuses», lõpmatuse lõplikku kuju, niivõrd
oli lugeja ja teadlase ülesanne tungida läbi teksti tema taga asuvate substantsideni. (Endiselt
eeldati seejuures, et lugejal ja teadlasel on üks ja sama ülesanne,
sest teadlases nähti vaid kvalifitseeritud lugejat.) Sellest vaatekohast
osutus oluliseks teksti suhe teiste tekstidega, nende lülitumine
ühtsesse dünaamilisse voolu ehk teksti suhe tekstivälise reaalsusega,
kuidas ka seda reaalsust ei käsitatud — kas maailmavaimu arenguna või
sotsiaalse võitlusena. Tekst omaette võetuna ei kujutanud
väärtust, ta oli degradeeritud «kirjanduslikuks
mälestusmärgiks».
XX sajandi kirjandusteaduslike
kontseptsioonide võitluses, millele ajajärgu olemus vajutas
sügava dramatismi jäljed, kostavad kord üht, kord teist
tendentsi jäägitult eitavad hääled. Seejuures jäi kahe
silma vahele, et mõlemad uurimissuunad peegeldasid oma aine erinevaid,
kuid reaalselt eksisteerivaid tahke ning tõstatasid kirjandusteadusliku
mõtte arengu vastavatel etappidel terve rea elujõulisi ja viljakaid
kontseptsioone, teistel ajajärkudel aga hääbusid epigoonseiks ja doktrinäärseiks
konstrueeringuiks.
Mitmetel ajaloolistel asjaoludel
muutus konflikt kahe tendentsi vahel iseäranis teravaks. Akadeemilise kirjandusteaduse
allakäik leidis reageeringu nn. vormikoolkonna noorte teadlaste tööde
näol (Moskva Lingvistikaring Moskvas, Luulekeele Uurimise Ühing
(OPOJAZ) Petrogradis, futurismi, hiljem rühmituse «Lef» kriitikud ja
teoreetikud). Selle suuna põhiseisukohaks ja peateeneks oli tees, mille
järgi kunst ei ole ajaloo või psühholoogia abimaterjal,
kunstiteadusel aga on oma uurimisobjekt. Deklareerinud objekti ja
analüüsimetoodika iseseisvust, tõstatas vormikoolkond teksti
probleemi. Eeldades end seisvat materialistlikul alusel, kinnitasid
vormikoolkonna esindajad, et tähendus ei ole võimalik materiaalse
substraadita — märgita — ning sõltub viimase ehitusest. Nad tõid
esile palju suurepäraseid tähelepanekuid kunstilise teksti
märgilisuse asjus. Mitmed vormikoolkonna postulaadid ennetasid
strukturaalse kirjandusteaduse seisukohti ning kinnistusid ja leidsid tõlgenduse
strukturaalse keeleteaduse, semiootika ja informatsiooniteooria uusimates
ideedes. Praha Lingvistikaringi ja R. Jakobsoni tööde kaudu avaldas
vene vormikoolkonna teooria märgatavat mõju humanitaarteaduste
arengule kogu maailmas.
Kuid juba päris poleemika
algul osutati mitmetele vaieldavustele vene vormikoolkonna kontseptsioonis;
poleemika puhkes noorte kirjandusteadlaste esimeste tööde ilmudes. Kõigepealt
kritiseerisid formaliste sümbolismi tugisambad, kellel oli
kirjandusteaduses silmapaistev koht 1920-ndate aastate algul (V. Brjussov
jt.). Harjunud nägema tekstis üksnes varjatud ja süvamõtete
kehastust, välist märki, ei saanud nad nõustuda idee
taandamisega konstruktsiooniks. Teiselt poolt kutsus formalism esile protesti
klassikalise saksa filosoofiaga seotud uurijais (G. Spet), kes nägid
kultuuris vaimu liikumist, mitte aga tekstide summat. Lõpuks juhtis 1920-ndate
aastate sotsioloogiline kriitika tähelepanu formalistliku
analüüsi immanentsusele, milles ta nägi selle suuna põhipuudust.
Kui formalistidele tähendas tekstianalüüs vastust
küsimusele: «Kuidas on teos tehtud?», siis sotsioloogidele oli
ainumäärav: «Mis on põhjustanud?»
Laskumine vormikoolkonna
dramaatilise ajaloo üksikasjadesse kallutaks meid kõrvale meie ees
seisvatest otsestest ülesannetest. Olgu siiski tähendatud, et
vormikoolkonna ridadest on pärit kõige silmapaistvamad nõukogude
teadlased B. Eichenbaum, V. Šklovski, J. Tõnjanov, B. Tomaševski,
et selle koolkonna mõju all olid
G. Vinokur, G. Gukovski, V. Gippius, P. Skaftõmov, V. Žirmunski, M.
Bahtin, V. Vinogradov, V. Propp ja paljud teised. Vormikoolkonna evolutsioon
oli seotud taotlusega ületada immanentne tekstianalüüs ning
asendada «võtte» kui kunsti aluse metafüüsiline käsitus
kunstilise funktsiooni dialektilise mõistega. Seoses sellega tuleb eriti
esile tõsta J. Tõnjanovi tõid. Formalismilt
funktsionalismile siirdumine on ilmne tähelepanuväärse tšehhi
ja slovaki kirjandusteadusliku koolkonna näitel — J. Mukařovský,
J. Hrábaki, M. Bokoši ja teiste Praha Lingvistikaringi liikmete,
samuti nendega tihedasti seotud N. Trubetzkoy ja R. Jakobsoni töödes.
Jagades täit tunnustust
Luulekeele Uurimise Ühingu (OPOJAZ) teoreetikute tõstatatud
ideedele, tuleb siiski otsustavalt vaielda vastu tihti väljendatud
seisukohale formalismist kui strukturalismi põhiallikast või
koguni nende kahe suuna identsusest. Struktuuri-ideed kristalliseerusid
nii formalistide kui ka nende vastaste töödes. Kui esimesed
rääkisid teksti struktuurist, siis teised uurisid ulatuslike
tekstiväliste üksuste — kultuuri, ajastu, ajaloo — struktuuri. Pole võimalik
arvata vormikoolkonda selliseid teadlasi nagu M. Bahtin, V. Propp, G. Gukovski,
V. Žirmunski, D. Lihhatšov, V. Gippius, S. Eisenstein, aga samuti Andrei
Belõi, B. Jarho, P. Florenski jpt. Seejuures on nende töödel
strukturalismi arengus vaieldamatu osa.
Strukturaal-semiootiline
kirjandusteadus arvestab varasema kirjandusuurimise viljakaid kogemusi, kuid
tal on oma spetsiifika. Ta tekkis XX sajandi keskpaiga teadusrevolutsiooni
tingimustes ning on orgaaniliselt seotud strukturaalse lingvistika, semiootika,
informatsiooniteooria ja küberneetika ideedega.
Strukturaalne kirjandusteadus ei
kujuta endast lõplikult väljakujunenud uurimissuunda. Paljudes,
seejuures väga olulistes küsimustes puudub seisukohtade ühtsus ja
isegi teaduslik selgus. Käesoleva raamatu autor annab täiel
määral endale aru sellest, et tema kui uurija
vajakajäämistele lisab teadusharu praegune seisund omalt poolt
raskusi. Ühtlasi ei sea ta endale eesmärgiks anda teksti ammendav
strukturaal-semiootiline analüüs, kõigi sellega
seostuvate küsimuste süstemaatiline käsitlus. Ta tahab vaid
tutvustada lugejat probleemide ja nende lahendamise meetoditega, osutada mitte
niivõrd lõppresultaadile kui selleni jõudmise võimalikele
teedele.