LUULE OLEMUS

Niisiis, kui küsitakse: «Milleks on vaja luulet, kui võib rääkida lihtsat proosat?», siis on vildakas juba küsimus ise. Proosa pole luulest lihtsam, vaid keerukam. Küll aga kerkib üles küsimus: milleks on tarvis teatud liiki informatsiooni edasi anda kunstilise kõne vahendusel? Sama küsimuse võib formuleerida ka veidi teisiti. Kui jätta kõrvale kunstiloomingu muud aspektid ja rääkida ainult informatsiooni edasiandmisest, kas on siis kunstilisel kõnel tavalise kõnega võreldes mingi omapära?

Nüüdisaegne värsiteadus kujutab endast kirjandus­teaduse küllalt läbitöötatud valdkonda. Ei saa jätta märkimata, et arvukad rahvusvahelise tunnustuse leidnud värsiteooria-alased tööd tuginevad vene värsiteaduse koolkonnale, mis sai alguse A. Belõist ja V. Brjussovist ning andis niisugused teadlased nagu B. Tomaševski, B. Eichenbaum, R. Jakobson, V. Žirmunski, J. Tõnjanov, M. Štokmar, L. Timofejev, S. Bondi, G. Šengeli.             

See traditsioon leidis eeskätt slaavi maades laiaulatusliku edasiarendamise niisuguse rahvusvahelise kõlapinnaga teadlaste töödes nagu K. Taranovsky, J. Levýy, M. P, Mayenova, L. Pszcholowska, A. Wierbicka, J. Woronczak, Z. Kopczyńska.1

Viimane kümnend tõi endaga kaasa värsiteaduslike uurimuste uue laine Nõukogude Liidus. Ilmusid A. Kvjatkovski, V. Holševnikovi, P. Rudnevi, Jaak Põldmäe jt. artiklid. Akadeemik A. Kolmogorovi grupi (A. Kondratov, A. Prohhorov.jt.) uurimused rikastasid teadust paljude poeetide meetrumi- ja rütmistruktuuride täppiskirjeldustega. Iseäranis tuleb esile tõsta avara semiootilise haardega silma paistvaid M. Gasparovi töid.

Ei saa pidada juhuseks, et eriti värsi madalamate tasandite uurimine on teinud nii tähelepanuväärseid edusamme. Tänu üksuste täpsele diskreetsusele, nende formaalsele iseloomule ja võimalusele opereerida kirjandusteaduse seisukohalt suurte arvudega osutusid just need tasandid sobivaks statistiliste meetodite kasutamisel neile omase matemaatilise aparatuuriga. Ulatusliku statistilise materjali kaasamine aitas luua niisugused tööd, nagu K. Taranovsky klassikaline uurimus vene kahesilbilistest värsimõõtudest,2  matemaatilise täppisaparatuuri kasutamine aga lubas ehitada XX sajandi luulele omaste kõige keerukamate rütmistruktuuride veenvad mudelid.3

Kuid järgmisele astmele siirdumine, näiteks katsed luua luule sagedussõnastikud, näitas täie veenvusega, et kõrgema tasandi materjali juurde asudes, millega kaasnes elementide arvu vähendamine ja semantilisuse järsk tõus, kerkib üles vajadus täiendada statistilisi meetodeid strukturaalsetega.

Värsiteooria edasine areng nõuab luuleteose struktuuri põhiprobleemide läbitöötamist. Nõnda kaob tühik värsi madalaimate tasandite uurimise ning kirjandusloo samuti küllalt läbitöötatud problemaatika vahel.

Teadus algab sellest, kui me tavalist ja arusaadavana tunduvat vaadeldes avastame seal ootamatult kummalist ja seletamatut. Kerkib küsimus, millele vastama ongi kutsutud see või teine kontseptsioon. Värsiuurimise lähtekohaks on luule kui niisuguse paradoksaalsuse tunnetus. Kui luule olemasolu ei oleks vaieldamatult kindlaks tehtud fakt, siis võiks piisava veenvusastmega tõestada, et teda ei saa olemas olla.

Luule lähteparadoks seisneb järgnevas: teatavasti ei kujuta ükski loomulik keel endast teda moodustavate elementide reeglistamata, see tähendab korrastamata kogumit. Nende ühendamisele paigutuvad teatud kindlad kitsendused, mis moodustavadki antud keele reeglistiku. Niisuguste kitsendusteta ei saa keel täita kommunikatiivseid eesmärke. Kuid samaaegselt keelele paigutuvate kitsenduste kasvuga kaasneb teatavasti tema informatiivsuse langus.

Luuletekst allub antud loomuliku keele kõigile reeglitele. Kuid ta koormatakse uute, antud keele suhtes lisareeglitega: teatud kindlatest meetrilis-rütmilistest normidest kinnipidamise nõue; organiseeritus fonoloogia-, riimi-, sõnavara- ning idee- ja kompositsioonitasandil. See kõik muudab luuleteksti tavalise kõnekeelega võrreldes palju vähem «vabaks». On teada, et «laulust ei saa sõnu välja jätta». Tundub, et see peab endaga kaasa tooma liiasuse enneolematu kasvu luuletekstis,4 samal ajal aga peab tema informatiivsus järsult langema. Kui pidada luulet tavaliseks tekstiks, mis on koormatud lisakitsendustega (teatud vaatepunktist aga tundub niisugune määratlus olevat täiesti veenev), või ehk, parafraseerides sama mõtet argiselt lihtsustatult, kui arvata, et poeet väljendab samu mõtteid mis tavalised kõnelejad, lisades kõnele mõningad kaunistused, siis muutub luule ilmselt mitte ainult tarbetuks, vaid ka võimatuks — ta muutub lõputult kasvava liiasusega ja niisama kahaneva informatiivsusega tekstiks.

Kuid katsed näitavad vastupidist. Ungari tead­lane Ivan Fónagy, kes tegi vastavad eksperimendid, kirjutab: «Meetrumist ja rütmist hoolimata, tuli Endre Ady luuletuse puhul 60% foneemidest ennustada, eksperimendi puhul ajaleheartikliga aga ainult 33%. Luuletuses olid liiased, informatsioonivabad 40 häälikut sajast, ajalehe juhtkirjas aga 67. Veelgi kõr­gem oli liiasus kahe tütarlapse vestluses. Siin piisas 29 häälikust, et ära aimata ülejäänud 71.»5

Toodud andmed on kooskõlas ka lugeja vahetu kogemusega — me ju ometi märkame, et mahult mitte kuigi ulatuslik luuletus võib sisaldada informatsiooni, mida ei kätke mittekunstilise teksti kümned köited.6    Niisiis, luule informatiivsus tekstis kasvab; see on fakt, mis esimesel pilgul räägib vastu informatsiooniteooria põhiseisukohtadele.

Lahendada see probleem, mõista, milles on luule kultuuriväärtuse allikas, — tähendab anda vastus poeetilise teksti põhiprobleemidele.

Mil viisil kutsub teksti koormamine lisakitsendustega esile elementide uute tähenduskombinatsioonide järsu kasvu, mitte aga languse tekstis?

Käesolev käsitlus kujutab endast katset leida vastus sellele küsimusele. Ettehaaravalt võib öelda, et mitteluules me eristame:

1. Struktuurilis-tähenduslikke elemente, mis kuuluvad keelde, ja nende variante, mis paiknevad kõnetasandil. Viimastel pole oma tähendust ning selle leiavad nad vaid keeletasandi teatud kindlate invariantsete ühikutega korrelatsiooni viimise tulemusel.

2. Keeletasandi raames eristatakse elemente, millel on semantiline tähendus, see tähendab — mis on korrelatsioonis mingi keelevälise reaalsusega; ja formaalseid elemente, see tähendab — millel on ainult keelesisene (näiteks grammatiline) tähendus.

Luule juurde minnes me avastame, et:

1. Kõnetasandi iga element võib olla tõstetud tähendusliku astmesse.

2. Ükskõik missugused formaalsed elemendid keeles võivad omandada semantilise iseloomu, leides endale lisatähendusi.

Niisiis, mõned teksti koormavad lisakitsendused sunnivad meid teda tajuma kui luulet. Aga piisab sellest, et me arvame antud teksti poeetiliste hulka, kui tähenduslike elementide arv temas omandab võime kasvada.

Ühtlasi muutub komplitseeritumaks mitte ainult elementide kvantiteet, vaid ka nende kombinatsioonide süsteem. F. de Saussure ütles, et kogu keele struktuur redutseerub sarnasuste ja erinevuste mehhanismiks. Luules omandab see printsiip palju universaalsema iseloomu: elemendid, mis ühiskeeles on omavahel seostamata, kuuludes eri struktuuridesse või koguni eri struktuuritasandeile, osutuvad luuletekstis kõrvutatuiks või vastandatuiks. Elementide kõrvutamis-vastandamisprintsiip on universaalne struktuurikujundav printsiip luules ja sõnakunstis üldse. Ta kujundab episoodide selle «haakumise», millest kirjutas L. Tolstoi, kes nägi selles teksti kunstilise tähendusrikkuse allikat. (Proosa puhul on olulisim süžeetasand.)

Kirjaniku idee realiseerub teatud kunstilises struktuuris ja on sellest lahutamatu. L. Tolstoi kirjutas seoses «Anna Karenina» põhiideega: «Kui ma tahaksin lühidalt kokku võtta kõike seda, mida ma tahtsin väljendada oma romaaniga, siis peaksin romaani veel kord uuesti kirjutama. Ning kui mõned lühinägelikud kriitikud arvavad, et ma tahtsin kirjeldada ainult seda, kuidas lõunatab Oblonski ja missugused õlad on Kareninal, siis nad eksivad. Kõiges, peaaegu kõiges, mida ma kirjutasin, juhtis mind vajadus koondada enese väljendamiseks omavahel haakuvad ideed, kuid iga idee, kui teda väljendada eraldi, kaotab oma mõtte, muutub kohutavalt labaseks, niipea kui piirduda ühega nendest haakumistest, milles ta paikneb. [ ... ] Ning kui kriitikud arvavad, et nad mõistavad ja võivad juba följetonis väljendada seda, mida mina öelda tahan, siis võin neid ainult õnnitleda.»7 Tolstoile kuulub erakordselt selgesti väljendatud mõte, et kunstiline idee realiseerub «haakumiste» — struktuuri — kaudu ega eksisteeri sellest väljaspool; kunstniku idee realiseerub tema tegelikkusemudelis. Tolstoi kirjutab: «Kunstikriitikuiks on vaja inimesi, kes näitaksid, kui mõttetu on otsida kunstiteosest eraldi ideid, ning pidevalt suunaksid lugejat selles lugematute põimingute labürindis, milles seisnebki kunsti olemus, ning viiksid ta seaduste juurde, mis on nende põimingute aluseks.»8

Filosoofiliselt õige määratlus «vorm vastab sisule» ei peegelda kaugeltki adekvaatselt idee suhet struktuuriga. Omal ajal juhtis J. Tõnjanov tähelepanu selle määratluse tülikale metafoorsusele, kui teda rakendada seoses kunstiloominguga: «Vorm + sisu = klaas + vein. Kuid kõik vormi puhul kasutatavad ruumi-analoogiad on olulised ses mõttes, et nad ainult tunduvad olevat analoogiad: tegelikult sobitatakse vormi mõistesse seejuures staatiline tunnus, mis seostub tihedasti ruumilisusega.»9

Idee ja struktuuri suhte näitlikustamiseks on sobivam ette kujutada elu kui terviku ja eluskoe keeruka bioloogilise mehhanismi seost. Elu, mis moodustab elusorganismi põhitunnuse, on mõeldamatu väljaspool tema füüsilist struktuuri, on selle süsteemi funktsioon. Kirjandusuurija, kes loodab tabada ideed, mis on lahti rebitud autori maailmamodelleerimise süsteemist, teose struktuurist, meenutab idealistist teadlast, kes püüab elu eraldada sellest konkreetsest bioloogilisest struktuurist, mille funktsiooniks elu on. Idee ei peitu mingis, isegi õnnestunult väljavalitud tsitaadis, vaid leiab väljenduse kogu kunstilises struktuuris. Uurija, kes seda ei mõista ja otsib ideed üksikuist tsitaatidest, sarnaneb inimesega, kes, taibanud, et majal on olemas plaan, hakkab lammutama seinu, otsimaks kohta, kuhu plaan on peidetud. Plaan ei ole seina sisse peidetud, vaid on realiseeritud hoone proportsioonides. Plaan on arhitekti idee, hoone struktuur on selle realiseering. Teose idee-sisu on struktuur. Kunstis on idee alati mudel, sest ta reprodutseerib tegelikkuse kujundi. Järelikult on kunstiline idee väljaspool struktuuri mõeldamatu. Vormi ja sisu dualism tuleb asendada idee mõistega, mis realiseerub talle adekvaatses struktuuris. Muudetud struktuur toob lugeja või vaataja ette teistsuguse idee.

Luuletus on keeruliselt ehitatud mõte. Kõik tema elemendid on loomuldasa tähenduselemendid, teatud kindlaksmääratava sisu tähistajad. Me püüame demonstreerida selle seisukoha paikapidavust niisuguste «formaalsete» kategooriate suhtes rakendatuna, nagu seda on rütmika, riim, eufoonia, värsi muusikaline instrumentatsioon jt. Öeldust tuleneb, et ükskõik missugune ehituse keerukus, mida pole esile kutsunud edasiantava informatsiooni vajadused, igasugune formaalne konstruktsioon kunstis kui eesmärk omaette, mis ei kanna informatsiooni, on vastuolus kunsti olemuse endaga, mis on keerukas, seejuures semiootilise iseloomuga süsteem. Vaevalt keegi tunneks rahulolu valgusfoori konstruktsioonist, mis edastaks kolme käsklust— «võib liikuda», «ettevaatust!», «seis»  — kaheteistkümne signaali abil.

Niisiis, luuletus on keerukalt ehitatud mõte. See tähendab, et luuletuse ühtse tervikstruktuuri koosseisu lülitudes osutuvad keele tähenduselemendid seotuiks korrelatsioonide, kõrvutamiste-vastandamiste keeruka süsteemiga, mis tavalises keelekonstruktsioonis ei ole võimalikud. See annab nii igale elemendile eraldi kui ka kogu konstruktsioonile tervikuna täiesti erilise semantilise koormuse. Sõnad, laused ja lausungid, millel puuduvad sarnasuse jooned, mis grammatilises struktuuris asuvad erinevates ja järelikult vastastikku suhestamata positsioonides, osutuvad kunstilises struktuuris kõrvutatuiks ja vastandatuiks, samasuse ja antiteesi positsioonides olevaiks, ning see asjaolu toob neist esile ootamatu, väljaspool värssi mittevõimaliku, uue semantilise sisu. Enamgi: nagu me püüame näidata, omandavad semantilise koormuse need elemendid, millel see puudub tavalises keelestruktuuris. Nagu teada, ehitatakse kõnekonstruktsiooni ajas kulgevana ning kõneprotsessis osade kaupa tajutavana. Kõne kui ajalises järgnevuses lineaarsete signaalide ahel on korrelatsioonis väljaspool aega eksisteeriva keelesüsteemiga. See korrelatsioon määrab ka keele kui tähenduse kandja olemuse: tähenduste ahel avaneb ajalises järgnevuses. Iga keelemärgi dešifreerimine on momentaanne akt, mille iseloom on ette määratud antud tähistaja ja antuid tähistatava korrelatsiooniga.

Kunstiline konstruktsioon ehitatakse kui ulatuvus ruumis — ta nõuab pidevat tagasipöördumist teksti juurde, mis, nagu tundub, on juba täitnud informatiivse rolli; ta nõuab selle tekstiosa kõrvutamist järgneva tekstiga. Niisuguse kõrvutamise protsessis avaneb ka vana tekst uutmoodi, tuues esile varem varjatuks jäänud semantilise sisu. Luuletuse universaalne printsiip on tagasipöördumise põhimõte.

See selgitab, muide, ka seda fakti, miks kunstiline tekst — mitte ainult luule-, vaid ka proosatekst — kaotab tavalisele kõnekeelele omase elementide ümberpaigutamise suhtelise vabaduse süntaksi ja lausungite konstruktsiooni tasandil. Kordus kunstilises tekstis — see on kõrvutamissuhte elementide traditsiooniline nimetus kunstilises struktuuris, mis võib realiseeruda kui antitees ja samastamine. Antitees tähistab vastandliku eristamist sarnases (korrelatiivne paar); samastamine tähistab selle ühendamist, mis tundus olevat erinev. Antiteesi eriliigiks on analoogia — sarnase eristamine erinevas.

Need suhetesüsteemid kujutavad endast kunstilise struktuuri organiseerimise põhiprintsiipi. Selle struktuuri eri tasandeil me puutume kokku tema eri elementidega, kuid struktuuriprintsiip ise säilib.

Olles struktuuri organiseerimisprintsiibiks, on kõrvutamine (vastandamine, samastamine) ühtlasi tema analüüsi operatsiooniprintsiibiks.