KEEL KUI KIRJANDUSE MATERJAL

Kirjanduse erilise koha teiste kunstide seas määrab suuresti see eriomane materjal, mida ta kasutab ümbritseva tegelikkuse taasloomiseks. Laskumata keele kui ühiskondliku nähtuse olemuse kogu keerukusse, peatugem neil külgedel, mis on olulised meid huvitava küsimuse seisukohalt.

Keel on kirjanduse materjal. Sellest määratlusest tuleneb, et keel on kirjanduse materiaalne substants, nagu värv maalikunstis, kivi skulptuuris, heli muusikas.

Kuid keele ja teiste kunstide materjalide materiaalsus ise on väga erinev. Värv, kivi jms. on kunstniku kätte sattudes sotsiaalselt indiferentsed, asuvad väljaspool tegelikkuse tunnetamise suhet. Igal sellisel materjalil on oma struktuur, ta on looduslikku päritolu ega ole korrelatsioonis ühiskondlike (ideoloogiliste) protsessidega. Keel kujutab endast selles suhtes erilist materjali, mida iseloomustab kõrge sotsiaalne aktiivsus juba enne kunstniku kätte sattumist.

Semiootilise tsükli teadusharudes defineeritakse keelt kui märgikommunikatsiooni mehhanismi, mis teenib informatsiooni säilitamise ja edasiandmise eesmärki. Iga keele aluseks on märgi kui antud keele olulise elemendi mõiste. Märk on loomuldasa kahepalgeline: kinnistatud teatud materiaalses väljenduses, mis moodustab ta formaalse külje, on tal antud keele raames ka teatud kindel tähendus, mis moodustab ta sisu. Nii on sõna «orden» väljenduseks keele foneemide järgnevus ja vastav morfogrammatiline struktuur, sisuks aga leksikaalsed, ajaloolised, kultuuriloolised ja muud tähendused. Kui võtame ordeni enda, näiteks Püha Georgi risti, siis on ordeni regaalid — märk, täht ja lint tema väljenduseks, tema sisuks aga selle autasuga seotud auavaldused, tema sotsiaalse väärtuse suhe Vene keisririigi teiste ordenitega, ettekujutus teeneist, mille tunnistajaks see orden on.

Sellest võib järeldada, et märk on alati asendaja.. Sotsiaalse suhtlemise protsessis esineb ta mingi tema poolt esindatava olemuse asendajana. Asendaja suhe asendatavaga, väljenduse suhe sisuga moodustab märgi semantika. Sellest, et semantika (tähendus) on alati suhe, tuleneb, et sisu ja väljendus ei saa olla identsed. Selleks, et kommunikatsiooniakt oleks võimalik, peab väljendus loomuldasa olema teistsugune kui sisu. Kuid selle erinevuse määr võib olla erinev. Kui väljendusel ja sisul pole midagi ühist ning nende samastamine realiseerub ainult antud keele raames (näiteks sõna ja temaga tähistatava eseme samastamine), siis nimetatakse niisugust märki tinglikuks. Sõnad on tinglike märkide kõige levinum tüüp. Kui sisu ja väljenduse vahel on olemas teatud sarnasus — näiteks maakoha ja maakaardi, näo ja portree, inimese ja foto suhe —, siis nimetatakse märki kujutavaks ehk ikooniliseks.

Tinglike ja ikooniliste märkide eristamine praktikas ei tekita mingeid raskusi, nende teoreetiline vastandamine on paratamatu kultuuri kui kommunikatiivse tervikorganismi funktsioneerimiseks. Kuid tuleb silmas pidada, et märgi ja tähistatava objekti «sarnasuse» mõistet iseloomustab kõrge tinglikkuse aste ja kuuluvus antud kultuuri põhipostulaatide hulka: joonis võrdsustab kolmemõõtmelise objekti kahemõõtmelise kujutisega; topoloogia seisukohalt on iga ruut homöomorfne ringiga; teatrilava kujutab endast tuba, millel kokkuleppe kohaselt puudub vahesein saali, kus asuvad vaatajad. Näitleja monoloog täidab näidendi tegelase mõtete voolu kujutava märgi funktsioone, kuigi tähistatava ja tähistaja sarnasusest võib siin rääkida, kui pidada silmas kogu tinglikkuste süsteemi, see tähendab — teatri keelt.1

Märgid ei eksisteeri keeles omavahel sidumata suveräänsete entiteetide mehhaanilise kumulatsioonina, vaid moodustavad süsteemi. Keel on loomuldasa süsteemne. Keele süsteemsuse loob elementide korrelatsiooni määravate reeglite olemasolu.

Keel on hierarhiline struktuur. Ta jaguneb eri tasandi elementideks. Lingvistikas eristatakse foneemide, morfeemide, leksika, sõnaühendite, lausete ja lauseliitude tasandit. (Niisugune on kõige üldisem liigendus; real juhtudel eristatakse silbi, intonatsiooni ja teisi tasandeid.) Iga tasand on korrastatud vaid talle eriomaste reeglite süsteemi järgi.

Keelt organiseerib kaks struktuuritelge. Ühelt poolt jagunevad keele elemendid eri liiki ekvivalentseteks klassideks: nimisõna kõik käänded, kõik vastava sõna sünonüümid, kõik antud keele eessõnad jne. Ehitades antud keeles mingit fraasi, me valime ekvivalentide igast vastavast klassist meile vajaliku sõna või vormi. Keele elementide niisugust korrastatust nimetatakse paradigmaatiliseks.

Teiselt poolt tuleb väljavalitud keeleühikud selleks, et nad moodustaksid antud keele reeglistikuga kooskõlas ahela, omavahel ühildada spetsiaalsete morfeemide abil, viia kooskõlla süntagmad jne. Niisugust keele korrastatust nimetatakse süntagmaatiliseks. Igasugune keeletekst on korrastatud paradigmaatilist ja süntagmaatilist telge pidi.

Missugusel tasandil me teksti ka ei vaatleks, me leiame, et ühed tema elemendid hakkavad korduma, teised aga varieeruvad. Nõnda korduvad kõigis vene keele tekstides vene tähestiku 32 tähte, olgu küll nende tähtede kuju eri šriftides ja eri isikute käekirjas tunduvalt erinev. Veelgi enam, reaalsetes tekstides tulevad ette ainult vene tähestiku tähtede eri variandid, tähed kui niisugused aga kujutavad endast struktuurseid invariante — ideaalseid konstrukte, millele omistatakse vastavad tähendused. Invariant on struktuuri tähendusühik ning kui palju tal ka pole variante reaalsetes tekstides, neil kõigil on ainult üks — invariandi — tähendus.

Seda mööndes me võime välja tuua igast kommunikatsioonisüsteemist tema struktuuri invariantse aspekti, mida F. de Saussure'i järgi nimetatakse keeleks, ning tema variatiivsed realiseeringud eri tekstides, mida sama teadustraditsioon nimetab kõneks. Keele ja kõne eristamine on nüüdisaegse lingvistika fundamentaalsemaid postulaate. Informatsiooniteooria termineis vastab sellele ligilähedaselt koodi (keel) ja teate (kõne) vastandamine.

Suhtega «süsteem — tekst» paralleelse keele (koodi) ja kõne (teate) korrelatsiooni puhul on oluline tähendus kõneleja ja kuulaja keelepositsioonide eristamisel, millele rajatakse loomuldasa põhimõtteliselt erinevad sünteetilised (generatiivsed) ja analüütilised keelemudelid.2

Eespool toodud määratlusi rahuldavad nähtuste klassid leiavad semiootikas klassifitseerimist keeltena. Sellest nähtub, et terminit «keel» kasutatakse siin üldkäibivast laiemas tähenduses. Ta hõlmab:

1. Loomulikud keeled — termini «keel» tavakasutusega samatähenduslik mõiste. Loomulikud keeled on vene, eesti, prantsuse, tšehhi ja teised keeled.

2. Tehiskeeled — inimese loodud ning kitsalt spetsialiseeritud inimtegevuse valdkondi teenivad märgisüsteemid. Siia kuuluvad kõik teaduskeeled (tingmärkide ja nende kasutamise reeglite süsteem, näiteks algebras või keemias, on semiootika vaatekohast võrdväärne keelega) ning liiklusmärkide tüüpi süsteemid. Tehiskeeled luuakse loomulike keelte baasil viimaste mehhanismi teadlikult lihtsustades.

3. Sekundaarsed modelleerivad süsteemid — loomuliku keele pinnal rajatud, kuid nendest keerukama struktuuriga semiootilised süsteemid. Sekundaarsed modelleerivad süsteemid (rituaal, sotsiaalsed ja ideoloogilised märgikommunikatsioonid tervenisti, kunst) lülituvad ühtsesse keerukasse semiootilisse tervikusse — kultuuri.

Loomuliku keele ja luule suhte määrab primaarsete ja sekundaarsete keelte keerukas korrelatsioon antud kultuuritervikus.

Loomuliku keele kui kunsti materjali spetsiifilisus eristab luulet oluliselt (ja laiemalt sõnakunsti üldse) teistest kunstiloomingu põhiliikidest.

Maailma rahvaste keeled ei ole passiivsed faktorid kultuuri formeerumisel. Ühelt poolt keeled ise kujutavad endast keeruka, sajanditepikkuse kultuuriprotsessi produkte. Et määratu ja pidev ümbritsev maailm ilmub keeles diskreetse ja korrastatuna, millel on selgeilmeline struktuur, siis on temaga suhestatud loomulik keel maailma mudel — tegelikkuse projektsioon keeletasandil. Aga et loomulik keel on rahvuskultuuri üks peamisi faktoreid, siis osutub keel üheks rahvuse maailmapildi peamiseks reguleerijaks. Rahvuskeelte formeeriv toime sekundaarsetele modelleerivatele süsteemidele on vaieldamatu reaalsus.3 Iseäranis oluline on ta luules.4

Kuid teiselt poolt on luule kujunemisprotsess rahvusliku keeletraditsiooni pinnal keeruline ja vastuoluline. Teesi keelest kui materjalist, mille vastupanu luulel tuleb ületada, esitas omal ajal vene vormikoolkond. Võitluses selle seisukohaga tekkis käsitus luulest kui ühest funktsionaalsest keelestiilist, keele seaduste automaatsest realiseerimisest. Äärmuslikem on seisukoht, mille järgi kõik, mis on olemas luules, on juba olemas keeles. Selle seisukohaga polemiseerides märkis B. Tomaševski, et keeles on tõepoolest olemas kõik see, mis on olemas luules, välja arvatud luule ise. Tõsi küll, oma viimastes töödes hakkas ka B. Tomaševski üha enam rõhutama keele ja poeetikaseaduste ühtsust.

Käesoleval ajal võib nii «võitlust keelega» kui ka luulekeele kvalitatiivse eripära eitamist vaadelda kahe äärmusena teaduse arengu varasemal etapil.

Keel formeerib sekundaarseid süsteeme. See asjaolu muudab vaieldamatult sõnakunsti oma kunstiliste võimaluste poolest kõige rikkalikumaks. Ei tule aga unustada, et keele selle kunstnikule olulisi eeliseid pakkuva küljega on seotud spetsiifilised raskused.

Keel kogu oma süsteemiga on nii tihedalt seotud eluga, kopeerib teda, haakub temaga, et inimene lakkab eristamast eset nimetusest, tegelikkuse kihti selle peegeldamisest keeles. Analoogiline olukord oli filmikunstis: asjaolu, et foto on tihedasti seotud fotografeeritava objektiga, takistas kaua aega kinematograafia muutmist kunstiks. Alles siis, kui montaaži ja liikuva kaamera kasutuselevõtmine tegi võimalikuks ühe ja sama objekti vähemalt kahel viisil fotografeerimise, objektide järgnevus elus aga lakkas automaatselt määramast kujutiste järgnevust filmilindil, muutus film tegelikkuse koopiast tema kunstiliseks mudeliks. Filmikunst leidis oma keele.

Kulus palju jõudu selleks, et luule leiaks oma keele, mis, loodud loomuliku keele baasil, ei oleks viimasega identne. Kulus palju jõudu, enne kui luule muutus kunstiks. Sõnakunsti koidikul sündis kategooriline nõue: kirjanduse keel peab erinema argikeelest, tegelikkuse kunstilistel eesmärkidel taasloomine peab erinema tema taasloomisest puhtinformatiivsetel eesmärkidel. Nõnda määratleti luule paratamatus.

1 Tinglikkuse üksikasjalikumat käsitlust vt.: Б. Успенский, Ю. Лотман. Условность в искусстве. — Философская энциклопедия, т. 5, М., 1970, c. 287-288.

2 Käesolev keelestruktuuri aspektide loetelu, mis on äärmiselt lünklik, ei pretendeeri mingil moel ammendavusele — eesmärgiks on vaid tutvustada lugejat mõnede terminitega, mida ta leiab edasises esituses. Et nüüdisaegse keeleteaduse põhiseisuikohtade tundmine on vajalik edasise mõistmiseks, on soovitav algteadmiste omandamiseks lugeda järgmisi raamatuid: И. И. Ревзин, Ю. Ю. Розенцвейг. Основы общего и машинного перевода. М., 1964 ; Ю. Д. Апресян. Идеи и методы современнойструктурной лингвистики. М., 1966. Põhjaliku erialakirjanduse loetelu võib leida raamatust: Структурное и прикладное языкознание. Библиографический указатель. M., 1965.

3 Huvitavaid näiteid ja paikapidavaid teoreetilisi tähelepanekuid võib leida tööst: Б. А. Успенский. Влияние языка на религиозное сознание. — Труды по знаковым системам, т. III , Учен. Зап. Турстуского гос. Ун-та, вып . 236, 1969.

4 Värsisüsteemide sõltuvuse kohta keele struktuurist vt.: M. И. Лекомцева. О соотношении единиц метрической и фонологической системы языка. — Sealsamas.