AJU — TEKST — KULTUUR — TEHISINTELLEKT
Suurt plaani algul piirab pilkeraju,
kuid siis on naerjad need, kes naeruks said.
Nüüd algab aeg, kus julge mõtlev aju
toob ilmale ka uusi mõtlejaid.
Goethe, « Faust», II osa.
(A. Sanga tõlge.)
1. Tehisintellekti modelleerimist komplitseerib märgatavalt intellekti mõiste ebamäärasus. Tahtmatult meenub siin Andrei Belõi kirjeldatud vahejuhtum. A. Belõi isa, nimekas matemaatik N. Bugajev, juhatas kord «koosolekut, kus pidi esitama ettekande loomade intellekti kohta. Isa, eesistuja, katkestas referendi küsimusega, kas too teab, mis on intellekt; selgus, et referent ei tea; seepeale asus ise küsitlema esimeses reas istuvaid kuulajaid:
- Teie?
- Teie?
Ükski ei teadnud. Isa kuulutas: «Seoses sellega, et keegi ei tea, mis on intellekt, ei saa ka kõnelda loomade intellektist. Kuulutan koosoleku lõppenuks.»»1
Probleemi lahendamatus tulenes suurelt jaolt asjaolust, et ainsa reaalselt eksisteeriva intellektuaalse objektina eeldati siiamaani individuaalset inimteadvust. Et inimmõistus jäi sellisena täiesti unikaalseks, lülitumata ühessegi analoogsete objektide ritta, oli intellekti mõiste abstraheerimine äärmiselt raske: mis kuulub teadvusele kui niisugusele, mida aga lugeda tema inimliku juhuvormi, inimteadvuse eriomaduseks, oli praktiliselt tuvastamatu. Algmõiste määratlematusest lähtub terve rida arusaamatusi. Muuhulgas jääb lahtiseks küsimus, kuivõrd õieti viib mõtlemisprotsessi üksikute lülide modelleerimine või loogilise teadvuse elementaaraktide formaliseerimine lähemale autonoomse tehisintellekti loomisele. Kas kokku kandes ja liites sääraseid «ehituskive» (mil iseenesest kahtlemata on samuti teaduslikku väärtust) on põhjust loota, et lõpuks valmib tõesti «mõtlev üksus», või on töö tulemuseks täiuslik haagis inimintellekti juurde?
2. Kõik inimkultuuri reaalsed kommunikatsiooni- ja tekstiliigid võib jagada kahte suurde gruppi:
a) Kommunikatiivaktid, mille eesmärgiks on konstantse informatsiooni edastamine. Süsteemi tõhusust hinnatakse siin selle põhjal, kuivõrd puhtalt, s. o. kadude ja moonutusteta jõuab tekst adressandilt adressaadile. Järelikult on kogu süsteem orienteeritud tagama maksimaalset mõistetavust ning kui mõistmisraskuste allikat käsitletakse mis tahes lahknevust saatja ja saaja koodides häireilminguna. Tekst on antud juhul temasse kätketud tähenduse passiivne kandja — omamoodi pakend, mille ülesandeks on kadude ja muudatusteta (sest iga muudatust tõlgitsetakse puudusena) edasi toimetada teatav sisu, mis abstraktsioonis eeldatakse eksisteerivat tekstieelselt. Struktuurilt kujutab säärane tekst keele materialisatsiooni: kõik keele seisukohalt mitterelevantne on tekstis juhuslik ega toimi tähenduskandjana.
Edastamise käigus tekstis aset leidvad muutused jagatakse seaduspärasteks ja ebaseaduspärasteks. Seaduspärasteks loetakse kommunikatsioonistruktuuris põhistatud algoritmide alusel sooritatud pöörduvad teisendused. Igast teisendist saab üksüheselt taastada teksti tema algkujul. Ebaseaduspärased muudatused — eksimused, kirjavead — on kommunikatsiooniparasiidid ning «kustutatakse» kui mittestruktuurilised. Keele omastruktuur toimib siin stabiilsusmehhanismina, mille ülesandeks on hoida tekst moonutustevaba. Et «ebaseaduspäraseks» kvalifitseeritakse mitte ainult kõik müraliigid, vaid ka mitmetitõlgendatavus, siis vaadatakse vahendusadekvaatsust kahandavale individuaalsete koodisüsteemide variatiivsusele kui tavalisele suhtlushäirele, mida aitab vältida keelestabiilsuse faktor.
Seda tüüpi kommunikatsiooni ideaaliks on suhtlemine meta- või tehiskeeles, eelistatuimaks tekstiks aga vastavalt meta- või tehiskeelne tekst. Kõik ülejäänud tekstiliigid (loomulikus keeles tekstid ja iseäranis kunstitekstid) on mõistetavusele orienteeruva süsteemi silmis «ebaefektiivsed».
b) Kommunikatsiooniakti eesmärgiks on informatsiooni töötlemine ja uue teabe produtseerimine, Süsteemi toimetõhusust osutab siin teksti edastamise protsessis sündiv mittetriviaalne tähendusnihe. Mittetriviaalseks loetakse tähenduse muutus, mis ei kulge kindla transformatsioonialgoritmi kohaselt ning on üheselt ettemääramatu. Säärast pöördumatult teisenenud tähendusega teksti nimetame edaspidi uueks tekstiks. Võimaluse uue teksti tekkeks loovad ühelt poolt juhus ja eksimused (vrd. E. Th. A. Hoffmanni mõtet romaani «Õpetlikke ülestähendusi kõuts Murri sulest» eessõnas, et uued ideed pärinevad trükivigadest, või stseeni L. Tolstoi «Anna Kareninast», kus visalt otsitud poosilahenduse juhatab kunstnikul laste käe läbi kartongile ilmunud küünlarasvaplekk), teiselt poolt aga tõlkimatuselõheni küündiv erinevus lähteteksti ning tolle teksti koodides, mille suunas ümberkodeerimine toimub. Kui algteksti ja tõlke koodide vahel üksühene vastavus puudub ning eksisteerib vaid tinglik ekvivalentsussuhe (viimaseta oleks vahendus sootuks võimatu), on teisendussaadus küll osalt ennustatav, kuid ühtlasi ettearvamatu. Koodikomplektid ei kujuta siin rangelt suhestuvaid, jäiksüsteeme, vaid on keeruka hierarhilise astendusega, kusjuures teatud tasandid kattuvad ning moodustavad ekvivalentsete elementide ühishulga, ülejäänutel aga kumuleerub tõlkimatusegamma — mitut liiki ja erineva tinglikkusemääraga konventsioonid. See välistab võimaluse tagasitõlke teel taastada algtekst, mis kõnelebki uue teksti sünnist.
Pole raske märgata, et termineid «kommunikatsioon» ja «tekst» pruugitakse kummalgi puhul ise tähenduses. Esimesel juhul mõistetakse kommunikatsiooni paljukeelse (ühekanalilise) süsteemina, teksti aga ühe kindla keele materialisatsioonina. Teisel juhul on tegemist (vähemalt) kahe keelega — küllalt lähedastega, et vahendus saaks üldse toimuda, ja piisavalt kaugetega, olemaks mittetriviaalne —, teksti näol aga mitmekordselt šifreeritud paljukeelse moodustisega, mis iga üksiku keele perspektiivis avaneb vaid osaliselt. Niisugune tekst on mis tahes keelest rikkam ja komplitseeritum, sest kujutab endast erinevate keelte põkkamise ja ühitamise mehhanismi.
3. Tekst viimases, «b»-tüüpi kommunikatsiooniga seonduvas tähenduses on semiootiliselt heterogeenne ning seetõttu suuteline genereerima uut informatsiooni. Olles aktiivselt tegev, «teab» säärane tekst alati rohkem kui algsõnum.
«a»-tüüpi informatsiooniprotsess kulgeb järgmise skeemi kohaselt: mingi «mõtestatud sisu» kodeeritakse teatud keelesüsteemi kaudu ja materialiseerub teksti kujul. Tekst edastatakse adressaadile,kes dekodeerib ta sama süsteemi abil ning saab teada «sisu». «b»-variandis skeem muutub ja näeb lihtsustatult välja nõnda: kommunikatsiooniahelasse introdutseeritakse elementaarne tekst T 1 . See siseneb mittetriviaalse tõlke plokki (MTP), kus transformeerub tekstiks T. MTP kujutab endast ekvivalentsusseoste paindliku korraldusega kakskeelset süsteemi. Üks reaalselt eksisteerivaid MTP-sid on T 2 , s. o. «b»tüüpi tekst. T 2 on näiteks mis tahes kunstiline tekst kui keerukalt ja mitmetähenduslikult suhestuvate alatekstidega (struktuuriaspektid, mis ilmutavad end ühe või teise komponentkeele valguses) paljukeelne moodustis. Kommunikatiivseostest väljatõstetuna T 2 ei tööta. Pruugib aga vaid T 2 lülitada teabevahetusahelasse ja alustada toitmist väliste sõnumitega, kui ta hakkab genereerima uut informatsiooni ning looma uusi tekste. Niipea kui Shakespeare'i «Hamlet» riiulist võtta ja läbi lugeda või lavastada, s. o. haakida suhtlusringi lugeja või vaatajaga, saab temast uute (nii autori, auditooriumi kui teksti enese seisukohalt) teadete generaator. Viimane asjaolu on sedavõrd tähendusrikas ja imepärane, et väärib lähemat uurimist.
T 1 ja T 2 põhimõtteline erinevus avaldub muuhulgas selles, et viimase puhul on jaotus süsteemiomaseks ja süsteemiväliseks äärmiselt suhteline. Enamgi, vaadates oma seesmistele iseärasustele kui täiendavale polüglotismireservile, toimib T 2 mitte üksnes tekstigeneraatorina, vaid ka keelegeneraatorina. Kui «a»tüüpi kommunikatsioonis kujuneb tekst keelest, siis «b»-tüüpi tekst võib ise keeli luua. Kultuuriajalugu pakub hulganisti näiteid olukorrast, kus tekst eelneb keelele ja stimuleerib keele teket.
4. Torkab silma, et T 2 ilmutab märgatavalt «intellektuaalseid» võimeid: ta valdab mälu, kuhu kogub oma eelmised tähendused, ja on kommunikatsiooniahelasse haaratuna suuteline produtseerima uusi mittetriviaalseid teateid. Kui lähtuda Efesose Herakleitose mõistusliku hinge määratlusest: «Psüühele on omane isekasvav logos», siis võiks T 2 vabalt vaadelda «hingestatud» objektina.
«Teksti mälu» problemaatikat on erakordsele keerukusele vaatamata küll napilt, kuid siiski uuritud (vrd. mõistet «žanri mälu» M. Bahtinil). Hoopis ootamatu võib aga tunduda teksti käsitlemine mõtleva üksusena. Peamine vastuargument seisneks arvatavasti viites tõsiasjale, et tekst iseenesest, isoleeritult võetuna, uusinformatsiooni ei produtseeri. Realiseerimaks potentsiaalset võimet selleks, vajab ta «toidet» mingi teise teksti näol, mis praktiliselt toimub nõnda, et teksti suhtlusringi astub mõnd varasemat teadet talletava mäluga lugeja.
Vastuväide on kergesti tõrjutav. «Isekasvav logos» mitte ei eelda, vaid välistab isolatsiooni põhimõtteliselt. Mõtlev üksus ei saa töötada isoleeritud olekus. Seda tõendab nii individuaalne «loomulik mõistus» (terminiga «loomulik keel» analoogses tähenduses) kui ka sekundaartasandi kollektiivintellekt kultuur. Kõik teadusele tuntud juhud inimkollektiivist ja inimlikest tekstidest isoleeritult kasvanud lastest tunnistavad, et füsioloogiliselt täiesti töökorras mõtlemismasin neis oludes ei käivitu. Käivitusmehhanismina toimib subjekti väljastpoolt sisestatav tekst, mis lükkab liikvele individuaalteadvuse. Selles mõttes kõlab paradoks: «Teadvusele peab eelnema teadvus» triviaaltõena. See teema ammendati õigupoolest juba proua Prostakova väitluses oma pärisorjast rätsepa Triškaga: «Pr. Prostakova: ... Rätsep õppis teise juures, teine kolmanda juures, aga kelle juures õppis siis esimene rätsep? Räägi, tõbras. Triška: Aga esimene rätsep õmbles ehk veel halvemini kui mina.»2 Teisisõnu — esimene rätsep polnudki veel rätsep. «Rätsepa» tekkimine eeldab «rätsepa» olemasolu. Siin ilmutab end pikaldase kvantitatiivse akumulatsiooni — mille roll teadvuse sünniloos on esialgu üsna ähmane — ja välise päritoluga tekstist käivituva intellektuaalse evolutsiooni kiire ahelreaktsiooni alternatiiv. Tempolt on nood kaks arenguviisi võrreldamatud. Silmas tuleb pidada veel üht asjaolu: selleks et süsteemi, mis oma immanentse ehituse poolest on potentsiaalselt mõtlemisvõimeline, saaks sisestada «käivitava» teksti, on vähemalt kaks eeltingimust. Esiteks, too väline tekst peab eksisteerima, teiseks — süsteem peab suutma ära tunda, et tegemist on tekstiga. Ühesõnaga, süsteemi ja sisenevate ärritajate vahel peab tärkama semiootiline situatsioon , mis tähistab hüppelist sööstu Looduse olekust Kultuuri olekusse. Kujutlus, nagu hakkaks tasapisi täiustuv masin äkki «iseenesest» mõtlema, on illusioon, täpselt samuti kui arvamus, et passiivsesse süsteemi väljastpoolt sisestatud tekst loob teadvuse. Mõtlemine on vahetusakt ja eeldab järelikult kahepoolset aktiivsust. Väline tekst stimuleerib, «käivitab» teadvuse. Ent käivitumise tingimuseks on varasema semiootilise kogemuse olemasolu stimuleeritava süsteemi mälus — seega pole ükski käivitusakt «algtõuge». Mudelit «staatiline olek — käivitamine — töö» asendab siin ringstimulatsiooni meetod vastastikku liikumapaneva teabevahetuse vormis. Reaalses inimkollektiivis tagab selle liikmeskonna intellektuaalne, füüsiline ja emotsionaalne mitmekesisus. Intellektuaalse dünaamika allikaks pole «absoluutsaavutused», vaid võimalikult üksteisekaugete pooluste kommunikatsioon. Fenomen leiab kinnitust ka kollektiivteadvuse tasandil, kus tekkeparadoks sõnastuks kujul: «Arenenud tsivilisatsioonile peab eelnema arenenud tsivilisatsioon.» Iga kord, kui arheoloogid usuvad lõpuks avastanud olevat vanima inimühiskonna, tuleb neil mõne aja pärast tõdeda, et selle eelkäijaks oli (sageli päris otseses mõttes, peitudes «esimese» tsivilisatsiooni leidmise rõõmu põhjustanud väljakaevamiskihi all) veelgi varasem ja vahel koguni kõrgemalt arenenud kultuur. Ka üleminek sajandite pikku tasakaaluolekus püsinud algelistelt tsivilisatsioonidelt dünaamilistele tekstiloovaile kultuuridele ei ilmuta sujuvat järjepidevust ega võimalda fikseerida vaheastmeid.
Kirjeldatu erineb printsipiaalselt praegusest süsteemist «inimene — masin», sest viimases ei toimi inimene edaspidi sõltumatu ja immanentselt iseareneva mõtestatud tekstiloomeprotsessi pelga «käivitusseadmena», vaid on intellektuaalse tegevuse ainukandja, kes käsutab peremehena oma täiuslikku tööriista, mitte ei suhtle vaimse partneriga.
5. Eelneva põhjal võib sedastada vähemalt kolme intellektuaalsete objektide klassi olemasolu: loomulik inimteadvus (inimese individuaalteadvuse mõttes), tekst («b»-tüüpi kommunikatsiooniga seonduvas tähenduses), kultuur kui kollektiivintellekt .
Nimetatud objektid on analoogsed nii struktuurilt kui funktsioneerimisprintsiibilt. Struktuuriliselt iseloomustab kõiki kolme semiootiline heterogeensus. Inimaju vasaku ja parema poolkera spetsialiseeritus, teksti liigendatus erikeelseteks alatekstideks ning kultuuri polüglotism (miinimumvariandina kakskeelsus) taanduvad ühele invariantmudelile: intellektuaalne üksus koosneb kahest (või enamast) integreeritud struktuurist, mis modelleerivad välist tegelikkust ise põhimõtetel. Evolutsiooniliselt võib seda laadi struktuure pidada lähtuvaks meeleorganite paarilisest ehitusest. Töödeldes välisärritajaid küll ühtviisi, on paarilised meeleorganid aga ruumiliselt disponeeritud ja «näevad» maailma erineva nurga alt, misläbi koondpilt saab stereoskoopiline. Järgmiseks sammuks süsteemi komplitseerumise suunas on struktuurikontrastsete paaride tekkimine: objekti kahe visuaalse rakursi ühendus on lihtsam kui nägemis- ja kuulmisaistingu integratsioon. Just sellepärast, et eri tüüpi aistingud on ratsionaalselt üksteiseks tõlkimatud ning nende integreerimine nõuab pingutust, kujuneb see oluliseks etapiks ajupoolkerade sümmeetria arenguloos. Teiste tähendustloovate süsteemide struktuur on analoogiline. Kõigi nende invariandiks on bipolaarne struktuur, mille ühel poolusel tegutseb diskreetsete ja teisel mittediskreetsete tekstide generaator. Süsteemi väljundis diskreetselt ja mittediskreetselt kodeeritud teated segunevad ning moodustavad ühtse mitmekihilise teksti, kus omavahel tõlkimatud koodid keerukalt põimuvad. Mingi teksti läbilaskmisel seda laadi süsteemist toimub tähenduste laviinitaoline isepaljunemine. Kui süsteemi lülitada veel selektsiooniplokk, mis teatavate reeglite järgi valib uute teadete tulvast «otstarbekad», ning mälumehhanism, mis need salvestab, saamegi mõtleva üksuse struktuuriinvariandi.
Määrava tähtsusega lahknevus polaarsete tekstiloomemehhanismide vahel ilmneb teksti mahu suurendamise moodustes: diskreetgeneraator kasvatab teksti segmentide lineaarse liitmise teel, mittediskreetsete tekstide generaator aga analoogiapõhimõttel (umbes nagu virveringid veepinnal või matrjoškad üksteise ümber). Sel erinevusel on põhjapanevad tagajärjed. Lineaarsest tekstikorrastusprintsiibist tema «enne»- ja «pärast»-arusaamaga sünnib kausaalsuse idee (resp. «põhjus eelneb tagajärjele»), lineaarse aja kontseptsioon, historismitaju jpt. terveid kultuuritüüpkondi iseloomustavaid maailmapildi alustalasid.
Analoogiapõhimõtteline tekstikorrastus omakorda seostub tsüklilise aja ja mitmesuguste analoogmõtlemise vormidega, alates müstilistest teesidest «maailm on täis vastavusi» või «sarnane tunnetab sarnast» kuni matemaatiliste iso-, homo- ja homöomorfismi mõisteteni. Topoloogiline mõtlemine on sellele teadvusetüübile samavõrd loomuomane kui historistlik eelmisele.
Ilmse vastastikuse tõlkimatuse fakti kõrval on niisama kindel seegi, et just antud kahe maailmamudeli ja kahe tekstiliigi põkkumisel vahenduskatseis sünnib loominguline (s. o. uusi tekste loov) teadvus.
6. «Mõtleva üksuse» invariandi fikseerimine lubab tehisintellekti struktuuri küsimusele läheneda uutmoodi. Eesmärgiks ei peaks olema mõistusliku tegevuse mõne atomaarühiku või elementaarakti kopeerimine inimteadvuselt, vaid intellekti invariandi kui niisuguse modelleerimine tervikuna. Teaduse praegusel arenguetapil on intellektuaalse ahela lülide «tekst» ja «kultuur» mõtestamine iseäranis aktuaalne, sest erinevalt inimaju toimemehhanismist on ses ainevallas kasutada rikkalik hästi dokumenteeritud andmebaas, heitmaks valgust mõistuse pärisolemusele, milleni piiratud eksperimentaalmaterjali valitsevad aju asümmeetria uuringud esialgu ei küüni.
Seeläbi on humanitaarteaduste osatähtsus tunnetusprotsessis järsult tõusnud. Käibekujutlus, nagu võiksid «tõsised» täppisteadlased, rääkimata tehnikainimestest, kunstiliste ja kultuuriliste objektide strukturaalmodelleerimise alal rahumeeli võhikuks jääda, ähvardab muutuda teaduse ja tehnika progressi tõeliseks piduriks.
7. «Mõtlev üksus» kätkeb struktuurivastuolu: uue informatsiooni geneesi võimeline süsteem peab olema ühtne ja duaalne korraga. See tähendab, et kumbki tema binaarsest substruktuurist on ühtaegu nii osa kui tervik. Ideaalmudeliks on osadus kolmainsuse põhimõttel: iga tervik on kõrgema järgu terviku osa ja iga osa madalama tasandi tervik. Süsteemi kvantitatiivne kasv ei toimu siin kumulatsioonimeetodil uute lülide lisamise teel, vaid kaasamise läbi kõrgemat järku tervikuisse nende osana — ülespidi; alaspidi aga süsteemi enese osade muutmise teel tasandi võrra madalamal iseseisvalt funktsioneerivateks terviklikeks üksusteks, mis omakorda liigenduvad immanentse ehitusega suveräänselt toimivateks substruktuurideks. Iga tasandi iga osa suutlikkus funktsioneerida kui tervik ning vastupidi, iga terviku toimimisvõime osaüksusena kindlustab kõrge teabekompaktsuse ja praktiliselt ammendamatu reservi tähendusgeneesiks.
Et igal tähendusgeneesi tasandil eksisteerib vähemalt kaks koodisüsteemi ning need omavahel adekvaatselt ei suhestu, on teksti transformatsioon siirdumisel ühest kodeerivstruktuurist teise suuresti määramatu. Kui nõnda teisendatud tekstist saab kõrgema tasandi süsteemi käitumisprogramm, omandab tolle käitumine automaatselt ettearvamatu iseloomu. Lisaks, et kahe allsüsteemi koodide vahel ühene vastavus puudub, ei teki teksti ümberkodeerimisel mitte üks ja ainuvõimalik, vaid terve hulk võrdselt «õigeid» (mõeldavaid) tõlkeid, mis nõuab spetsiaalse korrektsioonimehhanismi olemasolu süsteemis. Ning kuivõrd tähendusgenees toimub mitmel tasandil, on ka korrektsiooni- ja «otstarbekate» tekstide selekteerimismehhanism hierarhiline.
Seda laadi süsteemi võime genereerida uusi tekste ja asjaolu, et ta käitumine pole determineeritud programmalgoritmiga, vaid realiseerub valiku läbi kahest või enamast alternatiivist, s. o. käitumisvabadus, lubab temas näha iseseisvat intellekti. Mõistuslikkusei avaldu sugugi selles, et süsteem valib «aruka», «õige» või «kõlbelise» lahenduse, vaid selles, et ta valib. Millist hinnangut otsus parasjagu väärib, sõltub juba korrektsioonimehhanismi täiuslikkusest. Märkigem vaid, et loomuliku intellekti korrektsioonisüsteemi igatahes pole inimkonnal kogu oma pikaajaloo vältel õnnestunud rahuldavalt töökorda seada. Aga ei ignorant, roimar ega isegi mitte nõdrameelne, kelle teguviisi küll vaevalt arukaks, õigeks ja kõlbeliseks saab pidada, pole seetõttu veel mõistuse ja käitumisvabaduseta automaadid. Võib leida, et lahendusalternatiivide valik nende teadvuses on vaene või otsus — meie arvates — väär, ent nende toimimise iseseisvust võrreldes käitumisalgoritmi rikkuma võimetu automaadiga eitada ei saa.
Erinevust teksti transformatsiooni- ja teisendatud teksti korrektsioonimehhanismi vahel sobivad kirjeldama lingvistika terminid «õige» ja «normatiivne».
8. Teadvusprotsessi automaatsusvabaduse ja lõppteksti ettearvamatuse määr sõltub kahe alternatiivse allsüsteemi koodide võõrusastmest, s. o. tõlkeakti deautomaatsusest, mis väljendub võimalikult paljude võrdselt õigete teisendite kehtivuses. See on põhjuseks niisugustele nähtustele nagu vasaku ja parema ajupoolkera koodiline spetsialiseerumine, kunstikeelte ja kultuuri muude semiootiliste substruktuuride tsentrifugaalne ning üksteisest eemalduv arengujoon või — teksti tasandil — seda laadi võõrühendid nagu valgusmuusika ja sõnamaal barokis ning avangardismis.
Diferentseerumise äärmusvormiks on olukord, kus süsteemi üks poolus opereerib loomuliku keele koodidega, teine mittediskreetse koodiaparaadiga. Kuigi eksisteerib rohkesti tekste, kus objekti ilmselgelt märgilisele loomusele vaatamata üksikmärkide eristamine on raskendatud (unenägu, mittemontaažne film, mõned kujutava kunsti liigid, ballett, pantomiim), puudub tänini vähegi arvestatav mittediskreetsete semiootiliste süsteemide üldteooria. Suurel määral mõistatuseks jääb peaaju parema poolkera tegevus, ehkki ta funktsiooni tähendusrikkuses nüüd vaevalt keegi veel kahtleb.
Uurimisraskused tulenevad paljuski sellest, et kõik olemasolevad kirjeldusmeetodid kasutavad diskreetset metakeelt. Mittediskreetse süsteemi ümberjutustamine diskreetses metakeeles moonutab objekti nii põhjalikult, et see omandab kvaasi-irratsionaalsed jooned. Sõnalis-diskreetseid («vasakpoolkera») tekste intelligiiblite ja ratsionaalsetena ning mittediskreetseid («parempoolkera») tekste irratsionaalsetena esitav vaateviis vajab korrigeerimist. Kummalgi tekstitüübil on oma grammatika, s. t. iseeneses on mõlemad loogilised ja süsteemikindlad (loogika võib seejuures mõistagi erinev olla). Irratsionaalseks muutub tekst vahendatuna teise tekstitüübi keelde, sest on eiratud olemuslikku tõlkimatusesuhet. Kumbki tekstiliik on eneseteadvustuses immanentselt ratsionaalne ning teise tekstitüübi seisukohalt irratsionaalne. Et aga teaduse metakeel (vähemalt euroopaliku kultuuri traditsioonis) on juurdunud loomulikust keelest ja baseerub diskreetsuspõhimõttel, osutub mittediskreetse objekti teaduslik kirjeldus igal juhul «pildiks vastaskaldalt». Siit pärinevadki mittediskreetseid tekste ontoloogiliselt irratsionaalseina kujutavad aberratsioonid.
9. Metakeeled on teaduse fenomen ning peavad sellistena seisma väljaspool oma objekti. Teadvust (= teksti, kultuuri) uurivate teaduste puhul on see võimalik vaid osaliselt, sest teatud mõttes kuuluvad nii teaduslikud metakeeled kui ka teadus ise neisse üksustesse ehk paiknevad oma objekti sees. Mäletatavasti kätkevad kõnealused süsteemid mehhanisme, mis liigendavad nad allstruktuurideks nõnda, et kommunikatsioon osade vahel on raskendatud. Diferentseerumist on tasakaalustama seatud vastupidise toimega integratsioonimehhanism, mis eraldatu ühendab ning suhtlemist hõlbustab. Esimesel juhul tekib isiksus (isiksuse mõiste tõlgitsust vt. allpool) teatava terviku autonoomseteks osadeks jagunemise tulemusel, teisel juhul — iseseisvate üksuste sulandumise läbi ühtseks kõrgema tasandi tervikuks.
Metakeeled on vaadeldavate süsteemide semiootilise funktsioneerimise seisukohalt obligatoorsed. Ainult metakeelte kaudu suudab süsteem iseennast teadvustada ja tunnetada eneses tervikut. Piiritledes semiootiliste süsteemide koosluse ning liites ta ühtseks tervikuks, toimib metakeeleline struktuur kahes suunas. Osaliselt oma keelde tõlkides, osaliselt enesest välistades, korrastab ta ühelt poolt tolle heterogeense semiootilise maailma lõpetatud jäiksüsteemiks. Just metatasandilises ümberkorralduses selgib vastandus «ratsionaalseks kultuuriks» ja «irratsionaalseks antikultuuriks». Viimane taandatakse enamasti süsteemi evolutsioonireservi ning astub edaspidi esile dünaamikafaktorina. Teiselt poolt ei ole reaalne tekst kunagi üheainsa tekkemehhanismi tulemus; säärane tekst oleks ka viljatu uustähenduste generaatorina. Isegi teadustekstid, mis peaksid nagu püsima «puhaste» metakeelte raames, «risustuvad» kujunditest, analoogiatest ja muudest laenudest teadusväliseist semiootilistest sfääridest. Mis puutub ülejäänud tekstiliikidesse, siis nende puhul on heterogeensus silmanähtav. Kõik nad on diskreetsete, mittediskreetsete ja metakeelte kreoliseerumise saadused, üksnes teatava dominandiga ühes või teises suunas.
Näiteks «õhtumaa» tsivilisatsiooni kohtudes «hommikumaisega» mitte enam kui kultuurina mitteeksisteeriva «antikultuuriga», vaid kui väärilise suhtluspartneriga «maailmakultuuri» nimelise kõrgema terviku koosseisus, üritas esimene algul tema jaoks tavatuid tekste tõlkida oma teaduse ja filosoofia metakeelde. Et aga idamaa tekstid euroopaliku metasüsteemi vahendites adekvaatselt ei väljendunud, arvati nad loomult irratsionaalseteks. Kujunes paradigma: ratsionaalne Lääs ja irratsionaalne Ida (kusjuures Euroopa kultuurist välistati ja «unustati» irratsionalistlikud kontseptsioonid, idamaisest omakorda tolle arvukad ratsionalistlikud mõttesuunad). Samal ajal hakkasid kahe traditsiooni segunemisest tekkinud heterogeensed tekstid koonduma ühtseks mitmemõõtmeliseks kultuurikontiinumiks, mis võis luua juba kummagi lähtesüsteemi seisukohalt uusi tekste.
Teiseks näiteks sobib une freudistlik käsitlusviis: psühhoanalüütik töötas unenäo sõnalise ümberjutustusega, hetkekski kaalumata, mil määral säärane teisendus objekti moonutab. Liiatigi, mida ratsionaalseim on kasutatav metakeel, seda irratsionaalsemaks muutub tema kirjelduses teisest kultuurimõõtmest pärit objekt. Pole ime, et uni nihkub sel kombel teispoole teadvusliku piire. Seevastu unenäoloogikast rohkesti ammutanud heterogeensete tekstide — nagu on ilukirjanduslik fantastika (iseäranis gogollik-bulgakovlikus laadis) või nüüdisaegse filmikunsti teatavad liigid — silme läbi nähtuna ei kujune unevald sugugi «teadvusetu» avalduseks, vaid ilmub kui vägagi oluline teise teadvuse vorm.
10. Et teadvus on partnerita toimevõimetu, tõuseb mõistagi küsimus niisuguse koostöö olemuse kohta. Partner võib asetseda samas struktuurikihis kus teadvuse subjektki või pärineda muult hierarhiatasandilt. Viimasel juhul tähendab see harilikult üht järgmistest kultuurilis-semiootilistest konstruktidest: dialoogipartner paikneb osaüksusena «mina» sees või vastupidi, «mina» kuulub partneri koosseisu. Seda laadi suhte täpsem kirjeldamine viiks vaadeldavast teemast kõrvale, praegu on olulisem peatuda tasandisisesel kommunikatsioonivormil. Vajadus «teise» järele on vajadus omaenese algupära järele, s. t. partnerit vajatakse sedavõrd, kuivõrd ta esitab tuttava reaalsuse teistsuguse mudeli ja tuttava teksti teistsuguse tõlgenduse. Seega kuulub kodeerimisaparaadi individualiseerumine tollesse seesmise mitmekesistumise mehhanismi, millel põhineb süsteemi mõtlemisvõime. Millest omakorda järgneb, et teadvus kui niisugune on seotud individualisatsiooniteguriga. Et süsteem oleks «mõistuslik», peab ta olema individuaalsus ja koosnema individuaalsustest. Individuaalsust kui teiste analoogsete objektidega osalt samast (kommunikatsiooni eeldus), osalt aga eriomast (suhtlemist raskendav, kuid intellekti rikastav tingimus) kodeerivstruktuuri ja mälu valdavat süsteemi määratleme kui semiootilist isiksust. Mõtlev üksus ise on semiootiline isiksusja vajab suhtluspartneriks teist semiootilist isiksust.
Kui mõtleva üksuse all pidada silmas tehisintellekti, siis selle ideaaliks oleks täiuslik kunstiteos, mis on lahendanud korduvuse ja kordumatuse ühendumise paradoksi. Elusorganismide evolutsiooni teadvuseni võib vaadelda iga isendi individualisatsiooni süvenemise ja paralleelse deindividualiseerumisena üleisendiliste struktuuride koosseisus.
11. Öeldust nähtub, et kui inimesel õnnestub kunagi luua täisväärtuslik tehisintellekt, siis kõige vähem peaks too olema inimteadvuse täpne koopia. Turingi definitsioon, mille järgi intellekti valdav süsteem, mida kui tahes kestval suhtlemisel pole võimalik eristada inimesest, on oma antropologismis küll psühholoogiliselt mõistetav, kuid teoreetiliselt kaheldav. Äärmiselt aktuaalseks on muutunud mõistusliku ja mõistuslaadse tegevuse erinevate vormide võrdlev modelleerimine (zoosemiootika, semiootiline kulturoloogia ja kunstilise teksti teooria hõivaksid selles teaduses võtmepositsiooni). Siis vast õnnestuks inimmõttel tehisintellekti osas välja rabelda tolle muinasjutukangelanna seisukorrast, kes pidi oma otsinguis lootma juhatusele: «Mine sinna — ei-tea-kuhu, too toda — ei-tea-mida», ning probleemi arutelu leiaks asjakohase olevat N. Bugajevi taolinegi printsipiaalne teadlane.
1 А. Белый. На рубеже двух столетий. Изд . 2- е . М . – Л ., 1931, с . 71-72.
2 D . Fonvizin . Äbarik . Tallinn, 1965, lk- 7-8.