Tegelase mõiste

 

Niisiis on teksti ehituse aluseks semantiline struktuur ja tegevus, mis kujutab endast alati selle struktuuri ületamise katset. Seetõttu on alati antud kaks tüüpi funktsioone: klassifitseerivad (passiivsed) ja tegutseja (aktiivsed) funktsioonid. Kui kujutleme maakaarti, siis see on klassifitseeriva (süžeetu) teksti hea näide. Samasugusteks tekstideks on kalender, ennete kirjeldus, normaliseerivaid, regulaarseid tegevusi ja toiminguid tähistavad tekstid: raudtee sõiduplaan, seaduste kogu, «Domostroi»; ilukirjanduses idüllid või kuulus «Tuviraamat» *.

Kuid piisab noole tõmbamisest maakaardile, mis tähistab näiteks regulaarset mere- või õhuteed, et tekst muutuks süžeeliseks: viiakse sisse tegevus, mis ületab struktuuri, antud juhul geograafilist.

Sel juhul, olles märkinud kaardil mingi konkreetse laeva liiklusteekonna, me saame midagi, mis meenutab süžeelises tekstis tekkivaid suhteid: laev võib väljuda või jääda väljumata, võib sõita täpselt liini pidi või sellest kõrvale kalduda (struktuuri seisukohalt on üks ja sama teekond kaardil kaks täiesti erinevat asja: kui ta esindab mingi normatiivse ülesande realiseerimist või realiseerimata jätmist või on teostatud lahus igasugustest kooskõlastatustest, suhestamistest arusaamadega tüüpnormatiividest — esimesel juhul omandab iga edasiliikumise «samm» normi realiseerimise või realiseerimata jätmise tähenduse, teisel juhul puudub tal igasugune tähendus).

Alates momendist, kui kaardile on kantud mitte ainult üldine liin, vaid ka ühe konkreetse laeva teekond sellel liinil, lülitatakse sisse uued hinnangukoordinaadid. Kaart ja tüüpliin on ruumilised ja akroonsed mõisted, niipea aga kui neile on märgitud laeva teekond, osutub võimalikuks tõstatada tema liikumise aja küsimus sõltuvuses jälgija ajast (kas see liikumine. juba toimus, toimub praegu või tulevikus) ja reaalsuse astmest.

Näidet kaardiga võib endale ette kujutada kui süžeelise teksti mudelit. Ta sisaldab endas kolme tasandit: 1) süžeetu semantilise struktuuri tasand; 2) tüüptegevuse tasand antud struktuuri raames ja 3) konkreetse tegutsemise tasand.

Seejuures sõltub tasandite vastastikune suhe sellest, missuguses kohas me viime läbi põhilise struktuurse vastanduse:

kood — teade

1 — 2, 3

1, 2 — 3

Seega võib tasandit 2 tajuda nii koodina kui ka teatena, sõltuvalt kirjeldaja vaatepunktist.

V. Proppi «Muinasjutu morfoloogiast» alates on ilmne, et tegelane kujutab endast struktuursete funktsioonide ristumist. V. Propp märkis ära ka põhifunktsioonid (kangelane, abiline, kahjur).

Öeldust tuleneb, et igasuguse süžee paratamatuteks elementideks on: 1) mingi semantiline väli, mis on jaotatud kaheks teineteist vastastikku täiendavaks allhulgaks; 2) nende allhulkade vaheline piir, mis tavalistes tingimustes ei ole ületatav, antud juhul aga (süžeeline tekst räägib alati antud juhtumist) on kangelase-tegutseja jaoks ületatav; 3) kangelane-tegutseja.

Igal nimetatud elemendil on teatud hulk tunnuseid, mis avalduvad sel määral, kuidas nad lülituvad süžeelistesse suhetesse teiste elementidega.

Nõnda on süžeearengu lähtepunktiks erinevuse ja vastastikuse vabaduse kindlaksmääramine kangelase kui tegutseja ning teda ümbritseva semantilise välja vahel: kui kangelane loomuldasa ühtib oma ümbrusega või ei ole võimeline sellest diferentseeruma, siis pole süžee areng võimalik. Tegutseja ei tarvitsegi tegutseda; laev ei tarvitse sadamast väljuda; mõrtsukas ei tarvitse tappa; Petšorin ja Beltov ei tegutse. Kuid nende ja ümbruse vastastikuste suhete iseloom tõendab, et need on tegevuseta tegutsejad. Laev sadamas ja kalju kaldal — laev, mis pole ära sõitnud, ja kalju, mis ei lahku kaldalt; roimar, kes. pole tapnud, ja oleskleja, kes ei tapa eales; Petšorin ja Grušnitski, Beltov ja Krutsiferski — nad ei ole struktuurselt adekvaatsed, kuigi oma mittetegutsemises on võrdväärsed.

Süžeelise (semantilise) välja piiri suhtes esineb tegutseja kui selle piiri ületaja; piir aga on temaga suhestatud kui takistus. Sellepärast on tekstis iga liiki takistused tavaliselt kontsentreeritud piirile ning struktuurselt kujutavad endast alati tema osa. Ei ole oluline, kas need on imemuinasjutu «kahjurid», Odysseusele vaenulikud lained, tuuled ja merehoovused, kelmiromaani valesõbrad või valetõendid detektiivromaanis. Struktuurses mõttes on neil kõigil ühesugune funktsioon: nad teevad siirdumise ühest semantilisest väljast teise äärmiselt raskeks ja enamgi — võimatuks kõigile teistele peale tegutseja antud ainuvõimalikul juhul. (Võimalik on ka teine süžeeline juhtum — tegutseja kas hukkub või „lahkub mängust” mingitel muudel asjaoludel, piiri ületamata.) Tegutseja abilised on piiri ületamise ühtse funktsiooni liigendumise tulemus mõnedes tekstides.

Ületanud piiri, astub tegutseja lähtevälja suhtes semantilisse «antivälja». Et liikumine peatuks, peab ta sellega kokku sulama, peab muutuma liikuvast kangelasest liikumatuks. Kui seda ei juhtu, siis jääb süžee lõpetamata ja liikumine jätkub. Nii näiteks ei ole imemuinasjutu kangelane lähtesituatsioonis sellest maailmast, kuhu ta kuulub — ta on põlatud, tunnustamata, ta pole saanud end teostada. Seejärel ta ületab piiri, mis eraldab «seda» maailma «tollest».

Just piir (mets, meri) on seotud ülimate ohtudega. Et aga kangelane ei sula ka «tolles» maailmas kokku ümbrusega («selles» maailmas, siinilmas oli ta vaene, väeti, noorim vend rikaste, tugevate vanemate vendade hulgas, «tolles» maailmas, sealilmas on ta inimene mitteinimeste keskel) , siis süžee ei peatu. Kangelane tuleb tagasi ja, muutes oma olemist, saab peremeheks, mitte aga «selle» maailmaantipoodiks. Edasine liikumine ei ole võimalik. Justseetõttu peatub süžee areng, niipea kui armunu abiellub, ülestõusnud saavutavad võidu, surelikud surevad.

Toome näiteks süžee inkarneeritud jumalast: jumal omandab teisitiolemise selleks, et laskuda õndsuse ilmast (taevast) maa peale (omandab vabaduse oma ümbruse suhtes), ta sünnib siia maailma (ületab piiri), muutub inimeseks (inimlapseks, inimesepojaks), kuid ei sula kokku uute olukordadega. («Fjodor Kuzmitši» tüüpi süžee osutub sellega ammendatuks — kuningast saab talumees.) Jumal maa peal on osa sealtilmast. Sellega on seotud tema hukk (piiri ületamine) ja ülestõusmine. Tegelane sulabkokku ümbrusega — tegevus jääb seisma.

Tegutseja ja teiste süžeefunktsioonide samastamine, ümbruse, takistuste, abi, «antiümbruse» samastamine antropomorfsete tegelastega tundub meile olevat nii loomulik ja tavaline, et meie, üldistades oma kultuurikogemuse seaduseks, eeldame, et igasugune süžee on suhete arendamine inimeste vahel vaid selle tõsiasja tõttu, et tekstid luuakse inimeste poolt ja inimeste jaoks. Siinkohal on meil taas kasulik meenutada maakaarti ja laeva teekonda. Tegutsejaks ei osutu siin mitte inimene, vaid laev, takistajaiks ei ole inimesed, vaid tormid, hoovused ja tuuled; piiriks on ookean, ümbruseks ja «antiümbruseks» on lähtekoht ja sihtpunkt. Kirjeldades teksti, mis märgib laeva teekonda maakaardil, teatud sündmusena (süžeena), olime me täiesti vabad vajadusest võtta appi antropomorfsed tegelased. Miks? Selgitus peitub selle klassifikatsiooni loomuses, mille kirjutab ette semantilise opositsiooni, iseloom ja piiri olemus. Tema tingib kogu süsteemi, muuhulgas ka selle, missugusel kujul realiseeritakse süžeefunktsioonid. Nii näiteks on laialt tuntud hiina tekstid, milles tegutsejateks on rebased-soendid, inimestele aga on jäetud tegevuse asjaolude (ümbruse, takistuse, abi) roll.

Tegutseja ei tarvitse olla antropomorfne, aga piirile või ümbrusele võivad olla omistatud antropomorfismi tunnused. Lõpuks ei tähenda tegelaste antropomorfiseerimine veel iseenesest nende samastamist meie isiklike ja argiste arusaamadega sellest, mis on inimene. Kui näiteks tapmise eest makstakse kätte meesliini pidi, siis pole siin tegemist taotlusega kätte maksta tapjale, nagu kaldub seda tõlgitsema tänapäeva eurooplane, vaid tegemist on veendumusega, et tegutsejaks (mõrvariks) on kogu suguvõsa, tapja ise on aga ainult tööriist. Seepärast on ükskõik, kellele suguvõsa esindajatest antakse vastulöök.

Vanavene kroonikad jutustavad vürstide ja teiste ajalooliste isikute tegevusest. (Juba isikute jaotamine ajaloolisteks ja mitteajaloolisteks liigitab inimesed «tegutsejaiks» ja «mittetegutsejaiks», s.t. nendeks, kes ei tegutse.) Kuid lähemal vaatlusel selgub, et tõelisteks tegutsejateks on jumal, kurat («saatan»), paharetid (kuradikesed), inglid, head ja kurjad nõuandjad, ajaloolised tegelased ehk inimesed on aga ainult tööriistad nende käes: «Saatan läks Kaini sisse ja ahvatles Kaini tapma Aabeli.» Või: «Nende kurjategijate nimed on Putjša, Taletš, Jelovit, Ljaško. Nende isa on saatan.»2 Ettekujutus inimesest kui passiivsest tööriistast viis paratamatult jumala ja kuradi kui tegutsejate võrdsustamisele. See kutsus kroonikus esile hämmingu ja ajendas teda lisatud sõnalises karakteristikas rõhutama Saatana ja tema käealuste jõuetust. « Яневи же идущю домови в другую нощь, медведь влез, угрыз ею и снесть и тако погыбнуста наущеньем бесовьскым [...] беси бо не ведять мысли человеческое, во влагають помысл в человека таины не сведуще. Бог един свесть помышленья человеческая, беси же не сведають ничтоже, суть бы немощни и худи взоромь .» Seega hargneb kroonika tegevus nagu «Iliases», kus leiab aset kahetine võitlus — võitlus jumalate vahel ja ahhailaste võitlus troojalastega. Religioosse-eetilise liigenduse vaatepunktist on tegutsejaiks jumalad ja kurat, inimene on aga nende tööriist. Keskaja inimesele oli see niivõrd endastmõistetav, et ta ei märganud vasturääkivust tekstis: «B се же лето преставися Иван митрополит. Бысть же Иван муж хитыр книгам [...] смерен же и кроток, молчалив, речист же книгами святыми. » 3 «Vaikiv» ja «jutukas» ei ole olemuselt vastastikku vasturääkivad karakteristikad. Vaikiv kui tegutseja, «enda nimel». Jutukas aga mitte «enda nimel», vaid kui ülima tarkuse kandja, tema tööriist. Sellega on seotud ka kujutlus, et inimene ei ole tõelise raamatu, pühakirja või pühapildi autor, vaid vahend jumaliku teo täideviimiseks.

Kuid kroonika tegelased on lülitatud ka teistesse semantilistesse väljadesse, millel on teistsugused, poliitilised karakteristikad (näiteks «vene maa» — «mittevene maa», «õige valitseja» — «väär, valelik valitseja»). Niisuguses ümbruses esinevad vürstid juba kui tegutsejad, aga abilisteks, tegevuse personifitseeritud asjaoludeks on palvused, pühakud või (kurjades tegudes) kuradikesed. Seega sõltub süžeefunktsioonide personifitseerimine semantilise klassifikatsiooni iseloomust.

Maailmapildi tüüp, süžeetüüp ja tegelastüüp on vastastikku tingitud.

Niisiis me tegime kindlaks, et arvukate kunstiliste ja mittekunstiliste tekstide tegelaste-kangelaste hulgas, kes on varustatud inimeste nimedega ja inimese välimusega, võib eristada kaht gruppi — tegutsejaid ning tegevuse tingijaid ja asjaolusid. Selleks, et need mõlemad süžeefunktsioonide grupid «personifitseeruksid», on tarvis erilist maailmakäsituse tüüpi — kujutlust sellest, et tegutsevaks jõuks on inimene ja et inimene on ka tegutsemise takistaja.

Me juba juhtisime tähelepanu sellele, et esimese grupi tegelased erinevad teise grupi tegelastest liikuvusega oma ümbruse suhtes. Kuid see liikuvus ise on ühe väga olulise omaduse tulemus: liikuv tegelane erineb liikumatust (paiksest) selle poolest, et on olemas luba mõnesugusteks toiminguteks, mis teistele on keelatud. Nõnda on Frol Skobejevil teistsugune käitumisnorm kui teda ümbritsevatel inimestel: viimased on seotud kõlbeliste normidega, millest Frol Skobejev on vaba. Nende vaatepunktist on Frol «kelm» ja «varas» ning tema käitumine on «kelmus» ja «vargus». Tema (ja selle jutustuse lugejate) vaatepunktist XVII sajandil toob tema ohvrite käitumine esile nende rumaluse ning see õigustab tema kelmustükke. Tegutsev kangelane käitub teisiti kui teised tegelased ning ainult temal on selleks õigus. (Eriline käitumine võib olla kangelaslik, kõlblusetu, kõlbeline, arutu, etteaimamatu, veider — kuid alati on ta vaba kohustustest, mis liikumatute kangelaste jaoks on vältimatud.) Erilise käitumise õigust demonstreerib kirjanduslike kangelaste ulatuslik nimistu Vaska Buslajevist don Quijote, Hamleti, Richard III, Ginevi, Tšitšikovi ja Tšatskini. Tõlgendada seda seisukohta nõnda, nagu oleks tegemist ainult kangelase ja keskkonna konfliktiga, tähendab mitte ainult ahendada, vaid ka moonutada küsimust harjumuspärase terminoloogia kasuks. Tegutseja osas võivad esineda mitte ainult isikud, vaid ka rühm, klass, rahvas (näiteks «Tarass Bulbas»), neil peavad olema liikuvuse tunnused mingi suurema ümbruse suhtes.

Selleks ei mõista süžeefunktsiooni tegelaseks‑inimkujuks muutumise seaduspärasust, tuleb silmas pidada veel üht asjaolu. Kui me võrdleme kelminovelli kelmiromaaniga, sus võime tähele panna huvitavat erinevust. Kelminovelli struktuur rajatakse täpse skeemi põhjal: kelmist kangelane tegutseb «rikkuse - vaesuse» semantilises välja.4 Ta on vaene mees, kuid erinevalt teistest tegelastest evib liikuvust: mõistust, initsiatiivi kui ka õigust asuda kõlbelistest keeldudest väljaspool. Vaesuse ja rikkuse vaheline piir ei ole ületatav «lolli» jaoks, kuid ei hirmuta «kelmi». Seega on kelminovelli süžee õnnestunud kelmuse lugu, mis teeb vaesest mehest rikka, õnnetust austajast õnneliku armukese või naisemehe. Süžee kui sündmus võib areneda sündmuste ahelaks, nagu näiteks «Frol Skobejevis».

Kuid kelmiromaanis me märkame iseloomulikku komplikatsiooni. See ei seisne üksnes selles, et ühe süžee‑episoodi asemele on kokku kuhjatud hulk episoode. Analüüsides «Moll Flandersit» või «Kena kokaemandat», võime veenduda, et tegelane, kes ühtedes episoodides esineb tegutsejana, võib teistes episoodides olla kelmuse objektiks, muutub teise kelmi jaoks «piiri» kui takistuse kehastuseks teel õnne ja rikkuse juurde. See asjaolu, et ühed ja samad tekstielemendid täidavad vaheldumisi erinevaid süžeefunktsioone, soodustab nende personifitseerimist — funktsiooni ja tegelase samastamist. Analoogiline efekt leiab aset vaatepunkti vahetumise tulemusel.

* Голубиная книга . Luulevormis taeva saadetis, rahvalaul kõige oleva algusest. Vanuseks pakutakse umbes 5000 aastat. Nimetust seostatakse Sügavuse raamatuga (Книга Глубины), mis omakorda on ammutanud teavet apokrüüfilisest psaltõrist ja Saalomoni tarkuse raamatust. Seostub rahvalikus etümoloogias tuviga, kuna püha vaimu kujutatakse ette tuvina.

2 Полное собрание русских летописей, т.I. М., 1962, с. 89; 135.

3 Sealsamas, lk. 178-179, 208.

4 Selle vastandamise variantideks on «nauding — mittenauding». Neile vastab opositsioon: «kelm — loll». Kelmi sünonüümid on «tark» «osav», «noor»; lolli sünonüümid on «lihtsameelne‑heasüdamlik», «vana» /старина/, «silmakirjateener». «Silmakirjateener», enamasti munk, osutub kelminovellis ainsaks tegelaseks, kes osutab moraalinõuetest kinnipidamise vaialikkusele. Muide, kui «silmakirjateenris» leiavad kasutamist ja allakriipsutamist «kelmi» tunnusjooned, siis võib ta äratada sümpaatiat.