S. Kozlovi muinasjutu “Lugu sellest, kuidas Siil ja Karupoeg Hundi ära päästsid” analüüs Fairclough’ kriitilisest diskursuseanalüüsist lähtudes

Külliki Korts
sotsioloogia IV

Alljärgnevas püüan katsetada üht võimalikku tekstianalüüsi meetodit, mis on suhteliselt populaarne meedia- ja poliitikasotsioloogide hulgas. See on välja töötatud eeskätt ajaleheartiklite ja poliitiliste tekstide uurimiseks, mistõttu meetodi rakendamine muinasjutule kui puhtakujulisele fiktsioonile ei anna eeldatavasti võimalust väga sisukateks järeldusteks, teatud “peidetud” aspekte aga ehk siiski õnnestub leida.

Lühike teoreetiliste aluste tutvustus

Norman Fairclogh’ kriitilises diskursuseanalüüsis on peamine tähelepanu püüdel seletada olemasolevaid konventsioone kui võimusuhete ja võimuvõitluse tagajärge. Võimu teostamine kaasaegses ühiskonnas toimub ühe enam läbi ideoloogia, täpsemalt läbi keele ideoloogilise kasutamise. Ideoloogiad on tihedalt seotud keelega, sest keele kasutamine on kõige levinum ühiskondliku käitumise vorm. Eriline rõhk on analüüsis tavamõistuslikel (‘common-sense’) arusaamadel, mis eksisteerivad implitsiitselt konventsioonides, mille raames inimesed (keeleliselt) suhtlevad, tavaliselt enesele neid teadvustamata. Fairclough lähtub eeldusest, et sedasorti enesestmõistetavusi igapäevases keelekasutuses on võimalik avastada (Fairclough: 2-3).

Oma meetodit nimetab ta kriitiliseks diskursuseanalüüsiks (critical discourse analysis e. CLS). Kriitiline tähistab püüdu välja tuua tavainimeste eest peidetud seoseid keele, võimu ja ideoloogia vahel. CLS analüüsib sotsiaalset interaktsiooni, pöörates põhitähelepanu selle lingvistilistele elementidele (ibid.: 5).

Analüüs

Fairclough’ analüüs jaotub kolme ossa:
1) Sõnavara
2) Grammatika
3) Tekstistruktuurid.

Iga osa kohta on omakorda esitatud hulk küsimusi, mis peaksid meid lähemale viima võimusuhetele, mis peegelduvad tekstis. Alljärgnevas kasutan neid valikuliselt teksti spetsiifikat (nii žanrilist kui mahulist) aluseks võttes.

1) Sõnavara

Siin esitab Fairclough järgmisi küsimusi:

milliseid kogemuslikke (experiental) väärtusi sõnad omavad?
Millistele klassifikatsiooniskeemidele viidatakse? Kas on ideoloogilisi sõnu? Milliseid suhteväärtusi (relational) sõnad omavad? Kas tekstis on rõhutatult formaalseid või informaalseid sõnu?
Milliseid väljenduslikke (expressive) väärtusi sõnad omavad?
Milliseid metafoore kasutatakse?

 

Tähenduse dimensioon	Tunnuste väärtused	Struktuuriefektid
Sisu	Kogemuslikud	Teadmine/uskumised
Suhted	Suhteväärtused	Sotsiaalsed suhted
Tegelased	Väljenduslikud	Sotsiaalsed identiteedid

Muinasjuttu iseloomustab muidugi teatud oma maailma loomine, mille “kogemuslikkust” on suhteliselt raske hinnata. Siinkohal jäid silma mõned väljendid, mis võimaldavad antud loos ära tunda vene muinasjutu: teejoomine, samovar, arbuus. Lugedes seda kui allegoorilist teksti, võiks selliste märgiste tagant otsida viidet vene (nõukogude) ühiskonna kirjeldamisele. Ideoloogiliselt kallutatud on nt. tulnukate “Okei”, (samuti “kõik on kombes”, “aura ära!”), mis nõukogude keelekasutuses tähendas midagi võõrast ja vaenulikku. Sama tunnet süvendab ka tulnukate irvitamine (kas ka vene?) vanasõna üle: “halli pead austa, kulupead kummarda”.

Sotsiaalseid suhteid antud tekstis formaalsuse-informaalsuse mõõde ei “paljasta”. Sõnavara informaalsus (eriti dialoogides) näitab tegelastevahelise (staatuselise) distantsi puudumist, samas võib tegemist olla ka muinasjutu rõhutatult seostamisega kaasaajaga, mille keelepruuki on imiteeritud.

Väljenduslikke väärtusi püüaksin vaadata läbi nimetuste, mis autor on tegelastele ja tegelased üksteisele on andnud.

Hunt	Siil	Karupoeg	Tulnukad
Hunt	Sõber Siil (Hunt)	Karupoeg	Tulnukas
Morn hundinägu	Siil	Karu	Väikesed mehikesed (Karupoeg)
Hall Hunt			too
Vana hall Hunt
Hundukene (Karu)
Kulupea (ise)
Hundu (Siil)
		Sõbrad

Siit võib välja lugeda autori afektiivsemat suhtumist Hundi tegelaskujusse, neutraalset-positiivsemat Siili ja Karupoega ja neutraalset-negatiivsemat tulnukatesse. Samas afektiivsus Hundi suhtes asetab teda abitumasse seisundisse, teda on nimetatud familiaarsete nimedega, tal enesel selleks võim puudub.
Metafoorilisus on üks muinasjutu põhitroope (personifikatsioon!), seetõttu siinkohal seda ideoloogilise võttena analüüsida pole võimalik. Huvitav kujund on maakera pooleksminemine, võrdlus küpse (!) arbuusiga. Allegoorilises plaanis võib tegemist olla kahe maailmavaate konfliktiga, milliste, jääb hetkel aga ebaselgeks.

2) Grammatika

Siin otsib Fairclough vastust järgnevatele küsimustele:

Milliseid kogemuslikke väärtusi on grammatilistel tunnustel?
Millised protsessid ja tegelased domineerivad?
Kas on ebaselgeid tegustejaid?
Kas kasutatakse nominalisatsioone?
Kas laused on aktiivsed või passiivsed (kõnevõim)?
Kas laused on jaatavad või eitavad?
Millised on grammatiliste tunnuste suhteväärtused?
Milliseid kõneviise (mode) kasutatakse (deklaratiivsed, küsivad, käskivad)? Milline on väljenduslik modaalsus (expressive modality)?
Kuidas on laused omavahel seotud?
Kas on kasutatud rindlauseid või põimlauseid (co-ordination või subordination)?

Et kõigi nende mõõdete analüüsimiseks lause-lauselt on tekst liiga pikk, valisin välja ühe “näitaja”: erinevaid tegelasi iseloomustavad verbid (suhtluses teistega): st. nende aktiivsus-passiivsus tekstis.

Hunt	Karupoeg	Tulnukad	Siil
pomises endamisi	laulis	esimene teine	muretses
mõtles	Üürgas	ütles lausus	ütles
konutas	kostis häält (taevas)	hõikas pistis	karjatas
ohkas	hõikas	reipalt pea välja	ütles
mõtles kõvasti	ei jätnud		karjus
mõtles	hüüdis	itsitasid	karjus
laulis omaette tasakesi	ei mõistnud	irvitasid	hüüdis
pistis uluma	ütles		kummardas maani
vait kui sukk	kostis		küsis
ei kõssanud	seletas õhinal
ei lausunud musta ega valget	mõtles järele hüüdis
mõtles murelikult	vastas
maigutas suud	hõikas
hakkas nutma	parastas
niuksus	ütles
	ütles

Hunti iseloomustavad verbis on üldjuhul enesekesksed või passiivsed. Võiks öelda, et Hunt elab sissepoole. Ka tema peaaegu ainus tegevus teksti jooksul on suunatud talle enesele (kärbib kõrvu). Kõige suuremat aktiivsust (ekspressiivsust) näitab üles Karupoeg, kõige negatiivsemalt väljendavad end tulnukad. Tekstis oleks nagu tegemist kolme aktiivse tegutsejaga, kes võitlevad omavahel üle võitluse objekti – Hundi – pea. Samas võib teksti pidada ka Hundi sisemonoloogiks (mõtlemisprotsess), milles võitlevad erinevad hääled (Karupoeg, Siil vs. tulnukad) ning Hunt lahendab tema ette seatud dilemma hüpates tammevõrasse.

3) Tekstistruktuurid

Siin uurib Fairclough konventsioone vastastikuses suhtlemises (kas üks osaleja kontrollib teiste kõnevoorusid), samuti otsib võimalikke tekstisiseseid struktuure. Kõnevoorude kontroll eeldab dialoogivormi, seega siin otseselt mitte rakendatav. Kaks mõõdet, mis siinjuhul olulised: tegelastevaheline distants (kõne formaalsus-informaalsus) ja tegelaste aktiivsus-pasiivsus on juba vaadeldud.

Kogu teksti võiks jagada nelja suuremasse lõiku mustriga ‘staatika-dünaamika-dünaamika-staatika’: 1) algseis (Hundi tagasitõmbumine sotsiaalsest elust), 2) vahelesegamine (Hundi röövimine – ühiskonnast väljaviimine), 3) vastutegevus (Siili ja Karupoja päästeoperatsioon - Hundi tagasitoomine ühiskonda) ja 4) lõppseis ( Hundi ühiskondliku positsiooni ja sotsiaalsete suhete taastumine).

Kokkuvõte

Eelpooltoodut ei julgeks ma küll nimetada (muinasjutu) diskursuse analüüsiks, vaid pigem spekulatsioonideks Fairclough’ teemadel. Loomulikult oleks saanud ka siin palju sügavamale süüvida, aga tegemist on siiski meetodiga, mis on loodud teistsuguste tekstide analüüsimiseks, ning ma olem veendunud, et need järeldused oleksid jäänud sama triviaalseteks, kui nad antud pealiskaudse käsitluse puhul on.

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et Fairclough’ CLS on hästi kasutatav intuitiivsete järelduste, mis teksti lugemisel tekivad, empiiriliseks tõestamiseks. Et Hunt on alluv (passiivne) ja teised domineerivad ning Siil ja Karupoeg hea eest väljas ja Tulnukad pahad, sellest saavad kõik niigi aru. Teksti diskursiivne analüüs näitab seda, milliste (sõnavaraliste ja grammatiliste) mehhanismidega seda ettekujutust tekitatakse.

Tagasi