KOODID ja teksti tõlgendamine

Ühte sama teksti võib lugeda läbi erinevate koodide. Kui näiteks võtta kirjandustekst, siis võib teda lugeda lingvistilist koodi (st tavakeel) kasutades, jälgides eelkõige süzhee arengut ja sõnade otseseid, denotatiivseid tähendusi. Sõltuvalt lugeja teadlikkusest lisanduvad erinevad konnotatiivsed tähendused, mis on omakorda seotud erinevate koodidega.

Ühe valiku võimalikest kirjandustekstis sisalduvatest koodidest annab
Roland Barthes raamatus “S/Z” (1970):

1) empiiriline tegevuse kood (“jälitama”, “mõtisklema”, “teater”, “armusuhe” jne )
2) hermeneutiline, so saladuse kood. Iga tekst sisaldab mingit mõistatust, mida lahendatakse.
3) kultuuriline, teadmise, referentsiaalne (“vanameeste välimus”, “iha kood”, “kahetsuse kood”)
4) seemid (“rikkus”, “kuulsus”, “ilu”, “naiselikkus”)
5) sümboolne (“kehade reproduktsioon” “naine-laps”, “antitees”, tabu”, “Pygmalion”)

Levi-Strauss nimetab koodideks müüdi skeeme, mis eri tasanditel organiseerivad müüdi ahelaid

Skeem on müüdi formaalne struktuur ja selle moodustab piiratud hulk tähenduslikke kategooriaid. Kategooriate vaheline kombinatoorika arvestab antud müüdisiseseid universumi parameetreid.

David Chandler jagab koodid mitte mingist konkreetsest tekstitüübist lähtuvalt, vaid püüdes hõlmata kõigi võimalikke koode:

Sotsiaalsed
- loomulik keel
- kehakeel
- tarbekaupade keel
- käitumiskeel

Tekstuaalsed
- teaduskeel
- esteetilised koodid erinevates kunstiliikides (muusika, ballet jne ja voolud – barokko, klassitsism)
- zhanrilised, retoorilised, stilistilised
- massimeedia

Tõlgenduslikud
- tajumuslikud, ei eelda tahtlikku soovi kommunikeeruda
- ideoloogilised. Kõik –ismid, määravad ära, kuidas tekste luua ja interpreteerida

Mitu koodi koos – sünkretism (ooper, film, performance).
Vrd Fawcetti koodid

ESTEETILINE TEADE (Umberto Eco rmt-st ”Puuduv struktuur. Sissejuhatus semioloogiasse” 1968)

Kunstiteost tõlgendatakse erinevalt tänu sellele, et kood ei ole üheselt mõistetav. Ootused.

Autorefleksiivsus:

1) ainult kontekstuaalsetes seostes omandavad tähistajad tähenduse. Kui ma muudan midagi kontekstis, muutub ka kõik ülejäänu.
2) mateeria, milles tähistaja väljendub, ei ole tähistatava ja konteksti suhtes ükskõikne. Riim tugevdab riimitavate sõnade tähenduslikku seost. Heliline või visuaalne rütm.
3) teade toob sisse erinevad reaalsuse tasandid, mäng nendega; füüsiline, asjade tasand, selle mateeria tasand, millest koosnevad tähistajad; erinevuste, tähistajate diferentsiaalsete tunnuste tasand; tähistatavate, erinevate konnotatsioonide, ootuste tasand. Ja kõigil neil tasanditel luuakse teatud vastavus, justkui need tasandid oleks kõik struktureeritud ühe ja sama koodi alusel.

Gertrude Stein „a rose is a rose is a rose is a rose"

Eco dekodeerib:j

1) eripärane koodikasutus. Just tänu liiasusele tähistajate tasandil osutub teade mitteühetähenduslikuks, tingib informatsioonilise pinge
2) teade on liiane ka denotatiivsete tähistatavate tasandil. Tahestahtmata tekib küsimus Kas roos ikka on roos?
3) Lisainfot saame leksikoodide tasandil, mis on seotud erinevate teaduslike ja filosoofiliste definitsioonidega. Me teame, et nii ei määratleta midagi.
4) Lisainformatsioon allegoorilise ja müstiliste leksikoodide tasandil. Roos on alati kandnud mingit sümboolset tähendust — siin seda eitatakse järsult
5) Lisainfo stilistiliste leksikoodide tasandil — me oleme harjunud, et roos tähendab ilu

Jne.

Esteetilise teates võib, järgides Max Bense klassifikatsiooni, esile tõsta järgmised informatsioonitasandid:

1) füüsiliste kandjate /kõnes — toon, intonatsioon, häälduse eripära, visuaalses — värvid, faktuur, muusikas — tämbrid, sagedused, intervallid jne
2) diferentsiaalsete elementide tasand, mis eristuvad paradigmaatilisel teljel: foneemid, samastused, rütmid, värsimõõt, positsioonilised suhted, topoloogia keel jne.
3) süntagmaatiliste seoste tasand: grammatiliste, proportsioonide, perspektiivi, muusikaliste intervallide jne
4) denotatiivsete tähenduste: vastavad koodid ja leksikoodid
5) konnotatiivsete tähenduste: retoorika, stilistilised leksikoodid, kujutavate võtete kogum, suured süntagmaatilised blokid jne
6) ideoloogiliste ootuste (globaalsete suhestuste tasand). Avangard kasutab uudselt koodi ja sellega muudab ka ideoloogiat, kust see kood on pärit
/Vrd Eco visuaalsete kujundite kodeerimine/

Seega
* Esteetiline kommunikatsioon on selline kommunikatsioon, mis ei allu ei kvantitatiivsele loendusele ega ka struktuursele süstematiseerimisele. Avatud

* samal ajal seisab selle kogemuse taga midagi niisugust, mis peaks kahtlemata omama struktuuri, kusjuures kõigil oma tasanditel, muidu ei oleks see kommunikatsioon, vaid reflektoorne reageering stiimulile.

Teate esteetiline funktsioon seisneb selles, et anda meile edasi midagi uut ja senitundmatut. Loob uue idiolekti, uued seosed. Seotud Jakobsoni konatiivse, apellatiivse (suunatud adressaadile) funktsiooniga.