Ch Perrault’ ja Grimmide
Punamütsikese
analüüs Claude Bremond’i moel

Kleio Konstabel
pr fil IV

 

Claude Bremondi artikli “La logique des possibles narratifs ” (Võimalike narratiivide loogika) eesmärgiks on leida üles seadused, mis valitsevad jutustuse maailmas.

Nagu V. Proppi vene muinasjutu analüüsis, on ka siin jutustuse baasühikuks funktsioonid, mis lõikudeks grupeerituna moodustavadki jutustuse. Kolme funktsiooni grupeerimisel saadakse elementaarne lõik (séquence élémentaire) mis vastab kolmele iga protsessi kohustuslikule faasile:

a) funktsioon, mis annab võimaluse protsessi toimumiseks, see on tegu, mis tuleks teha või sündmus, mis võib juhtuda;

b) funktsioon, mis realiseerib selle võimaluse tegevuse või sündmuse näol;

c) funktsioon, mis sulgeb protsessi kui eesmärk on saavutatud.

Aga Bremond’i arvates ei tingi ükski funktsioon talle järgnevat funktsiooni, jutustajal on alati võimalus valida, kuidas jätkata.

Elementaarsed lõigud kombineeruvad omavahel, nii moodustuvad keerulisemad lõigud (séquences complexes). Kombineerumiseks on erinevaid võimalusi, tüüpilisemad neist on:

a) aheldumine (l’enchainement “bout à bout”);

b) enklaav (l’enclave), kui ühes protsessis sisaldub teine, teine omakorda võib sisaldada kolmandat jne;

c) liitumine (l’accolement), kus sama sündmus täidab funktsiooni a agendi A jaoks ja funktsiooni b agendi B jaoks.

Lõigud jagunevad kahte klassi, paranemine ja halvenemine. Mõlemal protsessil on palju osi, paranemise protsessis võib näiteks sisalduda ülesande täitmine, liitlase juurdetulek, vastase kõrvaldamine, tasumine ja kättemaks. Vaenlase kõrvaldamine võib omakorda olla kas rahumeelne (läbirääkimised) või vaenulik (füüsiline agressioon, pettus või lõks). Ja olukorra halvenemine võib toimuda agendi tehtud vea läbi, või seetõttu, et tal tuleb täita liitlasele-võlausaldajale antud lubadus, või ohverduse, karistuse või läbielatud agressiooni tõttu.

Võimalus analüüsi puhul pidevalt vaatepunkti vahetada lubab ümber lükata traditsioonilised mõisted nagu Kangelane, Kelm jne, mida varem on võetud kui kindlalt tegelastele kätte jagatud osi. Iga tegelane on enda jaoks kangelane, kaaslased on tema seisukohalt kas tema liitlased, vastased vms, kes omakorda iseenda jaoks on kangelased, ja kelle jaoks teised on kas liitlased, vastased või muud.

Neid reegleid kasutades annab Bremond ülevaate tüüp-lõikudest, (mida on hoopis vähem kui võiks arvata), mille vahel jutuvestja peab igal juhul valima. Selline analüüs rõhutab lõikude järgnevuse juhuslikkust, jutustuses on pidevalt hargnemiskohti millest sõltub edasine -- kas kas ülesanne täidetakse või lükatakse edasi, kas lepingust peetakse kinni või rikutakse seda, kas vastasest saadakse jagu agressiooni või läbirääkimiste abil jne. Sellest lähtudes saab analüüsija välja joonistada pakutavate alternatiivsete valikute võrgu ja tuua nähtavale jutustuse vabaduse, sest jutustus, nagu elugi, koosneb vabalt suunatud plaanidest, mis kas täituvad või kukuvad läbi.

Püüan minagi nüüd sel moel muinasjutte analüüsida, nimelt Grimmide ja Ch Perrault’ vestetud Punamütsikesi.

Kõigepealt joonistan skeemi, kuidas kombineeruvad lõigud Perrault’ muinasjutus Punamütsikese vaatepunktist, seejärel hundi seisukohalt. Siis teen sama Grimmide jutuga. Ja siis hakkan konkreetseks.

Perrault’ jutt Punamütsikese jaoks: saavutada olukorra paranemine

paranemise protsess	=	võimalik halvenemine
		võimalik viga
	halvenemise protsess	vea tegemise protsess
		viga tehtud
paranemist ei saavutata	=	halvenemine lõpule jõudnud

(= tähendab, et üks sündmus täidab sama tegelase jaoks mitut funktsiooni)

Sellise kombineerumise viisi nimeks on enklaav. Paranemise protsessi ajal lisandub vastupidine protsess, mis takistab algse eesmärgi saavutamist ja lõpptulemus on sellele lausa vastupidine.

Alguses on olukord ju pisut nukker, sest vanaema on haige. Saavutamaks olukorra paranemist asub Punamütsike koogi ja võipütikesega teele. Teel kohtab hunti, mis tähendab olukorra halvenemise võimalust. Kuna ta ei tea, et hunt on kuri, teeb ta vea, jääb hundiga lobisema ja lilli korjama, miska hunt saab minna vanaema sööma ja siis teeb Punamütsike veel ühe vea, ei tunne ära, et “vanaema” on tegelikult hunt ja saab seega ka ise ära söödud. Nii ongi halvenemine lõpule jõudnud ja paranemist ei saavutata.

Miks jutuvestja on otsustanud siinkohal loo ära lõpetada ja mitte näiteks puuraidureid appi saata, seda antud meetod ei ütle, küll aga ütleb ta, et jutuvestjal see õigus on. Õigus valida, kas ja kuidas oma lugu jätkata.

Ja hundi jaoks:

olukord on halb		=	saavutada paranemine
		kõrvaldada takistused
	paranemise protsess	kõrvaldamise protsess	võimalikud vahendid
			nende rakendamine
			vahendite edu
		takistus kõrvaldet
	paranemine saavutet

Ka hundi jaoks on alguses olukord paha, ta on näljane, kohtab punamütsikest ega saa teda ära süüa, sest kardab puuraidureid. Ta peab saavutama olukorra paranemise ja selleks kõrvaldama takistused. Valima vahendid, välja mõtlema sobivad lõksud Punamütsikese ja vanaema jaoks, kui see on tehtud ja vahendid ka ellu rakendatud, ongi takistused kõrvaldatud, paranemine saavutatud ja hundil kõht täis. (Nendest hundi agressioonidest kirjutan ma varsti pikemalt.)

Grimmide muinasjutu puhul tuleks mõlema skeemi lõpud teistsugused. Punamütsikese olukora halvenemisele ja hundi olukorra paranemisele järgneb Punamütsikese olukorra paranemine ja hundi olukorra halvenemine, abi/karistuse näol jahimehe poolt, Punamütsike ja vanaema saavad õnnelikult hundi kõhust välja ja kuri hunt karistet. Võib ju ka nii.

Nüüd hakkan konkreetseks ja kirjeldan lähemalt mingeid protsesse, millest enamus on sarnased nii Perrault’ kui Grimmide jutus ja sestap ei ole nende kahe eristamine enam vajalik.

Põhiline, millest siinkohal kirjutada, hundi agressioonid, kuna ka Punamütsikese olukorra halvenemine on nendega otseseselt seotud.

Esiteks hunt ja Punamütsike metsas ja hunt ja vanaema. Ja kõigepealt skeem:

Agressor-petja perspektiiv	petetu perspektiiv	agressor-petja perspektiiv
ohver lõksu ajada
petta
petmine
pettus korda ssadetud	vs võimalik viga
	vea tegemise protsess
	viga tehtud vs	võimalusest kinni haarata
		tekitada kahju
lõksustamise protsess	võimaluse kasutamine	agressioon
vastane lõksus	võimalus kasutatud	kahju tekitatud

Agressor-petja on hunt ja petetu Punamütsike. Hunt tahaks teda muidugi kohe ära süüa aga ei saa, tahab kaval olla. Niisiis peidab ta oma agressiooni pettuse maski taha, ajab Punamütsikese lõksu. Sellele aitab kaasa ka Punamütsike ise oma rumaluse/sõnakuulmatuse tõttu.

Hunt teeb kavala triki ja soovitab Punamütsikesel metsast lilli korjata. Punamütsike ei tea, et hunt on kuri , kuulab tema ilusat juttu ja usub. Aga see on viga. Hunt kasutab juhust, jookseb vanaema juurde, petab tedagi oma agressiooni käigus ja sööb ta siis ära. Nii on ta Punamütsikese lõksu ajanud ja saavutatud võimaluse ära kasutanud.

Teiseks hunt ja Punamütsike vanaema juures:

petja perspektiiv			petetu perspektiiv
petta
	varjata, et oled x	+ teeselda, et oled y	vs y välimus usutav
petmise protsess	varjamise protsess	+ teesklemise protsess	vs veendumine
pettus toimunud	oled varjatud x	+ ei ole teeseldud x	vs y välimus usutud = viga

Hunt poeb voodisse ja mängib vanaema. Punamütsike leiab ta küll pisut imeliku olevat, kuid usub siiski ja läheb lähedale, Perrault’ jutus poeb lausa voodisse (see Perrault on ikka küll üks suur pervo, eks sellepärast lõpetaski ta ka jutu nii nagu lõpetas) ja laseb niimoodi hundil end ära süüa.

Ja kolmandaks abistaja-karistaja jahimees ainult Grimmide jutus, tuleb ja lõikab hundi kõhu lõhki. Sest ühes korralikus muinasjutus peab ikka pahategu karistatud saama. (Kas võib siis sellest arvata, et kuna Perrault’ jutt lõpeb õnnelikult hundi jaoks, on tema arvates hunt hea ja Punamütsike halb tegelane?)

Ja karistusele järgneb veel kättemaks, Punamütsike topib hundi kõhu kiva täis ning too langeb maha ja lõppeb.

Lõppeb ka muinasjutt ja lõppeb minu kirjatükkki nüüd.

Tundub, et see meetod sobib kõige paremini imemuinasjuttude analüüsiks, kuna aga Punamütsikeses erilisi imesid ei juhtu, jäid paljud artiklis kirjeldet sündmused, protsessid ja tegelased siin käsitlemata, neid lihtsalt polnud.

Tagasi