Keele olemuse otsinguil*

Roman Jakobson

Kuna �inimk�nes omavad erinevad h��likud erinevat t�hendust�, j�reldas Leonard Bloomfield oma 1933.a. m�jukas k�siraamatus , et �selle teatud h��likute teatud t�hendustele vastavuse uurimine ongi keeleuurimine.� Sajand varem �petas Wilhelm von Humboldt, et �h��liku ja t�henduse vahel on ilmselge seos, mida aga vaid harva saab t�pselt seletada ja mis j��b harilikult ebaselgeks�. Taolise suhestatuse ja seose probleem on alati olnud keeleteaduse olulisim probleem. K�igest hoolimata vajus see veel l�himinevikus keeleteadlaste poolt unustusse, nagu n�itavad korduvad �listused Ferdinand de Saussure�i m�rgi interpretatsiooni h�mmastava uudsuse kohta. Eriti puudutab see verbaalset m�rki kui kahe osise � signifiant ja signifi� � lahutamatut �hendust, kuigi see kontseptsioon �hes oma terminoloogiaga on t�ielikult �le v�etud kahe tuhande kahesaja aasta vanusest stoikude teooriast. Nende �petus pidas m�rki (s e m e i o n ) entiteediks, mis moodustub t�histaja (s e m a i n o n ) ja t�histatava (s e m a i n o m e n o n ) vahekorrast . Esimest defineeriti kui �tajutavat� (a i s q h t o n ) ja viimast kui �arusaadavat�( n o e t o n ) v�i, kui kasutada lingvistilisemat m��ratlust �t�lgendatavat�. Lisaks eristati referenti t�hendusest terminiga t u g h a n o n /haaratav/ . P�ha Augustinus on stoikude m�rkide toimimise (s e m e io s is ) uurimust oma kirjutistes kohandanud ja edasi arendanud latiniseeritud terminites, eriti n�iteks signum ,mis h�lmab nii signansit kui ka signatumit. Muide, selle korrelatiivsete m�istete ja markeeringute paari v�ttis Saussure kasutusele alles oma viimase �ldkeeleteaduse kursuse keskel, v�imalik, et H.Gomperzi Noologie (1908) kaudu. Visandatud �petus paneb aluse keskaegsele keelefilosoofiale kogu selle suurejoonelises kasvus, s�gavuses ja l�henemisviiside eripalgelisuses. Iga m�rgi kahepoolne loomus ja sellest tulenev �kahekordne tunnetus� v�eti Ockhami s�nul keskaja teadusliku m�tlemise poolt t�iesti omaks.

K�ige leidlikum ning mitmek�lgsem ameerika m�tlejate seas oli t�en�oliselt Charles Sanders Peirce (1839-1914), nii suur, et �heski �likoolis ei leidunud kohta tema jaoks. Tema esimene, l�bin�gelik m�rkide klassifitseerimise katse ��On a New List of Categories� � ilmus v�ljaandes Proceedings of the American Academy of Arts and Sciences 1867 aastal ning nelik�mmend aastat hiljem, v�ttes kokku oma �eluaegset uurimust m�rkide olemusest� v�itis autor: �Mina olen, enda teada pioneer v�i pigem teejuht selle selgitamise ja avamise t��s, mida ma nimetan semiootikaks . S.o. �petus v�imalike semiooside p�hiolemusest ja fundamentaalsetest erinevustest . Ma leian , et see valdkond on esmatulijale liiga tohutu, t�� liiga suur.� Ta m�istis teravalt �ldiste teoreetiliste eelduste ebaadekvaatsust oma kaasaegsete uurimist��s . Tema m�rgiteaduse algnimetus ulatub antiikaegse s�nani s e m e io t i ke; Peirce �listas ning kasutas laialdaselt �ra antiigi ja keskaja loogikute, �k�rgema astme m�tlejate� kogemust, karmilt taunides tavap�rast �barbaarset �gedust� �skolastide l�bin�gelikkuse� vastu. 1903.a. v�ljendas ta kindlat veendumust, et kui varast �m�rkide �petust� poleks kaduda lastud, vaid oleks innu ja geniaalsusega j�tkatud, oleks kahek�mnenda sajandi alguses selline eluliselt t�htis eriteadus nagu n�iteks keeleteadus olnud �oluliselt edasij�udnumas seisus kui praegusel hetkel v�ib loota selle j�udmist 1950 aasta l�puks.�

M��dunud sajandi l�pust alates toetas innukalt sarnase �petuse vajalikkust Saussure. Olles omakorda t�uke saanud kreeklastelt, nimetas ta seda semioloogiaks ning lootis, et see uus uurimisharu seletab m�rkide olemust ning neid valitsevaid reegleid. Tema arvates pidi keeleteadus saama vaid osaks sellest �ldteadusest ning m��rama kindlaks, millised omadused eristavad keele "semioloogiliste faktide" kogumist eraldiseisvaks s�steemiks. Oleks huvitav teada saada, kas kahe �petlase p��dlustes selle m�rgis�steemide v�rdleva uurimise poole on mingi geneetiline seos v�i on see lihtsalt kokkusattumus.

Peirce'i poole sajandi pikkune t�� semiootika aluste loomisel on epohhilise t�htsusega ning kui tema tekstid poleks kuni 1930-ndateni enamjaolt avaldamata j��nud v�i kui v�hemalt tr�kitud t��d oleksid keeleteadlastele tuttavad olnud, oleksid need kindlasti avaldanud erakordset m�ju keeleteooria rahvusvahelisele arengule.

Peirce teeb samuti selgelt vahet "materiaalsete omaduste", iga m�rgi t�histaja ja selle "vahetu interpretandi", s.o. t�histatava vahel. M�rgid (v�i representamina Peirce'i nomenklatuuris) pakuvad kolme semiooside (semiosis) p�hivarianti, kolme erinevat "representatiivset omadust", mis baseeruvad signansi ja signatumi vahelistel erinevatel seostel. See erinevus v�imaldab eristada kolme p�hilist m�rgit��pi.

1) Ikoon toimib peamiselt faktilise sarnasusega signansi ja signatumi vahel, nt. loomapildi ja sellel kujutatud looma vahel; esimene esindab teist "lihtsalt seet�ttu , et ta on sellega sarnane ".

2) Indeksi toime p�hineb faktilisel, reaalselt eksisteerival piirnevusel (contiguity) signansi ja signatumi vahel ."Ps�hholoogiliselt s�ltub indeksite toimimine assotsieerumisest piirnevusega"; nt suits on tule indeks ning vanas�na "kus suitsu, seal tuld" lubab igal suitsu t�lgendajal j�reldada tule olemasolu, s�ltumata sellest, kas tuli s��dati sihilikult kellegi t�helepanu �ratamiseks v�i mitte. Robinson Crusoe leitud indeksi signansiks oli jalaj�lg liival ning j�reldatav signatum oli inimolendi viibimine tema saarel. Pulsi kiirenemine kui t�en�olise palaviku s�mptom on Peirce'i arvates indeks ning sellistel juhtumitel sulab tema semiootika tegelikult kokku haiguste s�mptomite meditsiinilise uurimisega, mida nimetatakse semeiootikaks, semeioloogiaks v�i s�mptomatoloogiaks.

3) S�mbol toimib peamiselt kaudse, �pitud piirnevuse kaudu signansi ja signatumi va-hel. Antud seos "seisneb selle reegliks olemises" ning ei s�ltu mingi sarnasuse v�i f��silise k�lgnevuse/piirnevuse olemasolust v�i puudumisest. Selle konventsionaalse reegli teadmine on iga eeldatava s�mboli t�lgendajale kohustuslik ning ainu�ksi seda reeglit teades ongi m�rki tegelikult v�imalik interpreteerida. Algselt kasutas s�na s�mbol sarnases m�ttes ka Saussure ja tema �pilased, kuid hiljem oli ta selle termini vastu, kuna see h�lmab traditsiooniliselt teatavat loomulikku seost signansi ja signatumi vahel (nt. �igluse s�mbol � kaalud) ning oma m�rkmetes nimetas ta konventsionaalseid m�rke, mis kuulusid leppekohasesse m�rgis�steemi, katseliselt terminiga seme , samas kui Peirce oli nimetatud termini valinud spetsiaalseks, sootuks eri otstarbeks. Piisab sellest, et v�rrelda Peirce'i termini s�mbol kasutust erinevate s�mbolismi t�hendustega, et m�rgata t��tu mitmem�ttelisuse ohtu . Kuid parema asenduse puudumine sunnib meid ajutiselt s�ilitama Peirce'i poolt sisseviidud terminit.

Vaadeldud semiootilised arutlused taaselustavad k�simuse, mida on nutikalt k�sitletud Platoni paeluvas dialoogis Cratylus: kas keel seob vormi sisuga "loomulikult" (j u s e i ) nagu nimikangelane v�idab v�i "kokkuleppeliselt" (q e s e i ) vastavalt Hermogenese vastuargumentidele. Vahendaja Sokrates Platoni dialoogis on aldis n�ustuma, et sarnasuse kaudu kujutamine on �lekaalus meelevaldsete m�rkide kasutamise suhtes, kuid vaatamata sarnasuse ahvatlevale m�juj�ule tunneb ta kohustust aktsepteerida t�iendavat faktorit � kokkulepet, tava, harjumust.

�petlaste hulgas, kes tegelesid selle k�simusega Platoni Hermogenese j�lgedes, kuulub m�rkimisv��rne koht Yale'i keeleteadlasele Dwight Whitney'le (1827-1894), kes avaldas s�gavat m�ju euroopa keeleteaduslikule m�ttelaadile propageerides teesi keelest kui sotsiaalsest tavast. Tema 1860ndate ja 1870ndate fundamentaalsetes t��des m��ratleti keelt kui meelevaldsete ning kokkuleppeliste m�rkide s�steemi ( Platoni e p i t u c o n t a ja s u n q h m a t a ). Selle �petuse laenas ning laiendas F.de Saussure ning see ilmus postuumselt tema teoses Cours de linguistique g�n�rale, kohandatud tema �pilaste C.Bally ja A.Sechehaye poolt (1916). �petaja v�idab: "Olulises punktis n�ib meile, et ameerika keeleteadlasel on �igus: keel on kokkulepe ning m�rgi sisu, mis on koosk�lastatud (dont on est convenu), j��b t�htsusetuks." Meelevaldsus on verbaalse m�rgi loomuse defineerimisel aluseks v�etud kui esimene p�hiprintsiip: " Seos, mis �hendab signansi signatumiga on meelevaldne." Kommentaar juhib t�helepanu sellele, et keegi pole seda p�him�tet vaidlustanud, "kuid sageli on kergem t�de avastada, kui sellele sobiv koht m��rata.�

Nimetatud p�him�te domineerib kogu keeleteaduse �le [la langue Saussure'i terminoloogias , s.t. verbaalne kood] ning selle j�reldused on loendamatud. Koosk�las Bally ja Sechehaye'ga r�hutasid ka A. Meillet ja J.Vendryes "t�henduse ja h��liku vahelise seose puudumist" ja Bloomfield kajastas sama t�ekspidamist : "Keelevormid on meelevaldsed."

Tegelikult polnud Saussure'i meelevaldse m�rgi dogmaga n�ustumine kaugeltki �ksmeelne. Otto Jespersen v�itis (1916), et meelevaldsuse roll keeles on suuresti �let�htsustatud ning et ei Whitney'l ega Saussure'il ei �nnestunud h��liku ja t�henduse vahelise seose probleemi lahendada. J.Dasmourette'i ja E.Pichoni ning D.L.Bolingeri vastused kandsid identset pealkirja :"Le signe n'est pas arbitraire" (1927), "The sign is not arbitrary"(1949). E.Benveniste t�i oma ajakohases essees �Nature du signe linguistique"(1939) v�lja olulise fakti, et vaid erapooletu, k�rvalise pealtvaataja jaoks on seos signansi ja signatumi vahel �ksnes v�imalik esinemus, samal ajal kui sama keele emakeelena kasutaja jaoks on see seos paratamatu.

Saussure'i p�hin�ue iga idios�nkroonse s�steemi seesmise lingvistilise anal��si j�rele t�histab ilmselt viite h��liku ja t�henduse erinevustele ruumis ja ajas kui argumendi meelevaldse seose kohta verbaalse m�rgi kahe osise vahel. �veitsi saksa keelt r��kiv talunaine, kes v�idetavasti k�sis, miks tema prantslastest kaasmaalased nimetavad juustu fromage � "K�se ist doch viel nat�rlicher!" � t�i esile palju sauss��rlikuma l�henemise kui need, kes v�idavad, et iga s�na on meelevaldne m�rk, mille asemel v�ib �ksk�ik millist teist samaks otstarbeks kasutada. Kuid kas see loomulik vajadus on selline vaid puhtalt tava t�ttu? Kas verbaalsed m�rgid � kui s�mbolid � toimivad "vaid selle t�ttu, et on olemas tava�, mis seob nende signatumi signansiga?

�ks olulisimaid Peirce'i semiootilise klassifikatsiooni tunnusjooni on nutikas �ratundmine, et kolme p�hilise m�rgiklassi vaheline erinevus on vaid suhtelise hierarhia erinevus. Mitte signansi ja signatumi vahelise sarnasuse v�i piirnevuse olemasolu v�i puudumine, ega ka mitte puhtfaktiline v�i puhttinglik, harjumuslik seos kahe osise vahel ei pane alust m�rkide jaotumisele ikoonideks, indeksiteks ning s�mboliteks, vaid lihtsalt �he faktori �lekaal teiste �le. Seega viitab �petlane "ikoonidele, milles sarnasusele on abiks kokkuleppelised reeglid" ning v�ib meenutada erinevaid perspektiivitehnikaid, mida vaatajal tuleb �ppida, et m�ista erilaadsete kunstikoolkondade maale . Erinevates visuaalsetes koodides on figuuride suuruse erinevusel lahkuminevad t�hendused . M�nedes keskaegsetes maalitraditsioonides on kurjameid erinevalt teistest tegelastest j�rjekindlalt kujutatud profiilis ning iidses egiptuse kunstis vaid en face . Peirce v�idab, et "oleks raske, kui mitte v�imatu leida n�idet absoluutselt puhtast indeksist v�i leida �htegi m�rki, mis oleks absoluutselt vaba indeksilistest omadustest." Selline t��piline indeks nagu s�rmega osutamine kannab erinevates kultuurides erinevaid k�rvalt�hendusi; nt. teatud L�una-Aafrika h�imudel saab objekt, millele osutatakse, neetuks. Teiselt poolt " h�lmab s�mbol mingit indeksit" ja "ilma indeksiteta on v�imatu m��ratleda ,millest r��gitakse".

Peirce'i huvi k�igi kolme m�rgit��bi kolme funktsiooni koostoime erinevate astmete vastu, eriti tema pedantne t�helepanu verbaalsete s�mbolite indeksilistele ja ikoonilistele komponentidele, on l�hedalt seotud tema teesiga, et "perfektseimad m�rgid " on need, milles ikooniline, indeksiline ja s�mboolne iseloom "on segunenud nii v�rdselt kui v�imalik". Saussure'i r�huasetus keele konventsionaalsusele on aga, vastupidi, seotud tema avaldusega , et "T�ielikult meelevaldsed m�rgid on sobivaimad semiootilise protsessi optimaalseks toimimiseks".

Keele indeksilisi elemente on k�sitletud minu uurimuses "Shifters,Verbal Categories, and the Russian Verb"( vt. eespool lk.130 jj.). P��dkem n��d l�heneda keelestruktuurile selle ikoonilisest aspektist l�htudes ning anda vastus Platoni k�simusele, millise imitatsiooniga (m i m e s i s ) seob keel signansi signatumiga.

Verbide ahel � Veni,vidi,vici � annab meile teada esmalt Caesari tegude j�rjekorrast eelk�ige ja peamiselt sellep�rast, et rinnastavate preteeritumide j�rgnevust kasutatakse nimetatud s�ndmuste jada reprodutseerimiseks. K�nes�ndmuste ajaline j�rjestus kaldub peegeldama jutustatud s�ndmuste j�rjekorda ajas v�i t�htsuse j�rgi. Selline j�rgnevus nagu "president ja riigisekret�r osalesid koosolekul" on kaugelt tavalisem kui vastupidine, kuna algpositsioon lauses peegeldab prioriteeti ametiredelil.

Signansi ja signatumi vahelise j�rjekorra vastavus leiab oma �ige koha Peirce�i poolt piiritletud "v�imalike semiooside p�hivariantide" seas. Ta valis v�lja kaks erinevat ikoonide allklassi � kujundid/images/ ja diagrammid. Kujundites esindab signans signatumi "lihtomadusi", samas kui diagrammide jaoks eksisteerib signansi ja signatumi vaheline sarnasus "vaid nende osade vaheliste seoste suhtes". Peirce defineeris diagrammi kui "representameni, mis on ennek�ike seose ikoon ning seda kokkuleppelisuse kaudu.� Sellise "arusaadavate seoste (intelligible relations) ikooni" n�iteks on kaks eri suurusega ristk�likut, mis illustreerivad terasetootmise kvantitatiivset v�rdlust USA-s ja NSVL-s. Sellises t��pilises diagrammis nagu statistilised k�verad, esindab signans ikoonilist analoogiat signatumiga nende osade seoste kaudu. Kui kronoloogiline diagramm s�mboliseerib rahvaarvu t�usu punktiirjoonega ning surevust pidevjoonega, on need Peirce�i s�nul "s�mbolilised (symbolide) tunnusjooned". Peirce'i semiootilises uurimuses omab diagrammide teooria olulist kohta ; ta tunnustab nende m�rkimisv��rseid v��rtusi, mis l�htuvad nende t�eliselt " ikoonilisest, loomulikust analoogiast kujutatud asjaga". Arutelu erinevate diagrammit��pide �le viib ta veendumuseni, et "iga algebraline v�rrand on ikoon, seni kui see n�itab algebraliste m�rkide vahendusel (mis pole ise ikoonid), k�nealuste hulkade suhet. Iga algebraline valem on seega ikoon, "esitatud sellisena s�mbolite asenduse, assotsiatsiooni ja jaotuse reeglite abil." Seega "pole algebra muud kui �ks diagrammi liik" ja "keel pole muud kui algebra liik". Peirce kujutles elavalt, et "n�iteks lauses t�idab s�nade paigutus ikooni otstarvet , et lauset oleks v�imalik m�ista."

/�/

Diagrammide uurimine on edasi arenenud kaasaegses graafide teoorias. Lugedes F.Harary', R.Z.Normani ja D.Cartwrighti p�nevat raamatut Structural Models (1965) ,kus on p�hjalikult kirjeldatud mitmesuguseid graafe, rabab keeleteadlast nende silmatorkav analoogia grammatiliste mallidega. Signansi ja signatumi isomorfiline struktuur demonstreerib m�lemas semiootilises valdkonnas v�ga sarnaseid vahendeid, mis h�lbustavad grammatiliste, eriti s�ntaktiliste struktuuride t�pset �mbermuutmist graafideks. Sellised keeleteaduslikud omadused nagu keeleliste entiteetide �hendus �ksteisega ning j�rgnevuse alguse ja l�pu piirang, vahetu l�hedus ja distants, tsentraalsus ja perifeersus, s�mmeetrilised seosed ning �ksikkomponentide elliptiline eemaldamine leiavad oma l�hedased ekvivalendid graafide �lesehituses. Terve s�ntaktilise s�steemi otsene �lekandmine graafidesse lubab meil eraldada diagrammilised (dia-grammatic), ikoonilised seosevormid selle s�steemi rangelt leppekohastest , s�mboolsetest tunnusjoontest.

Mitte ainult s�nade �hendamine s�ntaktilisteks gruppideks, vaid ka morfeemide �hendamine s�nadeks n�itab selgelt diagrammilist iseloomu. Nii s�ntaksis kui ka morfoloogias langeb iga osade ja terviku vahekord kokku Peirce'i diagrammide ning nende ikoonilise loomuse definitsiooniga. Oluline semantiline kontrast juurte kui leksikaalsete ja afiksite kui grammatiliste morfeemide vahel leiab graafilise v�ljenduse nende erinevas positsioonis s�na sees . Afiksid, eriti flektiivsed sufiksid keeltes, kus neid esineb, erinevad tavaliselt teistest morfeemidest piiratud ja valikulise foneemide ning nende kombinatsioonide kasutuse poolest. Nii on ainsad produktiivsete flektiivsete sufiksitena kasutatavad konsonandid inglise keeles dentaalsed sibilant (dental continuant) ja sulgh��lik, ning nende �hend -st . Vene keele konsonantide kahek�mne neljast sulg-ja ahtush��likust ( obstruents ) kasutatakse flektiivsetes sufiksites vaid nelja foneemi, mis on selgelt �ksteisele vastandatud.

Morfoloogias esineb rikkalikult n�iteid m�rkidest, mis n�itavad ekvivalentset seost signantia ja signata vahel. Nii n�itavad mitmetes Indo-Euroopa keeltes alg-,kesk-ja �liv�rre astmelist foneemide arvu suurenemist, nt. k�rge-k�rgem-k�rgeim, altus-altior-altissimus. Sel moel peegeldavad signantia signata astenduse diapasooni. On keeli, kus mitmuse vorme eristatakse ainsusest lisamorfeemiga, samas kui vastavalt Greenbergile pole keelt, kus see seos oleks vastupidine ning ainsuse vormidega vastandamisel puuduks mitmuse vormidel selline lisamorfeem t�iesti. Mitmuse signans kaldub arvulise suurenemise t�hendust kajastama vormi pikenemises. Vrd. p��rdelise verbi ainsuse vorme ning vastavaid mitmuse vorme pikemate l�ppudega : 1. je finis - nous finissons, 2. tu finis - vous finissez, 3. il finit - ils finissent prantsuse ; v�i poola keeles : 1. znam (ma tean) - znamy, 2. znasz- znacia, 3. zna- znaja. Vene keele nimis�nade k��namises on reaalsed l�pud (non-zero endings) mitmuses pikemad kui sama grammatilise k��nde ainsuses. Kui j�lgida mitmeid ajaloolisi protsesse, mis pidevalt ehitasid �les diagrammi � mitmuse pikemad / ainsuse l�hemad vormid � mitmetes slaavi keeltes, osutuvad need ja mitmed sarnased keeleteadusliku kogemuse faktid lahkuminevaks Saussure'i v�itest , et "signansi helilises struktuuris pole midagi, mis oleks kuidagi sarnane m�rgi v��rtuse v�i t�hendusega."

Saussure n�rgendas ise oma "meelevaldsuse p�hiprintsiipi" tehes vahet "radikaalselt" ja "suhteliselt" meelevaldsete keeleelementide vahel. Ta m��ras viimasesse kategooriasse need m�rgid, mida v�ib s�ntagmaatilisel teljel lahutada �ratuntavateks osisteks paradigmaatilisel teljel. Siiski ka sellised vormid nagu prantsuse berger (lad. berbicarius) "karjus", Saussure'i arvates "t�iesti motiveerimatu", v�iks l�bi teha sarnase anal��si, kuna -er on seotud selle agendi sufiksi teiste juhtudega (specimen) ning h�lmab sama kohta teistes sama paradigmaatilise seeria s�nades nagu vacher "lehma-karjus"jne. Veelgi enam, signansi ja signatumi vaheliste seoste otsimisel tuleb arvestada mitte �ksnes nende t�ieliku vormilise sarnasuse pretsedente, vaid ka selliseid situatsioone, kus erinevatel afiksitel on kindel grammatiline funktsioon ning �ks konstantne foneemiline tunnus. Nii sisaldab poola keele instrumentaalk��ne (instrumental case ) oma mitmesuguste soo-, arvu-ja k�neviisil�ppudega j�rjekindlalt nasaaltunnust viimasel konsonandil v�i vokaalil. Vene keeles esineb foneem m (esindatud kahe fonoloogilise alternatiiviga � �ks palataliseeritud ja teine mitte) marginaalk��nete l�ppudes (instrumentaal, daativ, lokatiiv), kuid mitte kunagi teistes grammatiliste k��nete klassides. Seega v�ivad eraldiseisvad foneemid v�i eristavad tunnused grammatilistes morfeemides olla teatud grammatiliste kategooriate autonoomseteks indikaatoriteks .Saussure'i ��rem�rkus "suhtelise motivatsiooni rolli" kohta kehtib selliste morfeemist v�iksemate all�ksuste puhul: "Aru suudab kehtestada korrastatuse ja regulaarsuse kasutamise printsiibi m�rgikorpuse teatud osades."

Saussure kirjeldas kaht suunda keeles � kalduvust kasutada leksilist vahendit, s.o. motiveerimata m�rki ja grammatilise instrumendi eelistamist, teisis�nu konstruktsionaalset reeglit. Sanskrit oli tema jaoks n�ide ultragrammatilisest, maksimaalselt motiveeritud s�steemist, kuna aga prantsuse keelt ladina keelega v�rreldes leidis ta "absoluutse meelevaldsuse, mis tegelikult on verbaalsele m�rgile omane tingimus." On m�rkimist v��rt, et Saussure'i klassifikatsioon otsis abi vaid morfoloogilisest kriteeriumist , sellal kui s�ntaks j�eti tegelikult k�rvale. Seda �lelihtsustatud bipolaarset skeemi parendasid oluliselt Peirce'i, Sapiri ja Whorfi uurimused laiematest, s�ntaktilistest probleemidest. Eriti "keele algebralisele loomusele" r�hu asetanud Benjamin Whorf teadis, kuidas individuaalsetest lausetest eristada "lausestruktuuri mudelid" ja v�itis, et "keele modelleerimise (patternment) aspekt kaalub �les ja valitseb alati leksatsiooni (lexation) ehk nimetavat (name-giving ) aspekti." Seega on s�ntaktilised diagrammid keeles kui m�rgis�steemis sugugi mitte v�hem olulised, kui s�navara.

Kui h�ljata grammatika ja minna �le rangelt leksikaalsetele probleemidele, mis puudutavad juuri ja edasi lahutamatuid �hemorfeemseid s�nu ( leksikoni s t o i h e i a ja p r o t a o n o m a t a , nagu neid nimetatakse Cratyluses) , tuleb meil Platoni dialoogis osalejate sarnaselt endalt k�sida , kas selles punktis on soovitav peatuda ja loobuda arutelust signansi ja signatumi vaheliste seesmiste seoste kohta v�i tuleks ilma igasuguste osavate k�rvalep�iklemisteta "l�puni minna ning neid k�simusi j�uliselt uurida ."

Saussure v�idab, et s�na ennemi prantsuse keeles, "ne se motive pa rien" /ei ole millegagi motiveeritud/, ent v�ljendis ami et ennemi /s�ber ja vaenlane/ ei saaks prantslane k�ll m�rkamata j�tta m�lema k�rvutatud riimuva s�na sarnasust . Father, mother ja brother on juureks ja sufiksiks lahutamatud , kuid nende sugulust n�itavate s�nade teist silpi tuntakse kui helilist vihjet nende semantilisele l�hedusele. Pole �htseid reegleid, mis seletaksid et�moloogilist seost �ty, -teen ja ten vahel, nagu ka s�nade three , thirty ja third vahel v�i two, twelve, twi- ja twin vahel , kuid sellele vaatamata seob ilmselge paradigmaatiline sugulus neid vorme j�tkuvalt seeriateks. Kui seostamatu s�na eleven ka poleks, on siiski haaratav kerge seos s�na twelve helikujuga, mida toetab m�lema numeraali vahetu naabrus .

Informatsiooniteooria lihtsustatud kasutamine v�iks ajendada meid ootama k�lgnevate numeraalide dissimilatsiooni tendentsi, nagu n�iteks zwei (2) muutmine s�naks zwou, mida juurutati Berliini telefoni-kataloogis, et v�ltida segiajamist s�naga drei (3). Paraku valitseb mitmetes keeltes k�rvutiste kardinaalarvude seas vastupidine, assimileeriv tendents. Nii tunnistab vene keel graduaalset lisandumist igas lihtnumeraalide paaris, nt. sem' (7) - vosem'(8) - devjat' (9) - desjat' (10). Signantia sarnasus tugevdab paarikaupa jaotuvate numeraalide �henduskohti.

S�navermingud nagu sudu s�nadest suits ja udu ning liits�nade mitmek�lgsed variandid n�itavad lihts�nade vastastikust liitumist, mille tulemuseks on nende signantia ja signata vastastikune koostoime. D.L.Bolingeri eelpool tsiteeritud t�� dokumenteerib veenvalt "ristm�jude ��retu t�htsuse "h��liku ja t�henduse vahel ning "s�nade t�hekujud (constellations) , millel on sarnased t�hendused seotud sarnaste h��likutega", milline iganes selliste t�hekujude p�ritolu ka poleks (nt.s�rts,k�rts,pl�rts,l�rts ). Sellised s�nad piirnevad onomatopoeetiliste s�nadega, kus p�ritolu k�simused on taas t�iesti ebaolulised s�nkroonanal��si jaoks.

/�/

Postuleerides kaht igip�list keelelist karakterit � m�rgi meelevaldsust ja signansi lineaarsust � omistas Saussure neile m�lemale v�rdselt fundamentaalse t�htsuse. Ta arvas, et nende seaduste �igsuse korral on neil "loendamatud tagaj�rjed" ning need m��ravad kindlaks "kogu keelemehhanismi". "Diagrammina esitamine "(diagrammatization), mis on kogu s�ntaktilise ja morfoloogilise keelemalli privileeg ja kohustus, ent siiski latentne ja virtuaalne oma leksilises aspektis, t�histab paraku Saussure'i meelevaldsuse dogma, samas kui teist tema kahest "�ldprintsiibist" � signansi lineaarsust � on k�igutanud foneemide lahutamine eristavateks tunnusteks. Nende aluste eemaldamisega n�uavad nende tuletised omakorda �levaatamist.

N�nda avab Peirce'i graafiline ja selge m�te, et "s�mboliga v�ib olla kaasatud ikoon ja/v�i indeks ", keeleteadusele uued, v�ltimatud �lesanded ning kaugeleulatuvad perspektiivid. Selle "semiootika kolkamehe"(backwoodsman) ettekirjutused on tulvil eluliselt t�htsaid j�reldusi keeleteooria ja -praktika jaoks. Verbaalsete m�rkide ikoonilisi ja indeksilisi osiseid on liiga sageli alahinnatud v�i isegi k�rvale j�etud, teisalt ootavad nii keele �lekaalukalt s�mboolne iseloom kui ka sellest tulenev kardinaalne erinevus teistest, peamiselt indeksilistest v�i ikoonilistest m�rgikombinatsioonidest, vastavat arutelu kaasaegses keelemetodoloogias.

Peirce'i lemmiktsitaat on p�rit John Salisbury teosest Metalogicus: "Nominatur singularia, sed universalia significantur." Palju triviaalset poleemikat oleks olnud v�imalik v�ltida keeleteadlaste seas, kui nad oleksid p�hjalikult omandanud Peirce'i raamatu Speculative Grammar ning eriti selle teesi, et �t�eline s�mbol on s�mbol, millel on �ldine t�hendus" ja et see t�hendus omakorda "saab olla ainult s�mbol", kuna "omne symbolum de symbolo". S�mbol osutab konkreetsele asjale ja tingimata " t�histab mingit asja", samas "on see ise liik ja mitte �ksik asi." S�mbol, n�iteks s�na, on "�ldreegel", mis saab t�henduse ainult l�bi selle erinevate kasutusjuhtude, nimelt suuliselt v�ljendatud v�i kirjutatud � asjaga sarnaste � koopiate . Kui mitmek�lgsed need s�na kehastumised ka poleks, see j��b igal sellisel juhtumil "�heks ja samaks s�naks".

Valdavalt s�mboolsed m�rgid on ainsad, mis oma �ldise t�henduse kaudu on v�imelised looma propositsioone, kuna aga "ikoonid ja indeksid ei v�ida midagi ." �hes Charles Peirce'i postuumses t��s, raamatus Existential Graphs selle v�ljendusrikka alapealkirjaga "My chef d'oeuvre" (Minu shed��vr), l�petab m�rkide anal��si ja klassifikatsiooni kokkusurutud vaatega keele loomej�ust (e n e r g e i a ): "Seega on s�mboli olemisviis erinev ikooni omast ja indeksi omast. Ikooni olemine kuulub minevikukogemusele. See eksisteerib vaid kujundina meeles. Indeks eksisteerib olevikus. S�mboli olemine seisneb reaalses faktis, et midagi kindlasti kogetakse, kui teatud tingimused t�idetakse; ja nimelt kui see m�jutab interpreteerija m�tet ja toimimist (conduct) . Iga s�na on s�mbol . Iga lause on s�mbol . Iga raamat on s�mbol. S�mboli v��rtus seisneb selles, et see aitab muuta m�tet ja toimimist ratsionaalseks ja v�imaldab meil tuleviku ennustada." Seda m�tet t�stis filosoof korduvalt esile: indeksilisele hic et nunc vastandas ta j�rjepidevalt "�ldreegli", mis on aluseks igale s�mbolile: "K�ik, mis on t�esti �ldine, vastab ebam��rasele tulevikule, kuna minevik sisaldab vaid toimunud juhtumite kollektsiooni. Minevik on tegelik fakt. Kuid �ldreeglit ei saa t�ielikult realiseerida. See on potentsiaalsus ja selle olemisviis on esse in futuro." Siin ristub ameerika loogiku m�te Velimir Hlebnikovi, meie sajandi originaalseima poeedi, n�gemusega, kelle 1919 aasta kommentaarist oma t��dele v�ib lugeda: "Olen m�istnud, et loomingu kodumaa asub tulevikus, sealt puhub s�najumalate tuul."

 

* P��rdumine Ameerika Kunsti ja Teaduste Akadeemia (American Academy of Arts and Sciences) poole , 10.veebr.1965, avaldatud t��s �Diogenes�,51