Teksti (märgi) tõlgendusvõimalused ja strateegiad.

Autor (saatja) – tekst – lugeja (adressaat). Kultuurikontekstis on oluline vastuvõtja aktiivsus.

Tekst on autorist suhteliselt sõltumatu. Teksti olemasolu ei eelda teda. Kuid samal moel võib ta olla ka sõltumatu lugejast. Lotmani arvates on igasse teksti lugeja (eeldatav auditoorium) sisse kodeeritud.

Piiritu semioos on potentsiaalselt, tegelikkuses on interpretatsioonil piirid. Küsimus on, kes paneb paika need piirid ja kes määrab, kas interpretatsioon on tõene.

Umberto Eco järgi tava, sotsiaalne kokkulepe. Kultuurikontekst.

Piirid on erinevad sõltuvalt tekstidest

Interpretatsiooni probleem.

“Las kõik interpretaatorid on võrdsed, kuid mõned on võrdsemad” (Eco).

Lääne mõttemaailma peamiseks suunaks loeb Eco üleminekut ratsionaalsetelt mudelitelt kaose ja kriisi, mis valitseb tänapäeva maailmanägemises, tunnetuseni.

Taolisele järeldusele jõudis Eco, analüüsides J.Joyce modernistlikku poeetikat ja avangardi esteetikat tervikuna, kus lõhutakse klassikaline maailmapilt, kuid “mitte asjades, vaid keele sees ja peal”. /Kristeva “keele poliitika”/ Eco ei kahtle, et kultuur on praegu kriisiseisundis “sõnade kord ei vasta enam asjade korrale”, kommunikatsioonide süsteem, mis on meie käsutuses, on võõrdunud ajaloolisest seisundist, representatsiooni kriis on silmnähtav.

60ndatel näeb Eco väljapääsu uute formaalsete struktuuride leiutamises, mis võiksid peegeldada situatsiooni ja saada selle uueks mudeliks. Pakub välja tingliku laboratoorse mudeli “avatud tekst” — “transtsendentaalne skeem”, mis fikseerib meie maailmas olemise kahemõttelisuse. Olulisemad selle mudeli aspektid:

* esteetiline tekst kui kommunikatiivne akt

* esteetiline tekst kui märgilise funktsiooni laboratoorne mudel

*kunstiteos kui epistemoloogiline metafoor

Kuna viis, millega on struktureeritud kunstilised vormid, peegeldab viisi, mille abil teadus ja tänapäeva kultuur võtavad vastu reaalsust, niivõrd peaks “avatud teose” mudel peegeldama paradigma muutust, kinnitama uue koodi. Kuna informatsioon on vastupidine entroopiale ja range koodi, ainukese korra sisseviimine piirab informatsiooni kättesaadavust, siis on Korratus isegi kasulik (seda enam, et korratus on ta suhtes algsesse organisatsiooni, aga uue diskursuse suhtes on just see — kord). Avatud tekst välistab ühelise dekodeerimise võimaluse, avab teksti hulgale interpretatsioonidele, muudab autori ja lugeja vahekorda.

Suletud teksti iseloomustab interpereteerimisvõimaluste piiratus, nt maakaart või kasutusjuhend. „Roosi nimi” on avatum kui Christie kriminaalromaanid

Üle- ja alainterpreteerimine.

Saatja (kirjanik, kunstnik, ajakirjanik, helilooja, rezhisöör etc.) kodeerib mingi teksti ning vastuvõtja püüab seda dekodeerida. Kuid alati tekib nihe, üks-ühele vastavust tegelikus kommunikatsiooniprotsessis ei ole. Keeruliste tekstide puhul ei toimu mitte dekodeerimine (see on võimatu), vaid need tekstid ekstrakodeeritakse, st lugeja/vaataja/kuulaja kasutab oma harjumuspärast koodi.

Eco eristab üle- ja alakodeerimist. Ülekodeerimise puhul otsitakse sügavust, mida tekstis tegelikult ei ole. Alakodeering aga primitiviseerib, keerulises tekstis nähakse eelkõige lugu.

Eco skeem. Presupositsioon kui eelteadvus, eelteadmine. Ühised PRSd on konteksti tähtsaim osa. Mängib olulist rolli igasuguses kõneaktis ja kommunikatiivses situatsioonis. Tavaliselt on inimene oma PRSõigsuses veendunud . Just seetõttu saame partneri väljenditest rohkem infot (üleinterpreteerimine), kui ta meile teatab. Kõneleja võib kasutada presupositsioonina ka valet kommunikatsiooni kergendamiseks.

60ndate lõpus muudab oma vaateid: avangardistliku projekti krahh, tutvumine strukturalismi ja Peirce’i teooriaga toob ta semiootika juurde. Eco semiootika omapäraks on fundamentaalne metodoloogiline väide, et meie teadmine ümbritsevast reaalsusest on oma olemuselt nihkes, ta peab teooriat metodoloogiliseks, aga mitte ontoloogiliseks nähtuseks ja väidab, et struktuurid on olemuselt hüpoteetilised (“tõeline struktuur puudub pidevalt”).

Lõputu interpretatsiooni idee transformeerub lõputu semioosi kui kultuuri eksisteerimise aluse ideeks.

Semioosi universumit, so inimkultuuri universumit mõistab kui labürindi (nagu risoom D/Gl) taoliselt struktureeritut:

1) on struktureeritud vastavalt interpretantide võrgule
2) faktiliselt lõpmatu, kuna võimaldab erinevates kultuurides realiseeruvate interpretatsioonide paljusust
3) registreerib mitte ainult “tõed”, vaid ka kõik selle, mis võib pretendeerida “tõese” staatusele
4) antud semiootiline entsüklopeedia ei ole kunagi lõpetatud, eksisteerib kui regulatiivne idee
5) selline entsüklopeedia mõiste ei eita struktureeritud teadmise olemasolu, vaid eeldab, et see teadmine ei saa olla globaalne ja kõikehõlmav süsteem

Interpretatiivne tsükkel tähendab entsüklopeedia (informatsiooni potentsiaalne reservuaar ja reguleeriv semiootiline hüpotees, see on semantiline mõiste) kasvu.
Sõnastik — pragmaatiline mehhanism. Entroopiat õnnestub Eco arvates vältida põhjusel, et keel on organisatsioon, milles puudub korra võimalus, kuid mis võimaldab:

— koodide vahetust (seda enam, et koodid sünnivad kokkuleppel antud sootsiumis)
— uute hüpoteeside ülesseadmist
— nende lülitamist kultuuri reeglite hulka

Suhe tähistaja ja tähistatava vahel on Eco jaoks referendist sõltumatu. Eco semiootika huvitub vaid kultuuri kinnisest ruumist, kus valitseb Sümboolne (Eco järgi on märgid ainukesed orientiirid selles maailmas), mis sünnitab tähendusi ja opereerib nendega ilma , et pöörduks vahetult füüsilise reaalsuse poole.

Intertekstuaalne dialoog — fenomen, kus antud tekstis kajavad teised tekstid. Seotud “intertekstuaalse entsüklopeediaga”

Freimid — kultuurilised klisheed (lugeja teadvuses eksisteeriv ühe või teise asja vastuvõtu ja kirjelduse stereotüüp. Igasugune kultuuriline nähtus omab oma stsenaariumi (peoõhtu, supermarket, Oidipuse kompleks — intertekstuaalne freim)