Pipi Pikksukk ja Michel Foucault

Siililegi selge, rääkimata siis Foucault’st, aga mainimata Kalevipoega, et ka Pipi Pikksuka maailmas on omad võimusuhted ja omad diskursused ning õhus on omad teadmise ja tõe, normaalsuse ja ebanormaalsuse küsimused.

Normaalsuse ja ebanormaalsuse suhte määravad ära erinevad diskursiivsed praktikad, milles liiguvad Pipi, Annika ja Tommy ning teised väikese linna asukad, kus tegevus toimub.

Pipi kujutab endast mitmes mõttes käibivale diskursusele vastandujat. Tema nimi (Pipilotta Viktuaalia Rullkardiina Piparmünta Eefraimitütar Pikksukk) ei ole harilik rootsi nimi, vaid osutab pigem tema neegrikuningast isale ja neegrihõimule, kus kehtib teistsugune nimetamise loogika ja seega teistsugune diskursiivne režiim. Samamoodi kuulub Segasummasuvila oma suure metsiku aia ning logiseva ja viltuse majaga suvilarajooni asemel pigem tema isa valitsetavale saarele. Sellisena on ta teravas konfliktis oma ümbruse ehk linnaga, kus ta asub. See vastandus on ilmne mitmes plaanis, juba mainitutes (nimede ja nimetamisega seotutes, ruumilises) kui ka näiteks füüsikalises plaanis. Pipi erakordne jõud ja osavus, millest annavad tunnistust hobuse tõstmine, politseinikega kula mängides sooritatud trikid nagu katusele ronimine ja katuselt puu otsa hüppamine ning lõpuks politseinike minemakandmine vastanduvad samuti üldaktsepteeritule.

Vaatlusalustes peatükkides avalduvad eriti selgesti ühiskonda läbivad võimusuhted ja nende kehtimise alused ehk nende rikkumise kaudu nende kinnitamine. Politseinikud kui avaliku korra tagajad ja võimukandjad on saadetud “linna kenade inimeste” poolt Pipi juurde, et viia too lastekodusse, kuna “kõigil lastel pidi ju olema keegi, kes neid manitseks ja kõik lapsed pidid käima koolis ning õppima ükskordühte.” Seega taheti ka Pipi allutada sellele režiimile ja kaasata ta üldisesse diskursusesse, kus käibivad lausungid ja sellest tulenevad teod pidi ka Pipi omaks võtma. See tähendab, täiskasvanute targal juhendamisel teha nende tahtmist. Soov teda lastekodusse saata on valitseva diskursuse distsiplineeriva funktsiooni selge avaldus, ühtlasi teenib see ka tema jälgitavuse huve (“manitsemine” mõlemas suhtes). Kool on üks põhilisi normeerivaid institutsioone, millega seoses näitlikustab Pipi haakumatust üldise diskursusega tema kooliminek. Sinna ei lähe ta mitte politseinike ja täiskasvanute nõudel, mille ta politseinikega kula mängides naeruväärseks muudab, vaid Tommy ja Annika kavala plaani lõksu langedes. Nood on rahulolematud sellega, et Pipi ei tarvitse üldisest diskursusest väljasoleku tõttu koolis käia. Niisiis kiidavad nad kooli toredaid külgi nagu jõuluvaheaeg, lihavõttevaheaeg ja suvevaheaeg. Pipi muutub kurvaks, kuna tema diskursuses ei ole kohta vaheajal, ja läheb järgmine päev kooli. Küll mitte kella kaheksaks, nagu peaks ja on kombeks, vaid kella kümneks. Ka ei lähe ta jalgsi, vaid hobusega, mis näitab tema paindumatust ja sihikindlust: kooli on tarvis ikkagi vaheaja jaoks. Kogu koolisündmustik rõhutab veelgi Pipi väljaspoolsust: ta peab ennast lärmakalt üleval, sinatab koolipreilit, ei mõista rehkenduse, tekstülesannete ega isegi joonistamise märgilist ja seega abstraheeritud iseloomu ega strukturaalseid seoseid. Rehkenduses jääb talle arusaamatuks, kuidas seitse ja viis on kaksteist, ja kaheksa ja neli samuti, tema jaoks on see täielik korralagedus; kui koolipreili küsib Tommylt, mitu õuna on Akslil ja Liisal kokku, kui ühel on seitse ja teisel üheksa, tahab Pipi teada, kes on süüdi, kui Liisal hakkab kõht rohkem valutama kui Akslil ja kust nad need õunad sisse vehkisid; joonistab Pipi suurima heameelega, aga kuna ta “hobune ei mahu ju üleni selle tühise paberilipaka peale ära”, peab ta põranda peale joonistama. Tähti ta ei tunne, i nagu ilves on talle vaid kriips ja natuke kärbsemusta. Kiri aga on diskursiivse režiimi üks olulisemaid osi. Talle endale jääb selgusetuks, mille poolest ja kuidas täpselt ta ennast halvasti üleval pidas, oma teadmatust põhjendab ta sellega, et “kui inimesel on ema ingel ja isa neegrikuningas, ja inimene ise on eluaeg merd sõitnud, siis ta ei tea õieti, kuidas peab käituma koolis kõigi nende õunte ja ilveste keskel”. Kõik need nõudmised teenivad täiskasvanute võimu kinnitamise ja tunnustamise eesmärki.

Kogu Pipi tegevust iseloomustab tavalisest teistsugune, mereröövli tõde, mis on segatud lapseliku sõbralikkuse ja naiivsusega. Loomulikult on see seotud ka tema võimukäsitlusega, kui seda nii võib nimetada. Ta teeb seda, mis pähe kargab, aga samal ajal ei tee kellelegi viga ja elab vaba elu. Ta ise ütleb, et “väikeste laste jaoks on kahtlemata kõige parem, kui kõik on kuidagi korraldatud. Eriti siis, kui nad ise saavad seda korraldada!” Pipi on kohutav luiskaja. Luiskab ta pidevalt ja süümepiinu tundmata, nii oma merereisidel nähtud kommete kui kõikvõimalike elusituatsioonide kohta. Selle kombe on ta pärinud isalt, kes räägib (aga võib-olla luiskab), et neil on neegritega laupäeviti “väike vale- ja lauluõhtu trummisaate ja tõrvikutantsuga” ja mida hullemini ta valetab, “seda kõvemini taovad nad trummi”. Tõeline tõemajandus. Pipi aga valetab endal suud-silmad täis, usub viimast kui sõna (see on tõeliselt hea luiskamine!), aga trummi ei löö keegi. Siinkohal tuleb sisse konflikt tavadiskursusega, kui Annika sõnutsi on valetada inetu, nagu ütleb ema. Pipi tõekriteeriumi sõnastab Tommy: “Ega Pipi siis tõeliselt ei valeta, ta ainult teeb nii, nagu valetaks, ta mõtleb välja”. Ehk teisisõnu valetab, et ta valetab ja mõnikord valetab, või õigemini on valetamine seotud kuritahtliku kavatsusega, mida Pipile kindlasti süüks panna ei saa.

Veel tuleb kindlasti peatuda spungil. Eelneva põhjal võiks mõelda, et tõde on seotud tegevuse, mitte sõnadega, mis petavad, aga see ei ole ainult nii. Ühel hommikul mõtleb Pipi välja uue sõna, millele ta hakkab aktiivselt referenti otsima. Koos Annika ja Tommyga püüavad nad mitme olulise institutsiooni – kondiitri, rauakaupmehe ja arsti – abil leida, mis see spunk olla võiks, sest kui on sõna, peab olema ju midagi, mida see tähistab. Ühegi vastava tegelase juurest nad seda ei leia, aga Segasummasuvila õuel sibav mardikas on Pipi meelest kõige spungilikum asi, mida ta elus näinud on.

Lõpetuseks tuleb veel lisada, et levinud diskursusega ei haaku Pipi peamiselt seetõttu, et võimu negatiivne ja keelav toime kaalub liialt üles selle loova, rahuldustpakkuva külje. Võiks öelda, et “Pipi Pikksukas” kujutataksegi võimu peamiselt nimelt keelavana, ja selle positiivsest poolest osasaamise eeldused on Pipil juba ette täidetud, näiteks poeskäimise paratamatu eeldus raha olemasolu on lahendatud suure kuldmünte täis kohvriga, kaitset varaste eest ei pea Pipi ootama võimult, kuna tuleb sellega ise toime jne.

Lugu lõppeb väikeste väänikupillidega ja suureks kasvamisest pääsemise lootusega, mis rebib Pipi, Tommy ja Annika lahti tavadiskursust toitvast viimsest instantsist ning lõpetab raamatu unenäoliselt häguse lõppematusega.