SULGEMINE (38–39)

(clôture, closing)

 

1. Semantilises plaanis võib sulgemist vaadelda kahest erinevast vaatepunktist. Paradigmaatiliselt realiseerib iga semantilise maailma* kasutamine või artikuleerimine kultuuri või indiviidi poolt väikese osa kombinatoorsusprintsiibi* rakendamisvõimalustest. Sel juhul on selle maailma semantiline skeem* või struktuur avatud, sest selle kasutus* (või kasutuse realisatsioonid minevikus) kustub esile semantilise skeemi sulgemise.

Süntagmaatiliselt näitab iga semantilise kompleksi (mittedirektiivsete vestluste kogemus on siinkohal kokku võetud) diskursiivne manifestatsioon varem või hiljem ammendumise märke ning juhul, kui seda üritatakse alal hoida, ilmneb liiasus*. Seega ilmneb, et kogu diskursust, seni, kuni see esindab teatud mikromaailma, võib pidada semantiliselt suletuks.

2. Narratiivisemiootika vaatepunktist avaldub sulgemise probleem vägagi erinevates aspektides. Nii märkame etno-kirjanduse vallas täpselt sama tihti teatud suletud (näiteks vene rahvajutud, mida iseloomustab algse aksioloogilise seisundi taastamine) kui avatud (edukas, nii-öelda lõputu, vastastikune petmine) diskursuseklasside olemasolu.

3. Arvestades, et narratiividiskursused kasutavad tihti vaid üht osa kanoonilise narratiivi skeemist*, katkestab tõik, et need on piiratud ning seega antud skeemihetkel suletud, normaalse ennustatava arengu. Sel juhul on diskursuse sulgemine selle võimaliku avanemise ainupõhjuseks.

4. Samuti võib sulgemine olla toime pandud vastuvõtja* (lugeja või analüüsija) poolt. Näiteks on Piibel tekstikogumikuna eri hetkedel süntagmaatiliselt suletud, moodustades nõnda Vana Testamendi juudiusulistele /39/ ning Uue Testamendi kristlastele ning põhjustades seeläbi kohati üksteisest lahkuminevaid lugemisi*. Samamoodi põhjustab mikronarratiivi laiendamine, sisestatuna suuremasse diskursusesse, selle sulgemisega teistsuguse lugemise kui see, mis tekiks, kui narratiiv jääks algsesse konteksti.

5. Üldiselt võib öelda, et iga hetkeline seisak lugemises tekitab ajutise sulgemise, mis põhjustab, vastavalt teksti keerukusastmele, rea kujuteldavaid tähendusi. Säärane teksti „rikkus“ ei lähe vastuollu teksti isotoopsuse* või pluri-isotoopsuse põhimõttega.