Eeslit ei piina identiteedikriis nagu senikäsitletud tegelasi. Eesel on kõige rohkem "tema ise": äärmiselt elav, seiklushimuline, humoorikas ja rõõmsameelne. Eesli kui abilise roll Shrekis on tüüpilise heroilise melodraama jaoks sarnaselt Fiona omale samuti liiga silmapaistev ja jõuline. Eesel on tegelikult kogu filmi lõikes tunduvalt aktiivsem kui Shrek: räägib, tegutseb kiiresti, tuleb lagedale ootamatute ideedega. Kui kogu filmi lõikes on tal üldiselt siiski Shreki kaaslase roll, siis mõningates lõikudes vastandub ta suhteliselt teravalt. Eesel asub mitmes sõlmpunktis tegeliku kangelase rolli: tema on see, kes võidab ühe oponentidest – Draakoni, ning hiljem Draakoni abil ka põhipahalase Lord Farquaadi.

Eesli kohatine esiplaanile tõusmine kallutab lugu ühtlasi iroonilisse laadi, mis semiootilise ruuduna kujutatuna näeb see välja sedasi:

(Schleifer 1992: 82)

Nagu jooniselt näha, on abilise Eesli ja kangelase Shreki suhe sellistes olukordades kontraarne, ehk teisisõnu, Eesel enam pelgalt ei täienda Shrekki, vaid teatud mõttes vastandub temale mingil teljel: näiteks Eesel – aktiivne vs Shrek – passiivne, Eesel – lahendusi otsiv vs Shrek – käega löönud, Eesel – osav vs Shrek – abitu vms. Kangelase Shreki vastandus Lord Farquaadile taandub nendes stseenides teisejärguliseks ega ole üldse aktuaalne, esiplaanile tõuseb just Eesli ja Shreki konflikt. Eriti puudutab see filmi lõpuosa, kui Shreki heroilisus on Fiona jõulisuse kõrval meeletult kahanenud, kui ta on emotsionaalselt murdunud, lootusetu ja kõigele käega löönud. Eesel teeb Shrekile selgeks, et ta on midagi enamat kui vaid teisejärguline Abiline, et ta on sõber.