RUUM /132-134/
(espace, space)
- Ruumi mõiste omab semiootikas mitmeid erinevaid tähendusi, nende tavalisimaks ühisnimetajaks on /133/ ruum kui konstrueeritud objekt (moodustatud diskontinuaalsetest elementidest) — üles ehitatud ala baasil, mida vaadeldakse kui täidetud ning pidevat entiteeti. Ruumi kui objekti ülesehitust on võimalik uurida geomeetrilisest (jättes välja ülejäänud omadused), psühho-füsioloogilisest (kui ruumiliste omaduste tekkimine ürgsegadusest) ning sotsiokultuurilisest vaatepunktist (kui looduse* kultuuriline korrastatus: linn kui asustatud ning organiseeritud ruum). Kui ühendada kõik selle sõna erinevad metafoorilised tähendused, on ilmne, et ruumi mõiste nõuab semiootikult suurt ettevaatlikkust.
- Kuivõrd semiootika arvestab subjekti ruumi tekitaja ja kasutajana, eeldab see kõikide meelte osalust ( nägemis-, kompimis-, kuulmismeelt, soojustundlikkust jne). Siinkohal võib vaadelda objekt-ruumi kui identset loomuliku maailma* semiootika objektiga (mille hulka kuulub lisaks maailmas leiduvatele tähendustele ka inimeste kehalise tegevusega seotu) ning ruumi uurimine ongi sellise semiootika eksplitsiitne* konstrueerimine. Ruumisemiootika erineb viimasest siiski, kuna selgitab loomuliku semiootika muutumist inimeste sekkumisel, kus tekivad uued suhted subjektide ja “tehislike” objektide vahel (millele antakse uued väärtused) ning seeläbi asendatakse vähemalt osaliselt kunstlikud/tehis- semiootikad loomulikega.
- Sõna pisut kitsamas tähenduses on ruum defineeritud tema visuaalsete omaduste põhjal: arhitektuurisemiootika (ning mõnedel juhtudel isegi linnasemiootika) objekt on piiratud vaid vormide, hulkade ning nende vastastikuste suhetega. Siiski, kuna on vaja arvestada inimsubjektidega, kes on ruumi kasutajateks, uuritakse ning seostatakse nende käitumismustreid nende ruumikasutusega. Selline narratiivsete programmide* markeerimine segmentideks jaotatud ruumis moodustab ruumilise programmeerituse*, mis on olemuselt funktsionaalne ning seni paistab olevat ruumisemiootika ainuke komponent, mis on omandanud teatava operatsionaalse* tõhususe. Kui funktsionaalsus kõrvale jätta, vastab kirjeldatud programmeeritus kaudselt narratiivsetes diskursustes kasutatud ruumilise distributsiooni mudelitele.
- Lisades kitsenduse, kirjeldatakse ruumi vaid tema kolmemõõtmelisuse läbi, kus üks telgedest, sügavus ( vrdl. perspektiiv maalikunstis), on väärtustatud. Viimane vastab narratiivses diskursuses teksti lineaarsusele*, mis järgib subjekti trajektoori. Omalt poolt on plaanilise* ( kahedimensionaalse) semiootika alguspunktiks pind, mis on täidetud teatud korrastatult paigutatud värvitud piirkondadega, et moodustada süsteem, mis loob pinna poole vaatavale subjektile ettekujutuse sügavast ruumist. /134/ Fakt, et teadlased on huvitunud sügavusdimensiooni uurimisest, seletab osaliselt, miks plaaniline semiootika ei ole niivõrd arenenud, kui ta võiks olla.
- Lisaks ruumistamise* kontseptsioonile ning ruumilisele paigastamisele*, kasutab narratiivne ning diskursiivne semiootika samuti kognitiivse ruumi* kontseptsiooni, mis arvestab ka subjektidevaheliste kognitiivsete suhetega ruumis (nt. nägemine, kuulmine, puudutamine, lähenemine, et paremini kuulda jne.).
- MAAILM, LOOMULIK; RUUMISTAMINE; PAIGASTAMINE, RUUMILIS – AJALINE; KOGNITIIVNE; VÄLJAJÄTT