Randy Peiker
Kassidest võib kõike uskuda…
Essee pealkirjas ära toodud hoiakut väljendas hiljuti Aleksei Turovski, ja toimus see täpsemalt zoosemiootika loengus.
Tuleb nõustuda — kassid on salapärased loomad. Müütides ja muinasjuttudes on neid sarnaselt rebastega kujutatud tarkade ja kavalatena, aga ühe väikese erinevusega — kassid on nimelt koduloomad ja seega truud oma peremehele.
Sarnaselt itaalia komöödiates kujutatud Scapini ja Crispiniga aitavad nad oma saamatul isandal elujärge parandada ja keskmisest suurem tasu ootab ees neid ennastki. Kujukalt võime me selliseid arenguid jälgida Charles Perrault’i populaarses muinasjutus “Kassi-isand ehk saabastega kass”, mida olen siinkohal püüdnud vaadelda tuginedes Claude Levi-Straussi tähelepanekutele nn metsikute kultuuride analüüsis.
Kasse on kodustatud juba väga ammusest ajast. Hiljutised leiud Küproselt näitavad koguni, et ligi 9500 aastat oleme neid võluvaid olendeid oma kaaslasteks pidanud, ja mis põhjusel? Aleksei Turovski: “kassid on väga armsad loomad ja just nimelt võluvad, meenutades meile väikesed lapsi nii oma pea kuju kui häälega ja tõenäoliselt just seepärast nad nii väga ürgnaisele meeldisid — kassi kodustasid nimelt naised!”
Sarnaselt ürgmehele ei suuda ka muinasjutus möldri noorem poeg taibata mida temale päranduseks jäetud kassiga peale hakata: “Minu vennad”, ütles ta, “võivad endale ausalt leiba teenida, kui nad kokku jäävad. Aga kui mina olen kassi ära söönud ja tema nahast endale muhvi teinud, pean surema nälga”.
Õnnetu noormees ei tea veel, kellega tal tegemist on ja kassi vastus: “Ärge heitke meelt, isand. Andke mulle kott ja laske mulle paar saapaid teha, et ma saaksin võsas käia, ja küll te näete, et teie jagu polegi nii halb, kui teile praegu paistab”, teda vaevalt et lohutab. Ometi kujuneb nende edasine koostöö vägagi viljakaks. Siin võib paralleele leida Levi-Straussi “metslaste” ja nende tootemloomade vahel. Näiteks Uus-Hebriididel ja Banksi saartel arvavad inimesed, et nende elu on seotud mõne taime, looma või eseme eluga. Pärismaalased väidavad end teadvat, millised on loomade vajadused, sest kunagi inimesed abiellusid nendega ja omandasid need teadmised oma loomadest naistelt. Samuti peavad nad loomi oma õpetajateks. Muinasjutus ütleb kassi-isand: “Kui te nüüd minu õpetust mööda talitate, olete tehtud mees. Te minge jõkke suplema seal kohas, kus ma teile näitan, ja kõik muu jätke minu hooleks”. Ja me teame mis edasi juhtus.
On levinud seisukoht, et nii mõnedki jumalad on väljakasvanud esialgsetest tootemloomadest. Meenuvad Egiptuse jumalad, kes enamasti olid seotud mõne loomaga — kassiga oli seotud Bast. Samuti on loomadega seotud uue testamendi evangelistid: Markus – lõvi, Johannes – kotkas jne. Sellistel võimalikel juhtudel on ilmselt terve kogukond ennast algselt seostanud mõne tootemiga.*
On erinevaid viise kuidas pärismaalane oma tootemi ära tunneb. Mota põliselanik avastab oma tamaniu (tootemi) visiooni või ennustustehnikate kaudu.
Amoras kujutleb tulevane ema, et mõni objekt on müstilisel kombel tema lapsega seotud. Ta toob selle looma või taime külasse ja uurib asja lähemalt. Seal siis tõenäoliselt öeldakse talle, et ta sünnitab lapse, kes sarnaneb selle objektiga või on see objekt ise (Ühe müüdi järgi teadis Isis, et ta kannab Horos-kulli, kes peale sündimist ka kohe õhku tõusis). Siis viib ta leiu tagasi esialgsesse kohta, või kui tegu on loomaga, siis ehitab talle kividest varjualuse, käib teda iga päev vaatamas ja toitmas.
Lüpes tuleb aga ette , et mõni mees viitab enne surma loomale või linnule, kelle kujul ta reinkarneerub — pole kahtlust, et tootemit on võimalik ka pärida nagu see juhtus meie kangelasega.
Mis puutub söödava tootemi söömisse (meenutagem muinasjutu algust), siis siin esinevad tihtipeale keelud, eriti kui tegemist emapoolsete kultustega ja emaliinilise sotsiaalse totemismiga. Söömis-, ja abielukeeldudest, mis on “metslaste” hulgas levinud ja on käesoleva muinasjutu mõtestamiseks hädavajalikud, veidi hiljem.
Nagu alguses sai vihjatud olid muinasjutuga sarnased kass-tegelasega muistendid küllaltki levinud ja seda paljude eri rahvaste folklooris. Uuenduslik on saabaste motiiv, mida kohtame ainult siin. See et kass saab endale saapad aitab läänemaise lugeja jaoks vast vähendada lõhet inim- ja loomariigi vahel, selle aktiga näikse kass saavat suuremad volitused asumaks tegutsema inimeste maailmas.
Kass on koguni nii tähtis tegelane, et annab oma isandale nime, sooritades sellega tõsiseltvõetava semiootilise akti (Melaneesias jm kannavad pärismaalased oma kogukonna tootemesivanemate nimesid) — möldri noorimast pojast saab härra markii de Carabas ja tema väljavaated tunduvad sellest hetkest oluliselt paremad.
* Levi-Strauss ei uskunud totemismi kui institutsionaalsesse reaalsusesse. Klassifitseerimissüsteem, mis on ühiskondliku organisatsiooni üks peamisi elemente, on olemas ka totemismita rahvastel — totemismi zooloogiline süsteem on üks võimalikest klassifitseerimissüsteemidest.
Muinasjutt saabastega kassist meenutab veel teistki küllaltki levinud motiivi rahvaste folklooris ja see puudutab just vendasid, kellede seast noorim on tavaliselt see, kes on kõigist hüvedest ilma jäetud. Vanemad vennad on tihtipeale vägilased, kes sooritavad vägitegusid. Noorem aga, jäetud ilma nii jõust, tarkusest kui ilust, ei tee üldse midagi.
Lõpuks aga on just tema see, kes sattudes väga täbarasse situatsiooni sooritab suurima kangelasteo. Mõningatel juhtudel kujuneb nooremast vennast kavalpea, kes igas situatsioonis oskab ära kasutada talle jäetud väheseid võimalusi. Ja antud juhul meenutab markii de Carabas, kellel tootemiks selline kaval loom, just ühte sellist noorimat venda.
Meie kangelasel seisab tema suur kangelastegu, milleks on abiellumine printsessiga, veel ees — siinkohal peame pöörduma Claude Levi-Straussi poole.
On teada, et suguakti ja söömise vahel on sügav analoogia, mis viib kuni selleni, et väga paljudes keeltes tähistatakse neid tegevusi sama sõnaga. Joruba keeles on “sööma” ja “naima” jaoks üks ja seesama verb, mille laiem tähendus on “saama, omandama”. Ka näiteks prantsuse keeles kasutatakse verbi “tarbima”(consommer) nii abielu kui söömise puhul. Kokoyaode keeles on sõnal kuta kuta topelttähendus, seda kasutatakse nii intsesti kui kannibalismi kohta, mis on suguühte ja toitumise kõige äärmuslikumad vormid. Ka ponapeed kasutavad nende tegevuste tähistamiseks sama sõna.
Asi selles, et kuna tootemi söömine on üks kannibalismi vorme ja tootemi ja abielu vahel valitseb nii otsene seos, siis paljud “metslased” karistavad kas sümboolselt või tegeliku kannibalismiga neid, kes keelust üle astuvad — Austraalia Wotjobalukit söövad ka tegelikult ära mehe, kelle kuriteoks on eksogaamia seadusega keelatud naise röövimine.
Nii ei tundugi see juhuslik, et meie muinasjuttu ilmub järsku inimsööja. Möldri poja abiellumine kuningatütrega on ju kõike muud kui sotsiaalne norm. Siinkohal tuleb ootuspäraselt appi saabastega kass.
“Kui te vaid soovite, härra markii, võite saada mu väimeheks”.
Sügava kummardusega võttis markii vastu au, mida osutas talle kuningas, ja ta abiellus veel samal päeval printsessiga. Kassist aga sai suur härra, kes püüdis hiiri veel ainult oma lõbuks.
Aleksei Turovski andmetel püüavadki kassid hiiri ainult ja eranditult oma lõbuks!
Kasutatud kirjandus:
Levi-Strauss, Claude 2001 Metsik mõtlemine s.l. Vagabund
Perrault, Charles 1978 Prantsuse muinasjutud Tallinn, Eesti Raamat
Natuke internetist kah..
16.04.2004