PARADIGMA (paradigm, paradigme)
- Paradigma on selliste elementide klass,* mis võivad süntagmaatilises jadas täita sama kohta, teisisõnu, hulk elemente, mis on samas kontekstis* üksteisega asendatavad. Elemendid, mis on kommutatsiooni* testi abil selliselt identifitseeritud, säilitavad omavahel opositsioonilised (opposition*) suhted, mida järgnev analüüs võimaldab formuleerida eristavate omaduste, eristavate opositsioonide terminites, moodustamaks paradigmas alaklasse.
- Traditsiooniliselt tähistab termin ‘paradigma’ muutumise või sõnade saamise skeemi (käänamine, pööramine jne.). Antud mõiste, laiendatuna ja taasdefineerituna, on praegu kasutusel mitte ainult grammatiliste, vaid ka fonoloogiliste ja semantiliste klasside loomiseks.
PARADIGMAATIKA (paradigmatic, paradigmatique)
- Universaalse dihhotoomia süsteem*–protsess* termineid tähistab Hjelmslev semiootikasse haaratuna sõnadega paradigmaatika ja süntagmaatika.* Nimetatud dihhotoomia on olemuslikult ja täielikult rajatud seoste tüüpidele, mis on tema telgede iseloomustajateks. Paradigmaatilisel teljel paiknevate entiteetide vahelised funktsioonid on “korrelatsioonid” (loogilised “kas … või …” –tüüpi disjunktsioonid), samal ajal, kui süntagmaatilisel teljel paiknevate entiteetide vahelised funktsioonid on “seosed” (loogilised “ja … ja …” –tüüpi konjunktsioonid). Paradigmaatika on seega defineeritav kui semiootiline süsteem, mille moodustavad disjunktiivsetes seostes paradigmad.* See võimaldab paradigmaatikat vaadelda kui taksonoomilist* hierarhiat.*
- Paradigmaatikat võib võtta kui Saussure’i loomuliku keele* mõiste reformuleeringut. Seda aga selle erandiga, et Hjelmslevi süsteem ei rajane paradigmade ja paradigmadesse kuuluvate terminite vahelistel korrelatsioonidel vaid kategooriate* (defineerituna süntagmaatilise käitumisviisi kaudu) vahelistel korrelatsioonidel. Kui Saussure’il “lausete moodustamine sõnade kokku panemise teel” kuulub kõne* juurde, siis kategooria definitsioon, mis on samaaegselt paradigmaatiline ja süntagmaatiline, lähendab Hjelmslevi paradigmaatikat Chomsky kompetentsile*, mis sisaldab lause moodustamise reegleid.
- Kirjandusemiootika* paneb suurt rõhku paradigmaatilise telje projekteerimisele süntagmaatilise telje suhtes. Protseduur, mis R. Jakobsoni järgi iseloomustab arvukate poeetiliste* diskursuste eksisteerimisviisi. Terminid, mis on paradigmaatilises disjunktsioonis, võivad süntagmaatilisel teljel esineda konjunktsioonis (esineda koos — näiteks antifraas* võib avalduda antiteesi* vormi all). Üldistus ja Jakobsoni poolt tunnetatud kõnealuse printsiibi veelgi rangem formulatsioon on välja toonud paradigmaatiliste projektsioonide rolli narratiivsete diskursuste organiseerimisel, eriti narratiivi* skeemis.
–PARADIGMA (paradigm)
SÜNTAGMAATIKA (syntagmatic, syntagmatique)
- Kui mingi teatav objekt on semiootilise iseloomuga, siis võib teda pidada kas süsteemiks* või protsessiks* — selle kahes fundamentaalses aspektis. Sellisel juhul tähistab süntagmaatika protsessi. Vastupidiselt paradigmaatilisele* teljele (defineeritud läbi “kas … või …” –tüüpi seoste), mis on identifitseeritavatel entiteetidel isekeskis, iseloomustab süntagmaatilist telge “ja … ja …” –tüüpi seoste võrgustik.
- Me peaksime rõhutama süntagmaatika puhtalt suhtelist/seoselist algupära, et kaotada mitmetähenduslikkus sellest õnnetu segaduse käes vaevlevast mõistest. Kui identifitseerida seda Saussure’i kõnega, on süntagmaatika keele realisatsioon* s.t., varustatuna teistsuguse eksisteerimise viisiga, “tõelisem” kui paradigmaatika; tegelikkuses pole see aga kindlasti nii. Lisaks sellele on süntagmaatikat tihti defineeritud lineaarsuse* abil. Kuid see on ainult üks loogilis-seoselise struktuuri avaldumisviise, olgu siis ajaline või ruumiline. Süntagmaatika kui taoline struktuur on aga mitteajaline ja mitteruumiline . “Ja, … ja …” –suhte ümber on täiendavat segadust tekitanud “materiaalse” külgnevuse (contiguity) käsitlus, kuigi seda tuleks interpreteerida lihtsalt kui entiteetide koosesinemist ütluses (lauses või diskursuses). Mis puutub külgnevusse (sõnade järjekord – word order*), siis see vastab ühele väljendusplaani reguleeritud piirangule (s.t. suprasegmentaalsele* fonoloogilisele plaanile). Me teame sünkretismi tähtsat rolli lineaarsuse ja külgnevuse käsitlemisel distributiivses* analüüsis.
- Vaatamata taolisele kooseksisteerimise (kombinatsiooni*) suhtevõrgustikul rajanevale taustale on välja töötatud veelgi täpsemad ja kitsapiirilisemad süntagmaatiliste seoste vormid. Nõnda eristab Hjelmslev kolme võimalikku tüüpi seoseid, tunnistades lisaks kombinatsioonile ka selektsiooni* suhet (milles ühe termini kohalolu eeldab teise oma, kuid mitte vastupidi) ja solidaarsuse* suhet (milles kaks terminid korraga teineteise kohalolu eeldavad). Selline elementaarne tüpoloogia viib meid süntagmaatiliste üksuste* (ehk süntagmade*) identifitseerimise ja formuleerimiseni. Need üksused on defineeritavad neid moodustavate elementide omavaheliste seoste ja neid subsumeeriva üksuse kaudu. Seeläbi võib süntagmaatikat vaadelda kui seoste hierarhiat*, mis on korrastatud vastavalt derivatsiooni* astmele tasanditeks*.
- Kuna iga protsess eeldab semiootilise süsteemi olemasolu, siis pole võimalik rääkida erinevatest semiootilistest süsteemidest, mis oleks puhtalt süntagmaatilised. Seda sel lihtsal põhjusel, et kõik võimalikud diskursused, kuigi neil on süntagmaatiline organiseeritus, on paratamatult intertekstuaalsusesse* sisse kirjutatud ja seeläbi korrelatsioonis teiste diskursustega. Praegusel hetkel tulenevad diskursuste tüpoloogia* loomise raskused meie teadmiste piiratusest; kuid sellest puudujäägist ei tohi me järeldada paradigmaatilise võrgustiku puudumist.
–SÜNTAGMA (syntagm); PARADIGMAATIKA (paradigmatic); LINEAARSUS (linearity); TELG (axis)