LEKSIKON /210/

(lexique, lexicon) 

1. Leksikon on põhjaniminev loend kõigist leksiatest, mis sisalduvad loomulikus keeles. Selle kontsepti töötavuse üle on võimalik otsustada, rakendades seda leksiale ja, eriti, rakendades teda tingimustes, kus leksia on võetud semantilise analüüsi baaselemendiks.  

2 Küllalt sage on leksikoni vastandamine sõnastikule, nii nagu virtuaalsete ühikute loend vastandub realiseerunud ühikute hulgale korpuses* (või tekstis, mis tähendab üldjoontes sama asja).  

3 Generatiivses grammatikas* mõistetakse leksikoni kui ühte kahest aluskomponendist (teine on kategoriaalne aluskomponent), mis moodustavad süntaktilise komponendi baasi*. Sellises mõisteraamistikus eemaldub leksikon radikaalselt oma traditsioonilisest definitsioonist [vaata nr 1] : ühest küljest on ta grammatika* osa ja, teisest küljest, elemendid, millest ta moodustub, ei ole siin ettekujutatavad kui ainuüksi sisu*plaani kuuluvad. Pigem on nad iseloomustatavad läbi tunnuste, mis on samaaegselt semantilised, fonoloogilised ja süntaktilised. Probleemiks on siin (ja ka paljudel muudel juhtudel)] ennekõike leksikaalse üksuse enda defitnitsioon.  

- LEKSIA, LEKSEEM, SÕNASTIK