Pipi on skisofreenik
Kes iganes on lapsena lugenud selliseid Astrid Lindgreni lasteraamatuid nagu “Karlsson katuselt” ja “Pipi Pikksukk”, teab, milline kummaline loogika ja ellusuhtumine iseloomustab neid väljamõeldud ja samas “väljamõeldud” tegelasi. Võiks arvata, et nad on vaid uut mängukaaslast igatseva lapse kujutlusvõime vili, nemad ise oma unistustes, kuid mõlemas raamatus muutuvad nad tunnustatud reaalsuseks kõigile olulistele tegelastele.
Pipi Pikksukk on 9 aastane tüdrukutirts, kelle ema suri tema varases nooruses ja meremehest isa, kellega koos ta vahet pidamata reisis, jäi ühe tormi ajal teadmata kadunuks. Ta asub oma isa meeskonnast lahkudes elama isa soetatud majja, mida nimetatakse Segasumma suvilaks. Ilma vanemateta elule on tal sootuks äraspidine vaade. Äärmiselt kurb olukord on nähtud justkui vanematega lapse silmade läbi, kes unistab sellest, et tal kord avaneks võimalus teha kõike mida ta tahab ja just nii nagu tahab. Sellele lisandub üleloomulikult kõik vajalik ilma täiskasvanuteta hakkama saamiseks (tohutu hulk kulda ja kõiksugu väärtuslikke esemeid ning ebainimlik jõud).
Pipi tegelaskuju, ehkki nominaalselt tüdruk, hõlmab ka palju sellist, mida praktiliselt iga poiss ja mees endas leida tahab. Sellest rääkides tuleb meil esmalt meelde tema erakordne jõud, millele aga raamatut kirjutades ei ole pandud mingit rõhku. See ilmneb tema enda jaoks loomuliku ja tähtsusetuna, kuigi saab nii mõneski olukorras otsustavaks. Näiteks võib tuua selle peatüki, kus ta juhatab varganäod Blomi ja Kõva-Karlssoni otseteed oma kullakohvri juurde, lubades neil see endalt ära võtta, ega pahanda üldse — sellisel juhul ei tohiks ju ka nemad pahandada, kui ta selle neilt tagasi võtab(!). Teiseks võib mõneti esimesest tulenevana näha tema vaprust ja abivalmidust (näiteks siis kui ta päästab Ville viie ulaka poisi käest (lk. 22) ja siis kui ta päästab Tommy hai käest (lk. 205)). Kolmandana paistavad silma tema nupukad ja praktilised lahendused olukordadele (näiteks põrandapesu Pipi moodi (lk. 53)). Pipi ei ole tüdrukuna Annikale parem sõber kui Tommyle.
Psühhoanalüüsi jaoks osutub Pipi sedasi võrdlemisi ebasobivaks uurimisobjektiks, kuna vanemateta muretu lapsena pole tal ilmselt teatraalse mitteteadvuse diskursust. Isa ja ema puudumisel on tema seksuaalsus segatud ning tal ei saa tekkida oidipaalset kolmnurka, mis moodustaks tema mitteteadvuse. Loomulikult ei tohi unustada, et ta on kõigest laps, kuid samas peab ta täitma mõningaid tavaliselt täiskasvanute poolt täidetud rolle. Pipi ideed ja käitumine on vahetud ja näivad dekodeeritud vooluna, mis ei lähtu millestki. Skisoanalüüs ei eeldagi seda ja on seetõttu sobivam meetod Pipi mõistmiseks.
Pea iga lapse jaoks on Pipi näol tegemist nende endiga nende ihade maailmas. Pipi on olude sunnil tugevalt deterritorialiseerunud (seda mitte niivõrd geograafilises, kui sotsiaalses plaanis, ehkki antud olukorras tuleks mõlemad põhimõtteliselt kõne alla), kuigi tema isa võis ilmselt pidada küllalt normaalseks inimeseks. Kogu tema elutegevust võiks vaadelda nagu voolu, mis katkematuna viib teda ühest seiklusest teise. Tavakeeles võiks selle kohta öelda “teeb, mis pähe tuleb.” Ütluses on implitseeritud tähelepanek, et Pipi tegevused pole omavahel rohkem seotud, kui vaid selle läbi, et järgmine eelmise katkestab või sellesse pausi teeb (dekodeeritud vool). Ta on lõputult siiras ja lähtub ennekõike oma ihadest ja soovidest, mis sarnaselt ihaldavate masinate tööpõhimõttele üksteise voolu peatavad ja jälle vabastavad.
Kohe esimestes peatükkides puutub Pipi kokku ühiskonna reterritorialisatsioonikatsetega. Kolmandas peatükis ongi üsna hea näide:
“Väikeses linnakeses oli peagi üldiselt teada, et üheksa-aastane tüdruk elab üksipäini Segasumma suvilas. Linnakese tädide ja onude arvates ei kõlanud see kuhugi. Kõigil lastel pidi ju olema keegi, kes neid manitseks, ja kõik lapsed pidid käima koolis ning õppima ükskordühte. Seepärast otsustasid kõik tädid ja onud, et väike tüdruk tuleb panna lastekodusse.” (lk. 28)
Pipi juurde saadetakse kaks politseinikku, kes peavad ta lastekodusse toimetama. Pipi võtab nad lahkelt vastu ja tõrjub kõik nende väited, vastates neile täiesti omas kontekstis:
“Seejärel teatasid nad (politseinikud), et linna kenad inimesed on asja nõnda korraldanud, et ta saab endale koha lastekodus.
“Mul on juba koht lastekodus,” väitis Pipi.
“Mis sa ütled, kas kõik on juba korras?” küsis üks politseinikest. “Kus see lastekodu asub?”
“Siin,” teatas Pipi uhkelt. “Mina olen laps, ja see siin on minu kodu, niisiis on see lastekodu. Ja koht on mul siin olemas, õieti on mul siin palju kohti.”” (lk. 29)
Nende jaoks on Pipi skisofreenik, dekodeeritud ja deterritorialiseeritud olevus, keda on tarvis reterritorialiseerida ja kellele tuleb leida koht ühiskondlikus koodis, mis aga on määratud läbikukkumisele, kuna Pipi, tüdinedes nendega kula mängimisest, sasib neil vöörihmast kinni ja tassib nad mööda aiateed väravast välja(!), pakub neile veel piparkooki ning jätkab siis segamatult Tommy ja Annikaga kohvijoomist. “Politseinikud aga tõttasid linna tagasi ning ütlesid kõigile sealseile tädidele ja onudele, et Pipi pole õieti lasekodu jaoks hoopiski sobiv laps.” (lk. 32)
Skisoanalüüsi seisukohalt võiks Pipit niisiis pidada skisofreenikuks. See avaldub veel näiteks peatükis “Pipi läheb kooli”.
“Õpetaja püüdis teha nägu, justkui poleks ta midagi kuulnud, ning pöördus Annika poole.
“Annika, ma annan sulle ühe ülesande: Gustav käis oma koolivendadega väljasõidul. Minnes oli tal üks kroon ja tagasi tulles seitse ööri. Kui palju oli ta kulutanud?”
“Muidugi,” tähendas Pipi, “ja siis tahaksin ma veel teada, miks ta nii palju raiskas ja kas ta ostis limonaadi ja kas ta enne kodunt äraminekut ka korralikult kõrvu pesi?”” (lk. 38)
“Natukese aja pärast tõstis ta (õpetaja) pilgu, et näha, kuidas joonistamine läheb. Kõik lapsed istusid ja jälgisid Pipit, kes lamas kõhuli põrandal ja sehkendas suurima mõnuga.
“Aga Pipi,” ütles koolipreili kannatamatult, “miks sa siis paberi peale ei joonista?”
“Ma joonistasin selle juba ammu täis, aga mu hobune ei mahu ju üleni selle tühise paberilipaka peale ära,” kostis Pipi. “Praegu teen ma esimest jalga, aga kui ma sabani jõuan, tuleb mul välja koridori minna.” (lk. 39)
Pipi jaoks pole koodi rehkendusülesannete ja lapse rahaga ümberkäimise kohta. Need kõik on tema jaoks üks ja sama ning ta ei mõista nende eristamist ega tunne selle järele ka vajadust. Pipi elu on risoom. Kooli kontekst toob talle meelde erinevaid seiku tema elust ja tema jaoks pole selles midagi imelikku, kui ta nendest valjuhäälselt oma uutele semudele jutustab. Joonistades ei adu Pipi, et joonistamise koodi järgi tuleb paberile panna kas ainult väikesi asju elusuuruses, suuri asju neid vähendades või väga väikesi asju neid suurendades. Samuti ei tule talle pähe, et pildile võib jääda ka ainult osa kujutatavast objektist, rääkimata sellest, et joonistamise koodi selle osa nimi on kompositsioon.
Sellega on Pipile pandud skisofreenia diagnoos. Imelik oleks sedavõrd elurõõmsa karakteri puhul nagu Pipi Pikksukk teha juttu paranoiast, kuid on üks asi, mida Pipi ei taha, et temaga kunagi juhtuks. Ta ei taha suureks kasvada.
““Ei, see pole midagi väärt,” sõnas Pipi. “Suurtel inimestel pole kunagi midagi lõbusat. Neil on ainult kuhjakaupa igavat tööd ja pentsikud riided, ja konnasilmad ja kumminaalmaksud.”” (lk. 231)
Pipi, Tommy ja Annika leiavad, et tahavad alati koos mängida ja mitte kunagi suureks saada. Pipil on varuks ühtesid pille, mis peaksid ära hoidma suureks kasvamise. Kõik kolm võtavad koos oma pilli ja jäävad lootma, et ei saa kunagi suureks. Pipi sõnu võib vaadelda paranoilistena reterritorialisatsiooni suhtes. Ta ei taha siseneda sellesse ahistavasse koodide ja nõuete maailma. Tema sees on risoom. Ta ihkab pageda territorialiseerimise eest.
Ilmselt olid linnakese elanike jaoks kõige kahtlasemad Pipi pajatused tema seiklustest lõpututel reisidel ja väide, et tema ema on ingel ja isa on neegrikuningas. Tema imetabane jõud oli ju kõigile teada ja ümberlükkamatu fakt. Kõigist juttudest on siin kõige tähtsam Pipi veendumus selles, et tema isa ei uppunud, vaid uhuti lõunamere saare kaldale, kus sai neegrikuningaks ja et niipea kui ta laeva valmis saab, tuleb ta Pipile järele. Pipi on deterritorialiseerunud ja truu oma ihade maailmale. Kogu linn aga püüab teda reterritorialiseerida ja siduda oma eluga, maaga. Linnakese onude ja tädide eesmärk on tutvustada Pipile “tegelikku” maailma.
Pipi jutustuste hulgas on üks, mida oleks tal põhimõtteliselt võimalik tõestada, kuigi see ei kõla teistest sugugi veenvamalt, kuni ühel päeval…
““Kas sa arvad, et jääd alatiseks siia elama?” küsis Tommy. “ma mõtlen, senikaua, kui oled küllal suur, et mereröövliks hakata.”
“Kes teab,” kostis Pipi. “Sest ma mõtlen, et ega mu isa sinna neegrite saarele päriseks küll ei jää. Niipea kui tal uus laev valmis saab, tuleb ta mulle järele.” (…)
“Vaadake, sealt ta muide tulebki!” ütles Pipi ja osutas alla värava poole. (…) Pipi hüppas kaele ühele väga paksule, punaste pügatud vuntside ja siniste meremehepükstega onklile. (lk. 131–132)
Pipi isal on plaanis teda Kurrunurruvutisaarele, oma kuningriiki viia. See saab teoks raamatu lõpupoole ja reisi teevad kaasa ka Tommy ja Annika, kes saavad selleks oma vanematelt loa(!). Pipi võidab kõigi silmis õiguse elada oma ihade maailmas. Sellele võiks vastu vaielda, sest nüüd on ta ju koos oma isaga, kes võib teda õhtul magama saata ja manitseda, kuid samas peatükis, milles on juttu tema isa tulekust, ilmneb, et Pipi on oma isast tugevam, mis toetab väidet, et Pipi jaoks säilib tema ihade maailm. Peale selle tuleb Pipi raamatu lõpupeatükkides koos Tommy ja Annikaga ka Kurrunurruvuti saarelt tagasi ja jääb Segasumma suvilasse elama. Pipi deterritorialisatsioon saab õigustuse ja leiab endale pagemisliini.
Kui Pipi jutt poleks olnud tõsi, poleks tal ilmselt olnud võimalik reterritorialiseerimisest pääseda. Astrid Lindgrenile on omane jätta oma raamatute deterritorialiseeritud tegelastele (skisofreenikutele) pagemisvõimalused. Nimetagem siinkohal kasvõi Väikevenda alguses mainitud “Karlssonist katuselt”, kes jutustas oma perekonnale Karlssonist, mille peale need aga pidasid Karlssonit Väikevenna vaimusünnitiseks. Lõpuks saavad kõik Karlssonit näha ja peavad tunnistama tema olemasolu. Väikevend aga justkui võidab endale oma ihade maailma. Veelgi paremaks näiteks on “Mio, mu Mio,” kus Bosse on skisofreenik, rohkem kui Pipil ja Väikevennal on tal hirm reterritorialiseerimise ees, kuni ühel päeval leiab deterritorialisatsioon tema sees pagemisliini ja ta võidab endale õiguse elada oma ihade maailmas.
Astrid Lindgreni raamatutes on lapsed tihti deterritorialiseeritud ja elavad ihade maailmas, mida ei konstrueeri oidipaalsed kolmnurgad ega seksuaalsus. Nad usuvad millesse tahavad ja kuidas tahavad ning talle meeldib anda neile selleks õigus ja pagemisliinid, mida nii tihti tahaksin endalegi. “On nimelt olemas kaks viisi, kuidas raamatut lugeda: üks seisneb selles, et teda võetakse kui kasti, mis viitab sisemusele, ja hakatakse otsima tähendusi ja seejärel, kui lugeja on veel perverssem ja rikutum, alustatakse tähistaja otsingut. Ja järgmist raamatut koheldakse kui kasti, mis on eelmise sees või omakorda sisaldab eelmist. Ja siis kommenteeritakse, tõlgendatakse, nõutakse selgitusi, kirjutatakse lõputult raamatut raamatust. Või teine lugemisviis: raamatut võetakse väikese mittetähistava masinana, kus ainus probleem on “kas ta töötab ja kuidas ta töötab?” Kuidas ta sinu puhul töötab? Kui ta ei tööta, kui midagi ei juhtu, võta siis teine raamat. See teine viis on lugemine intensiivsusena: midagi kas juhtub või ei juhtu. Pole tarvis midagi seletada, millestki aru saada, midagi tõlgendada. See viis on elektriühenduse tüüpi.” (Gilles Deleuze, Kiri karmile kriitikule, 1973) “Pipi Pikksukk” on kindlasti raamat, mida peaks lugema sellel teisel viisil, kuigi lasteraamatud pakuvad pahatihti palju ahvatlevaid võimalusi esimese viisi kasutamiseks.
* * *
Olen valitud esseeteemaga kahe-, isegi kolmekordselt rahul, sest esiteks: mulle pakkusid kohe huvi D/G mõisted territorialisatsioon ja väike kirjandus; teiseks: ka mulle ei meeldi psühhoanalüüsi iseteadlik urgitsemine ja tõlgendamine, D/G ideed leidsin aga paljuski vanade tuttavatena. Eriti sümpatiseeris mulle mõiste ihade maailm, sest leian, et tänapäevane ühiskond on minu arvates oma hoiakult inimhinge suhtes liialt kohitsev. Ilmselt vaatan sellele kõigele D/G-st üsna erinevalt, kuid teise lugemisviisi pooldajana pole sel ju vahet; kolmandaks: mul on südamest kahju, kui teile näib, et olen selle raamatu kallal urgitsenud, sest ta jääb mulle alati omamoodi reisiks ihade maailma, millest D/G abil poolenisti alles praegu aru sain.
Madis Kivisild