INTERTEKSTUAALSUS /194/

( intertextualité)

 

1. Kasutusse võetud vene semiootiku Bahtini poolt, on intertekstuaalsuse kontsept tekitanud Läänes elava debati, kuna protseduurid, mida see kaasab, näisid pakkuvat metodoloogilise asenduse „mõju“ teooriale, millel baseerus suurem osa võrdleva kirjandusteooria uurimusi. Sellegipoolest on kontsepti puudulik täpsus andnud tõuke reale ekstrapolatsioonidele, alates intertekstuaalsuse avastamisest antud tekstis (põhjuseks sisu transformatsioonid, mis selles aset leiavad), kuni vanade „mõju“ teooria vaadete ülevõõbatud sõnavara abil ülesvuntsimiseni (näiteks tsitaatide uurimine ühes ja ilma jutumärkideta).
2. A. Malraux´ kinnitus, et kunstiteos ei ole loodud kunstniku nägemuse, vaid teiste tööde pinnalt, avab võimaluse intertekstuaalsuse fenomeni paremaks mõistmiseks. See fenomen eeldab autonoomsete semiootiliste süsteemide (või „diskursuste“) olemasolu, mille sees rohkem või vähem eksplitsiitsed mudelite konstruktsiooni, reproduktsiooni või transformatsiooni protsessid aset leiavad. Sellegi poolest, väita, nagu mõned seda teevad, et intertekstuaalsus eksisteerib erinevate teksti avalduste vahel, mil see on üksnes küsimus semantilistest ja/või süntaktilistest struktuuridest, mis on omased ühele diskursuse tüübile (või „žanrile“), on võrdväärne sotsiaalse diskursuse (ja interpersonaalsest kommunikatsioonist tulenevate semiootikate) eitamisega.
3. Sellegipoolest ilmneb, et intertekstuaalsuse kohane kasutamine nii, nagu seda on rangelt tehtud lingvistikas ning mütoloogia uurimises, võib taastada lootuse võrdlevaks kirjandusteaduseks. Saussure´i ja Hjelmslevi päevist saadik teame, et näiteks indo-euroopa keelte probleem ei ole küsimus „perekondadest“, vaid formaalsete korrelatsioonide süsteemidest. Sarnaselt on C. Lévi-Strauss selgelt näidanud, et müüt on intertekstuaalne objekt. Praegusel hetkel näib tüpoloogilise eesmärgiga komparativism olevat ainus meetod, mis oleks võimeline aitama kaasa intertekstuaalsetele uurimustele.

KOMPARATIVISM; KONFIGURATSIOON