FOKALISATSIOON /150/

(focalisation , focalization)

1. G. Genette´i järgi tähistab fokalisatsioon lausuja funktsioonide delegeerimist kognitiivsele* subjektile, keda kutsutakse vaatlejaks ja viimase seadmist narratiivsesse diskursusesse. See protseduur võimaldab kas kogu narratiivi või lihtsalt teatud pragmaatilisi* programme mõista vahendaja vaatepunktist lähtuvalt. Erinevaid fokalisatsiooni — mis on üks aktantsiaalse väljajätu* protseduure — tüüpe võib eristada lähtuvalt vaatleja manifestatsiooni viisist. Vaatleja jääb mõnikord implitsiitseks või teistel juhtudel näib olevat sünkretismis ühe kommunikatsiooni aktandiga* (näiteks narraatoriga) või ühe narratsiooni aktandiga (näiteks pragmaatilise* subjektiga). Kuid täheldatakse, et see fokalisatsiooni kontseptsioon, mis perspektiivi* asetatuna hõlmab täiesti varasemat “vaatepunkti” mõistet, on ikkagi ainult provisoorne. Ta ei võta arvesse kõiki vaatleja kohaloleku mooduseid (näiteks aspektualisatsiooni* puhul). Samuti ei selgita ta osaliste kognitiivsete* ruumide sätestamist, mida iseloomustab kahe kognitiivse subjekti kohalolek – pragmaatiliste programmide piires – kommunikatsioonis teineteisega.

2. Fokalisatsiooniks nimetatakse samuti – võttes arvesse fokaliseeritud objekti, mitte fokaliseerivat subjekti — protseduuri, mis sisaldab aktori* või narratiivse järgnevuse* määratlemist üha täpsemates ruumilis-ajalistes suhetes. Et seda teha, on lausuja käsutuses mitte ainult võimalused, mida pakub ruumilis-ajaline lokalisatsioon, vaid eelkõige ka sisestamis-protseduur, tänu millele punktuaalsust* või muud kestvust saab mahutada teise kestvusse, ruumi* teise ruumi.

— VAATLEJA; PERSPEKTIIV; RUUMILIS-AJALINE LOKALISATSIOON; SISENEMINE