Nukitsamehe teekond kullast meeni

Oskar Lutsu “Nukitsamehe” analüüs Claude Lévi-Straussi teooriate valguses.

 Ü lleli Lember

Ma ei olnud „Nukitsameest“ tõesti kaua aega lugenud. Eelmine kord oli kusagil lapsepõlve hämarustes. Seetõttu olin ma üllatunud. Esiteks seetõttu, et raamat mõjub tänapäeval üsna rassistlikult, ülistades heleda nahaga „õigeid“ inimesi ja jättes tõmmu nõiaperekonna kindlalt kurjade jõudude valdkonda. Teiseks seetõttu, et jutustus näib tõepoolest olevat mingil määral analüüsitav Lévi-Straussi võtmes.

Lévi-Straussi arvates edastab iga müüt mingi teate või vastuolu, või üritab ehk vastata olulisele küsimusele. Samas tunnistab ta seda, et inimeste eksistentsiaalsed dilemmad põhinevad tõelistel vastuoludel, mida ei saagi ületada. Seega võivad müüdid küll üritada küsimustele vastata, kuid eelkõige on nad olulised küsimuse esitamise seisukohast.

Selles suhtes erineb „Nukitsamehe“ lugu traditsioonilisest müüdist. Tegemist on igati tänapäevase jutustusega, milles on esindatud väga tugevalt autori positsioon. Loo lõpplahendus on üheselt mõistetav ja moraalselt ainuõige. Samas on raske leida ühest küsimust, mis peituks kogu jutustuse taga. Kaasaegne lugu peidab endas palju propagandistlikku müra ja niiöelda moraali. Õige lasteraamat peab olema õpetlik ja arusaadav. „Nukitsamees“ peidab endas sellegipoolest müütilisi algeid, millele analüüsi käigus veidi valgust heidetakse.

Loo esimeses pooles on peategelaseks Kusti. Alguses eksib ta koos oma õe Itiga metsa ära. Kusti aitab pesast välja kukkunud linnupoja oksale tagasi, millega päästab tolle öökulli käest. Hiljem aitab sama linnupoja ema Kustil, Itil ja Nukitsamehel nõiamajast põgeneda. Kusti enda kavalus ei ole piisav, et põgenemisega hakkama saada — kord on nõiamooril liiga ergas uni, teinekord valvavad metsaveerel hundid. Kusti ise plaanis kogu aeg põgeneda öösel, ning see ei õnnestunud, kuna siis oli nõia võim suurim. Lõpuks otsustas ta üritada põgeneda päeval ning siis tuligi linnuke appi. Selline on Kusti lugu ja raamatu lõpus ei oma poisi tegemised enam suurt tähtsust.

Nõia majas aga algab juba teine lugu, mille peategelased on Iti ja Nukitsamees. Nukitsamees on Iti vastu ootamatult hea, nii et tüdruk ei raatsi teda majja jätta ning „päästab“ ta nõia juurest nagu õige sotsiaaltöötaja. Omakorda vastutasuks muutub ka Nukitsamees paremaks ja tublimaks lapseks, mis tõestab Iti ettevõtmise õiglust.

„Nukitsamehes“ on väga selge muster — südamest tulnud lahkus viib alati järgmise heateoni. Samas kui kurjus lihtsalt unustatakse. Loo lõpus kaob nõiaperekond teadmata suunas ja Nukitsamees unustab kõik oma seosed nendega.

Tõeliselt lévi-straussilik opositsioon koorub välja aga hoopis teisalt. Küsimus, mis “Nukitsamehes” kõige taga näib olevat, puudutab tööd ja töö tegemist. Kas töö väärib armastust, või on see ainult tüütu paratamatus? Loo lõpplahendus ei jäta mingit kahtlust, et armastus töö vastu on see, mis toob õnne ja rikkuse.

Töö armastamine viib tasuni, mis on ära teenitud. Töö vihkamine toob samuti tasu, aga see on niisama saadud ja seetõttu teistsugune, arusaadavalt “räpane raha”. Need on põhilised opositsioonid, mis läbivad kogu jutustust. Ühelt poolt õiglane tasu ja teiselt poolt ärateenimata tasu.

Läbi kogu loo vastanduvad kaks kodu. Üks on nõia oma, teine Kusti vanaisa oma.

VANAISA	NÕID
Mesi (ärateenitud tasu)	Kuld (muidu saadud tasu)
Küllus	Ihnsus
Meeste võim	Naiste võim
Päev, valgus	Öö, pimedus
Puhtus, kord	Räpasus, korratus
Aed	Mets
Õiglane karistamine	Ebaõiglane karistamine

Kodutalus on võim meeste käes. Inimesed on töökad vanaisa eeskujul, kes kasvatab mesilasi, kes on ise töökuse võrdkujud. Rikkuse saamiseks ei ole vaja muud, kui armastust töö vastu. Ka Iti ja Kusti on väga töökad, nagu hiljem nõia juures selgub, kuigi kodukülas „ei tee nendevanused lapsed veel üldse tööd, vaid mängivad ainult“. Nõia juures käivad asjad aga teisiti. Nõid ei armasta tööd, vaid tahab, et Kusti ja Iti selle tema eest ära teeksid. Kummalisel kombel on seal ka hoopis rohkem teha, kui vanaisa talus. Nukitsamees joob rohkem piima ja vett, kui Iti talle anda jõuab; sead, kelle eest Kusti hoolitseb, „on nii näljased, et nad [Kusti] enda varsti ära söövad“ ning ka Mõhki ja Tölpa söögiisu tundub olevat raugematu. Töö vihkamine tekitab seda aina juurde. Nõid laseb oma poegadel koju süüa ja kulda tuua, mille ta seejärel lihtsalt endale võtab. Vanamees lesib päevad ja ööd läbi ahju peal ja ei tee mitte midagi, olles täielikult naise võimu all. Ka Nukitsamees on nõiaga sarnane — teeb pahandust lihtsalt pahanduse pärast. Aga hiljem kodutalus suudavad Kusti ja Iti Nukitsamehe „tubliks õpetada“, mistõttu ema teda lastele eeskujuks seab, kui nood õuna pärast tülli lähevad.

Nõid kui kuri, ebaõiglane ja kitsi perenaine oleks nagu vastandatud Kusti ja Iti emale, kes on lahke ja õiglane. Ema aga ei ole talus üldsegi nii tähtis, kui nõid oma majas. Kodutalus on võim meeste käes ja ema ülesanne ongi olla lahke ja hea, anda hästi süüa. Nõid kui metsamaja perenaine on vastanduses rohkem hoopis vanaisaga, kes on kodutalu „hing“. Nõia majas on ka „vanaisa“, aga too pikutab päevad läbi ahju otsas, kuna põeb mingit haigust. Vanamoor käib teda tõelise nõia kombel sõnu pobisedes ravitsemas, mis ainult kinnitab tema võimu vanamehe üle.

„Nukitsamehes“ võidab töökus laiskuse, lahkus ihnsuse, õiglus ebaõigluse, normaalsus ebanormaalsuse. Lugu koosneb vastanditest — kahest kodust, mis on erinevad. Kusjuures ühe võit teise üle ei ole sugugi nii enesestmõistetav. Kusti ja Iti oleksid ilmselt harjunud eluga metsamajakeses niisamuti, nagu Nukitsamees harjus eluga talus. Iti leidis Nukitsamehe näol endale üsna talutava kaaslase ning Kusti saavutas isegi Nõiamooriga teatava kompromissi — et Kusti ei räägiks poegade kuuldes liiga pikkadest tööpäevadest oli nõid nõus Itile ja Kustile rohkem süüa andma.

„Nukitsamees“ otsib vastust küsimusele inimeses tumedama ja helgema poole kohta — kumb on tugevam? Helget poolt esindab jutus Iti ja Kusti vanaisa oma mesipuudega. Tume pool on nõid oma rahapajaga. Lapsed — Iti, Kusti ja Nukitsamees — on need, kes peavad poolte vahel valima. Fakt, et lõpuks valivad nad kõik vanaisa poole, peaks tõestama selle ülimuslikkust.

Lapsed eksivad kodutalust nõia juurde ja jälle tagasi. Vahepeale jääb sammaldunud kivi, mis tähistab kahe maailma vahelist piiri. Kivi võib olla nii kodune varjupaik eksinud lastele või ka nõiduslik peibutis, mis eksitab teelt. Marjad, mida lapsed korjasid, võisid olla nii ausalt ära teenitud tasu, kui ka röövitud saak, milleks see muutus nõia kätes.

Lévi-Straussi võtmes analüüs pidi näitama, kuidas „Nukitsameheski“ on peidus küsimus, ja mitte konkreetne vastus. Vastandite vahel ei saa kunagi lõplikku valikut teha, kuna kumbki ei eksisteeri ilma teiseta.