“ VÄIKE PRINTS ” JA JACQUES LACAN ’ I
PSÜHHOANALÜÜS
Tiina Põllu
Antoine de Saint-Exupery raamat “Väike prints” ei ole mõeldud lugemiseks mitte niivõrd lastele kui just “suurtele inimestele”. Suured inimesed mängivad selles teoses keskset rolli, sest nagu minategelane ja ka Väike Prints asja näevad, on täiskasvanud ühed rumalad olendid, kes tormavad siia-sinna otsides midagi, mille olemasolu nad juba ammu unustada on jõudnud. Neid suuri ja tõsiseid inimesi peaks korralikult harima. Seega on antud raamat üks õpetlik lugu jutustatud täiskasvanud inimesele läbi lapse silmade.
Lugu algab sellest, kuidas Väike Prints saabub kõrbesse lennuõnnetuse läbi teinud minategelase juurde. Lennukit ei õnnestu nii lihtsalt parandada ja vee leidmine osutub eluliselt tähtsaks. Nende paari päeva jooksul, mil minategelane üritab oma masinat parandada, et tagasi tsivilisatsiooni rüppe pöörduda, jutustab poiss talle nagu muuseas jupikesi oma elust. Minategelane kuulab ta ära ja annab kuuldu niivõrd-kuivõrd objektiivselt edasi. Kokku saab ta jutustuse sellest, kuidas Väikesel Printsil tekkis arusaamatus ühe roosiga ja kuidas ta oma väikeselt planeedilt jalga lasi. Läbi rännanud kuus asteroidi ja kohtunud kõikvõimalike veidrate täiskasvanutega, jõudis poiss lõpuks oma seitsmendale plaaneedile nimega Maa.
Jacques Lacani psühhoanalüüs rõhutab kõne tähtsust. Keel loob subjekti identiteedi ehk mina-kontseptsiooni ja läbi keeleanalüüsi saame teada inimese soovidest ja ihadest. Lacan väidab, et identiteet tuleneb just mitteäratundmisest, subjekt moodustub läbi maailmast võõrandumise. Võõrandumise sümboleid on teoses palju. Juba tõik, et Väike Prints elab oma planeedil üksinda nagu ka teiste asteroidide elanikud, räägib tegelaste isoleeritusest. Kuid keskseks sündmuseks Väikese Printsi elus on päev, mil tema planedile ilmub üks roos. See sündmus lööb printsi endise elukorralduse sedavõrd segi, et ta otsustab kodunt põgeneda. Lõpuks satub ta kõrbe, mis on samuti märk võõrandumisest. Väikese Printsi lootusetule hüüdele “Olge mu sõbrad, olen üksi!” vastab ainult kaja. Siiski kohtub ta minategelasega, kellega areneb lapse-vanema toline suhe.
Vaadates lugu läbi Jaques Lacan’i psühhoanalüüsi, tundub see alguses teose poeesia hävitamisena. Kuid teisest küljest on “Väike Prints” kahtlemata sümbolitest küllastunud ja seega psühhoanalüütikutele magustoiduks. Lacan’i teooriaid ei peetudki täieõiguslikuks psühhoanalüüsiks, tegu on millegi enamaga. Lacan keskendub eelkõige kõne- ja keeleanalüüsile ja sellest tulenevalt Meetod tähendab subjekti kõne vabastamist, suunamist ta esmase keele ehk soovide juurde. Me võime läheneda minategelasele kui psühhoanalüütikule, kelle juurde on saabunud inkognito üks “patsient”, kellel on vaja rääkida. Keeldudes oma nime nimetamast soovib ta, et teda Väikeseks Printsiks kutsutakse. Minategelase peamine ülesanne on ta ära kuulata, kuulata ära nii Väikese Printsi kõne kui ka ta kangekaelne vaikimine.
Analüüsides Väikese Printsi kõnet, saame tema kohta palju teada. Keelekasutuse iseärasused räägivad subjekti soovide ja ihade kohta, oluline on nii täiskõne kui ka selle puudumine (vaikimine). Subjekti mitteteadvus on struktureritud kui keel, tema soovid ja ihad realiseeruvad keele formaalsetes katkestustes, nihetes ja kuhjumistes. Väikese Printsi puhul saabki tähtsaks just tema vaikimine. Minategelane annab teada: “ainult juhuslikult poetatud sõnadest sain ma vähehaaval selguse kätte”. Alljärgnevalt mõned näited Väikese Printsi vaikimistest:
Ta vastas mulle: "Noh! Tead isegi!", otsekui oleks see iseendastki selge.
* * *"Kust sa tuled väikemees? Kus see sinu "kodu" on? Kuhu tahad sa minu lamba viia?"
Pärast mõtlikku vaikimist vastas ta:
"See on hea, et sa mulle ka kasti andsid, sest öösel võib see talle majaks olla."* * *
"Tead... kui oled nii kurb, siis armastad päikeseloojanguid..."
"Ja sellel neljakümne kolme päikeseloojangu päeval, kas sa olid siis kurb?"
Kuid väike prints ei vastanud.* * *
"Selle, keda ma puudutan, annan ma tagasi mullale, kust ta on võetudki," sõnas ta siis. "Aga sina oled puhas ja tuled tähe pealt..."
Väike prints ei vastanud midagi.* * *
"Nii et ka sinul on janu?" küsisin ma.
Tema aga ei vastanud mu küsimusele. Ta ütles lihtsalt:
"Vesi võib ka südamele hea olla..."Seega armastab Väike Prints oma lille ja ta tahab seda iga hinna eest kaitsta lamba eest, keda talle on omakorda vaja, et ahvileivapuid hävitada. Väike Prints on kurb ja armastab päikeseloojanguid. Talle ei meeldi, ei madu teda puhtaks peab, sest teda vaevab süütunne kodust lahkumise pärast (või on tegu mingu muu müstilise põhjusega). Väike Prints ei taha vett, et janu kustutada, vaid et aeglselt sammuda kaevu suunas.
Raamat algab kriitilise situatsiooni kirjeldusega, kus põhiprobleemiks on vesi. Vee puudus toob teose lõpupoole välja ka surmateema (lugu maost, kes pakub printsile oma mürki, et too pääseks kõrbest minema tagasi oma lille juurde). Inimese ülesanne on ületada ja kaotada sõnulseletamatut (Freudi käsitluses surmatung). Väike Prints ei karda surma, vaid ta pigem otsib selleks võimalikult meeldivat vahendit ja ta valib maomürgi. Vesi kui metafoor omandab lihtsustatult tema elu eesmärgi tähenduse. Samas võib veele anda ka teistsuguse interpretatsiooni lähtudes Lacani kuulsast triaadist. Selle kohaselt on subjekti arengus kolm staadiumit, neist esimeses, reaalses saadiumis on oluline peeglifaas. (Järgmised staadiumid on kujuteldav ja sümboolne, nende juurde jõuame hiljem.) Veepind võib täita teatud tingimustes ka peegli funktsiooni. Ka kaev kui selline on kohaks, kust ennast vaadata saab. Peeglist algab inimmaalima ontsoloogiline struktureerimine, see on kui inimese arengu lähtepunkt.
Esimesed peatükid “Väikeses Printsis” algavad sellega, kuidas minategelane joonistab kübara pähe hoopis boamadusid, kes parajasti seedivad elevante ja Väike Prints soovib tungivalt lammast ja rahuldub lõpuks kastiga (isegi mitte kastiga, milles oletatav lammas peidus on, vaid ainult joonistusega kastist). Lammas, keda “päriselt” isegi ei eksisteeri, on Väikesele Printsile ülimalt oluline. Ta on siiski midagi reaalset, tõelist, kuigi ei samastu reaalsusega, mis meie jaoks on sotsiaalselt konstrueeritud. Seega on Väike Prints teatud mõttes jõudnud Lacani kolmandasse staadiumi – sümboolsesse korda, kus reaalsuse positiivne eksistents puudub (tõke, millest edasi ei saa). Sümboolsus on seostatud keelega, mis on reaalsusest distantseeritud (näiteks Kuninga kunigaseisus ei põhine millegi muul kui sümboolsel tähistatusel. On vaid Kuninga sõna ja hermeliinmantel, mis tema staatust kinnitavad). Ego tuumaks saab verbaalne nimetus, sõna “lammas” sisaldab rohkem informatsiooni kui lammas isiklikult.
Lacan toob sisse uue mõiste – väike objekt a (autre, tõlkes “teine”). Väike objekt a on soovide ja ihade põhjus. Seega mitte lammas ise, vaid soov Teise järele. Väike Prints on subjekt, keda iseloomustab pidev ilmaolek objekt a-st ehk Teisest: oma vanematest, sõpradest, peale kodunt põgenemist ka oma roosist. Tema soovid pole mitte niivõrd vajadus mingi objekti või teise inimese tähelepanu järele. Ihad ja soovid on midagi suuremat, iha on olla keegi Teine, saada süsteemi keskpunktiks, milleks on keele tsentrum. Isa Nimi on tähistaja, mis valitseb kogu seda süsteemi ja kehastab teatud võimu Teatud mõttes alistub laps sellele Teisele, temast saab keele subjekt, subjekt keeles. Väike Prints ei räägi midagi oma vanematest või sünnikodust. Me teame vaid, et ta tuleb tähelt. Minategelase ja Väikese Printsi vahele tekivad lapse-vanema suhted. Minategelane on kui Isa Nime üks väljundidest, s.t. printsiip, mis organiseerib isiksuse saatust ja struktureerib teadvust. (Samas märkame teose lõppsõnas, et mõju oli vastastikune, s.t. Väike Prints jättis minategelasele kustumatu mulje ja suunas tema maailmapilti.)
Väike Prints on raamatu alguses kujuteldavas faasis ja suundub oma arengus sümboolsesse faasi. Väikese Printsi areng kui genees kujutletavast faasist sümboolsesse toimub läbi roosi metafoori, tema tunnete transformatsioonis selle objekti vastu (“Lilled on ju nii vastuoksusi täis! Kuid ma olin liiga noor, et osata teda armastada." VP). Tema saatust iseloomustab täiuse poole püüdlemine, selle eesmärgi aga on “suured inimesed” kahe silma vahele jätnud. Seega tähendab genees objekt a asendamisprotsesse – substitutsiooni ja kompensatsiooni. Väikese Printsi objekt a kui puudujääk ise võib olla vanemad, sõprus, armastus. Lille ilmumine Väikese Printsi planeedile ei tähenda aga veel, et Väikese Printsi soovid kaoksid ja tema probleemid oleksid lahendatud. Substitutsiooni käigus ei saa soovid rahuldatud, Teise iha jääbki sümboolse faasi pidevaks karakteristikuks.
