Muumitroll, Filifjonka ja väike pumps – skisofreenikud?
Tove Janssoni maailma avastamine Deleuzi pakutud kaardi abil (keskendudes loole “Filifjonka, kes uskus katastroofe”)
Kaidi Tago
Alustan väitega, et lugu Filifjonkast, kes uskus katastroofe, on poststrukturalistlik. Juba pealkirjas sisalduv katastroof, oluline element loos, pole olemuselt mitte strukturaalne, vaid pigem risoomne, kus vastandina struktuuri korrastatusele domineerib hargnevus ja keskpunktita korrastamatus (iseloomulik poststrukturalismile). Strukturalism tungib reaalse poole, kuid struktureeritakse agressiivse sümboolse korra poolt, mis on ühiskonnas peamine. Poststrukturalismis muutub reaalne ihade tekitamise “masinaks” Deleuze ja simulaakrumiks Baudrillardi mõistet kasutades. Struktuuri seaduspärasusele vastanduvad juhus, võimalused, vabadus, hetkelised nähtused – aga kuidas veel võiks nimetada tormi tulekut, kui mitte juhuseks, maja hävimist kui mitte võimaluseks ja vabaduseks ning Filifjonka ülemeelikut olekut peale senise elu purunemist kui hetkeliseks nähtuseks? Strukturalismi loogilisusele vastanduvad poststrukturalismis keha, afektid, kõik, mis ei ole loogikale allutatav ehk katastroof ja skisofreenia kui sellised.
Arvestades tõsiasja, et nii lugu Filifjonkast kui Gilles Deleuze näivad eelistavat poststrukturalismi valda, ei tohiks Deleuze meetodite rakendamisel suuremaid takistusi ette tulla. Aga eks me näe...
Deleuzel on radikaalselt horisontaalne mõtteviis – see tähendab mõtet, milles kõik asetub ühele pidevuse väljale. Maailm koosneb platoodest, mis rohkem või vähem varjatult teineteiseks üle lähevad. Deleuze maailmas pole kohta hierarhiatele ja võimu koondumisele teatud üksikuisse punktidesse. Sellist platoodest koosnevat maailma kirjeldab Deleuze kui risoomset. Risoomi mõiste pärineb botaanikast ja tähendab taimede maa-alust vart (naadi näiteks), mis areneb igasuguse keskmeta ja maapealse osa hävides või ise läbi lõigatud saades on võimeline edasi elama.
Deleuzi järgi võib raamat olla kirjutatud kolme mudeli järgi. `Ühtse juure` mudeli järgi on raamat ja maailm teineteisest eraldatud ning esimene jäljendab teist. See mudel ei jõua paljususe tegeliku mõistmiseni, kuna eeldab alati tugeva ühtsuse olemasolu. Ühtsus aga ummistab paljususe pagemisteed (täiesti strukturalistlik lähenemine). `Kimpjuure` mudel, mille puhul pole enam ühtset suurt ideed, katust, ent on teatav kujundav suund, ühtse juure lineaarsuse asemel on varjatud ühtsus; kimpjuure paljusust reguleerivad ja piiravad kombinatsioonireeglid. Kolmas võimalus on `risoomiline` mudel, millele on iseloomulik ühenduvus – see tähendab, et risoomi mistahes punkt saab olla ühendatud mistahes muu punktiga – ja heterogeensus ehk 'paljusus', mida ei ole võimalik allutada (pagemisjooned). Risoomsel mudelil puudub ühtne idee. Esmapilgul näib, et “Muumitroll” on kimpjuure ja risoomi vahepealne, kui mitte täiesti kimpjuure mudelile vastav. Muumimaal oleks Muumitroll justkui keskpunkt. Tähelepanelikumal kaalumisel selgub aga, et sageli on keskmes hoopis Muumipapa, Nuuskmõmmik, mõni pumps või filifjonka, et tegevus kandub Muumiorust sageli kaugele. Tove Janssoni loomingule on iseloomulik risoomsus ja demokraatlikkus: ka kõige väiksemal pisimutukal on omad tegemised ja tema pole sugugi vähem oluline kui Muumitroll või Nuuskmõmmik (näiteks “Kevadlaul” lk214-223). “Muumitrollile” on omased igasse suunda laienevad ja teineteiseks üle kasvavad tasandid (näiteks maailma kõige ilusama sabaga orava lahkumine lk36 ja ootamatu naasmine lk88), mis teevad võimatuks kindlate piiride vedamise. Seega ei teki muljet, nagu oleksid raamatu rohked tegelased vaid taustaansambliks peategelastele. Tundub tõenäoline, et kõik olendid elavad põnevat ja sündmusterikast elu, mida autoril pole lihtsalt olnud võimalik meile täies mahus edastada. Igas risoomis on omad korrastavad segmentaarsusjooned & deterritorialisatsioonijooned, mille kaudu toimub lakkamatu pagemine: muumitrollid kannavad raamatus korrastavat, Nuuskmõmmik, väike My, Tuu-tiki, Filifjonka ja paljud teised aga detsentraliseerivat rolli. Deleuze leiab, et raamatu jaoks oleks ideaalne laotada kõik läbi elatud sündmused, ajaloolised määratlused, kontseptid, isikud, sotsiaalsed rühmad ühele ainsale sellisele välispidisuse [pidevuse] väljale - ainsale leheküljele, samale lehele. Mulle näib, et see on Tove Janssonil suhteliselt hästi õnnestunud.
Keskendades oma tähelepanu proua Filifjonkale, jõuame iha mõisteni. Deleuze ja Guattari püüdisd anda täpse ja konkreetse iha kontsepti. Nad leidsid, et ihast rääkimise abstraktsus tuleneb eeldusest, et kirel on objekt ja rõhutavad, et kunagi ei ihaldata midagi või kedagi konkreetset, alati ihaldatakse kooslust (aggregate/ensemble). Ei ihaldata mitte objekti, vaid konteksti – mitte alkoholi kui jooki, vaid teatud seisundit, mis sellega kaasneb (baar, inimesed, unustus/muretus vms). Filifjonka ei ihaldanud mitte katastroofi kui sellist – ta ju ei teadnudki täpselt, mis see on (!) – vaid kõike, mida ta uskus sellega kaasnevat: kaost, segadust, vabadust, puhastumist. Iha tekib vaid juhul, kui on potentsiaalseid erimeelsusi, erinevusi, erinevatest faktoritest. Filifjonka ihaluse puhul pole tegu mitte masinliku mitteteadvuse või teatraalse mitteteadvusega, näib, et tema puhul on asjad juba sellest etapist edasi arenenud, viimase piirini, tema puhul on juba tegu teadliku, ehkki põhjendamatu ihalusega. Kõõtsuga vesteldes kartis Filifjonka, et see teda ei mõista, aga vajadus mõistetud saada oli tugevam, ja mida enam erimeelsusi, kõhklusi Filifjonkal tekkis, seda tugevamaks muutus iha oma hirmu jagada. Paljusus on iha tekke eeltingimuseks. Hurraa! Iha masinad töötavad! Ihaldavad masinad on olemusikult produktiivsed lähtumata puuduvast algobjektist. “Õudne lugu” ja “Filifjonka kes uskus katastroofe” on parimad näited iha masinate tööst “Muumitrollis”. Väikesel pumpsul on elav kujutlusvõime, tema kujutlustel pole vähimatki reaalset referenti, aga iha masinad muudkui simuleerivad ja simuleerivad ja nii saabki tema maailm täis kõiksuguseid senikuulmatuid elukaid (mudamaod ja tondivankrid ja palju muud kohutavat ning põnevat). Pumps mõtleb kaastundega täiskasvanuile, kes oma kujutlusvõimet piiravad. Nende iha masinad on justkui ikkesse pandud, seda, mida need jahvatavad, väike pumps ei jaga.
Filifjonka seevastu on täiskasvanu. Aga ta on väga labiilse närvisüsteemiga täiskasvanu. Mõni (Kõõts näiteks) võiks teda hea tahtmise korral ehk isegi skisofreenikuks pidada... Näiteks mida mõtleb proua Filifjonka mahedal ja vaiksel suvepäeval vaipa pestes? Mõtteid, mida võib mõelda ainult väga paranoiline isik:“Ma tean küll, kuidas asjad tegelikult käivad. Nii rahumeelne paistab kõik alati enne katastroofi.”
Ühes intervjuus rääkis Deleuze kohtumistest: inimesed arvavad, et kohtumised toimuvad teiste inimestega, nagu intellektuaalid kohtuvad kollokviumil. Tegelikud kohtumised toimuvad aga hoopis asjade, maalide, muusikateostega. Inimestevahelisi kokkusaamisi ei pea Deleuze enamasti kohtumisteks, vaid pettumist valimistavateks ja katastroofilisteks farssideks. Ja süüdi selles on liigsed sõnad... Kohtudes Kõõtsuga loodab Filifjonka südant kergendada ja kuulda mõnd lohutavat sõna... aga välja tuleb hoopis piinlik olukord ja mõlemal on peale kohtumist kehvem olla kui enne.
Võibolla oleks Filifjonkat tõepoolest kohane skisofreenikuks nimetada? Deleuze järgi on simulaakrumid skisofreeniale omased ja Filifjonka katastroofikartust pole alust muul viisil nimetada kui simulaakrumiks – mingit reaalset alust selleks polnud:
Kõõts: “Proua Filifjonk! Need õudused, millest te rääkisite...Kas neid on ka sageli juhtunud?”
Filifjonka: “Ei,”
Kõõts: “Tähendab, ainult vahetevahel?”
Filifjonka: “Õieti mitte kunagi. See ainult tundub mulle nõnda.”
Kõõts: ”Oo. Nojah, ma tahtsin õieti ainult tänada vastuvõtu eest. Nii et teile pole siis midagi halba juhtunud, mitte kunagi?”
Filifjonka: “Ei” (lk243)
Deleuze on simulaakrumi kohta öelnud, et see on süsteem, milles erinev suhestub erinevaga erinevuse kaudu. Ainuke seos, ainuke kõikide ridade kattumispunkt on neid kõiki allaneelav vormitu kaos (katastroof!). Simulaakrum segab igasuguse erinevuse reaalse ja kujutletava vahel. Katastroof proua Filifjonka peas oli tõelisem katastroofist, mis möllas väljas (lk 244) - täiuslik simulaakrum.
“Muumitrollis” märgatav deterritorialiseerumine pole kindlasti seotud kapitalismiga nagu D&G pakuvad. Raha ja kapitalism on Tove Janssoni maailmas peaaegu täiesti tähelepanuta jäänud nähtused. Raha olemasolu on ebaselge ja ka muud hüved vahetavad omanikku lugejale teadmata kombel: ei ole teada, mille eest proua Filifjonka koduvanalt maja üüris, jõulude ajal on kingid, aga nende päritolu pole määratletud (v.a. muumipere puhul, kes oma asjade hulgast parimad selleks otstarbeks välja valisivad, vt “Kuusk”, 321). Eksisteerivad merest leidmine, kinkimine, loteriis võitmine – aga ostmine...seda pole. Üldisele deterritorialisatsioonile vastab kapitalismis reterritorialisatsioon ehk liikumine, mis püüab dekodeeritud voole uuesti kodeerida, kehtestada uuesti muistseid väärtusi ja norme, muuta inimene taas maalähedaseks, olgugi, et ilma maata. Näib, et Deleuzi ja Guattari lähenemine on liiga inimkeskne, et sobida muumidele. Muumid pole tõenäoliselt kunagi põllumehed olnud... Püüdes kujutleda muumide ajalugu ei suuda küll midagi muud silme ette manada kui pika rea auväärseid ja tasakaalukaid traditsioone austavaid trolle. Ehkki muistsetel aegadel elanud nad kahhelahjude taga ja muumideks arenesid nad ilmselt tavalistest trollidest (lk47). Reterritorialiseerimisele peaks jälle deterritorialiseerimine järgnema... Kas muumitrollidest peaksid jälle tavatrollid saama (resp tagasi loodusesse)? Või jõehobud (Tove Janssonil kasvasid muumid just jõehobudest välja). Ja kas proua Filifjonkat ootab ees uus skisofreeniapuhang?
Loo esimesel poolel toimub pidev deterritorialisatsioon: Filifjonka saabub kuskilt kõledasse ja ebaõdusasse rannamajja. Selle tulemusel, et ta tegelikult seal üldse elada ei taha (unistades hoopis väikesest moosiaiaga majakesest), kuid on teatavatel asjaoludel selleks sunnitud (rannaäärsesse majja sattus ta eksituse läbi, nimelt majaomanikust koduvana kinnitas, et selles majas elas nooruses Filifjonka vanaema. Traditsioone austava filifjonkana koliski ta sellesse hiiglaslikku rohekaspruuni majja. Alles siis, kui ta kõigile sugulastele oma kolimisest teatanud oli, selgus, et tegu oli eksitusega, vanaema oli hoopis ühes teises majakeses elanud. Ära kolida Filifjonka ei saanud, sest suguvõsa juba teadis, et ta seal elab ja kui ta nüüd jälle koliks, peaksid nad teda ehk kergemeelseks). Tekivad frustratsioon ja kahestumine. `Teine` hakkab katastroofe ihalema. Mitte et ta näeks ette, et katastroof ta sellest kohutavast rohepruunist majast vabastaks, ta ihaleb taifuune, vesipükse, hiidlaineid endalegi arusaamatutel põhjustel. Lacani järgi ei saa soovid ja ihad erinevalt vajadustest kunagi rahuldatud, kuivõrd nad pole mitte meie endi, vaid `Teise` ihad. Seksuaalsusega ma proua Filifjonka katastroofiiha ei seoks. Või siiski... Ta elab üksi, ehkki on oma parimais aastais – kes teab, võibolla ongi seksuaalsel allasurutusel tema katastroofi kui vääramatu loodusjõu, purustaja ihaluses oma roll. Seda oletust toetab vesipüksi nägemine peale tormi vaibumist, mis kujuneb lõplikult vabastavaks kogemuseks. Vabastab vanast elust, selle hävitades. Tormi järel on Filifjonka läbinud omamoodi initsatsiooniriituse, tõeliselt täisväärtuslik filifjonka. Näib, et kui üldse otsida mingit ühendavat faktorit erinevate lugude vahel, võiks selleks olla suureks kasvamise kujutamine: Muumitroll üksi talves, väike pumps ihuüksi oma kohutavate simulatsioonide keskel ja Filifjonka silmitsi oma kohutavaima painajaga.Üksi. Aga mitte täielikult, kõigil on kuskil keegi, mõni tugi. Kui see nii on, kui initsatsiooni võib näha siduva omadusena raamatus, siis on tegu risoomse kimpjuure mudeliga.
Deleuze on maininud, et iga organism võtab üle selle harjumused, millest ta koosneb. Kõik elusolendid koosnevad veest ja õhust. Mida on veel vaja, et katastroofidest unistama hakata? Kolides sellesse kõledasse paika, muutus Filifjonka kontsistents. Sinna tuli enam üksindust ja üksildust, enam suurt lagedat ebaõdusat merd ja tajumist, et looduse vastu ei saa üks väike filifjonka või kõõts ka mitte parima tahtmise. Ja salaviha pealesunnitud kodu vastu. See koht vallandas Filifjonkas ebateadliku ihaluse sealt pääseda. Ja nagu öeldakse...If what you wish is at the door, be carefull, what you wishng for...
Veel öeldakse lõpp hea – kõik hea. Filifjonka, kes on läbi teinud oma kõige kohutavama luupainaja, avastab, et tegelikult see polnudki nii hirmus kui tema lugematutes ettekujutustes, ning jõuab arusaamisele, et rõõm on elada! Tema `Teise` iha täitus (selle võimalikkust Lacan ette ei näinud) täiesti ootamatult: katastroof saabuski. `Teine` kadus ja Filifjonka vabanes skisofreeniast, muutus jälle tervikuks, reterritorialiseerus iseendas. Ja tõenäoliselt reterritorialiseerub kodusemasse kanti.
