Muumipapa seiklused läbi Baudrillard’i silmade
Lill Sarv
VIIES PEATÜKK: ISEVALITSEJA SÜNNIPÄEV
Viiendas peatükis jätkab Muumipapa oma jutustust ülimalt põnevalt kohalt. Parajasti on dront Edward (kellel oli kuhjaga põhjust olla pahane Fredriksoni jt peale, kuna teda oli korra juba ahvatlusega alt tõmmatud) ränduritele peale astumas.
Õnnetust olukorrast leiab väljapääsu muumipapa, kes näib olevat midagi kuulnud Baudrillard’i teooriatest simulaakrumite kohta. Ta kraamib oma teadmised lagedale, päästes nii kogu seltskonna ja tänu sellele jätkuvad tema memuaarid veel õige mitmel leheküljel. Nimelt plaanib ta dront Edwardi “võrgutamist”.
Üheks suureks abiliseks on võrgutamisel/simulaakrumi loomisel Pilv, kes on ennast jõelaeva pardale puhkama seadnud. Nüüd tuleb Pilvel läbi elada suremine reaalsusena (mis tegelikult on üsna relatiivne, sest viidates Fredriksonile, antud juhul on tegemist “Pildiraamatu pilvega”). Toimub Pilve reinkarnatsioon “peibutisena”.
Muumipapa pakub dront Edwardile kingitusena ehtsat hahasulgedest drondi magamiskotti s.t. siis Pilve. Tegemist on väärtuse loogika ühe liigiga, nimelt vahetusväärtuse – ökonoomilise loogikaga. Omavahel on võrdsustatud hahasulgedest drondi magamiskott ja Muumipapa ning tema kaaskonna elu. Dront Edward leiab, et pilve peal istuda on päris mõnus ja pehme. Nii jääbki ta mõtlema selle üle, kas vahetus on võrdväärne. Sellel ajal, kui dront mõtleb, sõidab “Mereorgesster” minema…(seekord lihtsalt väike pettus rändurite poolt, sest nad ei jää drondi otsust vahetuse heakskiitmise kohta ootama).
Järgmine peatuspaik on “Mereorgesstril” võõra maa sügavustes, kus on kõikjal näha rohuga kaetud künkaid. Künkaid katavad madalad munakivimüürid, neid on loendamatult palju ja nad on lõputult pikad. Tegemist on aukartustäratava tööga.
Rändurid jõuavad väikese onnini, kus nad kohtuvad Mymla tütrega.
Mymla tütar on osav simuleerija, kõigepealt püüab ta jätta muljet, et kedagi pole kodus. Järgmiseks teeskleb ta kurguhaigust – õieti järgemööda difteeriat, plekilist soetõbe ja koolerat. Selle põhjustab asjaolu, et teda ei tahetud võtta kaasa Isevalitseja sünnipäeva peole. Tema mamma leidis, et tüdruku käitumine oli täiesti võimatu.
Baudrillard eristab lihtsalt teesklemist simuleerimisest. Kuigi nii simulatsiooni kui teeskluse puhul teeskleks väike Mymla, et tal on see, mida tal tegelikult ei ole. Antud juhul on siiski tegu lihtsalt teesklusega, sest simuleerimise puhul oleks Mymla tütar kutsunud endas esile mingisugused tõsisemad haiguse sümptomid kui sall ümber kaela.
Väike Mymla lepib ränduritega kokku, et juhatab nad peole ja kui nad peaksid tema mammat nägema, esitavad nad koos uue vale (taaskord on toimunud väärtuste vahetus, kuid seekord mitte Baudrillardi mõttes)….See kõlaks järgmiselt: muumipapa ja tema reisikaaslased sundisid Mymla tütart peole kaasa tulema.
Tee peal annab Mymla tütar selgituse kivimüüride ja nende funktsiooni kohta. Nimelt puudub müüridel igasugune mõte, alamatele lihtsalt meeldib neid laduda. Baudrillardi järgi võiks öelda, et tegemist on petekaga – tundub, nagu peaks müüridel mingi tähendus olema, kuid tegelikult ei ole. Seega nad varjavad tähenduse ja funktsiooni puudumist. Müüride kohta ütleks Baudrillard, et tegemist on võrgutatud simulatsiooniga – valelikum valest endast – näivuse saladus.
Rändurid jõuavad lõpuks Isevalitseja aiapeole, neid hoiatab kiri sildil, kus on kirjas et “ei tasu karta, kui M i d a g i juhtub”…sellise lohutava teadmisega sisenevad nad metsikusse aeda. Nende edasise tee sünnipäevapeole katkestab kaljulõhe, milles varitseb hiidämblik. Sekeldaja viskab ämblikku kiviga, tahtes teada saada, kui tigeda elukaga on tegemist. Fredrikson paneb esimesena tähele, et ämblik pole tõeline.
Ämbliku puhul on tegemist simulaakrumiga – segatud on igasugune erinevus reaalse ja kujuteldava vahel. Rändurid kujutlevad, et tegemist on tõelise, elusa ämblikuga. Tegelikkus on tegelikkuse peegeldus e. antud juhul siis kunstlik ämblik.
Sarnasesse situatsiooni sattuvad rändurid veel ühel korral, kui nende teele sattub pull, keda Sekeldaja peab (toetudes eelmisele kogemusele ämblikuga) kunstlikuks. Selleks, et teistelegi oma läbinägelikkust demonstreerida, laseb Sekeldaja pulli nina peale nipsu. Pull või õieti pullitopis laseb kuuldavale metsiku möirge ja langetab oma sarved (mis olid polsterdatud), lennutades Sekeldaja kena kaarega otse roosipõõsasse. Kohe peale seda sündmust leiavad rändurid plakati, kuhu on kirjutatud: “Seda te küll ei oodanud!”.
Isevalitseja on viinud piirid reaalsuse ja kujuteldava vahel veelgi kaugemale. Pullitopis on tehtud võimalikult kunstlikult, nii et keegi ei oskaks oodata temalt tegelikule, elusale pullile vastavat käitumist. Tõenäoliselt Sekeldaja arvas roosipõõsasse lennates, et ta oli eksinud ja topise asemel oligi päris pull.
Lõpuks jõuavad rändurid Isevalitseja sünnipäeva peole. Kus on muusika, tants ja trall. Nad õnnitlevad Isevalitsejat sünnipäeva puhul ja algab loosimine. Isevalitseja aias olid peidetud kuldmunad, mida korjates sai osa võtta loosimisest. Kui loosimine sai läbi, selgitas isevalitseja oma loterii süsteemi. Isevalitseja oli munad peitnud kolme liiki peidukohtadesse: 1) niisugustesse, kust leitakse muna siis, kui ollakse liiga laisk otsimiseks või kui lihtsalt sagitakse siia-sinna. Need võidud kõlbasid süüa.
2) kohad, mida leitakse rahulikult, metoodiliselt ja mõttega otsides. Võite sai millekski asjalikuks kasutada.
Kohad, mille leidmine nõuab fantaasiat. Need võidud ei kõlba üldse mitte millekski.
Muumitroll oli saanud kõik otsimisel fantaasiat nõudnud võidud. Mis olid korallist alus, mille peal seisis merevahust trammivagun (haakeplatvormil oli toos haaknõelte tarvis); granaatkividega kaunistatud vahuviinavispel; haihammas; konserveeritud suitsurõngas ja kaunistustega leierkastivänt.
Nii lõppes isevalitseja sünnipäevapidu ja rändurid, väsinud ning õnnelikud, läksid koju magama.
Ma leidsin, et loosimise kirjeldus selgitab, miks peatükk Muumipapa Memuaaridest oli minu meelest sobiv Baudrillardi teooria rakendamiseks.
Muumipapa ise on niivõrd sissevõetud igasugusest näivusest, ebareaalsusest. Ta soodustab simulaakrumite teket.
