"Alice Imedemaal" läbi Derrida dekonstruktsiooni mõiste
MartinRünk
semiootika IIOma analüüsi objektiks valisin ma Lewis Carrolli raamatu "Alice Imedemaal" 3. peatüki pealkirjaga "Kihutusjooks ja jutiga jutt". Olles suure vaevaga läbi lugenud "Positsioonid" ei saa ma tagada Derrida täielikku ja korrektset mõistmist ja seega ei välista põhimõttelisi arusaamatusi.
On väidetud, et dekonstruktsioon pole (sh kirjanduslikule tekstile) rakendatav. Ta on miski, mis lähtub tekstist endast, teatud uut tüüpi kirjutamisviis, mille eesmärgiks on saada üle õhtumaist mõtlemist rohkem kui 2000 aastat juhtinud logotsentrismi sundusest. Kindlasti on "Alice Imedemaal" üks sobivamaid lasteraamatuid demonstreerimaks dekonstruktsiooni, eriti lähtudes keele mängulisusest ja konkreetse tähenduse teadlikust mitteotsimisest. Olgu siis käesolev töö, pigem katsetus, ekperiment vaatamaks, kuidas sobivad omavahel kokku Derrida ja "Alice Imedemaal".
Esmakordselt rakendas Derrida oma dekonstruktsiooni mitte kirjanduslikul, vaid filosoofia ajalukku kuuluvatel tekstidel. Seda eelkõige soovist vabastada keel klassikalise filosoofia (kui binaarse mõtlemise) vägivaldsest hierarhiast, mille raames üks liige mõistete opositsioonis valitseb teise üle. Kuid see vägivaldsus ei piirdu ainult filosoofiliste mõistetega. Ka tavakeel pole neutraalne: ta kannab endas metafüüsika erilaadseid presupositsioone.
Nagu öeldud, on dekonstruktsiooniks vaja erilist kirjutamisviisi — erinevusprintsiipi ehk erinewust, mis seisneb selles, et ükski element ei saa funktsioneerida märgina viitamata teistele elementidele, mis ise samuti on seotud teistega. See aheldumine tingib, et iga üksikelement — foneem või grafeem — moodustub vaid lähtuvalt jäljest, mis teised selle ahela või süsteemi elemendid temasse on jätnud. See aheldumine ja kude ongi tekst, mis alati tekib mingi teise teksti transformatsiooni käigus. Kõikjal on vaid erinevused ja jälgede jäljed.
...Olles eelmises peatükis Alice'i pisarate tiigis solistanud, oli sealt väljunud loomadele, lindudele ja peategelasele endale esimeseks küsimuseks, kuidas jälle kuivaks saada. Hiir lubas kõik kuivaks teha, ütles: "See on kõige kuivem asi, mida ma tean", ning rääkis ühe hariva loo ajaloost ("Alice Imedemaal" Eesti Raamat 1971 Tallinn, lk 23)... Tegemist on erinewuse väljendusega, sõnamänguga, mis keerleb ümber sõna kuiv (mitteniiske, igav). Autor dekonstrueerib selle muutes sõna referendi ambivalentseks. Sõna tähendus on sõltuv kontekstist, on selle konteksti (teiste ümbritsevate sõnade) jälg. Sarnane mäng homonüümidega esineb teinegi kord selles peatükis (lk 26), kuid seekord põhjustab "möödarääkimist" sõna jutt (lugu, hännajutt ja ühtjutti). Ka asesõnade liikuvad referendid tekitavad segadust (mida tähistab see? lk24). Kuid peab tunnistama, et erinewus kehtiks ka iga teise sõna puhul, kuna iga sõna tähendus ilmneb erinevuste edasilükkamistes, jälgedes.
Kõik need dialoogid on läbi viidud dekonstruktsiooni vaimus, teevad lugeja teadlikuks sõnade mitmetähenduslikkusest ja seega ka tinglikkusest. Siinkohal tasub sisse tuua Derrida üks keskseid mõisteid — disseminatsioon, mis märgib tähenduse taandamatut ja generatiivset paljusust. Ta murrab lahti teksi piirid ja keelustab tema ammendava ja sulustava formaalsuse. Disseminatsioon viib lõpuks transtsendentaalse tähistaja eitamiseni, Peirce'i lõpmatu semioosiseni.
Kindlasti toimib erinevusprintsiip ja disseminatsioon pigem tunnetuslikul tasandil ja neid nähtusi on raske konkreetsete tekstilõikude abil eksplitseerida. Pealegi on Derrida tegevuse objektiks keel. Nii pole tast suurt abi Imedemaa veidruste sisulisel ja psühholoogilsel analüüsil. Ka teksti struktuuri poolt loodav tähendus ei leia Derrida poolt kajastamist. Või siis ainult selle nähtuse kaudne tunnistamine läbi erinevusprintsiibi, mis seisneb tähenduse edasi lükkumises. Derrida tegeleb keele vabastamisega. Nagu ka Carrollgi oma jutus, kus Alice'i unenäos lähenetakse keelele värskusega, milleks on mõne erandiga suutelised ainult lapsed (ka Carrollile andsid inspiratsiooni ta sõbra tütred, nn "õel kolmik")
Dekonstruktsionism on võitlus logo- ja fonotsentrismiga Lääne mõtlemises. Ta lähtub seisukohast, et keeleline tähistaja on substansitu ja seega väljaspool (foneetilist) kirja ja kõnet. Kiri pole vaid kõne representatsioon ja ühtki substantsi (helilist, graafilist) ei tohiks eelistada teisele. Carrolli raamatus "Alice Imedemaal" lõikub kirja graafilisus kõne kujutu "massiga". Kohas, kus Hiir räägib, mis on tema kassi- ja koerakartuse taga, kujutab Alice ta juttu graafiliselt lookleva kirjutatud sõnade jadana, kus heliline substants on ruumistunud kirjana (lk 26). Kui Hiir oma jutu pooleli jätab, küsib Alice: "Sa jõudsid oma looga viienda lookeni, eks ole?" Ja Hiire jutt raamatulehel lõppeb tõepoolest pärast viiendat nõksu. Selline metatasandite nihe näitab mina arvates üsna hästi kõne ja kirja samaväärsust tähenduse edasiandmisel.
Seni on veel lahti kirjutamata Derrida üldine dekonstrueerimisstrateegia, mis seisneb topeltkirjutamises. See topeltkiri peab tähistama lahkuviimist. Ühele poole jääb ümberpööramine, mis pöörab ülemise alumiseks ja dekonstrueerib tema sublimeeriva või idealiseeriva geneologia, teiselt poolt tungib sisse mõiste, mis enam ei lase end mõtestada vana süsteemi sees (nt kõne-kiri-substantsitu tähistaja). Tähtis on meeles pidada, et ümberpööramise puhul pole tegu kronoloogilise faasiga, selle vajalikkus on strukturaalne ja seega on tema näol tegemist lõppematu analüüsiga.
Kahtlemata on Derrida huviobjektiks metafüüsilise ideoloogiaga sõnad. Kuid ta tunnistab, et ükski sõna ei ole oma olemuselt metafüüsiline ega ka mittemetafüüsiline, nad muutuvad selleks ainult tekstuaalsets töödes, millesse nad on sisse kirjutatud. Sellisest vaatepunktist tundub, et dekonstruktsiooni-mõistet ei saaks Carrolli teksti puhul kasutada, kuid samas ütles Derrida ka, et tavakeel ei ole iial neutraalne. Ju tuleks antud juhul rohkem lähtuda teksti üldisest ideest kui konkreetsetest sõnadest (nt kuiv ja jutt). Dekonstruktioon on pigem seega teoreetiline käsitlus, mis väljendub pigem teatud mõtlemismallis kui konkreetstete praktiliste näidetena.
Ometigi tunnistab Derrida, et mõnede autorite (nt Mallarme, Artaud, Bataille, Sollers) kirjanduslikud tekstid on teostanud kõige kaugemale ulatuvamaid läbitunge. Vähemalt sellel põhjusel, mis meid paneb kahtlema nimetuses "kirjandus". Need tekstid näitavad omaenese liikumisega, milline on olnud ettekujutus kirjandusest, ja dekonstrueerivad selle praktiliselt. Nad on teostanud teatava katkestuse ja on organiseerinud ja markeerinud struktuurse vastupanu filosoofilisele kontseptuaalsusele.
Ehk saab ka Carrolli "Alice Imedemaal" võtta tervikuna kui lasteraamatute dekonstruktsiooni. Tuues sisse teatava "lapseliku fantaasia" ja allutades terve teose maailma sellele, kaugeneb Carroll täiskasvanu loogikast ja lasteraamatuid sinnani valitsenud traditsioonist, mis nägi ette lapse kujutamist täiskasvanulikust perspektiivist. Opositsioon täiskasvanu - laps keerati ümber ja tugevamaks sai laps. Tulemuseks on vaade lapse sisemaailma, vastavalt tema mõtlemisele, ja seda tänu välise maailma (ja seega täiskasvanu) kõrvaldamisele.
Siinkohal tuleb rõhutada, et eelnev arutluskäik on puhtalt hüpoteetiline, kuna mul puudub igasugunegi sügavam teadmine lastekirjandusest peale selle, mis lapsepõlve käigus kogunes.
