Sergei Kozlovi muinasjutu "Lugu sellest, kuidas Siil ja Karupoeg Hundi ära päästsid" analüüs Foucault diskursuseteooria alusel
Kertu Ruus
ajakirjandus IV
Kuidas võiks teksti ja seal esinevaid võimusuhteid ning subjekte ajalooliselt määratleda?
Mõningate Foucault võtmesõnade tutvustus
Töö eesmärgiks on analüüsida Sergei Kozlovi muinasjuttu "Lugu sellest, kuidas Siil ja Karupoeg hundi ära päästsid" prantsuse filosoofi Michel Foucault (1926-1984) diskursuseanalüüsi meetodite alusel.
Seega toon kõigepealt ära mõningad olulised punktid Foucault lähenemises ning asun seejärel muinasjuttu analüüsima. Toon siinkohal välja just need märksõnad, mis võiksid osutuda antud analüüsi seisukohalt viljakaks.
Foucault' diskursuseteoorias on esikohal võimusuhted. Teda huvitab just see, kuidas lausungites (lingvistilised moodustised, kuid ka institutsioonid, tehnikad) moodustuvad reeglid ja jaguneb võim.
Foucault' uurimisobjektiks on humanitaar- ja sotsiaalteadused, nn "subjektifitseerivad sotsiaalteadused". Foucault väidab, et teadused ei anna edasi mingit universaalset tõde, vaid konstrueerivad oma tõe, oma reaalsuse. Nii on Foucault lähenemine ajalooline, see näitab tõe, teadmise, võimu suhtelisust ajaloolises kontekstis, nende produtseeritust. (Ajalugu ise ei tähenda Foucault jaoks mitte lineaarset arengut, vaid vapustuste jada, mis sunnib vahetuma erinevaid diskursiivseid formatsioone.)
Foucault võim ei ole lokaliseeritav: ta on pidevas ringluses ja läbib kõiki ühiskonna osi. Seda iseloomustab aktiivsus ja loovus.
Tähelepanu tuleb pöörata ka Foucault subjektikäsitlusele. Esiteks loob diskursus tema järgi oma subjekti, nt keha. Tegeldes seksuaalsuse, vanglate, meditsiini ajalooga, näitab Foucault, kuidas iga diskursiivne praktika loob inimkeha uuesti endale sobivalt ja koos sellega ka sobivad vaatamisviisid.
Teisalt aga loob ta ka subjektipositsiooni, kuhu asetub lugeja/vaataja.
Probleemiasetus
Alati on keeruline analüüsida teksti meetoditega, mis loodud hoopis teistsuguse tekstiga töötamiseks. Samas võib just selline analüüs osutuda ootamatult viljakaks. Probleem muidugi jääb ja nii ei või me täpselt teada, kus läheb teksti allutamine analüüsimeetoditele üle vägivallaks teksti vastu.
Vaataksin oma lühikeses analüüsis järgmisi aspekte:
* teksti ajaloolisus, kontekst;
* sellest lähtuvad võimusuhted;
* sellest lähtuv tõe konstrueerimine;
* subjektipositsioon.
Analüüs
Kõigepealt püüan viia analüüsitava muinasjutu ajaloolisesse sotsiaalsesse konteksti. Esiteks on see käik põhjendatav Foucault enda nõuetega: tekst on ju ainult osa laiemast diskursiivsest formatsioonist. Teisalt aga muudab see mõttekaks analüüsi meetoditega, mis loodud teistsuguste tekstide - Foucault' puhul teaduste ja Norman Faircloughi (vt allpool) puhul meediatekstide - vaatlemiseks.
"Lugu sellest, kuidas Siil ja Karupoeg Hundi ära päästsid" on ilmunud Moskvas 1985. aastal, kui Nõukogude Liidus sai NLKP Keskkomitee peasekretäriks Mihhail Gorbatšov ja algas juba mõnda aega käärinud poliitiline sula. (Eestis ilmus raamat tõlgituna kolm aastat hiljem, originaalillustratsioonidega, mille autor on Lidia Šulgina.) Kui Nõukogude Liidu rahvad võitlesid iseseisvuse eest, tundis lääs hirmu ja lootust suurriigis toimuva pärast. Nõukogude Liit oli vapustatud: viiendik planeeti oli hakanud seesmiselt mõranema ja ühtaegu välismaailmale avanema.
Nüüd võiksime püüda vaadelda muinasjutu tegelasi ja sündmusi selles võtmes. Otsuse vägivaldsust on raske määratleda: Nõukogude Liidus oli kultuurielu traditsiooniliselt poliitiline ja sellest ei jäänud kõrvale ka lastekirjandus. Pealegi tundub see andvat huvitava tähelepaneku: tegemist on ajaloolise hüppega, vapustusega, seega just sellega, mida Foucault peab tõelise ajalooteooria aluseks. Niisiis on see punkt, kus üks diskursiivne formatsioon läheb üle teiseks, tekivad uued võimusuhted ja uus "tõde".
Võib öelda, et muinasjutt ei ole kirjutatud päris traditsiooniliste reeglite järgi (Proppi või kellegi teise skeemi siin pikemalt järgimata). Tegelased erinevad harjumuspärasest olekust: tavaliselt julm, kuid juhm hunt on siin hädine ja kurb. Siil, kes tavaliselt on rahuliku, õpetliku loomusega vanem loom, on siin emotsionaalne. Karupoeg sarnaneb pigem Puhhile kui looduslikule karule, kuid üldiselt ei oska ma tema olemust täpselt määratleda. Tulnukaid traditsioonilises muinasjutus muidugi ei leia. Ka piltidel ei paista tavapärast maailma - loomariik on segi inimeste maailmast pärit esemetega, traditsioonilised vene metsloomad segi elevantide ja kaelkirjakutega.
Sündmustik ei ole samuti tavapärane: näiteks on peategelane passiivne ega ületa ühtegi katsumust. Kuigi skeem on suunatud stabiilsuselt ebastabiilsusele ja siis jälle stabiilsusele, tundub, et lõpplahendus jääb andmata. Hundi kõrvade kasvamist ei lahendata, lihtsalt see tunnistatakse ebaoluliseks asjaks, mis ei tekita probleeme.
Samas ei kaldu muinasjutt päris kõrvale kõigist traditsioonilistest lahendustest. Siilis säilub mingi rahu ja kodususe kehastus, Karupoeg on maias, lapsik, veidi tobu ja veidi agressiivne. Hundis säilub midagi juhmi. Tulnukaid võib vaadelda teiste üleloomulike jõudude asendusena.
Muinasjutu tegevus, olgugi ta tavapärasest erinev, on siiski suunatud stabiilsuse taassaavutamisele. Hunt tuuakse tagasi teelaua ja vene traditsioonilise samovari äärde.
Nii on suhe harjumuspärase ja uue, nagu ka stabiilsuse ja ebastabiilsuse vahel ambivalentne.
Vaadata tuleb ka keelt. Muinasjutus on ebatavalisi väljendeid, mis suuremalt jaolt esinevad tulnukate kõnes (analüüsin siin tõlget, originaali analüüs võib anda teisi tulemusi). Tulnukad lausa irvitavad ühe vana kõnekäänu üle ja kasutavad väljendit "okei". Seega viitavad just need tegelased uuenduslikkusele.
Kuidas tegelasi ja sündmusi täpsemalt määratleda? Siin saab määravaks hundi interpretatsioon. Hundil hakkavad kõrvad kasvama. Siis eraldub Hunt maast ja lendab sellest kaugemale kivil, milles on tulnukad. Mida see tähendab?Näiteks võib hundi kõrvade kasvamist seletada kui ideede arengut. Hunt on vanaks jäänud (muinasjutu esimesed sõnad) ega jõua oma kõrvu pügada. See väsitab teda. Kas Hunt sümboliseerib siin Nõukogude Liitu (või nt mõnd parteijuhti, kelle vanus ju aina vanemaks ja vanemaks muutus)? Vanadusele, küpsusele viitab tekstis muugi. On sügis. Ja - äärmiselt huvitav - "maakera hakkas nagu küps arbuus raginal pooleks minema", kusjuures illustratsioon kujutab maakera tõesti küpse arbuusina. Kas see ei võiks tähendada, et Nõukogude Liit või ka terve maakera hakkas lagunema, senisesse korda tekkis pragu. Kusjuures siingi on huvitav märkida sündmuste ambivalentsust: Siil ja Karupoeg tõmbavad maakera küll nööridega kinni, teisalt aga on see stabiilsus illusoorne: maakera hoiavad kinni vaid nöörid (ka pildil ei ole lõhe kadunud).
Niisiis võib maast eralduvat vanaks jäänud Hunti võtta kui Nõukogude Liitu või selle juhte/juhtorganeid või, veel parem, Venemaad, mis ei suuda enam sündmusi kontrollida ning satub tulnukate soovil kiviga lendama. Tulnukaid -- uuenduslikke ja ebatraditsioonilisi, maaväliseid tegelasi võib siinkohal tõlgendada läänena. Lääs mõjutab Venemaad, kes ei suuda enam ise enda eest otsustada, viib ta lendama tundmatu sihtmärgi poole.Kuid Hunt "päästetakse" -- tuuakse maale tagasi. Lõpus istub ta koos sõpradega kindlalt koduses teelauas ja talle kinnitatakse, et pole oluline, kui pikad kõrvad tal on. Niisiis kasvavad Hundi kõrvad edasi, kuid seda aktsepteeritakse. Kas see tähendab rahumeelset enese eest otsustamist endiste "sõprade" seas? Võimu (osalist) tagasisaamist? Hundil näib olevat küllalt kõrge staatus -- ta istub kõrges aristokraatlikus toolis ning hoiab jalgu samettoolil. Samas ei muutu ta lõpuni võimu kandjaks (vt allpool).
Tundub, et võiks proovida ka teist tõlgendust. Selle kohaselt võiks Hunt esindada nt Balti riike, mis Nõukogude Liidust lahku löövad. Ning kelle "sõbrad" siis ühisesse perre tagasi toovad. Hundi tulnukate käest ära tooomist nimetatakse päästmiseks. Kuid siingi on tekst ambivalente -- lõpuillustratsiooni vaadates (sisekaanel) tekib seos vangistatusega: Hundi kõrvad on kinni seotud. Kuid veelgi huvitavam on see, et loomade selja taga on linnupuur: nii on pildil nii puurilinnud kui vabad linnud. Miks peaks loomadel olema puurilinnud? Ja on ka muide kolm lindu, kes joovad üksmeelselt reas ämbritest vett. Ehk annab siin tõlgendada neid erisuguseid linde (kes kehaehituselt näivad muidu täiesti sarnased) kui kolme erinevat riigikorda.
Olgugi meie tõlgendused ambivalentsusest piiratud, võiksime ometi proovida nüüd ka täpsemalt võimusuhteid määratleda. Hunt -- igaljuhul mingite muutuste väljas, mis panevad teda elama läbi ebatavalist õhkutõusmist -- on võimutu figuur. Tema ümber tegutsevad teised jõud: tulnukad ja Siil ning Karupoeg, kus ühed püüavad teda stabiilsest keskkonnast eemale viia, teised aga toovad ta sinna tagasi. Lisaks nendele jõududele -- ja see tundub mulle olulisena -- näivad eksisteerivat veel mingid iseeneslikud jõud. Need panevad Hundi kõrvad kasvama, neid võib seostada ka maakera pragunemisega (kuigi see oleks justkui juhtunud Karupoja käpalöögist). Niisiis -- peategelane ei ole siin ise aktiivne, vaid absoluutselt passiivne. Teised küll abistavad teda või töötavad tema vastu, kuid ta ei võta ise midagi ette. Niisiis on peategelane -- kas "vanaks saanud" Nõukogude Liit või eralduda soovivad Balti riigid või keegi muu -- muutuvas maailmas võimetu enda üle ise otsustama. Tema on uue diskursiivse formatsiooni subjekt, selle poolt loodud ja selle sees sellele alluv. Ta tuuakse tagasi koju nende poolt, kellega ta seni liidus on olnud. Samas kasvavad kõrvad edasi.
Lõpus teeb Hunt ülestunnistuse, pihib -- hakkab nutma ja räägib oma kõrvadest. Piht on Foucault järgi diskursiivne tehnika, kus kõnelev subjekt on ühtlasi ka lausungi subjekt. Tema ülestunnistus "vabastab ta süüst, lunastab, ja puhastab ta, see võtab talt eksimuste koorma, vabastab ta ja lubab talle päästmist" (Foucault, "Seksuaalsuse ajalugu", tsiteeritud Tolsonis). Kuid Foucault räägib siin ka võimusuhetest: pihitakse alati kellegi ees, kes annab ülestunnistusele oma autoriteetse hinnangu.Seega: Hundi puhastab, jah, päästab tema ülestunnistus. Selle autoriteetseteks hindajateks on Siil ja Karupoeg, kes kiidavad selle heaks. Millised on tagajärjed? Foucault jaoks mängib piht nt seksuaalses dikursuses ametliku "tõe" toetaja rolli. Siin esinevad rollid vastavad sotsiaalsetele rollidele (psühhiaater ja patsient, ka politseinik ja kurjategija). See taastoodab võimusuhteid: Hunt allub siin Karupojale ja Siilile, nagu mujalgi.
Siiski julgeksin ka siin tuua välja ambivalentsuse: kuigi Hundi jaoks kõrvade probleem laheneb tema ülestunnistusega, jääb see endiselt lõpuni lahendamata. Ka sotsiaalsed institutsioonid kontrollivad tegelikult lõpuni kontrollimatuid ürgjõude (seksuaaltung ja agressiivsusetung). Hundi ja tema kõrvade ning tulnukate kontrolli alla saamine võib olla illusoorne. (Ka kivi jääb edasi tiigi äärde. Kusjuures on huvitav, et tulnukad ei ilmunud mitte kaugelt väljastpoolt, vaid kodusest tiigist.)
Ka subjektikäsitluse seisukohalt võiks taas välja tuua Hundi subjektiks olemise. Nagu närvihaigust põdev patsient arsti ees, nii on hunt see passiivne keha, mida mõjutavad igasugused jõud ja millele lugeja õpib teatud viisil vaatama. Tema keha viiakse sõna otseses mõttes ühest kohast teise. Kui algus ja lõpp välja arvata, ei räägi ta ise peaaaegu üldse. Ta ise ei loo seega ühtegi lauset, mida ta võiks enda võimukuse huvides ära kasutada. Tema situatsiooni mõtestavad teised. Lõpus ülestunnistust andes, nagu viidatud, on ta ise samuti oma ülestunnistuse võimu all. Nii muutub Hundi keha millekski abituks, milles puudub sisemine võimukus.
Lugeja subjektipositsiooni võikski kõige üldisemalt mõtestada kui nn pesa, milles lugeja hakkab sündmusi nägema tõeste ja mõttekatena. Ta näebki Hunti sellisena, nagu see on siin konstrueeritud. Kui ta mõtestab teksti ajaloolises võtmes, nagu meie oleme püüdnud seda teha, kannab ta need suhted üle sotsiaalsesse tegelikkusse ja hakkab vaatama Hundi sotsiaalset vastet kui lokaalsetele ja/või globaalsetele muutustele allutatud tegelast.
Järeldused
Antud tekstis võib niisiis jälgida muutuste ja endise seisu taastamise mängu, mis tegelikult on muidugi enamuse erinevate faabulate aluseks. Kuid siin on see siiski erinev: teksti areng ei ole lineaarne (reeglina vastab faabula skeemile stabiilsus - ebastabiilsus - stabiilsus), vaid ambivalentne. Siin ei asetu kõik paigale ega leia lõpplahendust.
Kui püüda muinasjutus toimuvale sotsiaalset tõlgendust leida, õnnestub see üsna hästi, kuid ambivalentsust ei ole lihtne age võib-olla vajalikki kaotada. Siiski: küllalt selgelt tõuseb esile Hundi -- olgu tema sotsiaalne vaste mis tahes -- passiivsus. Tema üle määravad tema ümber asuvad jõud. Selle märkuse konkreetne tähendus sõltub muidugi konkreetsetest nimedest. Kui me vaatleme Hunti Venemaana, võime järeldada, et Venemaa ei suuda enda eest otsustada, seda teevad nt lääs ja teised vabariigid. Kui me vaatleme Hunti kui Balti riike -- Nõukogude Liidust eraldujaid -- siis võiksime teha järelduse, et teised liidu riigid toovad nad ühisesse perre tagasi. Kui tulnukad peaksid tähendama lääneriike, siis tunduvad nad siin küll üsna ebasõbralikena. Muide, võib ka olla, et hoopis tulnukad on Balti riigid, mis sunnivad Venemaad tavapärasest keskkonnast eemalduma. Igatahes on nad midagi võõrast ja uuenduslikku, kuigi seda uuenduslikkust ei näidata siin kuigi positiivsena.
Igatahes on hakanud toimuma pöördumatud muutused. Hundi kõrvad on küll kinni seotud ja maakera samuti, tammetõruga pihta saanud tulnukad istuvad tiigis, kuid tulevik on segane. Hundi kõrvad kasvavad ja selle taga on Hundile tundmatu võim.
Lõpetuseks tahaksin veel öelda, et alati on mitmeid tõlgendusvõimalusi. Ka Foucault kontseptsioone võib mitmeti rakendada. Seepärast võiks käesolevat analüüsi võtta kui omalaadset mängu.
Kasutatud kirjandusKozlov, Sergei (1988) "Lugu sellest, kuidas Siil ja Karupoeg Hundi ära päästsid", Tallinn: Eesti Raamat.
Hall, Stuart (1997) "Representation and Signification Practices"
Tolson, Andrew (1996) "Mediations. Text and Discourse in Media Studies", London: Arnold.