ROLAND BARTHES MINU SILMADE LÄBI
Maarja Põld (SOSE III)
Kui ma oleksin Roland Barthes, peetaks mind semioloogia esindajaks, kuid mina ütleksin: “Keegi ei saa esindada üht ideed, uskumust ega meetodit, veelgi vähem saab seda teha keegi, kes kirjutab, kelle valitud tegevusväljaks pole mitte kõne [parole] ega kirjutamine [écrivance], vaid kirjutus [écriture].
Kui ma oleksin Roland Barthes, võiksin välja tuua oma loometee kolm etappi. Esimene etapp oli vaimustumine – peamiseks uurimisobjektiks oli diskursus ning semioloogia näis olevat ideoloogilise kriitika peamine meetod. Teine oli teaduslikkuse etapp, mille märksõnad võiksid olla semioloogiaõpetuse loomise püüd ja süstemaatika praktiseerimine. Kolmas, teksti etapp jääb praegu viimaseks, sest sellele tugineb edasine arutlus.
Roland Barthes’ina paigutaksin viimatimainitud perioodi üldjoontes oma kahe töö, “Sissejuhatus jutustuste strukturaalanalüüsi” (1966) ja “S/Z” (1970) vahele ning siinjuures olgu lühidalt toodud perioodi lõpus formuleerunud põhiseisukohad.
Strukturaalanalüüs püüab kõiki maailma narratiive vastamisi seades luua formaalset narratiivi mudelit – Narratiivi struktuuri või grammatikat, millest tulenevalt iga üksikut jutustust analüüsida. Tekstianalüüs ei püüa kirjeldada teose struktuuri, selle puhul on oluline tähendusloome protsess – mehhanismid, mis tähendusi sünnitavad, teksti suhe teiste tekstide ja ühiskonnaga.
Strukturaalanalüüsi tuleb tekstianalüüsist kindlasti eristada, ehkki nad ei ole vastandlikud: esimest rakendatakse peamiselt suulisele jutustusele (müüdile); teine on kasutatav üksnes kirjutatud narratiivi puhul.
Tekst eristub olemuslikult kirjandusteosest. Tekst pole midagi staatilist ja suletut, vaid voolav ja avatud, siin valitseb tähenduste pluralism.
Kui oleksin Barthes, oleks mul isikupärane ja viimistletud kirjutamisstiil, mis raskendaks mu tööde tõlkimist. Ma armastaksin sõnamänge, neologisme, mitmetähenduslikkust ja etümoloogiat.
“S/Z” oleks minu jaoks tähendanud ennekõike õnnist naudingut tööst ja kirjutamisest. Ma oleksin olnud pikka aega tahtnud endale pühendada üht mikroanalüüsi, lisaks jutustuse strukturaalanalüüsile ja see oleks olnud ülendav mulje, et ma sain hakkama millegi tõeliselt uuega. Analüüsitavaks tekstiks oleksin valinud Balzaci novelli seetõttu, et see on originaalis prantsusekeelne.
Kui oleksin Barthes, siis ma “Alice Imedemaal” analüüsimist ilmselt ette ei võtakski. Esiteks seetõttu, et tegu on tõlkega (Poe novelli kasuks rääkis selle sümboliline ekstravagantsus ja Baudelaire’i tõlge). Teiseks ei ole Carrolli raamat puhas klassikaline tekst, vaid kaldub kohati modernse valda, mis astmelisele meetodile kuigi hästi ei allu. Kolmandaks – “Alice Imedemaal” ei ole novell, ta on liiga pikk.
Kui alustaksin Barthes’ina siiski tekstianalüüsi, mainiksin kindlasti, et analüüs ei pretendeeri teaduslikkusele ning selle põhjalikkus jääb alati vaieldavaks, kuna iga tähendustükikese katalogiseerimine tähendaks ju analüüsi lõpmatust. Tekstianalüüsi eesmärk on teksti paljususe ning tema tähistusprotsessi lõputuse kogemine. Põgusalt näitaksin ka protseduuri käiku:
1. teksti segmenteerimine leksiateks – lugemisühikuteks, mis on umbes lause pikkused;
2. leksiate konnotatiivsete tähenduste jälgimine;
3. teksti lugemine samm-sammult, mis on ka lugemise struktureerimine;
4. osa tähendustest “unustatakse”, väljumine teistesse tekstidesse.
Koode või semantilisi välju selgitaksin järgnevalt:
- Kultuurikood – viidete kogum ja üldised teadmised ajajärgust, mis jutustust toetavad (nt. psühholoogilised, sotsioloogilised, meditsiinilised teadmised); siia alla kuuluvad ka retooriline ja kronoloogiline kood.
- Seemiline ehk kommunikatsiooni kood – tähendused, mis on rohkem või vähem psühholoogilised, atmosfäärilised, karakterile omased. Nt. kui tegelase kirjeldus peaks edastama sõnumit “Ta on ärritatud,” kuid see ei sisalda sõna “ärritatus,” siis ärritatus tähistatakse kirjelduses. (Kommunikatsioon toimub jutustaja ja lugeja vahel.)
- Sümboolne väli – sümboolsed tähendused. Siin ei ole tegemist põhjenduste ega kogemuste loogika vaid unenägude loogikaga.
- Prohereetiline ehk tegevuse kood kindlustab, et me loeme novelli kui lugu, arvestame tegevuste järgnevusega.
- Hermeneutiline kood hõlmab mõistatusi ja tõe avastamist. (Üldiselt valitseb see kood intriige, mis on loodud detektiivromaanides.)
Kui ma oleksin Roland Barthes, ei oleks ma koodide hierarhia kallal töötanud, kuid ma täpsustaksin, et klassikaline tekst ise hierarhiseerib neid koode. Hermeneutiline ja prohereetiline näivad domineerivat teiste üle, kuna nad toetavad loo sidusust. Sümboolne väli on omakorda ülekaalus, kuna sümboolne või parapsühhoanalüütiline lugemine haarab meid tänapäeval vastupandamatult kaasa. See on inimkeha ise, mis toodab sümboleid.
Kui oleksin Roland Barthes, nimetaksin oma tekstianalüüsi lugemiseks.
Minu lugemine
Lewis Carroll “Alice imedemaal”: Jabur teelaudkond
(Leksiad toon välja kursiivis.)
1. JABUR TEELAUDKOND
Peatüki pealkirja vaatlemine segmendina ajab mind mõnevõrra segadusse. Paigutaksin selle hermeneutilise koodi alla, kuna minu meelest on selline väljend pisut mõistatuslik ja tulemas oleks nagu vastus, milles ühe teelaua jaburus võib seista. Samas kutsub see pealkiri lugema, tekitab huvi ning “isutekitajad” on Barthes liigitanud prohereetilise koodi alla. Prohereetiline kood jällegi eeldaks tegevust, mis pealkirjas ju puudub.
2. Maja ette puu alla oli asetatud laud ja Märtsijänes ning Kübarsepp jõid selle ääres teed. Nende vahel istus Unihiir sügavas unes ja mõlemad kasutasid teda padjaks, toetades temale küünarnukke ja vesteldes üle ta pea.
Saaksin siin kasutada kultuurikoodi, kui mul oleks aimu, milline käitumine imedemaal tavaks oli. Kas õues puu all teejoomine viitab mingile seisusele või kas oma kaaslase peale toetumine oli hea tava?
Seemilise koodiga on tegu niivõrd, kui olukorra kirjeldus annab meile aimu sündmuskoha atmosfäärist. Viimases ei paista silma midagi erakordset. Tegelased tunduvad olevat olukorraga rahul.
Barthes soovitab pärisnimedele suurt tähelepanu pöörata – need võivad kanda nii sotsio-etnilist kui sümboolset koodi. Märtsijänes seostub minul märtsi kuu ja jänesega, mis omakorda annab alust seosele ülestõusmipühadega. Jänest peetakse üldiselt arguse sümboliks, aga näiteks Onu Remose juttudes hiilgab see loom just oma kavalusega. Kübarsepp tundub tegelevat kübarate valmistamisega, kuid sellisel juhul on see pigem nime denotatiivne kui sümboolne tähendus. Unihiir tundub viitavat hiirele, kes tihti magab ning tema olek teelaua ääres kinnitab seda oletust. Ma ei tea, et hiired üldiselt “unimütsidena” tuntud oleksid, pigem seostud selle loomakesega väetikus ja samuti argus.
Prohereetilise koodina saab vaadelda teejoomist. Nagu hiljem selgub, moodustab teejoomine tegevusahela, mis läbib kogu peatükki. Vestlus on üks lüli sellest ahelast.
3. “Väga ebamugav Unihiirele,” mõtles Alice, “ainult et kuna ta magab, pole tal sellest ehk lugu.”
Alice’i sisemonoloog viitab tema kaastundlikkusele ja on seega vaadeldav seemilise koodina. (Alice’i mõtte kaudu toimub ka justkui kommunikatsioon jutustaja ja lugeja vahel.)
Alice on jällegi pärisnimi, mille tagant võiks sümboolsust otsida. E. Rajandi “Raamat nimedest” selgitab Alice’it kui prantsuse lühendit mitmest naisenimest, milleks on Adelheid, Aleksandra ja Elisabeth. Adelheid on omakorda pärit vana-saksa keelest ning sisaldab mõisteid “õilis” ja “olemus”. Aleksandra tuleneb kreeka mehenimest Aleksander, mis tähendab meeste kaitsjat. Elisabeth on vana-heebrea fraasnimi, mille tähenduseks oli “minu jumal on 7”, 7 omakorda sümboliseerimas täiuslikkust. Minu jaoks konnoteerib see nimi salapärasust (aga võib-olla on see tunne tekkinud just Carrolli Alice’iga seoses).
4. Laud oli suur, aga kõik kolm istusid hunnikus ühes lauanurgas. “Pole ruumi! Pole ruumi!” hüüdsid nad, niipea kui nägid Alice’it tulevat. “Ruumi on siin küll ja küll,” ütles Alice pahaselt ja võttis ühe lauaotsa juures suures tugitoolis istet.
Suure laua ääres kolmekesi ühes otsas istumine viitab mingile salapärasusele, millele võiks hiljem vastust oodata – hermeneutiline kood. Seda tugevdab seltskonna kummaline teadustamine, et ruumi ei ole. Tekib küsimus, mida see tähendab.
Seltskonna istumisviis ja “tervitus” võib aga seotud olla ka kultuurikoodiga. Sealseid käitumisnorme tundmata on raske mingeid järeldusi teha.
Alice’i käitumine näitab tema julgust ja jultumust, olles seega seemiline kood.
Alice’i tulekut võib vaadata prohereetilise koodina. Tema liitumine teelaudkonnaga on järgmine lüli “teejoomis-ahelas”.
5. “Võtke veini,” ütles Märtsijänes julgustaval toonil.
Alice vaatas laua üle, kuid seal polnud midagi peale tee. “Ma ei näe siin veini,” tähendas ta.
“Seda polegi,” ütles Märtsijänes.
“Siis polnud kuigi viisakas teist seda ka pakkuda,” ütles Alice vihaselt.
“Sinust polnud kuigi viisakas kutsumata lauda istuda,” ütles Märtsijänes.
Veini pakkumine laudaistujale on ilmselgelt seotud kultuurikoodiga. See klapib ka Alice’i arusaamisega elementaarsest viisakusest. Asjaolu, et laual oli ainult tee, ei ole inglaste harjumusi silmas pidades kuigi ebatavaline (tavaliselt täiendavad seda vaid piim ja küpsised.) Alice’i märkus viisakuse kohta kaldub ehk metalingvistilise koodi valda.
Vein teelauas tundub iseenesest sümboliseerivat midagi, mida ei ole. (See kõlab umbes sama tõenäoliselt, kui suusatamine Vahemere rannikul.) Veini pakkumine ja tunnistamine, et seda tegelikult ei ole viitab kaudselt skeemile “nii, nagu sina mulle, nii mina sulle”, nagu Märtsijänese jutust selgub – tegemist on sümboolse väljaga.
Märtsijänese käitumist seemilise koodiga seostades jääb tema iseloom siiski segaseks: algul julgustav, siis ebaviisakas, kokkuvõttes vist irooniline ja enesekeskne.
Prohereetiliselt näib endiselt tegemist olevat Alice’i “liitumisega seltskonda”, milles võib omakorda eristada vestlust.
6. “Ma ei teadnud, et see on t e i e laud. See on kaetud palju enama kui kolme jaoks,” sõnas Alice.
Kui tegu on teadmistega, peaks tegu olema ka kultuurikoodiga. Omandiküsimuste üle otsustamine on igal juhul kultuurinormidega seotud.
Laud, mis on kaetud palju enama kui kolme jaoks, tuletab meile jälle eespool ilmnenud salapära meelde – hermeneutiline kood.
Alice’i loogika, järeldades laua kuuluvust selle taga istujate arvust, jätab ta’st minu arvates üpris rumala mulje. Mina näen siin seemilist koodi.
7. “Su juuksed tahaksid lõigata,” ütles Kübarsepp. Ta oli Alice’it tükk aega õige uudishimulikult silmitsenud ja need olid ta esimesed sõnad.
“Teil tuleks õppida hoiduma isiklikke märkusi tegemast,” ütles Alice teatava rangusega. “See on väga kasvatamatu.”
Kübarsepa esimene fraas sümboliseerib justkui teelaudkonna jaburust. Võib-olla on tähelepanek ka seotud tema ametiga – tegeledes kübaratega on tal silma ka soengute peale. Sümboolne väli.
Seemilise koodi kaudu saame siit välja lugeda Kübarsepa olemust: ta tundub olevat esteet ja meie mõistes pisut lapsik. Sina-vormi kasutamine esmakordsel pöördumisel näitab tema vahetust, seda, et ta ei tunnista distantsi vajalikkust. Alice paistab jällegi silma oma otsekohesusega, samas hoidub ta teietades familiaarsusest.
Sina- ja Teie-vormi kasutamine ja selle tähendus on muidugi seotud kultuurikoodiga. Samuti asjaolu, kas isiklike märkuste tegemine näitab kasvatamatust. Oma viimase lausega teeb Alice ise täpselt seda sama, mida ta Kübarsepale ette heidab.
Usun, et sarnase analüüsi jätkamine ei lisaks mu tööle oluliselt väärtust, kuna minu eesmärgiks oli Barthes’i meetodi praktiseerimine, mitte aga “Alice imedemaal” täielik lugemine. Saadud kogemuse kohta mainiksin, et tundsin end tekstianalüüsi rakendades üsna ebakindlalt. Viimases näen kahte põhjust. Esiteks on Barthes’i koodide seletused minu arvates pisut segased ja laialivalguvad. Teiseks tunduvad koodid olevat mõnikord läbi põimunud nii, et neid on raske eristada. Näiteks on sümboolne väli ju kultuuriliste teadmistega seotud. Sümboolsel ja seemilisel koodil on raske vahet teha seetõttu, et seemiline peaks Barthes’i järgi seotud olema konnotatsioonidega, sümbolitega on aga põhimõtteliselt sama lugu.
Samas oli teksti jupp-haaval uurimine omamoodi rikastav kogemus. Berthes’i viit koodi võtsin kui erinevaid tähendustasandeid, huvitav oli see, et ühest tekstisegmendist võib niiöelda edasi liikuda mitmes eri suunas. Analüüsimeetodiga tegelenuna avastasin end kord juba ajaleheartikli lauseid lahkamas.
Otsides oma esseele vaimukat pealkirja, püüdsin Barthes’i parafraseerida. “Minu sünd Carrolli surma läbi” tundus aga liiga kõrgelennuline. Sellest tulenes “Alice Roland Barthes’i silmade läbi”. Välja tuli ikkagi natuke midagi muud.
Kirjandus:
Barthes, Roland 2002. Autori surm. Tallinn: Varrak
Barthes, Roland 2000. Semioloogiline seiklus. Vikerkaar nr.1, 2000, lk 58-62
Barthes, Roland 1991. The Grain of the Voice: Interviews 1962-1980. Berkeley ; Los Angeles : University of California Press
Barthes, Roland 1994. The semiotic Challenge. Berkeley ; Los Angeles : University of California Press
Carroll, Lewis 1971. Alice imedemaal. Tallinn: Eesti Raamat
Rajandi, Edgar 1966. Raamat nimedest. Tallinn: Eesti Raamat
