PIPI PIKKSUKK KUI TOMMY JA ANNIKA KUJUTLUSVÕIME VILI
Claude Lévi–Strauss’i ideedest lähtuv arutelu
Priit Põhjala
Käesolevas essees vaatlen Astrid Lindgreni tuntud lasteraamatut “Pipi Pikksukk”, tuginedes seejuures prantsuse strukturaalantropoloogi ja semiootiku Claude Lévi–Strauss’i meetoditele ja terminoloogiale. Lähteks on seejuures Vladimir Beekmani 1988. aasta eestikeelne tõlge kõnealusest teosest.
Et jõuda pealkirjas esitatud üsnagi radikaalse järelduseni, tuleb alustada päris kaugelt. Lévi–Strauss peab tähtsaks binaarseid opositsioone, mille olemasolust võib rääkida nii müütides kui kultuuris tervikuna. Binaarsed tunnused kinnistavad müüdi või kultuuri ehituse. Binaarsetele opositsioonidele tugineb suuresti ka “Pipi Pikksuka” sündmustiku ülesehitus. Kõige olulisemaks opositsiooniliseks erinevuseks on nimikangelase Pipi vastandumine teistele (nii–öelda normaalsetele) lastele, eelkõige Tommyle ja Annikale:
Poisi nimi oli Tommy ja tüdruku nimi Annika. Need olid väga kenad, kasvatatud ja kuulekad lapsed. Tommy ei närinud kunagi küüsi ja tegi alati seda, mida ema oli palunud. Annika ei jonninud, kui ta oma tahtmist ei saanud, ning oli alati väga ilus oma siledaks triigitud sitskleidikeses, mida ta väga hoidis ja kunagi ei määrinud. /…/ Ta [Pipi — P.P.] kleit oli õige iseäralik. Selle oli Pipi ise õmmelnud. Kleit oli pidanud sinine tulema, kuid sinist polnud jätkunud, nõnda tuli Pipil siia ja sinna punaseid lappe sisse õmmelda. Pipi pikki peenikesi jalgu katsid pikad sukad, üks pruun ja teine must. Peale selle olid tal jalas mustad kingad, täpselt kaks korda nii suured kui vaja (lk 7–10).
Tommy ja Annika ei ole Pipi suhtes mitte lihtsalt vastandlikud, aga äärmuslikud vastandused — nende rõhutatud ülikorralikkuse ja –viisakuse valguses joonistub opositsioonilisus eriti teravalt välja. Loomulikult ei avaldu lahknevused ainuüksi välimuse tasandil, vaid ilmnevad kõikjal: käitumises, kõnemaneeris, põlvnemises, eluasemes, muus ümbritsevas. Tommy ja Annika vanemad on tublid ning viisakad väikekodanlased, Pipi isa seevastu meremees ja neegrite kuningas. Pipi elab majas, mille nimi, Segasumma suvila, kõneleb iseenda eest, Tommy ja Annika elutsevad aga korralikus ja hoolitsetud majakeses. Pipi luiskab alatasa, kuid Annika leiab, et “valetada on inetu” (lk 11). Niimoodi ei lähtu teose peamine binaarne opositsioon vaid tegelaskujudest, vaid laieneb ka neid ümbritsevale, luues kaks vastasrindlikku maailma. Konkreetne opositsioon muutub üldiseks opositsiooniks.
Kaks kontrastset maailma — ühelt poolt Pipi ebatraditsiooniline ning kaootiline, teisalt Tommy ja Annika rutiinne ning kavakindel — hakkavad vastastikku toimima, luues kokkupuutepunkte, segunedes ja muutes teineteist.
PIPI > > > > > TOMMY ja ANNIKA
maailm < < < < < maailm
See saab alguse Pipi tulemisega Segasumma suvilasse. Võõra tüdruku kolimine tühjalt seisnud naabermajja lõhub harjumusliku ja käivitab edasiste sündmuste ahela. Pipiga koos leiavad Tommy ja Annika ennast seikluslike juhtumiste keerisest. Samas ei jää mõjustamata ka Pipi, kellele avaneb tema jaoks arusaamatu ja raskesti mõistetav poolus: näiteks meelitavad uued sõbrad Pipi kooli, mille kohta Pipi ise kogemuse võrra rikkamana lõpuks nendib, et “…kui inimesel on ema ingel ja isa neegrikuningas, ja inimene ise on eluaeg merd sõitnud, siis ta ei tea õieti, kuidas peab käituma koolis kõigi nende õunte ja ilveste keskel” (lk 40). Siinkohal positsioonid pisut nihkuvad, sest meie mõistes traditsioonilise maailma raskuskese liigub Tommylt ja Annikalt kooli ja koolipreili peale, Tommy ja Annika ise aga asuvad märkamatult täitma mediaatori rolli.
PIPI < < > > TOMMY ja ANNIKA < < > > KOOL
Nemad teevad Pipi kooliga tuttavaks ja tutvustavad teda õpetajale, püüdes samal ajal tasandada Pipi üsna rohmakaid kokkupuuteid talle võõra maailmaga. Vastupidine rollide jaotus leiab aset siis, kui Pipi, Tommy ja Annika reisivad Kurrunurruvutisaarele ja tutvuvad neegrilastega. Nüüd on vahendaja rollis Pipi, kes tunneb ennast algusest peale koduselt ja kannab hoolt kohmetunud sõprade eest.
TOMMY ja ANNIKA < < > > PIPI < < > > KURRUNURRUVUTILASED
Eelnevast nähtub, et binaarsused ei ole püsivad ega selgepiirilised, vaid pidevas liikumises või muutumises. Aset leiavad pidevad üleminekud ja positsioonimuutused, mis võivad olla ajutised ja ka pikaajalisemad. Seega, Pipi ja Tommy–Annika maailmad on vastandlikud ning ei sobitu omavahel ideaalselt kokku, kuigi tehakse pidevaid jõupingutusi, et vastastikkuseid mõjutusi leevendada ja passitada.
Kõnealune opositsioonilisus muutub põnevamaks, kui kaasame ühe olulisima mõistetepaari, millega Lévi–Strauss opereerib: eurooplane (“insener”) — pärismaalane (“bricoleur”). Lévi–Strauss rõhutab eurooplase ja pärismaalase mõtlemise eripärasid ning kokkupuutepunkte. Seda, samuti binaarset vastandust, pole keeruline reflekteerida “Pipi Pikksuka” näitele. On üsna selge, et pärismaalast esindab Pipi, kes ei ole pärismaalane selle sõna argitähenduses, küll aga Lévi–Straussi määratlustest lähtuvalt. Pipit iseloomustab konkreetse teadvus, mis tähendab seda, et ta ei mõtle abstraktselt, vaid märkab esmajoones vaid konkreetset. Tema jaoks on primaarne see, mis on kohal ja silmaga tegelikult nähtav. Heaks näiteks on Pipi läbipõrumine rehkendamises ja lugemises:
“Noh, Pipi, mis sa arvad, kui palju on kokku kaheksa ja neli?”
“Nii umbes kuuskümmend seitse,” arvas Pipi.
“Hoopiski mitte,” ütles koolipreili. “Kaheksa ja neli on kokku kaksteist.”
“No kuule, eideke, nüüd läheb asi küll liiale,” ütles Pipi. “Sa ise ütlesid alles praegu, et seitse ja viis teeb kokku kaksteist.” /…/
“Nüüd, Pipi, saad sa näha midagi lõbusat,” lausus ta [koolipreili — P.P.] reipalt. “Sa näed siin iiiiiilvest. Ja see täht siin iiiiiiiilvese ees, see on “i”.”
“Oh, seda ma küll iialgi ei usu,” arvas Pipi. “Minu meelest on see justkui sirge kriips, kärbsemust peal. Aga ma tahaksin heameelega teada, mis on ilvesel kärbsemustaga tegemist.” (lk 37–39).
Pipi vaimustub pisiasjadest, näiteks roostes plekkpurk, mis on tegelikult täiesti kasutu, aga leidmise hetkel lihtsalt leidmise enda pärast üliväärtuslik.
Lisaks sellele saab kõnelda ka eripärasest mõtteprotsessist, mida Lévi–Strauss nimetab bricolage’iks. Seda pärismaalasele omast mõtlemist iseloomustab planeerimise puudumine ja (eurooplasest “inseneri” silmade läbi vaadatuna) mõningane kaootilisus. Pipigi ei ole suur planeerija, suurem osa asju kukub tal välja spontaanselt ja tema ettepanekud ning teod on sageli üpris üllatuslikud. Tommy ja Annika oma maailmaga esindavad seevastu eurooplase mõttemalli, olles ettevaatlikud, ettearvatavamad ja mingil määral juba ka abstraktse mõtlemise omandanud. Taas kord — kaootilisus vastandub korrale.
Ja lõpuks — kes jääb peale? Teatud mõttes on võitjad ju kõik, sest lugu lõpeb nii Pipi, Tommy kui Annika jaoks meeldivalt. Sellegipoolest võib öelda, et ootamatul kombel domineerib algusest lõpuni Pipi pärismaalaslik maailm, ja seda nii harjumusliku ja tavapäraselt “võiduka” eurooplase maailma üle. Pipi valitseb kõiki olukordi, on alati peremees ja liider. Talle ei tekita raskusi näidata kätte koht politseinikele, röövlitele või haidele. Ta tunneb üliharva kohmetust või ebamugavust. Pipi lahendab alati kõik probleemid. Pipi elab nagu täiskasvanu (üksinda, teeb ise süüa, hoolitseb hobuse ja ahvi eest, otsustab oma elu üle ise) ja käitub nagu laps, kuid jõuab sellest hoolimata alati õigete ja parimate tulemusteni. Nii õpetab ta tegema ka Tommyt ja Annikat, kes on Pipi pärismaalaslikkusele hoopis vastuvõtlikumad, kui Pipi nende maailmale. Lõpuks saavutab Pipi absoluutse üleoleku “aruka” ja konventsionaalse maailma üle, süües koos Tommy ja Annikaga väänikupille ja korrates salmi, mis peaks kindlustama selle, et nad kunagi suureks ei kasva. Eriti huvitavaks teeb asjaloo see, et pärismaalaslik–müütiline mõtlemine ja käitumine domineerivad võõras ja vastandlikus keskkonnas, kus seis on tegelikult algusest peale (vähemalt arvuliselt) Pipi kahjuks.
Taoline arutluskäik, mis viib paradoksaalse tulemuseni, tekitabki “insenerliku” kiusatuse arvata, et Pipi eksisteerib müütilise kangelasena ainuüksi Tommy ja Annika teadvuses, ühendades kahte suurt, aga vastandlikku soovi, mis tegelikult on ju iga lapse peas: ühest küljest saada lõpuks ometi täiskasvanuks ja teha kõike, mis lubatud täiskasvanutele (ning samamoodi ka kõigega hakkama saada); teisalt aga jääda alati lapseks ja lubada endale lõputult lapsikusi. Teisiti öeldes — teha seda, mis lubatud täiskasvanuna, aga keelatud lapsena; kuid mitte loobuda ka sellest, mis lubatud lapsena, aga keelatud täiskasvanuna. Seda võiks vaadelda kui osa kasvamis– ja kohanemisprotsessist, müütilise mõtlemise järk–järgulist ja alateadlikku asendamist “insenerliku” mõtteviisiga.