Alice Imedemaal läbi Deleuze ja Guattari pilgu
Sven Paulus
Ajakirjandus 4„Sa pead lihtsalt tahtma üha rohkem ning naudingut toov disharmoonia sugeneb ise.“ Tõnis Kahu
Järgnev essee on katse püüda mõista Lewsi Carrolli raamatut Alice Imedemaal, lähtudes Gilles Deleuze ja Felix Guattari (edaspidi D/G) mõistetest ja kontseptidest. Olgu alustuseks ning põhjenduseks öeldud, et ilmselt on Alice üks lastekirjanduse kõige skisoidsemaid tegelasi, mistõttu sobib ta skisoanalüüsi isade vaatlusobjektiks niisama hästi nagu lusikas silmaauku.
Raamatu alguses oleme tunnistajaks, kuidas jõekaldal igavlevast Alice’ist tormab mööda valge küülik – deterritorialiseeritud olevus, kes pomiseb inimkeeli ning lisaks kannab vesti ning selle taskus kella. See veider sündmus käivitab kogu järgneva tegevuste ahela ning peagi on Alice ametis iseenese deterritorialiseerimisega. Ta nimelt poeb alla küülikuaugust, mille D/G nimetaksid meeleldi risoomiks. Teel uru põhja kogeb Alice võõrandumist, sest alla langedes selgub talle uru teistsugune, maapealsest erinev asjade kord. Näiteks seisavad osad mööbliesemed õhus paigal, samas kui Alice neist mööda langeb ja nähtut imeks paneb. Siin aga tuleb meelde tuletada, et erinevalt muudest sotsiaalpsühholoogia suundadest peavad D/G isiku võõrandumist positiivseks nähtuseks.
Alla jõudes aga käivituvad Alice’i ihamasinad. Pärast seda, kui ta on märganud väikese ukse taga peituvat imekaunist aeda, on ta ainsaks sooviks sinna pääseda. See iha käivitab omakorda iha olla väiksemat kasvu, kokkupandav nagu pikksilm. Pärast pudelikesest rüüpamist täitubki Alice soov ning ta kahaneb tillukesemaks, kuid ees ootavad üha uued takistused ning aeda sisse pääseb Alice alles raamatu lõpupoole. Jutustuse edenedes võime täheldada mitmeid kordi, kuidas Alice vastavalt ihale ning olukorrale kord kahaneb, kord jälle kasvab. Seejuures aitavad tal kasvu suurendada või kahandada muude toiduasjade seas näiteks kook, mingi kahtlane vedelik ja samuti seen, mille erinevad pooled avaldavad erinevat mõju. (Siinkohal on ehk paslik meenutada müüti Carrolli enese seenelembusest, mis raamatu ebatavalist sisu mõneti seletab.)
Samas võib Alice suurenemis/kahanemissoovi juures näha teatavat skisofreeniat. Üks võimalikke tõlgendusi on noore tüdruku ees seisnev dilemma – kas saada suureks (st täiskasvanuks) või jääda väikeseks (tüdrukuks). Arutleb ju Alice õige mitmes episoodis täiskasvanuks ja lapseks olemise heade ja halbade külgede üle. Siin võime lisaks vaadelda Alice’i skisoidsust läbi tema käitumise. Kuigi tüdruk on enamasti viisakas ja tagasihoidlik (nagu noorele neiule kohaseks peetakse), siis vahel jookseb ka temal kops üle maksa ning ta käratab otsesõnu: „Lollus!“ Harjumatus kohaneda oma rolli(de)ga uues situatsioonis, kus enamik tegelasi on veidi veel jaburamad kui ta isegi on.
Ja samas on Imedemaal vähe nähtusi, mida Alice päris veidraks peab. Ehk nagu D/G väljenduvad — soovide/ihade maailm, mida skisoanalüüs ülistab, on maailm, kus kõik on võimalik. Ja seesama iha omab alati rohkem potentsiaalseid suhteid, seoseid ja objekte, kui konkreetne ühiskond võimaldab kanaliseerida.
Vaadelgem hetkeks kasvõi tegelaste galeriid, kes raamatus ringi askeldavad. Siin on suhteliselt kergesti arusaadava liigi või rolliga tegutsejaid, nagu näiteks inimene Alice, Kübarsepp ja Hertsoginna (kelle inimsus on veidi kaheldav), lisaks veel Valge Küülik, sisalik Bill, Irvik Kass, Tõuk. Samas puudub osadel tegutsejatel sugu või liik hoopiski, siia patta lähevad, Dodo, Loori, Grüps ja terve kaardipaki suurune kuningaõukond. Lisaks õnnestub Alice’il nii mõnigi kord olla tunnistajaks tegelaste transformeerumisele, kus imikust saab äkitselt põrsas või Irvik Kass ilmub ja kaob äkitselt. See omakorda toob jällegi meelde D/G, kes vaatlevad Kafka proosateostes aset leidvaid metamorfoose, kus ahvist saab akadeemiale aruannet esitav tegelane ning mees moondub tarakaniks.
Oma ülailmas õpitud kommete ning loogikaga on Alice vähemus selles allmaailma kummalises tegelastemasinas. Siinjuures on huvitav, et tegelased räägivad enamasti talle arusaadavas keeles, ehkki lähevad tihti vastuollu Alice’i tõekspidamistega ajast ning ruumist. Nõnda on Alice justkui topeltdeterritorialiseeritud, ta on mõneti vähemus/võõras nii ülailmas, kus talle kui lapsele (mittetäisväärtuslikule inimesele) kehtivad mitmesugused piirangud ja keelud. Samamoodi on ta vähemus/võõras ka allilmas, kus tema loogika ning kombed ei kehti ülejäänute suhtes.
Sestap võime siin näha vastuolu – Alice mõistab küll teiste poolt kõneldavat keelt, kuid selle keele kood on talle võõras. Ja nii jääb ta oma (ehk allilma tegelastele võõrast) koodi kõneldes ka ise võõraks, kuna D/G arvates kardab ühiskond iha dekodeerimata voogusid, mistõttu püüab neid kõikvõimalikel viisidel kodeerida. Seda võime täheldada kasvõi tegelaste suhtumisest Alice’isse – tihtilugu on ta suhteliselt tühi koht, keda püütakse paika panna, ära kodeerida. Ja kui harva see õnnestub... Niimoodi ei tule Alice toime ka koolis päheõpitud luuletuste ettelugemisega nende õigel viisil, vaid keerab luuletused sõnu ära vahetades pea peale. Kas pole see just D/G mõte, kes soovivad, et iha – tootmine, tarbimine, seksuaalsus, teadmine – kõik kulgeksid ilma kindla koodita? Alice kulgeb kohati skisofreenilises diskursuses ehk keeles, mis eirab allilma loogikareegleid ja põhjus-tagajärg seoseid. Imedemaal pöördub Alice absurdi ja paradoksi poole, olles ühtviisi nii tühistaja kui ka tühistatav.
Siit on ehk huvitavaim vaadelda Alice’i skisoidsust allilmas, mida võib tõlgendada ka isiku mitteteadvusena. Raamatu läbivaks jooneks on Alice’i identiteedikaotus, selle hetkeline transformatsioon ning uus kahevahelolek. „Alice, naljakas laps, armastas väga kujutelda, et ta on kaks inimest,“ kirjutab Carroll juba alguses. Nõnda küsib neiu pidevalt iseeneselt nõu, vaidleb endaga ning vajaduse korral püüab endale koguni kõrvakiilu anda, kui tunneb, et on iseennast petnud iseenda vastu mängitud kroketipartiis.
Ülailmas oli talle ehk päris selge, kes ta selline on, kuid allilmas (ilmselt tänu temaga juhtuvatele sündmustele) on ta segadus suurenenud. Seepärast vastabki ta Tõugu küsimusele oma isiku kohta järgmiselt: „Ma... ma ei tea õieti isegi, härra, vähemalt praegu mitte – kuigi ma tean, kes ma o l i n, kui ma täna hommikul üles tõusin; aga mulle tundub, et ma olen sellest ajast mitu korda muutunud.“
Samas pole sellest (või temast?) suurt hullu, sest seisavad ju nimelt D/G paljususe, iha vabaduse eest. Nende arvates on oluline vabaneda identiteedist ja luua selle uusi vorme. Tuleb luua uusi subjektiivsuse vorme, paljusust, pluralismi ja keskmetust identiteedi asemel ning sel kummastaval Imedemaal saab Alice sellega üsna hästi hakkama, tal ei õnnestu püsida kümme minutitki ühte kasvu ning lisaks ei suuda ta asju meelde tuletada nagu varem. „Aga kes ma siis olen? Vastake mulle enne, ja kui mulle meeldib see teine isik olla, siis ma tulen üles, kui ei, jään siia alla, kuni olen keegi teine,“ hüüdis Alice.
Samas võib aga väita, et Alice pole allilmas ringi liikuvatest tegelastest kaugeltki mitte kõige skisoidsem, tema skisokood on lihtsalt teistsuguse, kui nii võib öelda – arvväärtusega. Näiteks jabura teelaudkonna Kübarsepp ja Märtsijänes on Alice’iga võrreldes suisa topeltskisoidsed. Miks?
Laename skisofreeniku definitsiooni kõrvalt, tehes kõrvalepõike postmodernismi ühe teoreetiku, Fredric Jamesoni artiklisse „Postmodernism ja tarbimisühiskond.“ Jameson kirjutab:
Seetõttu, et keelel on minevik ja tulevik, et lause liigub ajas, saamegi me omada seda, mis näib meile konkreetse ehk elava ajakogemusena. Aga et skisofreenik ei tunne keeleliigendust sel viisil, siis pole tal ka meie ajalise pidevuse kogemust, vaid ta on mõistetud elama lakkamatut olevikku, millega tema erinevatel minevikuhetkedel on vähe seost ja mille jaoks pole ka mingit kujuteldavat tulevikku silmapiiril. Skisofreenik ei tunne seega personaalset identsust meie mõttes, kuna meie identsusetunne sõltub meie „mina“ püsivuse tajumisest ajas.
Nõnda võime skisofreeniku templi lüüa otsaette eelkõige Kübarsepale, kes enne ajaga hästi läbi sai, kuid nüüdseks temaga tülli on pööranud. Tüllimineku põhjuseks on aga Kuningaemanda käsk, kes, nähes Kübarseppa aega surnuks löömas, käsib tal pea maha võtta. Ja nagu seda eluski ette tuleb, siis võib sellise ekstreemsituatsioonini viidud tegelane minna hulluks. „Ja sellest ajast,“ jätkas Kübarsepp kurvalt, „ei tee Aeg enam midagi, mida ma palun! Nüüd on kell kogu aeg kuus.“
Minnes veelkord rändama D/G Kafka-uurimise radu, võib pakkuda, et sarnaselt Kafka tegelastele võitleb ka Alice oma topeltvõõrandumises tegelikult võõrandumise vastu. Ja sarnaselt Kafkale pole see võitlus mitte traagiline, vaid pigem koomiline. Kogu allilmas valitseva absurdsuse ja paradoksaalsusele seab Alice tihtilugu vastukaaluks naeru ja mitte hirmu.
Ja lõpetuseks? Raamatu lõpuks muidugi selgub, et kogu Alice’i seiklus oli tegelikult uni. Kuid kas see oli ikka tegelikult uni? Mõnikord midagi ebatavalist läbi elades kipume me seda hiljem tihti ebareaalseks uneks, koguni koðmaariks nimetama. Või on õigus hoopis Gustav Suitsul, kes arvas, et kõik on kokku unenägu?
