Lacan + Pipi

 

Leenu Nigu

SOSE II

Pipi Pikksukk – väike üheksa-aastane tüdruk, kes elab ihuüksi suures Segasumma suvilas ning saab sealjuures suurepäraselt iseendaga hakkama. Mitte keegi ei ütle talle millal on õige aeg magama minna, mitte keegi ei kontrolli, kas tal ikka on iga hommik hambad pestud. Mitte keegi ei tuleta talle meelde, et valetada ei tohi. Mitte keegi ei käsi tal koolis käia. Pipil pole vanemaid. Ning just seepärast kehastab Pipi Pikksukk väljakutset Sümboolsele korrale.

Pipi ema suri, kui Pipi oli veel väga väike. Võiks arvata, et seetõttu on Pipi ülejäänud “normaalsetest” lastest palju halvemas seisus. Ema puudumine, Ema Iha võiks tema puhul olla kõikehõlmavam ning traumeerivamgi kui teistel lastel. Ent otse vastupidi – see, et Pipi ema on taevas ingliks, tähendab, et mingis mõttes on Ema alati Pipiga. Ema valvab ülevalt pilvepiirilt oma tütre käekäiku ning seega ei lahku kunagi tema kõrvalt. Võimalus tunnetada pidavat Ema juuresolekut tagab Pipi jaoks Ühtsusetunde ning kaitseb teda kõikvõimalike traumeerivate tühimike eest. Just seepärast, et Pipil pole vajadust kompenseerida Ema puudumist läbi keele. Pipi ei käi koolis ega tea kuidas tuleb kirjutada sõna “merehaige”... Just see teeb Pipist maailma kõige tugevama tüdruku.

Veelgi vastuokslikum on lugu Pipi isa, neegrikuningas Eefraimiga. Vähe sellest, et Eefraimist on kusagil kaugel Kurrunurruvuti saarel pärast laevahukku saanud kuningas, ta on lasnud oma tütre täiesti omapead külmale Rootsimaale ning ei üritagi sealt oma lapse elu juhtida. Keelav Isa Nimi ei saa Pipi jaoks kuidagi sümboliseerida Ema puudumist, sest ema juuresolek on alati tagatud. Seega pole Eefraimil mingit võimu oma tütre üle. Sõbralikus kakluses võib Pipi soovi korral Isale vabalt tuule alla teha. Kui isa kutsub Pipit kaasa Kurrunurruvuti saarele, et viimane hakkaks seal neegriprintsessiks, otsustrab Pipi viimaks siiski Segasumma suvilasse jääda ning Eefraimil ei jää muud üle kui leppida oma tütre otsusega. “Tee nagu tahad. Seda oled sa alati teinud.” lausub kapten Pikksukk oma tütrele, kui see viimsel hetkel otsustab jääda.

Suhted vanematega tingivad selle, et Pipi pole pidanud kunagi väljuma Reaalsest. Tal pole vajadust varjuda Kujuteldava ohtude eest keele kaudu Sümboolsesse. Pipi jääb alati Reaalsesse, tema maailm on Ühtne, selles pole rahuldamatuid Ihasid, Teise puudumist, ängistust, mille eest otsida kaitset keeles. Samas pole Pipi ka seetõttu psühhootiline. Selle põhjustest aga lähemalt allpool.

Siit tuleneb aga Pipi igasugune allumatus Sümboolsele korrale, kultuurile, sotsiaalsetele suhetele. Pipi magab jalad padja peal – asjaolu mis ajaks ühe korraliku lapsevanema hulluks, kui tema võsuke midagi taolist teeks. Pipi üritab küll korra koolis käia, ent mitte selleks, et integreeruda Rootsi väikelinna sümboolsesse korda, vaid et saaks pidada jõulu-, lihavõtte- ja suvevaheaegu. Ent ka see põhjendus ei hoia Pipit koolis kuigi kaua, ta leiab kooli liig keerulise ning totra olevat. Pealegi, tal pole õrna aimugi, kuidas peaks koolis õigesti käituma. Peale kooli ei saa Pipi läbi ka muude sotsiaalsete nähtustega. Politseiga mängib ta lihtsalt kula ning need ei suuda talle absoluutselt midagi teha. Pipi elab täiesti eraldi Rootsi väikelinna täiskasvanute maailmast. Ta küll puutub sellega aeg-ajalt kokku, kui suured püüavad Pipit enda korda sisse sulandada. Lapse autonoomia on linnakese täiskasvanute jaoks mõeldamatu: “Väikeses linnakeses oli peagi üldiselt teada, et üheksa-aastane laps elab üksipäini Segasumma suvilas. Linnakese tädide ja onude arvates ei kõlvanud see kuhugi. Kõigil lastel pidi ju olema keegi, kes neid manitseks, ja kõik lapsed pidid käima koolis ning õppima ükskordühte. Seepärast otsustasid kõik tädid ja onud, et väike tüdruk Segasumma suvilast tuleb panna otsemaid lastekodusse” (lk.28.) Ent Pipi allutamine valitsevale korrale ei õnnestu neil kuidagi. Vastupidi, Pipi suudab suurema vaevata jagu saada ka maailma kõige tugevamast mehest. “Mees küll, aga mina olen ju maailma kõige tugevam tüdruk, pea seda meeles”, ütleb Pipi ja tuuseldab maailma tugevaima mehe läbi. Isa Nimi pole Pipi jaoks midagi. Maha kõikjalviibiv kõikvõimas Fallos!

Ning just see ongi see, mis teeb Pipist Tommy ja Annika vaieldamatu lemmiku. Pipi jääb Korra jaoks kättesaamatuks nii nagu nende endi jaoks on Reaalse Ühtsuse kogemine väljaspool käeulatust.

Reaalse korra kaotus on jätnud inimesse traumad. Kujuteldava ohte püütakse leevendada läbi keele. Just nii püütakse lahendada traumeerivaid kogemusi, mille on tekitanud inimeses Ema puudumine. Läbi keele püütakse tasandada konflikte ning taasleida kadunud Ühtsust. Ent see pole kunagi täielikult võimalik.

Tommy ja Annika vanuste laste jaoks tekitab see vimma. Nad pole veel täielikult jõudnud kohandeda Sümboolsega, saada täiskasvanuks. Neis on veel säilinud mälestus kaotatud Reaalsest ning see, et keel kui asendusaine ei suuda tekkinud tühimikke lõplikult täita, ei rahulda neid. See kõik tekitab soovi mässata. Ning Pipi läbi saavad nad võimaluse teha tutvust alternatiiviga täiskasvanute Sümboolsele. Pipi kaudu selgub, et Sümboolne polegi nii möödapääsmatu kui esmapilgul paistab. Koos Pipiga, kes ei tee midagi nii nagu Kord ette näeb, saavad ka Tommy ja Annika sellest mõneks ajaks kõrvale hiilida. Nad saavad võimaluse teha asju, mida suured neil kunagi teha ei laseks.

Võtmetähtsusega on siinkohal raamatu viimane peatükk, kus Pipi ei soovi iialgi suureks saada. Ta ei soovi endale täiskasvanute tobedaid kohustusi, “konnasilmi ja kommunaalmakse”, vaid tahab ka viie-kuuekümne aasta pärast mängida koos Tommy ja Annikaga muretult Segasumma suvilas. Tänu Pipi hernesarnastele väänikupillidele on ka Tommyl ja Annikal selleks võimalus.

Pipi Pikksukka võib vaadelda kui Tommy ja Annika alateadvuse konstrukti. Alateadvus saab tekkida vaid tänu keelele, ent selle sees leidub algseim Jouissance, mis on pidevalt represseeritud ning kontrollitud sotsiaalse korra, teise poolt. Pipi ongi see Jouissance, mida täiskasvanud püüavad raamidesse suruda. Kui Tommy ja Annika puhul ongi Jouissance kammitsetud, siis Pipi on Jouissance'i kehastus, mis aitab leida väljapääsu repressioonist. Tänu Pipile saab mängukaaslaste Jouissance võimaluse hingata ning leida mingigi väljund. Jouissance saab vabastatud. Mis sellest, et vaid hetkeks ning fantaasias. See selgitab ka põhjust, miks Pipi, hoolimata Sümboolse puudulikkusest, pole psühhootiline – ta eksisteerib vaid Tommy ja Annika teadvuses ning esindab soovi taastada Ühtsus.

On ka teine võimalus. Keele all tuleb alati mõelda konkreetset loomulikku keelt – kas inglise, prantsuse, eesti keelt, mitte Keelelisust kui sellist. Pipit võib sel juhul vaadelda kui konkureeriva Sümboolse korra esindajat. Kuigi Tommy ja Annika jaoks esindab Pipi kõike seda, mida nende vanemate maailmas teha ei saa, on Pipi tegelikult ikkagi konkreetne subjekt, kelles on täheldatavad kõik inimolemise mõõtmed. Lihtsalt, Pipi omad on veidi erinevad Tommy ja Annika omadset. “Sa saad aru, preili, et kui inimesel on ema ingel ja isa neegrikuningas, ja inimene ise on eluaeg merd sõitnud, siis ta ei tea õieti, kuidas peab käituma koolis kõigi nende õunte ja ilveste keskel” (lk.40), selgitab Pipi, kui ta mõistab, et pole just kõige kohasemalt klassis käitunud. Pipi maailm erineb tugevalt Tommy ja Annika omast. Pipi on kasvanud hoopis teises keskkonnas. Tema maailm on meremeeste ning Kurrunurruvutilaste maailm. Selles maailmas pole kõige tähtsam see, et väike laps teaks palju on kakskordkaks. Pipi maailmas võib see olla ka 106.

Vaadelgem kasvõi Pipi pärisnime, üht Sümboolse korra alustala. Pipi Pikksuka õige nimi on – Pipilota Viktuaalia Rullkardiine Piparmünta Eefraimitütar Pikksukk. Pipi kui subjekti nimetuseski on tema isa sees. Isa Nimi ei jäta Pipit ealeski maha. See on kõikjal ning just seetõttu saab Pipi kõikjal üksi hakkama. Ta on kui täiskasvanu. Pipi on oma ema kui rahuldust tähistava objekti kaotanud ning vaid tänu sellele, läbi traumade, konstrueerinud suhetes teistega omaenda “ise”. Selle kasuks, et Pipi on täielikult sisenenud Sümboolsesse korda, räägib ka Pipi suhe isaga. Pipi on läbi ja läbi oma isa tütar. Ning just seetõttu tunnetab ka Pipi puudujääke. Sellest annab tunnistust näiteks asjadeotsimine. Pole tähtis mida otsida - õigemini, ei saagi teada, mida sa otsid – ent sellele vaatamata, või ehk just selle pärast, ei saa asjadeotsija “küll voostrit mängida”. Tuleb otsida, sest alati leiab midagi, ning püüelda tühimike täitmisele. Samas teades, et kõiki maailmas leiduvaid potsentsiaalselt leitavaid asju pole võimalik üles otsida , nii nagu ka alatu jääb mõni tühimik hinges täitmata.

Sama võib arvata ka Pipi kroonilisest luiskamisharjumusest. Pipi valetab kõige puhul, mille kohta tal pole seletust. Isegi selle õigustuseks, miks ta valetab, teatab Pipi, et on viibinud liiga kaua Belgia-Kongos ning seal pole ühtainsatki inimest, kes tõtt räägiks. Sugugi ei saa väita, et Pipi valetaks pahatahtlikusest. Vastupidi, ta lihtsalt “mõtleb välja” (lk.139). Läbi fantaasia ning keele on inimesel võimalus leida lohutust teda vaevavatele painetele.

Omaette tähelepanu väärib Pipi suhe keelede. Pipi justnagu jagaks Tommy ja Annikaga sama keelt, aga nagu ei jagaks ka... Pipi jaoks on I täht kui “sirge kriips, kärbsemust peal” (lk.39.). Ei saa öelda, et Pipil oleks kirjutamisega raskusi, ent see kukub tal lihtsalst veidi teistmoodi välja. Selle tunnistuseks kaks Pipi kirjutet kirja. Esimene neist on sünnipäevakutse:

“TMMY JA ANIKA JAUKS

TMMY JA ANIKA TULLGU PIPPI JUURE SÜNIPÄÄVA PEULE OMME ÕHTU.RIETUS:MIS ISE TAHADE” (lk.83).

Teine aga adresseritud Tommy ja Annika emale:

“ÄRKE ArvaKE mTTE Ett tEIe LaPPSEd O surnD Võ katuND päRiseks EKA naD pÕle Ühtki naD O ainLT NattUKE MereÄDas ia TULEvaT vaRRSti Kotu SETa vaNun MINa teRRVisii Pipilt” (lk. 130).

Eriti paljuütlev on spungiotsimine. Pipi leiutab sõna - “Spunk” ning hakkab alles siis otsima sellele tähistatavat. Pärast pikka otsimist Pipi selle leiabki. Sõna ise haakub tähistatava objektiga. See, et sõnad olid enne asju, on tehtud puust ja punaseks...

Täiesti teadlikult pole me siiani maininud Pipi sugu, et vältida üleseksualiseerimist. Kuigi Pipi kui mässaja vaatlemisel oleks see võinud tunduda ahvatlev. Tuleb silmas pipdada, et suhteid vanematega ning sellega seonduvad identifikatsioone on mõeldud metafooriliselt. Pipi kui naissoost tegelane jääb vaid Kujuteldavasse sfääri. Kehaga seonduv sugu, sotsiaalselt konstrueeritud sugu (gender) ning psühhoanalüütilise subjekti sugu on kolm erinevat nähtust. Siinkohal aga Pipi psühhoanalüütilisi soolisi identifikatsioonide lahkamine venitaks meie töö liig pikaks. Seda enam, et see teema vääriks täiesti omaette käsitlust.

Lõpetuseks tuleb aga suunduda hoopis teisele tasandile ning heita pilk raamatule “Pipi Pikksukk”. Võib eeldada, et raamatut lugev päris laps samastab end eelkõige Tommy ja Annikaga. Ning seetõttu on ka raamatu puhul oluline jälgida just nende vaatepunkti Pipile kui isiksusele, kes võimaldab trotsida Sümboolset. Mõte, et keegi ei saada sind õigel ajal magama, sa võid magada jalad padja peal, kanda tavatuid riideid, koolis mitte käia, on ühe väikese vääniku jaoks vägagi meelepärane. Terve raamat on üles ehitatud Pipi isiksust üldisele korrale vastanduvalt. Pipi on kui Tommy ja Annika alateadvuslik vastuhakk Isa Nime poolt sümbolisseritavale korrale ning läbi võimaluse end nendega samastada, saab ka raamatut lugev laps, reaalne indiviid, sisimas võimaluse mässuks, ent see mäss on ohutu. Pipi kaudu saab frustratsioon kanaliseeritud.

Seega on “Pipi Pikksukk” taolise isiksusesisese konflikti lahendus läbi keele ning Sümboolse korra. Raamatut võib vaadelda kui Sümboolse korra kinnistamist läbi sellest kõrvalekaldumise kujutamise. Vastuhakk raamatu sees on teoseväliselt hoopis korda kinnistav. Laps saab loo, mille tegelastega ta end samastab ning nendega koos justkui mässu tõstab, kuid see toimub just nimelt tänu keelele! Sümboolne kord võib meile pakkuda võimalust endale vastanduda, ent me ei saa sest lahti iialgi.

 

 

 

 

 

Kasutatud kirjandus:

 

Lindgren, Astrid 1988. Pipi Pikksukk. Tallinn, Kirjastus “Eesti Raamat”.

Ragland, Ellie 1995. Essays on the Pleasures of Death. From Freud to Lacan. New York, Routledge.

http://www.lacan.com/hotel.htm (05.01.2004)

http://lepo.it.da.ut.ee/~silvi11/Jacques%20Lacan.htm (04.01.2004)