- Mis juhtus Pipi Pikksukaga peale Roland Barthesiga kohtumist -

Anal��siobjektiks olen valinud Pipi Pikksuka teise peat�ki � �Pipi on asjadeotsija ja satub kaklusse�. Lugemise eeskuju oli Roland Barthes.

Kasutasin k�ll tema meetodit (l�htuvalt raamatust �S/Z�), aga kuna peamiselt leksiate m��ratlustest koosnevat esseed oleks �sna igav lugeda, otsustasin Barthesi k�sitlusele lisada Robert Scholesi versiooni samast anal��siviisist. Ta on m��ratlenud koodid igas leksias eraldi, aga esitab lugejale vaid kooditi organiseeritud kokkuv�tte. J�rgneva anal��si siht ongi pigem tutvustada Barthesi meetodi v�imalusi, vaadeldes tulemusi, mitte protsessi. Samuti ei taotle ma ��rmist p�hjalikkust ega objektiivsust (viimane ei ole antud k�sitlusviisi puhul ka v�imalik).

Roland Barthes seab tekstianal��si eesm�rgiks mitte uurida teksti iseeneses (mis nagunii oleks ainult abstraktsioon), vaid j�lgida teksti t�hendusprotsessi � ehk: kuidas tekst koos lugejaga t��le hakkab. Anal��simiseks jaotab ta teksti leksiateks (t�hendusblokkideks, milleks v�ib olla fraas, lause v�i mitu lauset) ja nummerdab need. See on k�ll meelevaldne, aga k�ige tulemuslikum viis. Seej�rel m��rab ta iga leksia koodi ja konnotatsioonid. Ta eristab viis koodi (ehk kindlate reeglitega assotsiatsiooniv�lja):

 

Pealkirja �Pipi on asjadeotsija ja satub kaklusse� domineerib ilmselgelt hermeneutiline kood � p�stitatakse m�istatus, mis saab lahenduse alles siis, kui lugu on l�bi loetud. Lahendus t�hendab siin teadmist selle kohta, kes t�psemalt on asjadeotsija ja kuidas Pipi kaklusse satub. Kusjuures � seemiline kood � �sattuma� on passiivne: juba ette eeldatakse Pipi s��tust antud vahejuhtumis.

K�siteldav peat�kk jaguneb sisu j�rgi viieks osaks:

algus, kus Tommy ja Annika �rkavad

 

- Esimene viiendik: Tommy ja Annika �rkavad -

Tommy ja Annika �rkamine seostub uue algusega � teisest maailmast tullakse reaalsesse, mis on igal hommikul uus. Kuna eelmisel p�eval olid Tommy ja Annika Pipiga tuttavaks saanud, siis on see hommik nende jaoks veelgi erilisem.

Seda v�ljendatakse eelk�ike kiirustamise, tegevuse koodi kaudu. Lapsed �rkavad, pesevad ja riietuvad tavap�rasest oluliselt k�rmemalt. Seda v�ljendavad tegus�nad �kalpsama�, �sibama�, �sikutama�, �kihutama� ja v�ljendid ��he ropsuga�, �hulga kiiremini�, �k�hku ja r��muga�, �silmapilk�.

Peale kiirustamise, kuigi sellega seotult, ilmneb veel midagi: Tommy ja Annika �s�itsid [�] m��da trepik�sipuud �lemiselt korruselt alla ning maandusid t�pselt hommikus��gilaua ��res [�] ja h��dsid, et tahavad silmapilk oma kakaod saada.�. Nemad kui raamatus alati v�ga ontlikena kirjeldatud (Pipiga v�rreldes) lapsed ei k�itugi j�rsku niiv�ga korralikult. See viitab sellele, et kuigi Pipiga koos olles organiseerib k�ik koerused tema (ja on seega domineeriv), ei ole Tommy ja Annika omapead olles siiski t�ielikult m�tlemisv�imetud.

S�mboolse koodi siseselt saab siit alguse Pipit iseloomustav jada: Annika �ratab Tommy s�nadega: ��rka �les ja l�hme selle naljaka, suurte kingadega t�druku juurde!� Pipi on naljakas (ehk positiivses m�ttes veider, ootamatu, huvitav) ja tal on suured kingad. Viimased on ilmselt potentsiga seotud � kuigi Pipi jalad ei ole nii suured kui tema kingad, annab see siiski tuntava maskuliinse tooni, mis hiljem �sna selgelt j�tkub (j�ud, aktiivsus, domineerimine). Ja kingad on suuremad sellep�rast, et Pipi saaks varbaid liigutada. Niiet vale numbriga kingad mitte ei piira teda, vaid v�imaldavad veel aktiivsem ja vabam olla.

 

- Teine viiendik: Pipi teeb piparkooke -

Tegevuslik kood v�tab siin j�rsu liikumise ja suunab selle �mber Pipile. N��d on tema see, kes: �l�ikab elu eest�, �jookseb�, �raputab�, �kihutab�, �loobib�, �vuhistab� ja seej�rel �ahjuukse viimase plaadi j�rel m�rtsuga kinni virutab�.

Sealjuures Tommy ja Annika k�igepealt k�hivad Pipist t�usnud jahupilve t�ttu t�kk aega (see, et Pipi �ldse Tommy ja Annika jahuseks ajab, r��gib tema (nii head kui halba) nakatavast loomusest; k�himine viitab sellele, et Pipi on ��rmiselt intensiivne isiksus, keda k�ik v�ga lihtsalt v�lja ei kannata) ja siis k�sutatakse puudekasti otsa istuma, kus nad vaikselt (passiivselt!) istuvad ja j�lgivad, mida Pipi teeb. Samuti ilmneb peale domineerimise veel �ks Pipi isikuomadusi, nimelt teatav ohtlikkus (���tles Pipi �rritatult��).

Hermeneutiline kood v�ljendub l�bi peat�ki enamasti Tommy (v�i Annika) k�simuste �mida me n��d teeme?� n�ol. Selles konkreetses osas niimoodi:

Tommy: �Mida sa teed?�

Pipi: �Nojah, kui ma �tlen, et ma korstnat puhastan, ei usu sa seda niikuinii, selleks oled liiga umbusklik��

Esimeses lauses p�stitatakse m�istatus, teises venitatakse lahenduse andmisega iroonia abil. See on �ks Lindgreni armastatumaid v�tteid � tema tegelased on iroonikud, mitte metaf��sikud. Peale iroonia meeldib Pipile ka retoorilisi k�simusi kasutada. Neid ja irooniat j�tkub j�rgnevatessegi osadesse.

Konnotatiivse koodi seisukohalt vaadatuna tekitab lause �Ta oli pealaest jalatallani valge nagu m�lder�� huvitava kahem�ttelisuse � Pipi on (jahust) valge. Valge viitab puhtusele ja s��tusele ning m�lder t��kusele. Samas, antud kontekstis on jahune olemine hooletuse tulemus � jahune olemine on r�pasus. Eelnevaga m�ngib huvitavalt kokku korstna kujund: kui Pipi t�epoolest korstnat puhastaks, siis ei oleks ta pealaest jalatallani mitte valge, vaid must. Sellised tugevad kontrastid ja vastuolud seostuvad Pipi mitmetise olemusega.

Ja loomulikult, see, et Pipi �ldse keset suve piparkooke k�psetab ja selleks hiigelkoguse tainast p�randale laiali vaalib, n�itab:

teatavat naiselikkust � k�psetamine viitab paratamatult sellele,

  • Pipi intensiivsust isiksusena � ��v�hemalt viissada piparkooki...�,
  • Pipi iseseisvust (milline 9-aastane laps teeb ise piparkooke?),
  • Pipi anarhistlikkust � l�htudes k�ikv�imalikest kultuurinormidest on suvel piparkookide k�psetamine p�ris kindlasti midagi imelikku, nagu ka (ilmselt �sna r�pasele) k��gip�randale piparkoogitaigna rullimine.

- Kolmas viiendik: asjadeotsimine -

Tegevuse kood j�tkab siin samuti kui eelmises osas, kuigi oluliselt v�hemalt m��ral. Aga just sellega algab Pipi uus tiitel ja kandev teema. Pipi teatab peale k�psetamist, et tema k�ll voostrit m�ngida ei saa. K�igepealt tekib ehmatus � kas t�esti on t e m a l mingeid piiranguid? Loomulikult on see ainult petteman��ver, sest vaba aja puudumine on siin lihtsalt asjalikkuse ja seel�bi staatuse m�rgiks.

�lej��nus on domineerivaks s�mboolne kood. Asjadeotsija nimi esineb eelk�ige tiitlina. Aga see ei sea nimekandjale �igupoolest mingeid piiranguid, sest asjadeotsimine on protsess (kus tuleb k�ituda teatud reeglite j�rgi) ja ei eelda reaalsete asjade leidmist.

�Asjade� m��ratlus (�Kullak�nkarid ja jaanalinnusuled, surnud rotid ja paukkompvekid, ja veel tillukesed, tillukesed mutrid ja muu sihuke kraam.�) viitab klassi �k�ikv�imalikud asjad� erinevatele k�lgedele. Kullak�nkarid viitab sellele, et leida v�ib midagi hinnalist (ja ilmselt v�ga hinnalist, kui seda kulda juba k�nkrakaupa leidub). Surnud rotid kuuluvad �ldiselt semiosf��rist v�ljapoole, siin viitab nende sissetoomine s�ndmuste j�rgnevale k�igule. Tillukesed, tillukesed mutrid kuuluvad ilmselt m�ne peenikese mehhanismi, n�iteks kella sisse. See lisab kaudselt Pipi kujule auv��rsust. Selle loetelu kaudu ilmnevad ka Tommy ja Annika kui �tavaliste inimeste� v��rtushinnangud: loomulikult eelistatakse kulda, toredust, rikkust t�psele tehnoloogiale � esimene on arusaadavam.

Asjadeotsimise p�hireegliks on �v�tta v�ib k�ike, mis maa peal lebab�. Sellest loob Pipi osavalt sofistliku j�relduse, et �he suvila ees magava vanamehe v�iks s��mepiinadeta kaasa v�tta ja k��likupuuri pista. Viimane on eriti t�henduslik � vanem mees, ilmselt isafiguuriga seotu, tahetakse puuri pista ja teda loomana kohelda. Pealegi, une pealt (seega kaitsetu) inimese kaasa v�tmine oleks eriti alatu. T�en�oliselt esinevad sellised ideed tulenevalt inimp�lgusest.

Huvitavalt esitatakse siin pr�giks klassifitseeruvate esemete ennistamist semiosf��ri. Nimelt, kui Pipi leiab vana roostetanud purgi (k�igele muule lisaks veel aukliku p�hjaga), ristib ta selle vastavalt v�imalikele kirjeldustele kas Koogipurgiks v�i Koogitupurgiks. Automaatselt on r�mpsust saanud midagi, millest saab r��kida. Niidirulli v��rtustamine toimub sarnaselt, aga l�bi selle v�imalike funktsioonide. Igatahes paistab siit selgelt Pipi �liv�imas positsioon antud keskkonnas. Fakt, et tema on see, kellel on �igus asju nimetada, t�stab ta peaaegu looja tasemele.

Esimest korda paistab kultuurikoodi n�ide selgemalt silma siis, kui Tommy ja Annika p��avad Pipit magava vanamehe suhtes �mber veenda: �Ei, ei, Pipi, me ei v�i seda onu v�tta, nii k�ll ei k�lba��

- Neljas viiendik: kaklus -

Tegevuse koodi raames toimub siin taaskord aktiivsuse (ajutine) �lekandmine. Nimelt poisid, kes viiekesi endast v�iksemale kallale l�hevad, on osa ajast liikuvad, l�rmavad ja pealet�kkivad; samal ajal kui Pipi seisab ja lahkelt naeratab (viimane on siin loomulikult silmakirjalik). Kui poisid piiri �letavad, v�tab Pipi taaskord ohjad enda k�tte ja demonstreerib, kuidas tema niigi v�imsat positsiooni toetab �leinimlik j�ud. Enamasti (stereot��pselt) seostub suur f��siline v�imekus madala intelligentsusega, aga antud juhul ei ole nii � see fakt lisab Pipile veelgi m�juv�imu.

Konnotatiivne kood v�imaldab seletada, miks selline vahejuhtum �ldse toimuda saab. Nimelt on togitava poisi nimi Ville. See on pigem soome kui rootsi nimi ja ilmselgelt m�jub sealses kontekstis mingil m��ral v��rana. Selle h�poteesi poolt r��gib ka v�givallatsejate juhi nimi, Bengt. Sellise k�lje alt vaadatuna on isegi m�istetav, miks v��rast �ra aetakse. T e i n e on alati potentsiaalselt ohtlik v�i v�hemalt ebameeldiv. Seega on esialgse kakluse n�ol tegemist tavalise inimeste kaitserefleksiga.

Huvitav on see, kuidas Pipi narrimine toimus samadel alustel kui Ville kiusamine. Nimelt Pipi oma veidra v�limusega sobib Teiseks p�ris h�sti. Norimisel r�hutataksegi tema (poiste endi meelest) ebatavalisi k�lgi. T�helepanu v��rivad on m�rkused juuste kohta. Pipi juustest saab �elus tuli�, mis iseenesest on midagi v�ga v�imekat ja ohtlikku. Samas aga nimetatakse teda Punam�tsikeseks, mis tekitab selge vastuolu viimase ontliku olemuse ja Pipi kui ��rmiselt v�imuka vahel. Viide, et Pipi juuksed ei ole mitte juuksed, vaid hoopis m�ts, on loomulikult alandav. Juuste puudumine t�hendab �htlasi mingi �rgse j�u puudumist; nende asendamine millegi muuga on puhtalt tsiviliseeritud tegevus ja sellisena �snagi n�rk. Nii on ehk arusaadavgi, et Pipi toorest j�udu kasutama hakkab.

K�ige selgemalt eristuvad kultuurilised koodid just siin. Otseselt tuuakse sisse moraali k�simus � mis on �ige; milline inimene ei ole argp�ks ja nii edasi. Tommy ja Annika v�idavad �hest suust, et kaklemine on halb. Pipi v�idab, et viiekesi �hele kallale minemine on halb; kaklemise kohta ei saa ta midagi �elda � seda teeb ta ka ise. N�iliselt kuuluvad kolm last samasse v��rtuss�steemi, m�istavad �iget ja valet sarnaselt, aga tegelikkuses on tegemist t�iesti erinevate maailmadega. Tundubki, et Pipi elab enda reeglite j�rgi � teiste omad teda ei huvita.

- Viimane viiendik: l�pp -

Siin n�itab Pipi esimest korda enda n�rgemat poolt (nimelt seda, et ta on siiski alles laps), paludes Tommyl ja Annikal end kinni katta, kui ta magama l�heb. (Siin on tegemist seemilise koodiga.) Kusjuures seda keset p�eva, sest iseseisva ja ��rmiselt kadestamisv��rse lapsena on ta saanud �� l�bi �leval olla ja palli m�ngida. Samas, seda palvet v�ib m�ista ka teatava teenijafunktsiooni omistamisena ja nii ei j�� lapselikkusest midagi j�rgi.

Kuna Tommy ja Annika ei oma loovjumaluslikku v�imet r�mpsu nimetamise abil semiootiliseks muuta, tuleb Pipil neid kuidagi (kinnihoidmise huvides) lohutada. Sellest tulenebki j�rgmine tegevuslik jada: Pipi k�sib Tommyl vana puu ��nest asju otsida � Tommy leiab peene m�rkmiku � Tommy on imestunud � Pipi k�sib Annikal vana k�nnu seest asju otsida � Annika leiab punase korallidest kee � Annika on imestunud. On suudetud luua hetkeline illusioon, nagu oleksid nad ise suutnud asjade k�iku m�jutada ja p�ris ise midagi leida. See, et leidmine toimus k�sku t�ites, ei paista oluline olevat.

Konnotatiivsel tasandil on leidmise kohad �snagi t�henduslikud. Taaskord on v�etud midagi vana (vana puu ��s, vana k�nd) ja muudetud see aktuaalse sf��ri osaks.

Kuna Tommy ja Annika kingitused on ��rmuslikult soorollides kinni, ei saa Pipit mingil juhul nimetada feministiks. Tommy saab m�rkmiku, kuigi kirjutamine ei ole p�ris kindlasti ainult poiste rida. Pipi p��aks nagu viidata sellele, et just poisil on t�htsaid asju, mida sinna �les kirjutada. Annika korallkaelakee v�imaldab tal ilus v�lja n�ha, heal juhul v�limusega v�lumise teel kuidagi Tommy t�htsatest asjadest osa saada, ei enamat. Lisaks esitatakse tekstis nende nimesid a l a t i nii, et Tommy nimi on eespool. Ka sellest v�ib j�reldusi teha.

Nagu alguses �eldud, Tommy ja Annika ei ole rumalad. Nad saavad v�ga h�sti aru, milline manipuleerimine toimub, aga nad eelistavad mujale vaadata ja probleemi �hku rippuma j�tta, sest see on neile endile kasulikum: on lootust saada rohkem kingitusi ja muidugi v�ib Pipiga j�rsku suhtlemise l�petamine ohtlikuks osutuda.

Laiemas plaanis seisneb s�mboolse koodi anal��s t�hendust loova opositsiooni v�ljatoomises. Siinses tekstis on selgelt vastandatud v�imekas ja mittev�imekas, kusjuures need rollid ei ole kinnistatud. V�imekas on kahtlemata Pipi, kuid kui teda ei ole silmapiiril, on seda Tommy ja Annika ise. Pipi v�imekus / j�ud / potents on muidugi kordades tugevam: ta on ligit�mbav, domineeriv, ohtlik ja teatud m��ral hull (omades t�iesti enda loogikat, millest k�rvalseisjad vaevalt aru saavad).

Barthesi anal��simeetodid ei t��ta iga teksti peal sama h�sti. See kehtib ka siin. Nimelt l�litas tekst osad koodidest peaaegu v�lja, r�hutades tugevalt teisi. Leksiate kaupa anal��simine on k�ll l�bus ja v�imaldab leida k�ikv�imalikku; aga on liiga meelevaldne, et teaduslikkusele pretendeerida.

Maris Saar