- Mis juhtus Pipi Pikksukaga peale Roland Barthesiga kohtumist -

Analüüsiobjektiks olen valinud Pipi Pikksuka teise peatüki – “Pipi on asjadeotsija ja satub kaklusse”. Lugemise eeskuju oli Roland Barthes.

Kasutasin küll tema meetodit (lähtuvalt raamatust “S/Z”), aga kuna peamiselt leksiate määratlustest koosnevat esseed oleks üsna igav lugeda, otsustasin Barthesi käsitlusele lisada Robert Scholesi versiooni samast analüüsiviisist. Ta on määratlenud koodid igas leksias eraldi, aga esitab lugejale vaid kooditi organiseeritud kokkuvõtte. Järgneva analüüsi siht ongi pigem tutvustada Barthesi meetodi võimalusi, vaadeldes tulemusi, mitte protsessi. Samuti ei taotle ma äärmist põhjalikkust ega objektiivsust (viimane ei ole antud käsitlusviisi puhul ka võimalik).

Roland Barthes seab tekstianalüüsi eesmärgiks mitte uurida teksti iseeneses (mis nagunii oleks ainult abstraktsioon), vaid jälgida teksti tähendusprotsessi – ehk: kuidas tekst koos lugejaga tööle hakkab. Analüüsimiseks jaotab ta teksti leksiateks (tähendusblokkideks, milleks võib olla fraas, lause või mitu lauset) ja nummerdab need. See on küll meelevaldne, aga kõige tulemuslikum viis. Seejärel määrab ta iga leksia koodi ja konnotatsioonid. Ta eristab viis koodi (ehk kindlate reeglitega assotsiatsioonivälja):

 

Pealkirja “Pipi on asjadeotsija ja satub kaklusse” domineerib ilmselgelt hermeneutiline kood – püstitatakse mõistatus, mis saab lahenduse alles siis, kui lugu on läbi loetud. Lahendus tähendab siin teadmist selle kohta, kes täpsemalt on asjadeotsija ja kuidas Pipi kaklusse satub. Kusjuures – seemiline kood – ‘sattuma’ on passiivne: juba ette eeldatakse Pipi süütust antud vahejuhtumis.

Käsiteldav peatükk jaguneb sisu järgi viieks osaks:

algus, kus Tommy ja Annika ärkavad

 

- Esimene viiendik: Tommy ja Annika ärkavad -

Tommy ja Annika ärkamine seostub uue algusega – teisest maailmast tullakse reaalsesse, mis on igal hommikul uus. Kuna eelmisel päeval olid Tommy ja Annika Pipiga tuttavaks saanud, siis on see hommik nende jaoks veelgi erilisem.

Seda väljendatakse eelkõike kiirustamise, tegevuse koodi kaudu. Lapsed ärkavad, pesevad ja riietuvad tavapärasest oluliselt kärmemalt. Seda väljendavad tegusõnad “kalpsama”, “sibama”, “sikutama”, “kihutama” ja väljendid “ühe ropsuga”, “hulga kiiremini”, “kähku ja rõõmuga”, “silmapilk”.

Peale kiirustamise, kuigi sellega seotult, ilmneb veel midagi: Tommy ja Annika “sõitsid […] mööda trepikäsipuud ülemiselt korruselt alla ning maandusid täpselt hommikusöögilaua ääres […] ja hüüdsid, et tahavad silmapilk oma kakaod saada.”. Nemad kui raamatus alati väga ontlikena kirjeldatud (Pipiga võrreldes) lapsed ei käitugi järsku niiväga korralikult. See viitab sellele, et kuigi Pipiga koos olles organiseerib kõik koerused tema (ja on seega domineeriv), ei ole Tommy ja Annika omapead olles siiski täielikult mõtlemisvõimetud.

Sümboolse koodi siseselt saab siit alguse Pipit iseloomustav jada: Annika äratab Tommy sõnadega: “Ärka üles ja lähme selle naljaka, suurte kingadega tüdruku juurde!” Pipi on naljakas (ehk positiivses mõttes veider, ootamatu, huvitav) ja tal on suured kingad. Viimased on ilmselt potentsiga seotud – kuigi Pipi jalad ei ole nii suured kui tema kingad, annab see siiski tuntava maskuliinse tooni, mis hiljem üsna selgelt jätkub (jõud, aktiivsus, domineerimine). Ja kingad on suuremad sellepärast, et Pipi saaks varbaid liigutada. Niiet vale numbriga kingad mitte ei piira teda, vaid võimaldavad veel aktiivsem ja vabam olla.

 

- Teine viiendik: Pipi teeb piparkooke -

Tegevuslik kood võtab siin järsu liikumise ja suunab selle ümber Pipile. Nüüd on tema see, kes: “lõikab elu eest”, “jookseb”, “raputab”, “kihutab”, “loobib”, “vuhistab” ja seejärel “ahjuukse viimase plaadi järel mürtsuga kinni virutab”.

Sealjuures Tommy ja Annika kõigepealt köhivad Pipist tõusnud jahupilve tõttu tükk aega (see, et Pipi üldse Tommy ja Annika jahuseks ajab, räägib tema (nii head kui halba) nakatavast loomusest; köhimine viitab sellele, et Pipi on äärmiselt intensiivne isiksus, keda kõik väga lihtsalt välja ei kannata) ja siis käsutatakse puudekasti otsa istuma, kus nad vaikselt (passiivselt!) istuvad ja jälgivad, mida Pipi teeb. Samuti ilmneb peale domineerimise veel üks Pipi isikuomadusi, nimelt teatav ohtlikkus (“…ütles Pipi ärritatult…”).

Hermeneutiline kood väljendub läbi peatüki enamasti Tommy (või Annika) küsimuste “mida me nüüd teeme?” näol. Selles konkreetses osas niimoodi:

Tommy: “Mida sa teed?”

Pipi: “Nojah, kui ma ütlen, et ma korstnat puhastan, ei usu sa seda niikuinii, selleks oled liiga umbusklik…”

Esimeses lauses püstitatakse mõistatus, teises venitatakse lahenduse andmisega iroonia abil. See on üks Lindgreni armastatumaid võtteid – tema tegelased on iroonikud, mitte metafüüsikud. Peale iroonia meeldib Pipile ka retoorilisi küsimusi kasutada. Neid ja irooniat jätkub järgnevatessegi osadesse.

Konnotatiivse koodi seisukohalt vaadatuna tekitab lause “Ta oli pealaest jalatallani valge nagu mölder…” huvitava kahemõttelisuse – Pipi on (jahust) valge. Valge viitab puhtusele ja süütusele ning mölder töökusele. Samas, antud kontekstis on jahune olemine hooletuse tulemus – jahune olemine on räpasus. Eelnevaga mängib huvitavalt kokku korstna kujund: kui Pipi tõepoolest korstnat puhastaks, siis ei oleks ta pealaest jalatallani mitte valge, vaid must. Sellised tugevad kontrastid ja vastuolud seostuvad Pipi mitmetise olemusega.

Ja loomulikult, see, et Pipi üldse keset suve piparkooke küpsetab ja selleks hiigelkoguse tainast põrandale laiali vaalib, näitab:

teatavat naiselikkust – küpsetamine viitab paratamatult sellele,

  • Pipi intensiivsust isiksusena – “…vähemalt viissada piparkooki...”,
  • Pipi iseseisvust (milline 9-aastane laps teeb ise piparkooke?),
  • Pipi anarhistlikkust – lähtudes kõikvõimalikest kultuurinormidest on suvel piparkookide küpsetamine päris kindlasti midagi imelikku, nagu ka (ilmselt üsna räpasele) köögipõrandale piparkoogitaigna rullimine.

- Kolmas viiendik: asjadeotsimine -

Tegevuse kood jätkab siin samuti kui eelmises osas, kuigi oluliselt vähemalt määral. Aga just sellega algab Pipi uus tiitel ja kandev teema. Pipi teatab peale küpsetamist, et tema küll voostrit mängida ei saa. Kõigepealt tekib ehmatus – kas tõesti on t e m a l mingeid piiranguid? Loomulikult on see ainult pettemanööver, sest vaba aja puudumine on siin lihtsalt asjalikkuse ja seeläbi staatuse märgiks.

Ülejäänus on domineerivaks sümboolne kood. Asjadeotsija nimi esineb eelkõige tiitlina. Aga see ei sea nimekandjale õigupoolest mingeid piiranguid, sest asjadeotsimine on protsess (kus tuleb käituda teatud reeglite järgi) ja ei eelda reaalsete asjade leidmist.

“Asjade” määratlus (“Kullakänkarid ja jaanalinnusuled, surnud rotid ja paukkompvekid, ja veel tillukesed, tillukesed mutrid ja muu sihuke kraam.”) viitab klassi ‘kõikvõimalikud asjad’ erinevatele külgedele. Kullakänkarid viitab sellele, et leida võib midagi hinnalist (ja ilmselt väga hinnalist, kui seda kulda juba känkrakaupa leidub). Surnud rotid kuuluvad üldiselt semiosfäärist väljapoole, siin viitab nende sissetoomine sündmuste järgnevale käigule. Tillukesed, tillukesed mutrid kuuluvad ilmselt mõne peenikese mehhanismi, näiteks kella sisse. See lisab kaudselt Pipi kujule auväärsust. Selle loetelu kaudu ilmnevad ka Tommy ja Annika kui “tavaliste inimeste” väärtushinnangud: loomulikult eelistatakse kulda, toredust, rikkust täpsele tehnoloogiale – esimene on arusaadavam.

Asjadeotsimise põhireegliks on “võtta võib kõike, mis maa peal lebab”. Sellest loob Pipi osavalt sofistliku järelduse, et ühe suvila ees magava vanamehe võiks süümepiinadeta kaasa võtta ja küülikupuuri pista. Viimane on eriti tähenduslik – vanem mees, ilmselt isafiguuriga seotu, tahetakse puuri pista ja teda loomana kohelda. Pealegi, une pealt (seega kaitsetu) inimese kaasa võtmine oleks eriti alatu. Tõenäoliselt esinevad sellised ideed tulenevalt inimpõlgusest.

Huvitavalt esitatakse siin prügiks klassifitseeruvate esemete ennistamist semiosfääri. Nimelt, kui Pipi leiab vana roostetanud purgi (kõigele muule lisaks veel aukliku põhjaga), ristib ta selle vastavalt võimalikele kirjeldustele kas Koogipurgiks või Koogitupurgiks. Automaatselt on rämpsust saanud midagi, millest saab rääkida. Niidirulli väärtustamine toimub sarnaselt, aga läbi selle võimalike funktsioonide. Igatahes paistab siit selgelt Pipi ülivõimas positsioon antud keskkonnas. Fakt, et tema on see, kellel on õigus asju nimetada, tõstab ta peaaegu looja tasemele.

Esimest korda paistab kultuurikoodi näide selgemalt silma siis, kui Tommy ja Annika püüavad Pipit magava vanamehe suhtes ümber veenda: “Ei, ei, Pipi, me ei või seda onu võtta, nii küll ei kõlba…”

- Neljas viiendik: kaklus -

Tegevuse koodi raames toimub siin taaskord aktiivsuse (ajutine) ülekandmine. Nimelt poisid, kes viiekesi endast väiksemale kallale lähevad, on osa ajast liikuvad, lärmavad ja pealetükkivad; samal ajal kui Pipi seisab ja lahkelt naeratab (viimane on siin loomulikult silmakirjalik). Kui poisid piiri ületavad, võtab Pipi taaskord ohjad enda kätte ja demonstreerib, kuidas tema niigi võimsat positsiooni toetab üleinimlik jõud. Enamasti (stereotüüpselt) seostub suur füüsiline võimekus madala intelligentsusega, aga antud juhul ei ole nii – see fakt lisab Pipile veelgi mõjuvõimu.

Konnotatiivne kood võimaldab seletada, miks selline vahejuhtum üldse toimuda saab. Nimelt on togitava poisi nimi Ville. See on pigem soome kui rootsi nimi ja ilmselgelt mõjub sealses kontekstis mingil määral võõrana. Selle hüpoteesi poolt räägib ka vägivallatsejate juhi nimi, Bengt. Sellise külje alt vaadatuna on isegi mõistetav, miks võõrast ära aetakse. T e i n e on alati potentsiaalselt ohtlik või vähemalt ebameeldiv. Seega on esialgse kakluse näol tegemist tavalise inimeste kaitserefleksiga.

Huvitav on see, kuidas Pipi narrimine toimus samadel alustel kui Ville kiusamine. Nimelt Pipi oma veidra välimusega sobib Teiseks päris hästi. Norimisel rõhutataksegi tema (poiste endi meelest) ebatavalisi külgi. Tähelepanu väärivad on märkused juuste kohta. Pipi juustest saab “elus tuli”, mis iseenesest on midagi väga võimekat ja ohtlikku. Samas aga nimetatakse teda Punamütsikeseks, mis tekitab selge vastuolu viimase ontliku olemuse ja Pipi kui äärmiselt võimuka vahel. Viide, et Pipi juuksed ei ole mitte juuksed, vaid hoopis müts, on loomulikult alandav. Juuste puudumine tähendab ühtlasi mingi ürgse jõu puudumist; nende asendamine millegi muuga on puhtalt tsiviliseeritud tegevus ja sellisena üsnagi nõrk. Nii on ehk arusaadavgi, et Pipi toorest jõudu kasutama hakkab.

Kõige selgemalt eristuvad kultuurilised koodid just siin. Otseselt tuuakse sisse moraali küsimus – mis on õige; milline inimene ei ole argpüks ja nii edasi. Tommy ja Annika väidavad ühest suust, et kaklemine on halb. Pipi väidab, et viiekesi ühele kallale minemine on halb; kaklemise kohta ei saa ta midagi öelda – seda teeb ta ka ise. Näiliselt kuuluvad kolm last samasse väärtussüsteemi, mõistavad õiget ja valet sarnaselt, aga tegelikkuses on tegemist täiesti erinevate maailmadega. Tundubki, et Pipi elab enda reeglite järgi – teiste omad teda ei huvita.

- Viimane viiendik: lõpp -

Siin näitab Pipi esimest korda enda nõrgemat poolt (nimelt seda, et ta on siiski alles laps), paludes Tommyl ja Annikal end kinni katta, kui ta magama läheb. (Siin on tegemist seemilise koodiga.) Kusjuures seda keset päeva, sest iseseisva ja äärmiselt kadestamisväärse lapsena on ta saanud öö läbi üleval olla ja palli mängida. Samas, seda palvet võib mõista ka teatava teenijafunktsiooni omistamisena ja nii ei jää lapselikkusest midagi järgi.

Kuna Tommy ja Annika ei oma loovjumaluslikku võimet rämpsu nimetamise abil semiootiliseks muuta, tuleb Pipil neid kuidagi (kinnihoidmise huvides) lohutada. Sellest tulenebki järgmine tegevuslik jada: Pipi käsib Tommyl vana puu õõnest asju otsida – Tommy leiab peene märkmiku – Tommy on imestunud – Pipi käsib Annikal vana kännu seest asju otsida – Annika leiab punase korallidest kee – Annika on imestunud. On suudetud luua hetkeline illusioon, nagu oleksid nad ise suutnud asjade käiku mõjutada ja päris ise midagi leida. See, et leidmine toimus käsku täites, ei paista oluline olevat.

Konnotatiivsel tasandil on leidmise kohad üsnagi tähenduslikud. Taaskord on võetud midagi vana (vana puu õõs, vana känd) ja muudetud see aktuaalse sfääri osaks.

Kuna Tommy ja Annika kingitused on äärmuslikult soorollides kinni, ei saa Pipit mingil juhul nimetada feministiks. Tommy saab märkmiku, kuigi kirjutamine ei ole päris kindlasti ainult poiste rida. Pipi püüaks nagu viidata sellele, et just poisil on tähtsaid asju, mida sinna üles kirjutada. Annika korallkaelakee võimaldab tal ilus välja näha, heal juhul välimusega võlumise teel kuidagi Tommy tähtsatest asjadest osa saada, ei enamat. Lisaks esitatakse tekstis nende nimesid a l a t i nii, et Tommy nimi on eespool. Ka sellest võib järeldusi teha.

Nagu alguses öeldud, Tommy ja Annika ei ole rumalad. Nad saavad väga hästi aru, milline manipuleerimine toimub, aga nad eelistavad mujale vaadata ja probleemi õhku rippuma jätta, sest see on neile endile kasulikum: on lootust saada rohkem kingitusi ja muidugi võib Pipiga järsku suhtlemise lõpetamine ohtlikuks osutuda.

Laiemas plaanis seisneb sümboolse koodi analüüs tähendust loova opositsiooni väljatoomises. Siinses tekstis on selgelt vastandatud võimekas ja mittevõimekas, kusjuures need rollid ei ole kinnistatud. Võimekas on kahtlemata Pipi, kuid kui teda ei ole silmapiiril, on seda Tommy ja Annika ise. Pipi võimekus / jõud / potents on muidugi kordades tugevam: ta on ligitõmbav, domineeriv, ohtlik ja teatud määral hull (omades täiesti enda loogikat, millest kõrvalseisjad vaevalt aru saavad).

Barthesi analüüsimeetodid ei tööta iga teksti peal sama hästi. See kehtib ka siin. Nimelt lülitas tekst osad koodidest peaaegu välja, rõhutades tugevalt teisi. Leksiate kaupa analüüsimine on küll lõbus ja võimaldab leida kõikvõimalikku; aga on liiga meelevaldne, et teaduslikkusele pretendeerida.

Maris Saar