Diskursuste võitlus muinasjutus "Nukitsamees". Mari-Liis Parts

Mõeldes Oskar Lutsu muinasjutu "Nukitsamees" peale ja samal ajal kõrvutades seda lugu Foucault' tõdedega, tuleb ilmsiks nii mõndagi esmapilgul tähelepandamatut. Kõigil võib olla omaenda "tõde", kuid ometi eelistavad ühiskonna subjektid täita etteseatud rolle, uskuda institusionaliseeritud teadmisi ja käituda nende teadmiste järgi. Foucalt rõhutab, et inimesed on mõjutatud pea kõiges, ka oma mõtlemisviisis, kehtestatud "tõest" ning seda enamasti täiesti märkamatult.

Nukitsamehe loos on terav vastandus metsa- ning taluelanike, nende "tõdede" vahel. Mõlemates ühiskonadedes väljenduvad teatud diskursused. Diskursused on aga mõjutatavad ja isegi katkevad -- seda siis kui erinevate diskursuste vahel tekib võistlusmoment, mille tõttu võib mõni teadmiste vorm muunduda või hoopiski kaduda. "Nukitsamehes" on kahe erineva diskursuse lõikepunktis pea kõik tegelased, kuid eelkõige Iti, kes seisab kaljukindlalt oma "tõe" eest ming selle tõttu saab Nukitsamehest lõpuks üks täiesti tavaline külapoiss. Kuidas on võimalik, et mingisugust sarvilist ja täiesti ebaharilikku "elukat" hakatakse nägema kui normaalset last? See võib nii minna tänu tõe formaalsele iseloomule -- tõde ei ole mingi väljaspool ühiskonda esinev puhas essents, vaid võimu saavutanud teadmiste kogum. Iti on tegelane, kes ei lepi etteantud kehtestatud reegliga, mis keelab põhimõtteliselt võtm! a oma normaalsesse ellu midagi sobimatult teistsugust (nõiamoori poeg), kuna selline tegu võib teda ja tema ümbruskonda lihtsalt ohustada -- tegelikult aga peitub oht hoopis kehtiva "võimu" õõnestamises.

Pärast seda, kui Iti ja Kusti on metsas kohanud vanatädi, kes neid oma koju koduloomade rolli täitma viib, on lapsed sunnitud kohanduma nede jaoks täiesti uute reeglitega. Metsaelanike kogu olemus, nende räpane maja, nenede kehade mustus ja inetus, nenede robustne ja ootamatu käitumine ning kõnepruuk väljendab kehtestaud tõde maailmast, milles jääb ellu tugevam. Nõiamoor suhtleb lastega täpselt sama lihtsa julmusega nagu oma poegadegagi -- ta ei pea tegema mõttetuid järeleandmisi. "Ja ole sa mul virk. Mina sundima ei hakka, mina võtan kohe ja löön," nii teeb nõid Kustile selgeks, kuidas siin asjad toimivad. Kusti ei saa esiti üldse aru, kuidas võib see vanatädi, kelle tema veendumuses oli ema neile järele saatnud, kätuda niivõrd tigedalt -- ema ju ei saadaks s e l l i s t inimest, vaid lahke tädi, kellel pärast heldelt tasuda. Niipea, kui ta ta avastab, et tegemist on n õ i a m o o r i g a, m! õistab ta sellise tigeduse võimalikkust, sest -- ettekujutus nõiamooridest oli Kustil juba olemas. Selline tige kätumine on lihtsalt märk, mis viitab teistsugusele "tõele".

Metsaelanike peres toimib elu anonüümsete reeglite järgi. Kuigi võib tunduda, et "tõde" valitseb metsamajas kahtlemata võimas perenaine -- et tema on kehtestanud korra -- täidab arvatavasti ka tema juba enne teda eksisteerinud rolli. Ta on sarvekandjate pere ema ja seega peab sobilikult käituma. Liigsed õrnused on tähendusetud; suhelda, ennast selgeks teha tuleb konkreetselt ja otsekoheselt, ei mingit lipitsemist ega ridade vahelt lugemist. Kusti ja Iti ei suuda esiti sellist kõnepruuki mõista; seda, et nõiamoor Itit alguses vaid tüdrukuks kutsub, võtab Kusti päris südamesse -- nime ignoreerimine justkui vähendaks õe väärtust. Kuid vanamoori jaoks piisab sellest, kui saab "tibukesi" nii palju juhendada, et nad teaks, mis neil teha kästud -- rohkem pole vaja. Nimi annab olendile kohe mingisuguse sügavama tähendusplaani, muudab adresseeritava väärtusega isisksuseks. Metsaelanikud on aga "tsiviliseeri! tud" inimeste kõrval pigem loomad ning neile on omasem nimetada kaaslasi üldnimedega. Ka Nukitsameest, kes sellise nime saab alles külas, ei nimeta tema ema muudmoodi kui lihtsalt "laps". Teisest küljest on sellisel üldnimede kasutamisel veel üks funktsioon -- Foucault' mõistes näitab see võimu anonüümsust: kõigil on oma kindel roll ja sellega ei kaasne pärisnimede puhul tekkiv liigne või ebavajalik. "Isiksuse" vajadused raskendaksid ühiskonna toimimist, mis seisneb vastavalt "ema", "toiduhankijate" ja ka "lapse" funktsioonide täitmises. "Laps" on olend, kellele piisab tema toitmisest, vahel rahustamisest, piisavast unest ja turvalisusest -- tema funktsioon on kasvada; "Peeter" või "Ants" tahaks juba tähelepanu, mis tõenäoliselt erineks tähelepanust kellegi "Miku" või "Madise" suhtes. Nõnda eelistab nõiamoor kutsuda kaht uut kasvandikku "tibukesteks".

Tähelepandav on pärisnime kasutamisel nõiamoori kõnes võõra diskursuse sissetungimine, kui ta Itile tööd kätte juhatab: "Nüüd tule sina, Iti, {või kes sa mul siin oled}" Siin on näha, et kõne väljendab paratamatult mingit h u v i Iti kui omaette isiksuse vastu. Alateadlikult või mitte, eelistab nõid siiski lapsi hüüda "tibukesteks" või "poisiks" ja "tüdrukuks". Maja peremeest kutsutakse samuti kõigest vanaätiks ning Mõhu ja Tölpa nimedest kuulevad Iti ja Kusti alles nende endi omavahelisest vestlusest -- vanamoor piirdub "sunnikunahkade", "laiskvorstide" või "igaveste vemmaldega".

Taoline diskursus (kui keel aktsioonis) mõjutab parataamatult ka Itit ja Kustit, kui nad metsaelanikega koos elavad. Väikest pruuni nukitsat kutsutakse "lapseks" või "poisiks"; hiljem saadud nimi Nukitsamees meenutab samuti pigem mingit üldnime, millega võiks klassifitseerida kõiki "nukitsatega" meessoost inimhakatisi. Vanamoor jääb "vanamooriks", vanaätt "vanaätiks" -- selline anonüümsus hoiab vajalikku distantsi, mille abil "ülesannete" täitmine lihtsustub, konkretiseerub ning subjektsiivsed vajadused surutakse alla.

Kuid Kusti ja Iti, kes näevad maailma läbi teistsuguse diskursuse, nõuavad oma osa. Kusti ei nõustu välja kannatama karmi kohtlemist ja julgeb seetõttu mingil hetkel südame rindu võtta ning kõvemat häält teha: Miks ei lase vanamoor(keda küll Kusti vanatädiks kutsub, kuid tema hääletoonis on tunda juba käredamat suhtumist) neil töö rügamise kõrvalt üldse puhata ja mängida? Miks antakse neile nii vähe süüa, samas kui pereliikmed söövad nõnda hästi? Niipea, kui Kusti on väljendanud sarnast diskursust, mis metsaperele omane, toimub laste elus pisuke muutus -- vanamoor ei tule sellise protsesti peale oma truu distsipliinirelva kepiga Kustit nuhtlema (kuigi ta seda lubas) ning mõlemale "tibukesele" antakse nüüdsest veidi enam süüa. Kui Kusti rääkis perenaisega viisil, mis oli kombeks laste kodus -- viisakalt, veidi allaheitlikult, ta andis oma m u r e s t teada -- ei rea! geerinud vanamoor sellele; muutudes aga veidi enam selle võõra diskursuse nägu, rakendades siinmail kehtivaid vahendeid, hakkavad asjad liikuma.

Veel üks aspekt töörügajatega arvestamises on distsipliin. Ühest küljest väljendub see keelus ja karitstuses; teiselt poolt on distsipliini kui teatud teadmiste ja oskuste hulga omandamine vajalik tähelepanu, tunnustuse, mingi tasu saavutamises antud süsteemis. Võib-olla ei olekski Itil ja Kustil nii põletavat soovi sellest majast kaduda olnud, kui ditsipliinis oleks rohkem tasule rõhku pandud ning vähem karistust rakendatud (hiljem tuleb välja, et Iti saabki oodatust enam positiivset distsipliini külge tunda). Vanamoor mõistis, et "hoolealustele" veidi enam leebust näidata võib kasulikum olla, kui riskida nende "funktsioneerimise" halvenemisega.

Kui Iti kuuleb ühel hilisel õhtul Kusti plaanist lõpuks põgeneda, ei olegi tüdruk mõttest eriti vaimustuses. Iti on väikse sarvikuga tegelemisel saanud ilmselt suuremat rahuldust kui Kusti oma töödes -- kitkudes peedipeenraid ja söötes sigu; lapsehoidmise oskused on Itil aja jooksul täienenud ning ta saab ka vastavalt rohkem tunnustust -- tunnustust Nukitsamehe enda käest. Distsipliin toimib Iti puhul selles mõttes paremini ning nõnda muutub tüdruk oma uute teadmistega majas valitseva võimu subjektiks. Juustest sikutamised, mis toimivad justkui karistusena Itile, saavad korvatud lapse esilekerkivate helluse väljendustega. Kustil oli aga töösuhe peamiselt nõiamoori endaga ning tema ei paistnud poisi vastu midagi hellusetaolist väljendavat. Foucault räägib, et distsipliin ei ole kõigest miski ülevaltpoolt pealesunnitud -- inimesed alluvad institutsiooni poolt kehtestatud reeglitele kui mitte kohe, s! iis aja jooksul harjudes, vabatahtlikult. Kusti ei saa aru, kuidas võib Iti leppida sellises paigas elamisega -- mismoodi saab sellisesse elukasse, nagu oli loo peakangelane, kiindumine õigustada sinna pikemaks ajaks jäämist. Siin on tegemist vabatahtliku distsipliinile allumisega, kuid mängu tuleb ka Iti kui potentsiaalse ema diskursus: kuidas siis saab last omapead jätta!? See on ürgne emade "tõde", lapse kaitsmise instinktist tulenev ning just see emade diskursus Iti käitumises annab tõukejõu edasiseks muinasjutu arenguks, mis lõpeb Nukitsamehe "heaks" muutumisega.

See "hea" siinpuhul on küll lihtsalt ühte teisse teadmisvormi kuuluv tõde sellest, milline peab üks "õige" laps olema -- valge naha, sileda pea ja t a l u t a v a hulga riugastega --, kuid selliseks Nukitsamehe transformeerumine saab võimalikuks alles selle talu kui väikese ühiskonna diskursuse transformeerumises.

Tallu jõudes on nukitsamees alguses pererahvale nii hirmutava välimusega, et ema suisa kahtleb, kas see "õige laps ongi". Ema ei taha sellesse olevusse puutudagi, tema diskursus väljendub selgelt ka lauses: ".. ja need nukitsad, mis tal peas on, -- n e n d e g a ei taha ma nõus olla." Selline diskursus on kui aken, mille läbi vaadates ei ulatu silm taoliste sarvedega tõmmude olevuste kui i n im e s t e n i; nõnda ei luba siinmail kehtiv "tõde" võtta väikest nukitsameest kui päris last, kellel on veel pealegi hirmus teravad ja pikad küüned, rämedavõitu hääl ja komme vanduda kurja. Kui teda oleks kohe tavalise inimlapse pähe omaks võetud, oleks põhimõtteliselt toimunud kehtiva tõe eiramine, või vähemalt moonutamine. Kuidas siis saab selline asi võimalikuks?

Ühelt poolt tuleb pererahval tunnistada, et nende nn. tõde ei ole mingi universaalne teadmine, kuigi see võib n i i õige tunduda -- nad on lihtsalt omaks võtnud oma ühiskonna poolt loodud teadmised "normaalsest". Sellega luuakse aga ka automaatselt kategooria "ebanormaalne". Nii kaua kui tõde on kunstlik, võivad erinevad diskursused omavahel võistelda, sest toetuda mingile autoriseeritud tõe valdajale ei saa. Kuigi pererahvas toetub oma teadmistes ilmselt kristlikust religioonist tulenevale ümberlükkamatule "tõele" ( sarved on tingimata märk saatanlikust), ei viska nad mingile kõrgemale seadusele viidates väikest meest enda kodust välja. Nad näevad Iti siirast usku lapse inimlikkusesse ja hiljem ka lapse muutumist, mistõttu kaob lõpuks valitseva diskursuse üks teadmine -- et "sellisest" ei tule muud kui halba. See muutus toimub aga põhjapanevamale seisukohale toetudes, millele diskursuses viidatakse: laps allu! b distsipliinile. Kui ta on seda teinud, võib eelnenud arvamused tema kohta maha matta.

Nukitsamees ei taha alguses siinse distsipliiniga harjuda -- see viib Iti mingil hetkel lausa nutu äärele. Kuid siis, kui Kusti poisi käsile võtab, hakkab toimuma muutus. Võimalik, et poisikesel on lihtsalt puudu olnud karmist distsipliini poolest, kuigi Iti hellituste vahepeal talle ka vitsa antakse. Minu arvates hakkavad aga toimuma sügavamad muutused tänu sellele, kui sümboolselt kaob metsaelanike diskursus ja sellega nende "tõde" -- kui Kusti kuuleb, et metsamajake on elanikest tühjaks jäänud -- ning nüüd e i j ä ä muud üle, kui peab hakkama toimuma transformatsioon olemasolevas teadmises: nukitsamehest peab "asja saama". Siit saab alguse ka pere muude liikmete püüd poisikest omaks võtta ning see mõjutab omakorda poisi käitumist. Kui poissi võetakse "omana", suhtutakse ka temasse sarnaselt teiste lastega, selle tõttu ei tunne väike nukits ennast "erilise" või teistsugusena. Ei toimi võimu! produktiivne külg, mis seisneks "imelikuks" peetava enda "imelikuna" tunnetamises; pererahva passiivsuse näitamine nukitsamehe vastu kaob aegamisi ning samas tunneb ka Nukitsamees ise end väärtuslikumana, võrdväärsena teistega.

Selle protsessi tulemusel allub poisike enam pere institutsiooni võimule, mida ta teeb üha parema meelega. Tema keelepruugist kaovad lõpuks vandesõnad, ta on nõus pükse kandma (mis on märk võimust keha üle ja sellega püksikandjat distsiplineerib) ning mis veelgi rõõmustavam -- tema nahk muutub heledamaks. Väikemees omandab distsipliini niivõrd, et teab, mida teiste aitamise eest vastu saab: vanaisa võtab põlve peale ja hüpitab; ema laulab lapsele unelaulu.

Nukitsamees allutatakse Iti ja Kusti kodus pikkamisi uuele võimule ja teadmistele -- mis omased ühest küljest sellele perele, teisest küljest külaühiskonna institusioonile. "Tõde", et selline olend laps ei olegi, transformeerub. "Valgete" inimeste kultuuri diskursuse omandab nukitsamees aga veelgi täielikumalt Antsuks ristitult kooli poole sammudes.