Kevade ja Foucault

Kevade — see on romaan võimust!

Kirjutas: Madis Veskimeister

Sest võim on midagi, mida tuleb sisse töötada nooruses. Selline võim — harjutav, treeniv, harjumuseks muutev — on süstematiseeriv ehk klasse omistav. Tema loob individuaalsed klassid — "Kevades" loob ta kihelkonnakooli õpilase. Ilmse sihiga jagada nood — õpilased — pärastiselt veelgi laiematesse klassidesse — peremeesteks ning sulasteks, käsitöölisteks ja linnavurledeks. Niisiis räägib "Kevade" ajast, mil parasjagu on just lõppemas maksimaalse kontrolli sisse viimine ka proletariaadile, alamatesse kihtidesse — seda tänu meditsiinile ja kohtule — ja kindlasti ka ning võibolla eelkõige tänu raamatu peategelasele organisatoorsel tasandil — Paunvere kihelkonnakoolile. Kuigi — "Kevade" räägib keskmise kihi inimeste ja võibolla mõne üksiku eliidi liikme suhtestamisega ühiskonnaga, sest kihelkonnakooli sattusid siiski vaid rikkamad, kel oli maksta kuus rubla aastas ja polnud vaja kevadel-sügisel karja valvata.

Muidugi on lisaks ühiskondlikule tasandile raamatus — nagu ilukirjandusele tavaks on saanud — piiluda ka inimese sisse, mis puudutab tema suhet teise inimesega, ainsuses. Seega siis — ihkav inimene. Inimese seksuaalsus sealjuures, ennekõike. Mis on küll tulenevalt selle kirjutamise hetke ühiskonna moraalireeglitest äärmisel moel painatud ja pigistatud. Varjatud looriga. Anonüümne — kuigi välja päevalagedale tiritud psühhoanalüüsi poolt, mille mõju, nagu üleüldse meditsiini mõju, sellesinase romaani juures kuidagi tugevaks ei saa pidada. (Kuigi kirjanikuhärra Luts teadupärast apteekriametit pidas, ka selle raamatu kirjutamise ajal.) Teadvustamatus — inimhinge salapärane tagataust — on kui anonüümne võim ning seetõttu valitseb ta vägagi konkreetselt. Ta kontrollib Arnot läbi tema konkreetse klassi — koolipoisi. Veel enam aga abstraktsema klassi — Arno mees olemise.

Aga Oskar Lutsu romaanis on ka mõneti olulisem (sest erakorralisem, teost iseloomustavam) anonüümse võimu atribuut olemas — kool. Ta on ühtlasi seotud religioosse võimuga — vägagi nähtavalt. Aga võibolla veelgi enam riikliku võimuga — seda aga juba nähtamatult. Tõepoolest anonüümselt ja sellevõrra tugevamalt. Eelkõige tänu sellele, et võimu omaduseks on teadmistega kooseksisteerimine.

Kuid kõige enam näeme "Kevades" konflikti sellesse samasse anonüümse võimu kehtestamise oravarattasse (või hiirerattasse) sattunud valgete hiirte omavahelises käitumises. Ühest küljest kumab siit nende eelneva elu ja vanemate sotsiaalse staatuse viirastuslik tont, teisalt siis puuri mänguasjade piiratus, et tagada homogeniseerumist — ühtse klassi teket, mida siis võim ekspluateerida saaks. Muidugi on siin alguses dilemmad ebanormaalsusest, poiste eneste võimupiiride tundmaõppimise katsed — nii territoriaalne jaotus puuri sees kui puuri piiride ehk puurivälise võimu tunnetamiseks. Võimu piiride tunnetamine, millise tegevusega vaieldamatult kõige enam Toots silma paistab, on tegevusena ühtlasi hullumeelsuse piirile äärmiselt lähedane, lausa piirnev. Tootsi ei saa siiski pidada ei antud taustsüsteemis, ega kindlasti ka mitte enamiku varasemate ja hilisemate ajastute arusaamade järgi, hullumeelseks. Ta võib olla narr, ja otsida läbi selle aktsepteerimist autoriteedina süsteemis. Teha punast gloobust. Toots — nagu paljud teised "valged hiired" tolles keskkonnas — ei taju neile jagatu teadmine olemist, et sellega siis koos eksisteerida teda edukalt rakendades. Küsimus on ennekõike võimu tasandite optimeerimises. See, mille süsteem suunab koolile ette kui jagamisele kuuluva "teadmise", on võimu vahend hoopis teisel tasandil rakendamiseks, kui seda suudavad hoomata (endale nähtavale) võimule püüdlevad "valged hiired". Reaalse võimu tasand jääb kusagile õpetaja Lauri seljataha, seejuures on õpetaja Laur nähtavalt ahistatud vahele tükkivast religioossest võimust köstri näol. Religioosse võimu roll käsitletaval maalähedasel tasandil on üleüldse oluliselt suurem, kui see reaalsuses kogu võimuskaalal oli. Religioosne võim — kohalike ja seetõttu kiriklikus võimuhierarhias läbikukkunud esindajate kaudu, kibestunud fundamentalistide läbi — näitab oma hambaid seal kus saab. Püüab konstrueerida võimalikult paljudesse oma tõde. Ja ikkagi teda ei kardeta, sest ta võim on vaid maalähedane. Ning köster vajab pidevalt kõhu ümber vitsasid, et mitte vihast lõhki minna.

Kuigi "Kevade" on meie tänane peamine teema, siis ei saa siiski mööda vaadata tõsiasjast, et "Kevade' võib kuuluma panna ühes "Suve" ja "Sügise" ning "Talvega" Oskar Lutsu "aastaaegade" diskursusesse. Ja kuigi "Kevade" moodustab muidugi ka omaette diskursuse, siis laiemas plaanis asuval "aastaaegade" diskursusel avaneb võimalus hõlmata samade inimeste elu erinevatel ajajärkudel, ja erinevatest kontekstidest lähtudes. Põhjuseks on ajaloolised muutused diskursuse osiste eri aegadel kirjutamise vältel. Minu käes olevat "Kevade" väljaannet näiteks lisandab autori eessõna, mis valminud 1949. aastal ja sellega saanud teatava mõjutusliku pitseri nõukoguliku ideoloogia ja tsensuuriaparaadi masinavärgilt, et pesta endalt teatavat kodanliku aja hõngu.

Kui nüüd äkitselt taganeda taas peateema ehk "Kevade" juurde ja sedakorda serviti otse siili kombel sisse sahmida seksuaalsusesse, siis peab tõdema, et Andrus Kivirähk oma lühikeses „analüüsis“ „Paunvere Inglid ehk Lilla Kevade“ on ületanud küll nii mõneski kohas algallikas leiduvat elik siis täiendanud omalt poolt ja tuntavalt üleinterpreteerinud materjali, kuid samas võib „Kevadest“ tõepoolest ka midagi säärast leida.

Romaani lõpus, viimasel pildikesel koolipõlvest on säärane finaal:

" No mis sa veel ootad?" küsib Teele Arnolt, kes mõttes jõe poole vaatab.
"Vaatan ... Jõgi seal ..."
"No mis siis? Kas sa jõge põle enne näinud? Tule täna meile, uut maja vaatama."

" Jah ... Ma ei tea ... Kodu ..."" Mis sul on kodu?"

" Lilled ... Heinamaa ... Päikesepaiste..."

Ta hüppab kähku vankrile ja sõidab kodu poole, ilma et ta enam kordagi Teele poole vaataks.

"Ruttu, Mart, kodu! Vaata, misuke ilus ilm!"

"Vaata, kus ometi!' ütleb Teele mossis näoga.

See tekitab kontekstist väljarebituna tahes-tahtmata assotsiatsiooni, milles sünnib küsimus Arno Tali seksuaalsetest eelistustest. Kas Arno laseb siin demonstratiivselt vaid enese ihal oma võimu piire Teele suhtes tundma õppida? Hoopiski mitte! Kuid ometigi on tegu ihkamisega! Kas ihkamisega koju, mis arvatavasti esmalt kangastuma peaks, või siis ihkamisega vabaduse järele. Ihkamisega vabaneda oma individuaalsest klassist — nii kihelkonnakooli õpilase klassist, kui ka laiemalt oma soo klassist — mees olemisest, kellele omistatakse just talle omast käitumist antud ajalookonteksti spetsiifikale vastava seksuaalsust juhtiva võimu poolt. Olgu selleks siis vaimulikud, meedikud või riik — ma leian, et "Kevade" aega peab pidama ülemineku etapiks. Ühtlasi tähendab see klassist vabanemine aga anonüümse võimu jõudmist soovitud eesmärgile, kus ta loob lihtsalt uue ja püsivama klassi.

Lõik omandab eelnevate peatükkide kontekstis — teades ja tundes kogu Teele heitlikust — aga hoopiski ühesema tähenduse, kus küll oluliseks jääb ihkamine vabaduse järele, kuid täpsustudes vabanemisena kurjuse küünistest. Vastutustundetu valitseja võimust. See on revolutsioon, mida Arno Tali enese kallal korda saadab. Revolutsioon, mis laseb Arnol taastada enese au ja väärikuse. Nõnda nagu Prantsuse revolutsioon pidi taastama rahvuse väärikuse läbi riigi väärikuse ja sedaspidi läbi kõigutuste ning maavärinate epohhi ka Napoleoni abil mõneks ajaks seda tegi. Kuid ajalooliselt läbikukkunult. Nõndasamuti võib ka Arno revolutsioon viia kaudselt läbikukkumisele. Kõigi revolutsioonide teeks on õgida oma lapsi, sellega ei ole nad sunnitud midagi kaotama kohe, vaid alles ajalooks muutudes. Neilt justkui varastatakse midagi, ilma et nad ise vargust tähele paneks. Ja kui nad lõpuks panevad, siis see on varga käes ja juba väga kaugel.

Nad — revolutsioonid — kaotavad ajalooks muutudes midagi väga olulist — see on püüdlus, ihkamine puhtuse järele. Ning inimene on vaid nagu ühiskond — mõneti keerukam ja mõneti lihtsam, kui üksikute indiviidide summa. Kui tõde saab valmis konstrueeritud, siis on teist lammutada raske. Kui tõe asemele saab konstrueeritud uus tõde, siis pole ükski tõde enam tõde.

Jääb vaid subjektipositsioon .

01:14 6. jaan. 2004