Alice Imedemaal ja Jean Baudrillard
Alice`i tunnistus
Ellu Maar
„Alice Imedemaal“ on lugu sellest, kuidas väike tüdruk satub isemoodi maailma, kus valitsevad omapärased seaduspärasused ning kus leidub veidraid elanikke. Baudrillard`i järgides on “Alice Imedemaal” aga jutustus simulaakrumidest ja simulatsioonist.
Raamat algab Alice`i sattumisega Imedemaale ja lõpeb tema naasmisega tagasi nn „päris“ maailma. Kogu raamatu vältel, kui lugejale esitatakse lugu Alice`i silmade läbi, puutume kokku imetabaste tegelaste ja sündmustega ning meile rõhutatakse korduvalt, et tegu on millegi erakordse, tavalisest kõrvalekalduvaga. Alice esindab seiklustes justkui vaatepunkti reaalsusest ning võrdleb seda selle uue reaalsusega, millesse sattunud on. Imedemaa erineb kõiges tavareaalsusest. Alice tõmbab sündmuste arenedes paralleele kahe maailma vahel ning leiab, et need on täiesti erinevad. Ka tema ise on erinev.
„Sa ime küll, kui veider täna kõik on! Ja eile läks kõik täitsa nagu harilikult. Kas ma olen öösel muutunud või? Oot, las ma mõtlen: kas ma olin hommikul ärgates seesama? Mulle meenub praegu, et ma tundsin end natuke teisiti. Aga kui ma pole seesama, on järgmine küsimus: kes ma siis üleüldse olen?“
Alice hakkab uude maailma sattudes käituma selle reeglite kohaselt. Ta ei suuda enam meenutada oma varasemaid teadmisi ning kasvab ja kahaneb, nagu juhtub. Siiski jääb Alice meile nendes pöörastes sündmustes justkui kompassiks, mis aitab meil toimuvat võrrelda reaalsusega ning meeles pidada, et tegemist on näilisusega.
Imedemaal ei toimi reaalse maailma seadused. Aja ja ruumiga mängitakse seal igati, õigemini mängib aegruum Imedemaa elanikega, kellel ei ole selle üle kontrolli. Alice kasvab ja kahaneb kontrollimatult, ümbruskond ja tegelased muutuvad äkiliselt ja ettearvamatult. Märtsijänesel on kogu aeg kiire, ta ei suuda kunagi ajaga sammu pidada. Kübarsepp on Ajaga tülli läinud, kuna kuninganna arvates lõi ta Aega surnuks, ning seetõttu on kell tema jaoks pidevalt kuus.
Baudrillard`i termineid kasutades on Imedemaa üks suur simulaakrum – mehhanism, mis kaotab ära igasuguse erinevuse reaalse ja kujuteldava vahel. Suhe märgi ja referendi vahel on illusioon, kuna referent puudub; on vaid märk ise, mis simuleerib referendi olemasolu. Reaalsus on vaid märgi peegeldus.
Baudrillard`i järgi on simulaakrumi paljastamine võimatu, igasugune katse selles suunas viib vaid uute simulaakrumite tootmiseni. Imedemaa simulaakrumid on õnneks siiski paljastatavad Alice abil. Alice on tulnud teistsugusest, „õigest“ reaalsusest, kus ei valitse simulatsioon, kus igale märgile vastab kindel referent ning kus märgisüsteemid vastavad reaalsusele selgelt ja läbipaistvalt. Seetõttu suudab ta Imedemaale sattudes simulatsiooni läbi näha – erinevalt teistest Imedemaa elanikest. Uue maailma funktsioneerimine mõjutab teda, ta ei suuda enam meenutada omandatud teadmisi ning esitab nende asemel jaburdusi, kuid saab siiski ise aru nende mõttetusest.
Simulaakrumil on omadus võrgutada, peibutada. Võrgutama, see tähendab Baudrillard`i järgi surra reaalsusena ja ärgata ellu peibutisena. Võrgutavad ja tõmbavad ligi meid ainult tühjad, mõttetud, absurdsed, elliptilised, igasuguse referentsita märgid. Need märgid on rikutud, andnud alla ahvatlusele. Alice, saades aru Imedemaa illusioonilisusest, läheb mänguga siiski kaasa, kuna simulaakrumi võlu peibutab teda. Just Imedemaa näiline tõepärasus, mis erineb siiski reaalsusest, võlus Alice`it. Imedemaale sattus ta just seetõttu, et küüliku imetabane käitumine sundis Alice`it talle järele jooksma.
Carroll on siiski positiivsem kui Baudrillard, kuna kui viimane uskus simulatsiooni paljastamise võimatusse, laseb Carroll oma raamatu kangelasel selle siiski läbi viia. Viimase peatüki nimi – Alice`i tunnistus – on etteruttavalt paljastav.
Simulatsioon, enesele omaselt pidevalt end juurde genereerides, on võtnud selleks ajaks juba ulatuslikud mõõtmed. Imedemaal toimub kohtuistung. Kohus on teatavasti institutsioon, mille ülesandeks on välja selgitada lõplik tõde. Tuleb leida tõelised referendid, tõeline reaalsus. Baudrillard`i järgi on simulatsiooni ajajärgule omane reaalsuse märkide vohamine, reaalsuse ja referentsi paaniline tootmine, selleks et varjata reaalsuse tegelikku puudumist. Kohus on üks viis suurendada näilisust, et märgid peegeldavad sügavat reaalsust.
Kui siiani on Alice lasknud silmulatsioonil end peibutada, võttes seda kui põnevat mängu, siis nüüd taipab ta, et Imedemaa elanikud ei suuda eraldada mängu reaalsusest ning on simulatsiooni sisse mässitud. Alice vaatleb eksplitseeritud nihestatust kõrvalt: kohtunikuks on Kuningas, kelle olemus kajastub välimuses – „ta välimus oli kuidagi kohmakas ega mõjunud hoopiski sobivalt“. Vandemehed kirjutavad oma tahvlitele nime asemel Alice`i dikteerimisel „Igavesed napakad“. Üks vandemeestest, sisalik Bill, kirjutab krihvli kadudes tahvlile sõrmega. See, mida tahvlile kirjutada, ei oma tähtsust, oluline on jätta mulje, et sinna kirjutatakse midagi olulist. Kuninganna soovib kohe peale süüdistuse ettelugemist otsuse langetada, kuna ta teab, et uurimisprotsess ise ei oma mingit tähtsust. Näilisuse huvides katkestab küülik teda: „Mitte veel, mitte veel! Enne tuleb õiendada hulk asju!“ tuleb säilitada näilist tõepärasust, reeglitele vastavust, seepärast tuleb etendada tõelist kohust, kuigi sellel puudub eesmärk.
Tunnistuste andmisel jätkub simulatsiooni võidukäik. Märgid tähistavad märke ning selles lõputus ringluses puudub igasugune referentsiaalne plaan.
Kübarsepp: „See algas teega...“
Kuningas: „Tinin algab muidugi t-ga!“
¤ ¤ ¤
Märtsijänes: „Seda ma salgan“
Kuningas: „Seda ta salgab, jätke see osa välja“
¤ ¤ ¤
Vandemees: „Aga mida Unihiir ütles?“
Kübarsepp: „Seda ma ei mäleta“
Kuningas: „Te peate mäletama, või ma lasen teid hukata“
¤ ¤ ¤
Kübarsepp: „Ma olen kehv mees, majesteet“
Kuningas: „Te olete ülikehv k õ n e m e e s“
Tõde ja reaalsus ei oma selles kohtus mingit tähtsust. Oluline on tähistaja plaan, kõne ise. Märk tähistab märki, mille tagant on referent täielikult unustatud. Esimeses dialoogis on simulatsioon viidud selleni, et arutletakse metatasandil. Kuninga jaoks on olemas vaid märgid, mille tagant ta ei erista reaalsuse plaani.
Kui märtsijänes midagi salgab, siis ei ole vaja selle üle pikemalt arutleda, kuna salgamine tähendabki, et salatavat ei eksisteeri – maailmas, kus eksisteerib vaid simulaakrum, ei saa see, mida märgiliselt ei kajastata, üldse eksisteerida. Antud juhul on olemas salgamine. Seda aga, mis muudab salgamise võimalikuks, st salatav ise, ei ole.
Kübarsepp peab mäletama, mida Unihiir ütles. Kuninga mõistes tähendab see, et Kübarsepp peab simuleerima, looma uue reaalsuse ja panema Unihiire suhu mingid sõnad, et kohus tunduks tõepärasem. Simulaakrum peab end pidevalt juurde tootma.
Lõpuks ütleb kuningas, et kübarsepp on kehv kõnemees, kuna viimane ei suutnud piisaval hulgal simulatsiooni toota. Ei ole oluline, et kübarsepp kajastaks tegelikult toimunut, vaid et ta esitaks meile loo, märkide jada. Hea kõnemees produtseerib suurel hulgal informatsiooni ning see, kas see sisaldab ka tähendust või mitte, ei oma tähtsust.
Õnneks kutsutakse järgmiseks tunnistajaks Alice, kes on hästi etendatud simulatsiooni läbi näinud ning paljastab selle. Alice on kasvanud väga suureks – see on ekspitseeritud sümbol tema üleolekust, tema paremast reaalsuse seletamise oskusest. Alice ei lähe kaasa üldise simulatsiooniga ning püüab argumenteerides rakendada tõelisi, st reaalse maalima loogikaseadusi, mis paljastavad Imedemaa kohtu nihestatuse.
Kuninga väitel kõige tähtsamaks tõendiks osutub luuletus, millel ei ole enam isegi näilist mõtet, mis ei püüagi enam tõesust simuleerida. Luuletus sisaldab suurt hulka informatsiooni, milles puudub igasugune tähendus. Tähenduse edasi andmise asemel lavastatakse tähendus. Simulatsioon on viinud end implosioonini, sisemise plahvatuseni, kokkuvarisemiseni. Kõige tähtsama tõendi aga nurjab Alice, kelle sõnul ei ole värssides mõtet.
Kuningas: „Kui neis /värssides/ pole mõtet, siis säästab see meid maailmatust tülinast, eks ole, sest me ei tarvitse vaeva näha sealt mõtte otsimisega.“
Simulaakrum on mugav, kuna sellega opereerides ei ole vaja arvestada tülika reaalsusega. Selles seisnebki selle peibutav jõud. Ei ole vaja end vaevata märgitaguse tegelikkuse väljaselgitamisega, kui on võimalik produtseerida mugavamat tegelikkust, märgilist tegelikkust.
Kõigele paneb lõpuks punkti Alice, paljastades simulaakrumi, näilisuste kogumi sellega, et nimetab Imedemaa elanikke nende õige nimega – viib märgi vastavusse reaalse maailma referentsiaalse plaaniga:
Alice:„Te pole ju midagi muud kui pakk kaarte!“
Näilisus hajub ning Imedemaa elanikud saavutavad oma tõelise olemuse – muutuvad kaardipakiks.
Baudrillard`i järgi on simulatsiooni paljastamine võimatu, kuna selline katse viib vaid uue simulatsioonini. Reaalse ja simuleeritu vahel on võimatu vahet teha, reaalsuse absoluutset tasandit on võimatu leida. Alice`i käsutuses on aga nii reaalse maailma kui Imedemaa märgisüsteemid ja maailmamudelid. Reaalse maailma, st meie maailma tõed on ülimuslikumad Imedemaa tõdedest, seda sisendab Alice meile läbi oma seikluste pidevalt. Imedemaa on jabur ja vale, kuna see ei vasta reaalse maailma reeglistikele. Simulaakrumi paljastamine toimub reaalse maailma märgisüsteemi abil – seda kasutades hajub Imedemaa simulatsioon. Reaalse maailma märgid on justkui tõeline kohtusüsteem, kuna need peegeldavad sügavat reaalsust.
Tundub, et Alice`i suhtumine on egotsentristlik. Baudrillard kirjutab: „Disneylandi ülesandeks on varjata, et reaalne maailm ise on Disneyland. Disneylandi esitatakse imaginaarsena, et luua mulje, nagu oleks kõik muu reaalne, samas kui kogu Los Angeles ja teda ümbritsev Ameerika ei olegi enam reaalsed, vaid kuuluvad hüperreaalsuse ja simulatsiooni valda. See maailm soovib esineda lapsikuna, et veenda meid, nagu oleksid täiskasvanud kuskil mujal, reaalses maailmas.“ Alice`ile ja meile, lugejaile, näidatakse Imedemaad, et saaksime selle jaburust ja tähenduste puudumist võrrelda oma Imedemaaga ning veenduda, et meie maailmas toimib kommunikatsioon ja tähenduseloome õigesti; Imedemaa ülesanne on varjata, et reaalne maailm ise on Imedemaa. Selle kõrvutamise abil on hõlbus jätta märkamata siinsed simulaakrumid ja simulatsioonid, mille ohvriks oleme, kui uskuda Baudrillard`i, jäänud sama hõlpsalt kui Imedemaa elanikud. Vahe seisneb aga selles, et meie tasandi Alice`it ei eksisteeri; reaalsust ei eksisteeri, on vaid simulaakrumid ja simulatsioon.
