V�IM JA T�DE MUUMIORUS
Eva Lepik
K�igepealt tuleb k�sida, miks peaks muumilugudele l�henema Foucault� moodi? Aga eks ole Foucault �hes oma tuntumas loengus �elnud: �v�imu tuleb tabada tema ��rmustes, tema viimastes hargnemistes, kus ta muutub kapillaarseks. See t�hendab v�imu k�sitlemist tema k�ige regionaalsemates, k�ige lokaalsemates vormides ja institutsioonides � seal, kus v�im �letab teda korraldavad ja piiravad �igusreeglid ning tungib neist v�ljapoole, tegutseb institutsioonides, kehastub tehnikates ja kasutab materiaalse, m�nikord isegi v�givaldse sekkumise instrumente.�
Muumiorg kuulub maailmakirjanduse demokraatlikumate lookuste hulka. Teisis�nu v�iks just Muumiorgu vaadelda kui v�imu kapillaarsuse n�idet. K�simusele, kelle k�es on Muumiorus v�im, on p�ris keeruline vastata. V�im jaotub seal eba�htlaselt ning p�ris ilma pole keegi. Muumioru asukad kuuluvad eri liikidesse ning naabrus on haruldaselt rahumeelne. K�ikv�imalikke teisi on nii palju, et kindlat domineerivat enamust pole. Teisi v�idakse k�ll t��tuteks, t�likateks (��Siia tuli �ks koduvana... Ta tahab elada lumest majas ja praegu ta parasjagu supleb j�es!� �V�i sihukest sorti koduvana,� t�hendas Tuu-tiki t�siselt. �Sel juhul pole meil enam rahu loota.�) v�i imelikeks pidada, kuid k�simus teistsugususe aktsepteerimisest ei kerki �ldse k�neks, sest kellegi �igust iseolemisele ei seata tegelikult kahtluse alla: �Muumitroll pigistas silmad kinni ja m�tles, et k�ll on ikka ilmas erinevat sorti rahvast.� Pasuna- ja suusalembeline koduvana v�ib enamikule talvise kommuuni asukaist n�rvidele k�ia, kuid k�lalislahkuse seadust t�idetakse �sna meelekindlalt: �Muumitroll n�gi, et koduvana j��b j�rjest �ksikumaks. Ma pean ta siit teele saatma, enne kui ta seda ise m�rkab. Ja enne, kui moos otsas. Ent polnud hoopiski lihtne leida ettek��net, mis oleks �htaegu usutav ja peenetundeline.�
Mis puutub v�imu ja vaimu vahekorda, siis p��d distsiplineerimisele (s.t. usk normidesse ja drilli ning isegi v�ikestviisi represseerimisse) v�ljendub ainult osade gruppide puhul � koduvanad, filifjonkad, k��tsud; kogu sootsiumi l�bivast panoptismist pole juttugi � �ldiselt v�lditakse sekkumisi teiste eludesse (v.a. koduvanad); samas on kombeks k�sijale abistav k�si ulatada (selle tava eiramine p�hjustab eirajale tugevaid s��mepiinu). Normid on aga reljeefselt olemas, k�lalislahkusest oli juba juttu; soorollide t�itmine muumiperes tuleb v�ga selgelt esile; v�i meenutatagu koduvanade h�mni algust: �See koduvanavallatu maailm�.
T�heldada v�ib nii grupiti erinevaid kui teatavaid �ldkehtivaid norme. Viimane osa v�itest v�ib tunduda liiga kategooriline, kuid m�ned v�ikese My v�ikad teod (nt. raudsipelgate asuala petrooleumiga �leujutamine) eristuvad tervest muumitrollisaagast just seet�ttu, et peale nende on sealt raske leida n�idet sihilikust, agressiivsusest, mida kasv�i tagantj�rele ei leevendata. Keda peetakse v�imeliseks olema diskreetne, sellelt eeldatakse ka diskreetset k�itumist (koduvanadelt mitte, aga muumipere l�hiringis iga�helt, ka ohjeldamatult Mylt, kuigi viimane paistab pidevalt silma selle poolest, et �tleb t�pselt seda, mida m�tleb ega p��a oma teksti kuidagi adressaadile meelep�rasemaks teha). Samas valitseb raskestim��ratletav s�navabadus.
Diskursust on Foucault m��ratlenud kui vabaduse ruumi s�nade ja asjade vahel. V�ib-olla pole liialdus, kui vaadelda �Trollitalve� kahe diskursuse l�ikumise n�itena. Muumitroll kui suveolend �rkab ootamatult talveunest ega suuda enam magama j��da. Ta leiab eest t�iesti teistsuguse maailma kui see, millega ta harjunud on. See k�ib ka lausungite koostamise kohta � Muumitrollil on t�kk tegu, enne kui ta m�istab, et k�igi olevustega ta ei saagi r��kida; �see, kes elab n�udekapi all� lihtsalt solvub ja l�heb �ra, kui Muumitroll p��ab viisakalt tutvust teha. Suvine ja talvine lausungimoodustusreeglite komplekt p�rkuvad rituaali pinnal: Tuu-tiki laulab rituaalset laulu valgest piduhobusest, �kes kappab ringi,/ suurt pakast kandes turja peal�; k�igist tundmatuist ja segadusseajavaist asjust heidutatud Muumitroll aga karjub talle raevukalt vastu oma laulu pimeduse elukatest, kes on r��vinud p�ikese - alguses riimis ning l�puks ilma riimita, sundimata oma igatsust roheluse, taevasina ja p�ikese j�rele korralikesse v�rssidesse. �Kui Muumitrolli vastaline laul l�ppes, tekkis �udne vaikus. Ta seisis vaikselt ja kuulatas, kuid keegi ei �elnud talle midagi. N��d peab midagi juhtuma, m�tles Muumitroll v�risedes.� See on konventsiooni teadlik rikkumine ning Muumitroll v�riseb hirmust.
Mitte k�ik muumilugude konventsioonimurdjad ei v�rise hirmu p�rast � meenutagem Sekeldajat: �Ainus, mis teda tema kassilikust unisusest v�is �les raputada, oli keelusilt, mis talle mingit asja ei lubanud, v�i siis suletud uks ja piirdeaed. Kui ta juhtus silmama m�nd pargivahti, hakkasid ta vuntsid v�bisema ning siis v�is temalt k�ike oodata.� My ja Sekeldaja kehastavad Teist diskursuse raames. Lisaks neile on muumilugudes ohtrasti Teise esindajaid, keda m�ngu ei v�eta, aga keda otseselt �pahadeks� ka nimetama ei t�tata. K�ige eredam n�ide on muidugi Urr, personifitseeritud ��- ja talvek�lm (tema peamine h�da on selles, et kui ta aias kuhugi maha istub, ei kasva seal enam midagi). Teda kardetakse ja haletsetakse �htaegu. Jutustuses �Muumipapa ja meri� j�uab Muumitroll oma hirme taltsutades ilmselt esimesena selle maailma asukaist niikaugele, et v��rastus Urri ja elava maailma vahel saab �letatud. Seni on k�ik Urri eest p�genenud, kogu saare taimestik �ritanud end saare keskele kokku pressida ning isegi maapind on hirmu p�rast liikvele l�inud. Muumitroll otsustab paigale j��da ja maailma k�ige �ksildasemale olendile seltsi pakkuda (sellal kui isegi liiv �ritab tolle k�ppade alt plehku panna). Ning �hel ��l on hirm l�inud, Urr tantsib rannal ja maa tema all ei j��tu enam.
Paralleelselt Muumitrolli enese�letusega toimub teine, palju keerukam lugu, mis algab Muumipapa identiteedikriisiga. Siin on tegu nii tunnustusevajadusega kui tarvidusega vastata ettekujutusele sellest, milline �ks papa peab olema: seikluslik, suuteline v�ljakutseid esitama ja vastu v�tma jne. Nii otsustab ta oma perekonna �ksikule majakasaarele viia ning seal v�ita eeskujuliku isasena stiihiatega rinda pistes tagasi oma v�imupositsioon (mille kadumine on suuremalt jaolt tema enese ettekujutus). Stiihiatega toimetulek moodustab tegelikult ainult poole tema projektist, teine pool seisneb aga stiihiate �raseletamises. Niisiis vajab Muumipapa kahesugust v�imu: esiteks meessoo kui tugevama poole ajalooliselt legitimeeritud domineerimise �igust ning teiseks seda tsementeerivat eriteadmiste (connaissance, vastandub nn. rahvateadmisele � savoir des gens) privileegi. �ldiselt kehtib muumimaailmas teadmist��pide paljusus ning eriteadmistega spetsialistid (leiutaja Fredriksson, astronoomid �Sabat�hes� jne.) on marginaalsed, t�sisemad probleemid lahendatakse just rahvateadmise abil (v�ga tihti teeb seda Muumimamma, kes toetub oma intuitsioonile, s�dametarkusele ja esivanemate teadmistele, nt. �N�htamatus lapses� ja mujalgi). Foucault nimetab rahvateadmisi (mis on lokaalsed ja ainukordsed) allutatud teadmisteks; nood leidsid end �diskvalifitseerituna kui mittekontseptuaalsed, puudulikult v�ljaarendatud, naiivsed, hierarhiliselt alav��rsemad� � kriisiseisundis Muumipapa tahab midagi, mis ei oleks hierarhiliselt alav��rtuslik ning �ritab teha teadust. Kogu tema saarel viibimise aeg jaguneb �helt poolt pere toitmiseks ja h�daohtude eest kaitsmiseks tarvilike �meestet��de� ning teaduslike vaatluste ja eksperimentide vahel. Papa p��ab uurida mere k�itumist. �Ta pidi mere asjus selgusele j�udma, et v�iks merd armastada ja s�ilitada lugupidamise iseenda vastu.� Paraku ei suuda ta teha �htki t�elist avastust. Saar hakkab k�ituma v�ga veidralt, sest Urr tuleb saarele. Papa seda ei tea ning otsib p�hjust m�stilisest merest. Puude l�henemist saare keskosale seletab ta sellega, et nad hakkasid merd kartma. (Meri pole saare uute asukate suhtes kuigi s�bralik, ta lammutab �ra muuli, mida papa p��ab ehitada ning ajab kalav�rgu vetikaid t�is. See k�ik ainult suurendab papa umbusku.) L�puks on papa veendunud, et meri on elusolend, kel on kehv iseloom (ja kes l�bustab end saare hirmutamisega).Ta l�heb tormi ajal randa ja peab merele kasvatusliku k�ne. Kuna samal ��l on Muumitroll Urri n.�. taltsutanud, j��vad puud ja maapind l�puks rahule ning tormi l�ppedes olukord normaliseerub. Kumbki, ei isa ega poeg ei k�nele oma saavutusest ning m�lemal on kuhjaga p�hjust endaga rahul olla � Muumitrollil objektiivselt ning papal subjektiivselt. Papa on olukorda pidevalt ekslikult t�lgendanud, ometi laheneb asi soodsalt ka tema jaoks. Muumitroll ja My teavad, kuidas asjad on, kuid ei h�vita papa taasleitud meelerahu ja eneseusku selleks, et t�de maksma panna.
Tove Jansson on suutnud luua maailma, milles v�im (fukoolikus, kapillaarses m�ttes) pole kuri. Asjatundjad on kirjutanud headusest ja turvalisusest, mida levitab Muumimamma kuju, kelle protot��biks oli Tove Janssoni ema. Vaatamata sellele, et Muumimamma ei asu enamasti tegevuse v�i seikluse keskmes, esindab ta Maad ennast ning seda hoidvat naiseliku intuitsiooni printsiipi � v�imu, mis on purunematu just t�nu oma hajuvusele ja j�releandlikkusele.
Ma arvan, et Foucault�le oleks Muumiorus meeldinud.
