VÕIM JA TÕDE MUUMIORUS
Eva Lepik
Kõigepealt tuleb küsida, miks peaks muumilugudele lähenema Foucault’ moodi? Aga eks ole Foucault ühes oma tuntumas loengus öelnud: “võimu tuleb tabada tema äärmustes, tema viimastes hargnemistes, kus ta muutub kapillaarseks. See tähendab võimu käsitlemist tema kõige regionaalsemates, kõige lokaalsemates vormides ja institutsioonides – seal, kus võim ületab teda korraldavad ja piiravad õigusreeglid ning tungib neist väljapoole, tegutseb institutsioonides, kehastub tehnikates ja kasutab materiaalse, mõnikord isegi vägivaldse sekkumise instrumente.”
Muumiorg kuulub maailmakirjanduse demokraatlikumate lookuste hulka. Teisisõnu võiks just Muumiorgu vaadelda kui võimu kapillaarsuse näidet. Küsimusele, kelle käes on Muumiorus võim, on päris keeruline vastata. Võim jaotub seal ebaühtlaselt ning päris ilma pole keegi. Muumioru asukad kuuluvad eri liikidesse ning naabrus on haruldaselt rahumeelne. Kõikvõimalikke teisi on nii palju, et kindlat domineerivat enamust pole. Teisi võidakse küll tüütuteks, tülikateks (““Siia tuli üks koduvana... Ta tahab elada lumest majas ja praegu ta parasjagu supleb jões!” “Või sihukest sorti koduvana,” tähendas Tuu-tiki tõsiselt. “Sel juhul pole meil enam rahu loota.”) või imelikeks pidada, kuid küsimus teistsugususe aktsepteerimisest ei kerki üldse kõneks, sest kellegi õigust iseolemisele ei seata tegelikult kahtluse alla: “Muumitroll pigistas silmad kinni ja mõtles, et küll on ikka ilmas erinevat sorti rahvast.” Pasuna- ja suusalembeline koduvana võib enamikule talvise kommuuni asukaist närvidele käia, kuid külalislahkuse seadust täidetakse üsna meelekindlalt: “Muumitroll nägi, et koduvana jääb järjest üksikumaks. Ma pean ta siit teele saatma, enne kui ta seda ise märkab. Ja enne, kui moos otsas. Ent polnud hoopiski lihtne leida ettekäänet, mis oleks ühtaegu usutav ja peenetundeline.”
Mis puutub võimu ja vaimu vahekorda, siis püüd distsiplineerimisele (s.t. usk normidesse ja drilli ning isegi väikestviisi represseerimisse) väljendub ainult osade gruppide puhul – koduvanad, filifjonkad, kõõtsud; kogu sootsiumi läbivast panoptismist pole juttugi – üldiselt välditakse sekkumisi teiste eludesse (v.a. koduvanad); samas on kombeks küsijale abistav käsi ulatada (selle tava eiramine põhjustab eirajale tugevaid süümepiinu). Normid on aga reljeefselt olemas, külalislahkusest oli juba juttu; soorollide täitmine muumiperes tuleb väga selgelt esile; või meenutatagu koduvanade hümni algust: “See koduvanavallatu maailm”.
Täheldada võib nii grupiti erinevaid kui teatavaid üldkehtivaid norme. Viimane osa väitest võib tunduda liiga kategooriline, kuid mõned väikese My võikad teod (nt. raudsipelgate asuala petrooleumiga üleujutamine) eristuvad tervest muumitrollisaagast just seetõttu, et peale nende on sealt raske leida näidet sihilikust, agressiivsusest, mida kasvõi tagantjärele ei leevendata. Keda peetakse võimeliseks olema diskreetne, sellelt eeldatakse ka diskreetset käitumist (koduvanadelt mitte, aga muumipere lähiringis igaühelt, ka ohjeldamatult Mylt, kuigi viimane paistab pidevalt silma selle poolest, et ütleb täpselt seda, mida mõtleb ega püüa oma teksti kuidagi adressaadile meelepärasemaks teha). Samas valitseb raskestimääratletav sõnavabadus.
Diskursust on Foucault määratlenud kui vabaduse ruumi sõnade ja asjade vahel. Võib-olla pole liialdus, kui vaadelda “Trollitalve” kahe diskursuse lõikumise näitena. Muumitroll kui suveolend ärkab ootamatult talveunest ega suuda enam magama jääda. Ta leiab eest täiesti teistsuguse maailma kui see, millega ta harjunud on. See käib ka lausungite koostamise kohta – Muumitrollil on tükk tegu, enne kui ta mõistab, et kõigi olevustega ta ei saagi rääkida; “see, kes elab nõudekapi all” lihtsalt solvub ja läheb ära, kui Muumitroll püüab viisakalt tutvust teha. Suvine ja talvine lausungimoodustusreeglite komplekt põrkuvad rituaali pinnal: Tuu-tiki laulab rituaalset laulu valgest piduhobusest, “kes kappab ringi,/ suurt pakast kandes turja peal”; kõigist tundmatuist ja segadusseajavaist asjust heidutatud Muumitroll aga karjub talle raevukalt vastu oma laulu pimeduse elukatest, kes on röövinud päikese - alguses riimis ning lõpuks ilma riimita, sundimata oma igatsust roheluse, taevasina ja päikese järele korralikesse värssidesse. “Kui Muumitrolli vastaline laul lõppes, tekkis õudne vaikus. Ta seisis vaikselt ja kuulatas, kuid keegi ei öelnud talle midagi. Nüüd peab midagi juhtuma, mõtles Muumitroll värisedes.” See on konventsiooni teadlik rikkumine ning Muumitroll väriseb hirmust.
Mitte kõik muumilugude konventsioonimurdjad ei värise hirmu pärast – meenutagem Sekeldajat: “Ainus, mis teda tema kassilikust unisusest võis üles raputada, oli keelusilt, mis talle mingit asja ei lubanud, või siis suletud uks ja piirdeaed. Kui ta juhtus silmama mõnd pargivahti, hakkasid ta vuntsid võbisema ning siis võis temalt kõike oodata.” My ja Sekeldaja kehastavad Teist diskursuse raames. Lisaks neile on muumilugudes ohtrasti Teise esindajaid, keda mängu ei võeta, aga keda otseselt “pahadeks” ka nimetama ei tõtata. Kõige eredam näide on muidugi Urr, personifitseeritud öö- ja talvekülm (tema peamine häda on selles, et kui ta aias kuhugi maha istub, ei kasva seal enam midagi). Teda kardetakse ja haletsetakse ühtaegu. Jutustuses “Muumipapa ja meri” jõuab Muumitroll oma hirme taltsutades ilmselt esimesena selle maailma asukaist niikaugele, et võõrastus Urri ja elava maailma vahel saab ületatud. Seni on kõik Urri eest põgenenud, kogu saare taimestik üritanud end saare keskele kokku pressida ning isegi maapind on hirmu pärast liikvele läinud. Muumitroll otsustab paigale jääda ja maailma kõige üksildasemale olendile seltsi pakkuda (sellal kui isegi liiv üritab tolle käppade alt plehku panna). Ning ühel ööl on hirm läinud, Urr tantsib rannal ja maa tema all ei jäätu enam.
Paralleelselt Muumitrolli eneseületusega toimub teine, palju keerukam lugu, mis algab Muumipapa identiteedikriisiga. Siin on tegu nii tunnustusevajadusega kui tarvidusega vastata ettekujutusele sellest, milline üks papa peab olema: seikluslik, suuteline väljakutseid esitama ja vastu võtma jne. Nii otsustab ta oma perekonna üksikule majakasaarele viia ning seal võita eeskujuliku isasena stiihiatega rinda pistes tagasi oma võimupositsioon (mille kadumine on suuremalt jaolt tema enese ettekujutus). Stiihiatega toimetulek moodustab tegelikult ainult poole tema projektist, teine pool seisneb aga stiihiate äraseletamises. Niisiis vajab Muumipapa kahesugust võimu: esiteks meessoo kui tugevama poole ajalooliselt legitimeeritud domineerimise õigust ning teiseks seda tsementeerivat eriteadmiste (connaissance, vastandub nn. rahvateadmisele – savoir des gens) privileegi. Üldiselt kehtib muumimaailmas teadmistüüpide paljusus ning eriteadmistega spetsialistid (leiutaja Fredriksson, astronoomid “Sabatähes” jne.) on marginaalsed, tõsisemad probleemid lahendatakse just rahvateadmise abil (väga tihti teeb seda Muumimamma, kes toetub oma intuitsioonile, südametarkusele ja esivanemate teadmistele, nt. “Nähtamatus lapses” ja mujalgi). Foucault nimetab rahvateadmisi (mis on lokaalsed ja ainukordsed) allutatud teadmisteks; nood leidsid end “diskvalifitseerituna kui mittekontseptuaalsed, puudulikult väljaarendatud, naiivsed, hierarhiliselt alaväärsemad” – kriisiseisundis Muumipapa tahab midagi, mis ei oleks hierarhiliselt alaväärtuslik ning üritab teha teadust. Kogu tema saarel viibimise aeg jaguneb ühelt poolt pere toitmiseks ja hädaohtude eest kaitsmiseks tarvilike “meestetööde” ning teaduslike vaatluste ja eksperimentide vahel. Papa püüab uurida mere käitumist. “Ta pidi mere asjus selgusele jõudma, et võiks merd armastada ja säilitada lugupidamise iseenda vastu.” Paraku ei suuda ta teha ühtki tõelist avastust. Saar hakkab käituma väga veidralt, sest Urr tuleb saarele. Papa seda ei tea ning otsib põhjust müstilisest merest. Puude lähenemist saare keskosale seletab ta sellega, et nad hakkasid merd kartma. (Meri pole saare uute asukate suhtes kuigi sõbralik, ta lammutab ära muuli, mida papa püüab ehitada ning ajab kalavõrgu vetikaid täis. See kõik ainult suurendab papa umbusku.) Lõpuks on papa veendunud, et meri on elusolend, kel on kehv iseloom (ja kes lõbustab end saare hirmutamisega).Ta läheb tormi ajal randa ja peab merele kasvatusliku kõne. Kuna samal ööl on Muumitroll Urri n.ö. taltsutanud, jäävad puud ja maapind lõpuks rahule ning tormi lõppedes olukord normaliseerub. Kumbki, ei isa ega poeg ei kõnele oma saavutusest ning mõlemal on kuhjaga põhjust endaga rahul olla — Muumitrollil objektiivselt ning papal subjektiivselt. Papa on olukorda pidevalt ekslikult tõlgendanud, ometi laheneb asi soodsalt ka tema jaoks. Muumitroll ja My teavad, kuidas asjad on, kuid ei hävita papa taasleitud meelerahu ja eneseusku selleks, et tõde maksma panna.
Tove Jansson on suutnud luua maailma, milles võim (fukoolikus, kapillaarses mõttes) pole kuri. Asjatundjad on kirjutanud headusest ja turvalisusest, mida levitab Muumimamma kuju, kelle prototüübiks oli Tove Janssoni ema. Vaatamata sellele, et Muumimamma ei asu enamasti tegevuse või seikluse keskmes, esindab ta Maad ennast ning seda hoidvat naiseliku intuitsiooni printsiipi – võimu, mis on purunematu just tänu oma hajuvusele ja järeleandlikkusele.
Ma arvan, et Foucault’le oleks Muumiorus meeldinud.
