Ilus Roland Barthes ja seitse pöialpoissi

 

Käesoleva essee eesmärgiks on läbi Roland Barthes’i semioloogia uurida vendade Grimmide muinasjuttu “Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi”. Seejuures ei taandu analüüs Barthes’i teosele “S/Z”, milles ta erinevaid koode kasutades Balzaci “Sarrazine’i” leksiate kaupa lammutada püüab, vaid taotleb pigem holistlikumat lähenemist – Lumivalgeke läbi Barthesi kui inimese ja mõtleja silmade. Nagu ükski märk tekstis ei ole kapseldunud, vaid tihedalt seotud teiste märkidega, nii ei taandu ka ühegi mõtleja või semiootiku mõtteväli kitsalt ühe teooria või raami piiridesse, vaid lävib paljude eri suundade ning võimaluste vahel. Objekti (“Lumivalgeke…”) uurimise vahendiks olekski niisiis mitte mõni üksik Roland Barthesi (koodi)teooria, vaid tema isiku kui uurija lähenemine probleemile, tema mõttemaailma piirid. Essee autorina olen teadlik kõikidest ohtudest, mida säärase töö põhimõtteline võimatus endaga kaasab (lisaks väga heale Barthes’i loomingu tundmisele ja töö tohutule mahukusele vajaks arvestamist ka kaudsed aspektid – Barthes ise oleks ilmselt analüüsiks mõelnud välja mingi uue teooria; asetanud rõhku teistele nüanssidele; “Lumivalgekese” kriitikast üldse loobunud vms.). Sellele vaatamata näib seesugune analüüs mingil tasandil võimaldavat sügavamat tungimist Barthes’i mõttemaailma kui ülalmainitud rangete meetmete rakendamine. Loodetavasti korvab analüüsi vajakajäämised kirjutise stiil ning tekstisisene põhjendatus.

Sarnaselt Roland Barthes’i strukturalistliku tegevuse määratlusele oleks esmalt tarvilik püüda eksplitseerida lugemisel ilmnenud opositsioonilised/samaväärsed paarid ja esitleda (läbi teksti korduvaid) osiseid, mis muinasjutu konstruktsioonil püsida aitavad. Kõigepealt ilmneb vendade Grimmide ontoloogiline baasopositsioon kahe naise – noore ja vana, ilusaima ja ilusa, ülla ja kurja, naiivse ja kavala – Lumivalgekese ja (võõrasemast) kuninganna vahel. See vastandus on tekstis eksplitsiitsel kujul ning iseloomult eksistentsiaalne – ellu saab neist jääda ainult üks (tinglikult võib öelda, et igale (3) Lumivalgekese “surmale” järgneb kuninganna “sünd”. Huvitav on siinkohal ka nüanss, et Lumivalgekese tegelikule sünnile järgnes ka tema ema, eelmise kuninganna surm.). Selles opositsioonis on kuninganna vaieldamatult aktiivsem ja Lumivalgeke passiivsem (kuninganna on nö. sündmuste käivitaja, Lumivalgeke nende käivitamise põhjus). Vastavalt Barthes’i tähistaja-tähistatava viiele aspektile (psüühiline ettekujutus, analoogia, seose vahetus, adekvaatsus, eksistentsiaalsus) võib öelda, et kuigi eksistentsiaalselt pole kuninganna (tähistaja) tingimata negatiivne tegelane (tähistatav), siis psüholoogiliselt kirjanduslik võõrasema tüüp siiski kätkeb endas teatavat õelust või armukadedust (vt. näiteks “võõrasisa” kuju Hamletis). “Lumivalgekeses” on ka kuninganna stiimul ja reaktsioon vahetus seoses – kuna kuninganna on kade ja uhke (Uus kuninganna oli ilus, kuid uhke ja upsakas.), siis ei suuda ta Lumivalgekest välja kannatada ja ta lihtsalt peab midagi ette võtma (Kadedus ja uhkus kasvasid kuninganna südames umbrohu kombel järjest suuremaks ja tal ei olnud enam rahu ei päeval ega ööl.). Sellele vaatamata ei muutu kuninganna kurjaks ja tapahimuliseks pelgalt olude sunnil, vaid nagu hiljem selgub on põhjus osalt ka immanentsem – kuninganna on nõid (“Nüüd aga,” ütles ta, “mõtlen ma midagi välja, mis sind täiesti hävitab,” ja tundes nõiakunsti, valmistas ta mürgise kammi.) ja kannibalist (Kokale anti käsk neid soola sees keeta ja kuri naine sõi nad ära ning arvas, et sööb Lumivalgekese kopsu ja maksa.). Seega pole kuninganna “patt” seotud üksnes oma iseloomust tulenevate asjaoludega (uhkus ja upsakus), vaid ka kurjuse otsese teenimisega.

Jutustuse alguses kukub lumele kolm veretilka, mis hiljem seostatakse sümboolselt kolme Lumivalgekese värviga (“valge nagu lumi, punane nagu veri ja must nagu eebenipuu”), samuti võib viidet näha ka kolmele kuninganna katsele Lumivalgekest tappa (pihik, mürgikamm, mürgiõun). Sarnasus eksisteerib ka jahimehe ja metsa vahel. Tõepoolest – momendil kui jahimees otsustab Lumivalgekest mitte tappa, ilmneb selgesti metsa pagemise funktsionaalne samasus jahimehe enda isikuga (Ja kuna Lumivalgeke oli nii ilus, hakkas jahimehel temast kahju ja ta ütles: / “Jookse pealegi, vaene laps!” / Ise aga mõtles: “Metsloomad söövad su kindlasti ära.”). Seega on nii mets kui jahimees tähistajaks ühele ja samale tähistatavale: surmale. Ometi on Vendade Grimmide tekstis tegemist õilsa, arhetüüpse jahimehega, kes pole “tapamasin” või “sõdur”, vaid vastavalt Barthes’i psüholoogilisele ettekujutuse mõistele eeldab teatavat humaansust (Kuid siiski tundus talle, nagu oleks kivi südamelt langenud, sest ta ei tarvitsenud Lumivalgekest tappa.). Just säärane positiivne nö. “looduse sanitari” roll lubab jahimehel käituda vastupidiselt kuninganna käsule ja jääda tekstis ühele poolele lugejaga (sellest allpool).

Peatudes veel korraks metsal, tuleb öelda, et mets kui stiihia, ohtude kuju on opositsioonis kodu, tsiviliseeritud, turvalise maailmaga (peamiselt avaldub see kirjeldustes (Vaene laps oli aga ihuüksi suures metsas ja kartis nii väga, et vaatles kõiki lehti puudel ja ei teadnud, kuidas hädast pääseda.), mis järgnevad Lumivalgekese vabastamisele jahimehe käest. Olukord on tegelase jaoks uus ja senini tundmatu, mistõttu võib arvata, et kodus, kuninglikus õukonnas oli turvaline ja kaitstud). Sellele vaatamata muutub analoogiliselt jahimehega ka mets – kui jahimehest “sai” inimene, siis mets transformeerub lihtsalt kohaks, kus on puud ja põõsad ning elavad erinevad metsloomad. Müüt metsast kui saatana eeskojast puruneb. Veelgi enam – Lumivalgeke leiab keset “ookeani tühjust” asustatud saare: pöialpoiste maja. (Teljel kodu (isa ja võõrasema) – mets (pöialpoisid) – kuningapoja loss on metsal transformatsioonilise ala tunnused. Tekstile kui tervikule midagi väga olulist leiab aset just metsas: Lumivalgekese metsa sisenedes alarmeeritakse lugejat probleemist, metsast väljudes on probleem lahenenud.)

Lumivalgekesele saavad pöialpoistest midagi sellist nagu kuningannale on peegel. Pöialpoisid pole küll infokanal, kuid nende primaarsus Lumivalgekese elus on võrdväärne peegli esmasusega kuninganna jaoks. Messiaanlikust diskursusest lähtudes võiks Lumivalgekest võrrelda ka (ilu)prohvetiga, kes põlu alla sattudes võõrale maale pageb, kus teda väärikalt tunnustatakse (seitse on teadupärast religioosselt väga koormatud sümbol). Lõpuks prohvet Lumivalgeke kirgastub ja saavutab variseride (loe: kuninganna) pingutustest hoolimata jumala poolt soositud võidu.

Pöialpoiste, nagu tegelikult kogu meeskarakteri osa “Lumivalgekese” muinasjutus vajab aga täiendavat selgitust. Nimelt on opositsiooni mehed-naised kaalukauss jutustuses selgelt naiste kasuks, meesosa on kuni päris lõpuni – kuningapoja saabumiseni – passiivsem. Seda nii “reeturliku” jahimehe kui ka pöialpoiste endi puhul (Lumivalgekese isa, kuningat mainitakse aga üldse ainult ühes lauses (Aasta pärast võttis kuningas endale uue naise.), mistõttu ei tea me tema tegevusest midagi). Meeste väiksem tähtsus avaldub kaudselt ka pöialpoistes endis – nad pole ju nö. täisväärtuslikud mehed, vaid veidrad kääbused. Kahe naise (ühe ilusa ja teise võimuka) vahelises draamas muutuksid pöialpoisid aga otsekui veelgi väiksemaks ja abitumaks kui nad tegelikult on. Seejuures esinevad mehed muinasjutus ilma eranditeta positiivsete tegelastena, naiste pool on aga lõhenenud heaks (Lumivalgeke ja tema ema) ning halvaks (uus kuninganna). (Vahemärkusena on huvitav mainida, et kuigi teksti põhjal võiks arvata, et esemed on kohaldatud pöialposte proportsioonidele, kasutavad nad sellegi poolest oma asjadest rääkides hellitusvormi (peekrike, juurviljake, toolike, voodike). Selline sõnakasutus rõhutab veelgi pöialpoiste maailma füüsilist väiksust.)

Senisest analüüsist on välja jäänud kaks küllalt olulist ja mõneski mõttes peamist momenti. Esiteks kerkib Lumivalgekene (Snegurotška) teiste tegelaste taustal esile oma pärisnimega (ülejäänud on ju lihtsalt kuningas, kuninganna, pöialpoisid, jahimees, kuningapoeg). Lumivalgekese pärisnimi justkui kriipsutaks alla tema olulisust ülejäänud, mitte nii oluliste tegelaste taustal. Tegelikult saavutabki Lumivalgeke, keda tahab tappa tema enda võõrasema ja keda aitavad kummalised väikesed mehikesed harmoonia (üldnimede) maailmaga alles kuningapoega kohates. Lisaks loob säärane konkretiseerimine täiendavat alust asuda kaasa elama just Lumivalgekesele, mitte aga mõnele teisele tegelasele – Lumivalgekest on üks, aga teiste nimed korduvad (kaks kuningat – üks Lumivalgekese, teine kuningapoja isa, kaks kuningannat, seitse pöialpoissi, üks jahimeestest. Selles mõttes tulekski ainukese silmapaistva erinevusena märkida kuningapoega.).

Teine keskne, seni veel käsitlemata aspekt ja tegelikult kogu muinasjutu põhimotiiv on ilu. Ilu funktsioneerib “Lumivalgekeses” nagu Michel Foucault “võim” – ta on absoluut ja kõikide sündmuste põhjus. Just ilu on see, mis kannustab uhket ja upsakat kuningannat pidama jahti oma võõrastütrele:

“Kui kuninganna kord oma peeglilt küsis:

“Peeglike, peeglike seina peal,

kes on kauneim kogu maal?”

vastas peegel:

“Kuninganna, teie olete küll kauneim siin,

kuid Lumivalgeke tuhat korda ilusam veel.”

Kuninganna ehmus ning muutus kadedusest kollaseks ja roheliseks. Ja iga kord, kui ta Lumivalgekest silmas, seisatas tal süda sees, nii väga vihkas ta tütarlast.”

Siinkohal ei kehti levinud klišee, et ilu on vaataja silmades. Vastuoksa. “Lumivalgekeses” on ilu nagu mateeria – kõigile nähtav, ilmselge ja edasikaebamisele mittekuuluv. Lumivalgekese ilu on üldine ja seda märgatab nii jahimees (Ja kuna Lumivalgeke oli nii ilus, hakkas jahimehel temast kahju.), pöialpoisid (Nad tõid oma seitse väikest lampi ning valgustasid Lumivalgekest. “Oh sa taevas! Oh sa taevas, hüüdsid nad, “kui ilus see laps on!”) kui kuningapoeg (Ta nägi mäe harjal kirstu ja selles ilusat Lumivalgekest, ning luges, mis kirstule kuldsete tähtedega kirjutatud.) Ainult kuninganna oma uhkuses ja upsakuses julgeb Lumivalgekese ilusse irooniliselt suhtuda (“Sa kõige kaunim, nüüd on su lõpp käes,” ütles tige naine ja läks edasi.). Osalt on see ilmselt seotud kuninganna ja peegli vahelise seosega. Tõepoolest, jälgides kuninganna tegevust läbi teksti, võib täheldada, et tema hinnangud ilule ei ole mitte isiklikku, subjektiivset, vaid “objektiivset” laadi – esteetilistes küsimustes on kuninganna täielikus sõltuvuses võlupeeglist. Viimane on nagu kõrgem kohus või avaliku arvamuse hääletoru. Kuninganna ei huvitugi niivõrd ilust enesest kui vekslitest, mida peegel jagab ning tiitlist “kõige ilusam”. See määrab.

Teisal on meil aga Lumivalgeke, iseloomult üllas, õrn ja heasoovlik (loo lõpus kutsub ta oma pulma ka võõrasema, kes teda isiklikult kolmel korral tappa oli üritanud), kuid näib, et täiesti ükskõikne/teadmatu oma ilust (Lumivalgeke ei tee enda ilule ühtegi viidet, jääb ebaselgeks kas ta sellest üldse teab). Seega Lumivalgeke lihtsalt on (ta ei peagi midagi tegema). Meenub antiikne tõde, et ilus on ka loomult hea (mitteilus vastavalt siis halb) ja “Lumivalgekese” lõpule mõeldes (kuninganna muutub koledaks ja põgeneb metsa) see, mida Roland Barthes on kirjutanud autorist ja tema surmast.

Andes lõplikku rolandbarthesilikku hinnangut, tuleb öelda, et just ilu on see, mis määrab, kas võõrasema (kui ta juhtub olema uhke ja upakas) otsustab su tappa või mitte, kas jahimees jätab su ellu, kas pöialpoisid võtavad su enda juurde ja kas mööda sõitev kuningapoeg nõuab sinu kirstu enesele: kõik hea ja halb tuleb sellest, kas oled ilus ja mida teised sellest arvavad.

Ärge saage minust valesti aru – tahan öelda vaid seda, et vendade Grimmide “Lumivalgekese ja seitsme pöialpoisi” peamiseks ideoloogiaks ongi ilu.