Hästi tempereeritud nukitsamees Kristin Vaik

Kusti vaatas sammaldunud kivi, mille juurde nad juba teist korda olid jõudnud. Ta vajus mõttesse. Nad oli x aja eest täpselt samas kohas olnud, see sama puhmas, see sama suur hall sammaldunud kivi, täiesti kindlasti oli see seesama koht. Viimati kui nad siin olid, pöörasid nad vasakule ja läksid aina otse edasi, pole võimalik et nad sedasi minnes samma paika tagasi jõudsid. See on täiesti ebareaalne, nad ei saa jälle selle sama jõleda kivi juures olla. Selliseid asju juhtub juhtub vaid mingites muinasjuttudes ja banaalsetes fantasmides.... „See järelikult polegi reaalsus!“ pahvatas ta vaikselt enda ette. Selle ütluse peale hakkas hüperreaalsus ta ümber lagunema ja reaalsus lagunemisepragudest sisse imbuma. See oli hüperreaalsus, mille ma lasin mitme aasta eest endale ju ehitada, tõdes ta mõttes. Tšekk makse eest peaks kah kusagil alles olema, jäi vist teiste pükste taskusse reaalsuses. Oot-oot, enne kui ma ennast siia sisse lasin imeda, lugesin ju ka manuaali, mis seal nüüd öeldud oligi, Kusti üritas meenutada. Ta oli hüperreaalsuse lasknud ehitada täpsete ettekirjutiste järgi parimatel simulaakrumide loojatel, töö oli kiire ja korralik olnud ning hind töö hind tegemise vaevaga võrdeliselt gastronoomiline. Antud oli ka garantii 20 aastaks. Garantiilipikul oli veel suurte punaste märkide kirjas olnud, et kõik vead, mis ilmnevad hüperreaalsuses garantiiaja sees ja ei ole tekitatud tahtlikult kasutaja poolt, parandatakse automaatselt.

Nii, see siin oli kindlasti viga. Kogu hüperreaalsuste tellimise mõte on ju selles, et sa saad endale uue reaalsuse, ehk lased küll ehitada hüperreaalsuse, kuid sinna sisse imetuna hakkab seal kehtima reaalsusprintsiip. Kusti sai aga väga hästi aru, et see siin pole reaalsus, ta vaatas ümberringi ning nägi väikese tüdruku simulaakrumit seismas enda kõrval. Iti, tuli talle järsku meelde. Tüdruku nägu väljendas hirmu ja väsimust. Kusti ütles talle paar lohutavat sõna ning nad istusid kivi juurde maha. Iti vajus magama. Kusti pea valutas, ta tundis, kuidas reaalsus aina rohkem ja rohkem võimust hakkab võtma. See oli hirmus, see vana muresid täis elu...prrr..see tekitas külmvärinaid. Kusti ei tahtnud reaalsust, ta tahtis puhata ja mängida, ning oli just seetõttu enda jaoks hüperreaalsuse loonud.

Korraga kuulis Kusti ärevat linnupiuksumist, mis kostus lähedalt asuva kuuse otsast ja alt. Piuksumine äratas Kusti muremõtetest, ta tõusis püsti ja läks kuuse juurde – väike hakipoeg oli pesast välja pudenenud. Kustile loomad meeldisid, ta võttis linnupoja pihku, paitas teda pisut, ütles paar lohutavat sõna ja tõstis pessa tagasi. Kusti naasis halli kivi juurde ja istus maha, reaalsus ja seal olev pesemata nõude hunnik tulid talle taas meelde. „Oodata, tuleb vaid oodata, et viga parandatakse ja kõik saab korda,“ kordas ta endamisi ja jäi magama.

„Veateade, veateade JB-026 sektori viiendas kiibis!“. „Vaatame üle, tänan! Jätkake!“ „Nii, mis siis juhtus? Ahhsoo, või et hüperreaalsusesse CSP-384 hakkas reaalsust immitsema? Kui vana ta on? Alla kümne aasta, selge, ühesõnaga praak, taas. Saatke see edasi esimesse osakonda, nemad tegelevad sellega!“

„Nii, mis meil siin on?“ „See on ju selle ogara vanamehe hüperreaalsus, kes tahtis ülimalt tavalist reaalsust.“ „Ja-jah, maksis veel meeletu summa selle üliigava kujutlusvõimeta loodud simulaakrumi eest!“ „Ta kiibi koodilugeja jupsib, sattus kaks korda sama kivi juurde ja juba kukub simulatsioone lagundama, no on inimene.“ „Kiibi vahetasime ära, nüüd tuleb veel kuidagi see viga ta süsteemmälust kustutada, kasutame LA sündroomi, loome talle sellise imaginaarse simulaakrumi, et juuksed tõusevad püsti, küll ta siis ära unustab oma halli kivi ja hüperreaalsuse!“

Kusti avas silmad, tema ees seisis nõiamoor. See oli tõeliselt räige vanaeit, selline halva kujutlusvõime ja joonistusoskusega simulaatori kätetöö. Eit käskis Kustil Iti üles ajada ja neil talle järgneda. Kusti ei suutnud uskuda oma silmi ja kõrvu, see oli üks haigemaid fantasme, mida ta kogu oma elu jooksul kohanud oli, see ei saanud olla tõsi. See ei saanud olla reaalsus isegi mitte selles hüperreaalsuses. Kusti oli segaduses. Ma, näen und, otsustas ta kiirelt, et vähegi oma reaalsusprintsiipi säästa ja ajas Iti ülesse. Unes võib kõike juhtuda, sisendas ta endale hiljem, järgnedes samas üle mätaste hirmul ja unise Iti käest kinni hoides vanamoorile. Mets läks nende ümber aina sügavamaks ja sügavamaks ja kuigi mutt oli väitnud, et viib nad koju, siis Kusti seda küll ei uskunud. Kusti uskus üha enam ja enam, et näeb haiglast und, milles on sattunud simulaakrumilooja praktikandi esimesesse näpuharjutusse. Ta lootis, et uni lõppeb pea.

Kuid uni ei lõppenud ega lõppenud ning pärast kolme päeva nõia majas, kus neid Itiga tööle oli rakendatud, oli Kusti sunnitud endale tunnistama, et see uni oli liiga reaalne ja kauakestev, et olla unenägu ja liiga fantastiline, et olla päris tõeline. Ta ei suutnudki täpselt aru saada, mis see ta ümber oli, kuid üks oli kindel, päris unnägu see ei olnud. Kuigi nõid ja tema mees ning kolm poega nägid muinasjutulikult totakad välja ja võisid mõnda painajasse kuuluda küll, olid väsimus ja tööst valusad liigesed liiga tõelised, et neid unevalda lugeda. Itil sellist probleemi ei tekkinud, tema oli veel väike ja tema jaoks oli kõik tõeline, nii kole kohutav nõiamoor, tema hirmuäratavad pojad kui ka väike kuri poisiklutt keda ta valvama pidi.

Pärast paari nädalat oli Kustil sellest tasuta tööjõuks olemisest villand. Ta tahtis ära sellest painajalikust seisundist, kus ta ei saanud aru, kas kõik toimub unes või ilmsi ja kus ta peab pidevalt tööd rügama. Kusti tahtis koju, ema-isa, õdede-vendade ja vanaisa ning tema mesilindude manu. Juba saabumise ööl olid lapsed üritanud põgeneda, kuid nõiamooril oli hea kuulmine ja ta ärkas üles ning lubas lastele oma jämeda tammekepiga peksa anda kui need veel peaksid midagi sellist proovima. See hirmutas lapsed ära, iseäranis kohkunud oli Iti, kes põgenemislootuse kohe maha mattis kui tammetoigast nägi. Kusti lootust ei kaotanud, ta oli veendunud, et kuidagi tuleb siit imaginaarsuse urkast jalga lasta, tuli vaid sobivat võimalust oodata.

Ja ühel päeval tasus ootamine ära. Lapsi aitas põgeneda hakiema, kelle pesast alla kukkunud poja Kusti oli pesassa tagasi aidanud. Hakiema oli imetabaselt inimkeeli rääkima hakanud ja andis Kustile teavet peatselt avanesvast põgenemisvõimalusest. Kuigi haki inimkeeli rääkimine Kustile meelehärmi tegi ja teda segadusse ajas, pani ta linnu juttu hoolega tähele. Sellest hoolimata ei kulgenud põgenemine kuigi ladusealt. Seda Iti tõttu, kes oli nende paari kuu jooksul, mis nõia juures elatud, oma hoolealusesse kiindunud ning keeldus toda üksinda metsamajakesse jätmast. Kuigi Kusti oleks tahtnud sellest väikesest halvasti väljakukkunud imaginaarjõmpsikast võimalikult ruttu lahti saada, oli ta kojumineku nimel sunnitud nukitsamehe enda ja Itiga kaasa võtma. Edasine põgenemiskäik kulges üsna ladusalt ja lapsed pääsesid väikese lisakoormaga nõiamajast siiski minema. Kuigi õige napilt, sest nõiaperekond, kes põgenemisest haisu ninna sai, ei tahtnud sugugi tasuta tööjõust ja pisipojast loobuda.

Koju jõudes tundis Kusti, kuidas hing ja ihu puhkavad, milline õndsus oli olla tagasi normaalses stabiilses reaalsuses, ilma muinasjutuliste nõidade ja rahapadadeta. Need kodused mängud ja väikesed tegemised ja kõik see vana ja armas. Ainuke, mis ta meelerahu pisut rikkus ja tihti kummalisi mõtteid pani mõtlema, oli väike, suure söömaga sarviline poiss, painajalikust nõiamajast, kes nüüd nende juures elas. Poiss oli küll riidesse pandud ja teda püüti kasvatada, kuid sellegipoolest olid tal sarved ja mustad karvased jalad, mis Kusti arvates muinasjutumaailma kuradikesele kuulusid. Siin tavaelus tundus sarvedega poiss veel kuidagi eriti kohatu ja mõnikord ei suutnud Kusti aru saada, et kas need kuud nõiamajas olid unes või ilmsi ja kas nüüd kodus olles on ta üleval või magab. Õnneks aga silus aeg kõik reaalsuse kõverused ja kortsud ning kasvatas liigliha. Pikapeale kadusid nukitsamehe sarved ja nahk pleekis heledeks ja tast sai koolipoiss Ants. Ka Kusti mõtetest kadusid nukitsamehe sarved ja muinasjutu nõid, ning hall kivi. Jäid vaid väikesed kodused tegevused, vanaisa mesilinnud, koolimured ja poolvend Ants, kes lapsendati kõrvalkülast.

„Jõudu! Kuidas kulgeb? Kas hüperreaalsus CSP-384, sai korda?“ „Lõpuks sai korda. Alguses oli küll hirm nahavahel, kui selles imaginaarsusejaamas viga tekkis, mille too möödundkordne praktikant valmis meisterdas ja ta nõiajõmpsika koju vedas! Mõtlesin, et vanamehe mõistus ei pea sellisele töötlusele vastu, ta meil selline õrn ja fantaasiavastane, kuid õnneks oli ta nõiamajas nii kaua, et tagasi algupärasesse CSP-384 jõudes, luges mõistus reaalseks vaid südamelähedase ja silus sedasi ilusti sirgeks imaginaarsuse poolt tekitatud lokid närvides ja blokeeris kõik muu. Inimmõistus on selle poolest ikkagi imeline, kehtima jääb ikka endale meelepärane reaalsus. Nii et ütle bossile, et kõik töötab taas viperusteta ja ta võib selle praktikandi palgata, temaga saab veel muidugi palju nalja, kuid elu siin ongi juba liiga tõsiseks kiskunud. Hakka või endale hüperreaalsust kokku keevitama. CSP-384, saadame aga sektorisse JB-026 tagasi.“

Vaadeldes Oskar Lutsu Nukitsameest (Vive Tolli illustratsioon Luts Oskari raamatus „Nukitsamees. Inderlinile jutustatud muinasjutt, ilmunud 1997, lk 31) ja mõeldes kõigele sellele mida Oskar tema kohta kirjutanud oli, tekkis minus lapseeas hirm. Nüüd mul enam hirmu ei teki, sest nüüd olen ma juba intelligentne ja tean, et kõik see, millest onu Luts kirjutas, on paljas simulaakrum, imaginaarsusejaam, mis toodab energiat, et reaalsusprintsiip meid ümbritsevast hüperreaalsusest kuhugi ei kaoks. Hirmu ei teki seeläbi enam ka mingisuguste trollide ja kodukäijate ega hallvanakeste ning metsmarduste ees, kes õrnas eas õõvastust olid tekitanud.

Ma näen nüüd kogu maailma uue pilgu läbi ja vaatan kõike hoopis teistmoodi. Ma tunnen tänulikkust kõigi nende muinasjuttude tootjate ees, sest kuidas me muidu elaks, kui meil ei oleks usku, et see, mis on meie ümber, on reaalsus. Ma olen nii õnnelik, et ma enam kõiki neid foobiad produtseerivaid fantasme kartma ei pea. Rõõmu valmistab ka asjaolu, et enam ei pea mina ega ükski teine laps või suur otsima Nukitsamehe jutustuses tähendust, sest tähendusel ei olevat niikuinii enam lootust, ta on surelik ja nagu teatri puhul, mis on kaduv kunst, kaob ta varsti ära. Kui ta seda juba teinud pole, kahjuks on tähenduse kohalolu kontroll viimasel ajal kehvalt korraldatud ning seetõttu viimased andmed tema eksistentsi kohta puuduvad. Aga ega maailm tühjaks jää ja ega raamatki oma mõtet kaota, sest jäävad näivused. Ja neid on nagu näib Nukitsamehes ja mujal maailmaski palju. Näivustega seoses tuleb aga siinkohal nentida, et nüüd, kui pilt on klaar ja enam ei pea pead vaevama mõtetute mõtete mõtlemisega ja tähenduste täheldamisega ning otsimisega ja võib vabalt nautida võrgutamist, võrguga ja ilma. Naisterahvana tunnen, et see teeb maailma paremaks, samas siinkohal ei saa ma mitte vaitki olla (endiselt aga vaiguks olles) ja pean konstateerima, et metsmaasikate konspiratsioon ja võrgutusakt, mis näeb ilmavalgust Lutsu muinasjutus ja mille läbi infantiilsed inimloomad metsa eksisid, on äärmiselt taunimisväärsed.

Oma sõnavõtu lõpuks tahaks kinnitada, et pean kaljukindlalt reaalseks hüperreaalsust, mis meid ümbritseb ja tean, et tõde on seal kusagil väljas......hüperreaalsuse kõrval.