Kitsepoeg Zeus: muinasjutu “ Hunt ja seitse kitsetalle ” strukturalistlik analüüs Kristiina Kompus

 

Käesolev analüüs tugineb Claude Levi-Straussi ideedele müütide strukturaalse analüüsi kohta. Kui Levi-Strauss ise oleks võtnud muinasjuttu “Hunt ja seitse kitsetalle” analüüsida, oleks ta teinud seda kindlasti põhjalikumalt ja stiilsemalt ning jõudnud rabavamate järeldusteni. Ent allpool olev analüüs illustreerib seda, mil moel võib Levi-Straussi kasutatud meetodeid rakendada erinevatele tekstidele ning milliseid tulemusi võiks nendega teoreetiliselt saada. Alusmaterjaliks on vendade Grimmide muinasjutt “ Der Wolf und die sieben jungen Geißlein ” sellisel kujul nagu ta ilmus kogumiku “ Kinder- und Hausmärchen ” 1857. aasta väljaandes.

Esitame vaadeldava loo kõigepealt teda moodustavate elementaarüksuste ehk müteemide kaudu:

• Kitse-ema lahkub kodust
• Hunt püüab kitsepoegi ära süü a, kasutades selleks pettust ja inimeste abi
• Hunt neelab alla kitsepojad peale noorima, kes peitub kellakappi
• Kurvastav kitse-ema aitab noorimal pojal teised pojad vabastada
• Kitsepojad asendatakse hundi kõhus kividega
• Hunt kukub kaevu

Tekstis kohtame järgmisi binaarseid opositsioone:

• Mehelik - naiselik. Hunt on mehelik, kitse-ema naiselik pool
• Must - valge. Identifitseerijaks oma ja võõra, meheliku ja naiseliku vahel on musta ja valget värvi käpad. Seda tasakaalu püüab hunt rikkuda, muutes oma käpad jahuga valgeks.
• Kultuur - loodus. Hunt kuulub kultuurisfääri. Oma ürituste käigus kitsetallede juurde sisse pääseda lävib ta erinevate ametite esindajatega (poodnik, mölder, pagar) ja omandab neilt soovitu peamiste viisidega, kuidas kultuurid omavahel suhtlevad: kaubandus ja sõda.

Kits kuulub seevastu looduse sfääri, minnes loo alguses toitu otsima metsast.

• Lubatu - mittelubatu. Kits kehtestab kodust lahkudes selle, mis on lubatud ja mis mitte. Hunt püüab seda keeldu rikkuda, teha mittelubatut. Kits onsü steemi looja, hunt süsteemi lõhkuja. Kitse tegevus kuulub lubatu sfääri, hundi oma - mittelubatu.

Kitse ja hundi positsioon antud binaarsete opositsioonide suhtes on esitatud alljärgnevas tabelis.

	Kits	Hunt
Mehelik/naiselik	-/+	+/-
Must/valge	-/+	+/-
Kultuur/loodus	-/+	+/-
Mittelubatu/lubatu	-/+	+/-

Loos n äeme ka kahte telge, millel toimub liikumine: seespool-väljaspool ning vertikaalne (üleval-all). Liikumist sees-väljas teljel esindavad hundi pääsemine majja sisse, kitsetallede liikumine hundi kõhtu ning sealt väljumine. Vertikaalteljel liigub ainult üks tegelane, ainult üks kord ning ainult ühesuunaliselt: hunt kukub kaevu. Niisiis pole tegemist hunt olevus, kes suudaks liikuda vertikaalteljel ülemise ja alumise poole vahel, seda ei suuda ka ükski teine loo tegelastest. Liiklus toimub üksnes ülevalt alla. Meenutagem “ Metsikus mõtlemises ” esitatud tähenduslikke kontraste: ülemine, mehelik ja viljastav vastandub naiselikule, alumisele ja viljastatule. Liikumine suunaga ülevalt alla on seega viljastav liikumine. Antud detaili käsitleme põhjalikumalt edaspidi.

Kui meil on nüüd antud lugu silme ees niihästi diakroonilise kulgemisena kui binaarsete opositsioonide paaridena, püüame uurida, mis on tegelikult vendade Grimmide jutustatud loo tähendus. Esmasel vaatlemisel võiksime leida argumente selle kasuks, et hundi ja seitsme kitsetalle lugu on järjekordne variatsioon inimkonna autohtoonse päritolu kinnitamise ja eitamise vaheliste vastuolude tasandamisest. Kas saaksime loo paigutada samale skeemile koos Oidipuse-müüdiga? Vaieldamatult esineb tekstis viide kõndimisraskustele, defektsusele. J ä rgnev tsitaat kirjeldab kitsepoegade käitumist pärast hundi kõhust pääsemist:

Das war eine Freude! Da herzten sie ihre liebe Mutter und hüpften wie Schneider bei einer Hochzeit.

 Pole raske mõista, millisele liikumismustrile viitab fraas “ wie Schneider bei einer Hochzeit” (“nagu rätsep pulmas). Rätsepaelukutse kui vähest liikumist nõudev töö, alatiseks vajaduseks õmmeldava kanga kohale küüru ja kägarasse tõmbuda, ei saanud kuidagi võimaldada selle ameti esindajatel olla kuigi hea rühiga. Kultuurides, kus esineb rätsep kui seisus, tähendab pulm tavapäraselt kõige muu kõrval ka joovastavate jookide tarbimist ning ohjeldamatut tantsimist. Iseloomustades kellegi liikumist sõnadega “ kargleb nagu rätsep pulmas ” , ei viidata päris kindlasti hearühilisele ning sirgjoonelisele kulgemisele. Ent kuidas on lood teiste elementidega? Olemas on ka koletise, nimelt hundi tapmine, kuid võimatu on leida viiteid veresuhete üle- või alahindamisele: sugulastevahelised suhted on täiesti reeglipärased, kitsetalled ei püüa abielluda emaga ega omavahel . Võime vaid oletada, et vennad Grimmid on esitanud müüdist üksnes fragmendid ning intsestuaalsed lõigud vastavalt oma arusaamadele sündsusest välja jätnud. Lähtudes sellelt seisukohalt ning varustatuna teadmisega hundist kui meheliku ja kitsest kui naiseliku pooluse esindajast, võiksime oletada, et hundi tapmine võrdub isa tapmisega. Seejärel torkab meile skeemis silma üks vastuolu: hundi tapmine pole enam koletise tapmine vaid veresuhete alahindamine. Kus on siis koletised? Miks vennad Grimmid pidanuks midagi sellist välja jätma? Seega ei toeta meie arutlust tegelikult miski peale ühe eksijäreldustele juhtinud vähetähtsa kõnekujundi. On ilmne, et Oidipuse müüdi analüüsil vä lja koorunud skeem on antud loo analüüsimiseks ebakohane.

Niisiis, olles illustreerinud ohtusid, mis varitsevad meid pealiskaudse suhtumise korral strukturalistlikku analüüsi, naaseme alguspunkti: eeldagem, et vaadeldav lugu pole moonutatud müüdifragment, vaid iseseisev lugu.

Selleks, et mõista mingi loo struktuuri, tuleb vaadata mitmeid sama loo variante. Kuid mis on “Hundi ja seitsme kitsetalle” loo variandid? Õigem oleks muidugi küsida: mis on see struktuur, mille üks variant on “Hunt ja seitse kitsetalle”, ning milliseid variante on see struktuur veel tekitanud?

 Loeme lugu veel kord diakrooniliselt: meheliku alge esindaja neelab lapsed, pääseb ainult peitunud noorim. Kurvastava ema abiga vabastab noorim allaneelatud lapsed õgardi kõhust. Abivahendina protsessi juures tarvitatakse kive, mis kõhus lapsi asendavad. Seejärel paiskub meheliku alge esindaja kaevu, s.t .alla.

 Sellise loo küllap tuntuima variandi leiame Vana-Kreeka teogooniast. Esitame põgusa ülevaate, tuginedes sealjuures Hesiodose “ Theogonia'le”. Uranose ja Gaia titaanist poeg Kronos kukutab Uranose ning saab seejärel oma õe Rheaga kuus last: Hestia, Demeter, Hera, Hades, Poseidon ja Zeus. Esimesed viis neelab Kronos alla, sest on Gaia ja Uranose käest teada saanud, et temagi saatuseks on saada oma poja poolt kukutatud. Zeusi asemel annab Rhea Kronosele kivi, mille too kohe alla neelab. Zeusi enda peidab Rhea Kreetale, kus noor jumal kitsepiima (sic!) peal kasvab. Suureks kasvades paneb Zeus Gaia abil Kronose allaneelatud lapsed v ä lja oksendama. Järgneb võitlus Kronose ja teiste titaanidega, mille tagajärjel Kronos paisatakse Tartarosse, mis asub maa all niivõrd sügaval, et pronksist alasi kukuks üheksa päeva ja üheksa ööd ning jõuaks kümnendal päeval sinna. Hesiodos kasutab Tartarose kirjeldamiseks sõna eurôeis — niiske, rõske.

Näeme niisiis, et vendade Grimmide versioonis on lugu esitatud pisimategi detailideni sarnaselt, sealhulgas noorima poja kasvamine kitsepiima peal ning asjaolu, et õgard paisatakse pärast ärasöödud laste vabakslaskmist kusagile alla, märga ja rõskesse koht a.

Vaatleme lugusid kõrvuti:

Kronos neelab oma lapsed	Hunt neelab kitsetalled
Noorim laps pääseb, peitub koopas	Noorim laps pääseb, peitub kellakapis
Ema abiga vabastab noorim teised lapsed	Ema ja noorim vabastavad teised lapsed
Kronos paisatakse Tartarosse	Hunt kukub kaevu
Laps asendatakse kõhus kiviga	Lapsed asendatakse kõhus kividega

Püüame nüüd aru saada, mida see lugu tähendab, lugedes tulpasid mitte ülevalt alla vaid iga rida vasakult paremale. Vaadeldava müüdi struktuuri hoiab üleval pinge kahe tendentsi vahel: tendents sisse sulgeda (meheliku alge esindaja neelab lapsed alla, sulgedes nad oma kõhtu; minnes Zeusi loos üks spiraalikeerd tagasi, leiame Uranose poolt maapõue suletud monstrum-lapsed) ning tendents väljutada ( Uranos kastreeritakse veriselt, Kronos pannakse oksendama, hundil lõigatakse kõht kääridega lõhki). Sissesulgemine on neutraliseeriv, summutav. Vastandina sissesulgemisele esinev kehavedelike väljutamine, verevalamine, on olemuselt viljastav: tulemuseks on uue sugupõlve loomine, edasikestmine.

Loo alguses näeme, kuidas tekib pinge süsteemi loomise ja püüete vahel seda süsteemi lõhkuda ( Gaia teatab, et Kronose kukutab tema poeg/Kronos neelab oma lapsed alla , kitse-ema keelab lastel võõraid sisse lasta/hunt püüab sisse pääseda). Kui tasakaal on häiritud, hakatakse püüdlema süsteemi taastamise poole, mis loo lõpuks ka õnnestub. Süsteemi lõhkuda püüdev jõud keskendub sissesulgemisele, neutraliseerimisele; toimimise taastamine saavutatakse aga väljutamise, verevalamise abil — kuid tegemist pole kontrollimatu veresaunaga, otse vastupidi. Olulisel kohal on vahetussuhe: õgardi söödud laps asendatakse kiviga; toimub substitutsioon laps-kivi.

 Esitame toimuva tabelina, kaasates struktuuride selgemaks väljatoomiseks ka Zeusi-müüdi algusosa : Uranose kukutamine.

Sissesulgemine(neutraliseeriv, mitteviljakas)	Väljutamine (viljastav)
Uranos sulgeb monstrumid maapõue	Kronos kastreerib Gaia abiga Uranose
Kronos neelab lapsed alla	Zeus väljutab Rhea abiga teised
Hunt neelab kitsetalled alla	Kitsetall lõikab ema abiga hundi kõhu lõhki

Meenutagem siinkohal ühesuunalist liikumist teljel üleval-all. Hundi kaevukukkumine ning Kronose paiskamine Tartarosse esinevad loos viljastamist rõhutava elemendina, toetades verevalamise, väljastamise viljastavat tähendust.

Sellisel analüüsi tasandil muutub oluliseks veel üks binaarne opositsioon, mis teksti tasandil esile ei kerkinudki: igas kultuuris esinev vastandus oma ja võõra vahel. Iga kultuur peab oma arengu käigus mingil viisil lahendama pinge kahe vastandliku tendentsi vahel: püüd maksimaalsele eristusele enda ja võõra vahel, mis eeldab välismõjude eest täielikku sulgumist; ja, vastupidi, aktiivset suhestumist välismõjudega, mis toob kaasa antud kultuuri “ lahustumise ”, hajumise väljastpoolt sissetungivate jõudude voos. Binaarne opositsioon oma-võõras põhjustab olukorra, mis tuleb kuidagi lahendada: mismoodi need otspunktid omavahel siduda? Abiks on substitutsioon — asendussuhe. Asendades elemente enda sees elementidega endast väljas kindlate substitutsioonireeglite abil saab tasakaalustada kaks vastandlikku tendentsi: sulgumine ja lahustumine. Mis on sotsiaalsete vahetuste süsteemi peamine käivitav tegur? Intsestikeeld. Vajadus hoida ära vere “ sissesulgemine ” , sumbumine ja neutraliseerumine toob kaasa vajaduse vahetada naisi. Nii saab antud hõim säilitada elujõu ja edasikestmise, kuid ei lahustu võõra vere sissetungi käigus.

Seega on “Hunt ja seitse kitsetalle” lugu intsestikeelust, kajastades naistevahetuste süsteemi tekkimist, lepitades kaks vastandlikku tendentsi — sissesulgumine ja lahustumine — substitutsioonisuhte abil. Substitutsioonisuhet illustreerib laste ja kivide vastastikune asendamine. Viljakust rõhutavateks detailideks on verevalamine ning liikumine suunaga ülevalt alla.