“Hunt ja seitse kitsetalle” kui dualistliku väärtuskoodi dünaamiline rakendus

Kaur Garšnek

“Hunt ja seitse kitsetalle” on tavamõistuse järgi üsna tüüpiline lastemuinasjutt sellest, kuidas hea võidab kurja. Hea kehastuseks mõistagi kitsesugu (seitse kitsetalle ja emakits), kurja kehastuseks aga loomulikult hunt. Pole ilmselt juhus, et ühel pool on koduloom, talle vastandub aga metsik kiskja — siin ilmneb binaarne opositsioon kultuuri ja mittekultuuri, struktuuri ja mittestruktuuri, teadvuse ja mitteteadvuse vahel ühes tavapärase väärtussüsteemiga: oma – hea; võõras – halb. Ju päris loo algul nimetatakse hunti “kurjategijaks”, n-ö pannakse ta paika, mistõttu on juba ette selge, kellega lugeja peaks ennast samastama. Kui struktuur on “hea” ja mittestruktuur “halb”, siis on lausa definitsiooni järgi näha, et meil on soovitav sisse elada kodulooma rolli, kelle suhtes metsloom on võõras ning järelikult vaenlane. Et see pole nähtavasti ainuvõimalik viis, ja et antud olukorras nimetatud osapooled astuvad üksteisega teatud mõttes loovalt dialektilisse suhtesse, tahaksin nimetada esimest elementi apolliliseks ja teist dionüüsiliseks1. Sellest meelevaldsusest aga veidi hiljem.

Seniks mõned asjaolud visandatud opositsiooni toetuseks: (1) kitsed moodustavad jutustuses sugukondliku hierarhia ehk organiseeritud karja, kelle jaoks ühenduses peitub jõud, hunt aga tegutseb üksi ning ei tee kellegagi koostööd; kusjuures see zooloogiline vale räägib antud juhul just esitatud seisukoha kasuks, mitte aga vastupidi — opositsioon tuli lausa välja mõelda; (2) kitsed elavad majas — täpsemalt kodus—–, hunt hulgub väljas; (3) kitsedel on puhtad valged (hoolitsetud) käpad ja pehme hääl, hundil aga tumedad (räpased ja korrastamata) jalad ning räme hääl, mis saavadki antud loo raames määravateks eristustunnusteks; (4) kitsed on alalhoidlikud, hunt seevastu agressiivne ja kontrollimatu märatseja, kes külvab kaost algsesse korda.

Muinaslugu ise algabki n-ö “kuldse ajastu” lühikirjeldusega — emakits ja kitsetalled elavad õnnelikult enda platonistlikus idüllis. Ühel päeval jäetakse lapsed aga üksinda, kuna ema läheb metsa perele toitu tooma. Kitsetallesid hoiatatakse, et hunt on selline loom, kes, vastupidiselt alma mater’ile, püüab hoopis neid ära süüa — niipea kui ta sisse lastakse. Siin tuleb esmakordselt mängu söömise kood, mis läbib kogu narratiivi, olles üheks selle siduvaks elemendiks. Järgnevalt proovib hunt peita enda “karedat häält”, süües kriiti, mis söömiseks ju üldsegi mõeldud pole; seepeale proovib valgendada enda “tumedaid käppi” taigna ja jahuga, mis aga tegelikult on just toiduained. Ta teeb kõike tagurpidi, sest on teadaolevalt üks äraspidine elukas. Kaks miinust teevad ometi plussi ning tagurpidisus petab struktuuri ja korra ära — toimub omamoodi dekonstruktsioon, sakraliseeritud logotsentrismi lammutamine, mille läbi hunt kui läbinisti astruktuurne element pääsebki sisse. (Kusjuures, tõele au andes tuleb öelda, et nendel juhtudel käitub hunt hoolimata enda äraspidisusest — või ehk just tänu sellele — siiski nagu üks edukas brikolöör.)2

Järgmiseks pistab kuri hunt üksteise järel nahka kuus kitsetalle (seitsmes peidab end kellakapis), läheb ja heidab haljale aasale puu alla pikutama ning jääb magama. Iseenesest on ju teada-tuntud tõsiasi, et pilgeni täis kõhuga pole soovitav põõnata, kuna see mõjub seedimisele halvasti. Ilmselt ei oskaks aga mitte keegi arvata, et too teguviis võiks päädida une pealt kõhu lõhki lõikamise ja selle täitmisega raskete põllukividega. Nii aga juhtub meie õnnetu hundiga ning sellega on taas kord jõutud silmnähtava ebatoitumise valda, milles elukas saab süüdistada vaid iseennast ning enda toorest ja irratsionaalset aplust, kontrollimatut ja sublimeerimatut iha, mis pani teda tallekesi elusalt ja tervelt alla neelama, selmet kodukitse (loe: kultuuri läbi raamistatud inimese) kombel (näljasööste alla surudes) igat suutäit ettevaatlikult mäluda.

Eelöeldust võib jääda mulje, et hunt ei saa üldse aru, mida ja kuidas tuleb süüa — et ta ei oskagi süüa. Kuid langetades taolise otsuse me lähtuksime eeskätt tsiviliseeritud, n-ö kodustatud inimese söömise-mõistest, mis ehk tõesti osutab ühele ritualiseeritud ja väljapeetud toimingule. Siin aga, folkloori tasandil, on ilmselt määravaks hoopis asjaolu, et söömine — täpsemalt õgimine — on midagi väga primitiivset (kuid mitte ajalises mõttes eelseimat)3, midagi ülimalt kehalist ja robustselt jõulist. Söömine on ühtlasi (Deleuze/Guattari mõtteid kasutades)4 disjunktiivses suhtes kõnelemisega — mõlemat ei saa teha samaaegselt. Ja kuigi hunt muinasjutu vältel enda suud küll muukski kui õgimiseks pruugib, võib tema apluses ometi näha vihjet asjaolule, et tegemist pole (erinevalt kodukitsedest) logosliku olendiga. Seega — ta ei ole Jumala näo järgi loodud loom. Järelikult on ta kurjast — seda aga eeskätt kristlik-platonistliku väärtustiku järgi, mida muinasjutt põhiopositsiooni ‘hea-kuri’ konstrueerimisel näib eeldavat, kuid millest ta, nagu peagi näeme, varjatult lahti ütleb.

Järgmine konnotatiivne tähendus, mis seondub toitumise koodiga, on nimelt see, et söömine on alati millegi hõlmamine, hõlvamine, ümbritsemine, endasse haaramine, omastamine, vallutamine. Samamoodi nagu kultuur soovib laieneda mittekultuuri harimise läbi, teadvus mitteteadvuslike tungide õilistamise ja struktuur mittestruktuuri allutamise läbi erinevustele, on täheldatav ka vastupidine tendents. Tendents, mida võib meie “pühade” apolliliste jõudude suhtes pidada peaaegu entroopiaks. Pime, tume, kontrollimatu, arusaamatu, hirmus ja ablas dionüüsiline tung kaose ja korralageduse laienemise poole igasuguse selge ja piiritletud struktuuri arvelt. Ärasöömine on aga, nagu juba vihjatud, üks ürgsemaid (antud juhul jällegi mitte kronoloogilises mõttes) ja primitiivsemaid viise vastase hävitamiseks assimileerimise kaudu ja nii ongi sobilik, et seda viljeleb “tumedate käppade” ja “kareda häälega” hirmus metsloom — hunt; kitsedel seevastu, nagu peagi selgub, on märksa rafineeritumad vahendid.

Nüüd — õgimine võib ju esmapilgul tunduda jõuliselt otsekohese enesekehtestamisviisina. Tegelikult on see meetod aga üsna kontrollimatu ning raskesti suunatav. Hunt nimelt ei suuda taltsutada enda tunge ja neelab kitsekesed elusalt ja tervelt alla.5 Enda magusast unest ärgates ei saa rumal loom isegi mitte aru, et kitsetalled kõhus on asendatud kividega — ta on üdini tume ja läbivalgustamata tegelane. Elukas kummardub kaevu äärde jooma, sest nüüd on tal tekkinud ka janu, ja nii ta otsa saabki — tänu omaenda aplusele, mis osutub kahe teraga mõõgaks.

Meie kitsesugu pakub taolisele dionüüsilisele joovastusele ja märatsemisele vastu hillitsetud apollilise nikerdamise ja kaunite kunstide teenistusse rakendatud konstruktiivse tehnoloogia: hundi kõht lõigatakse kääridega korralikult lõhki ning pärast kividega täitmist õmmeldakse ilusti kinni — ei mingit rahmeldamist ega rebimist. Struktuur (ärasöödud kitsetalled) aga vabastatakse mittestruktuuri aplast seedekulglast, tänu millele ta otsekui sünnib uuele elule. Seeläbi toimub vabanemine võõrast materiaalsest kestast, mis võiks justkui viidata platoonilisele anamnesisele ning tagasipöördumisele puhtasse mittemateriaalsesse ja intelligiiblisse ideedevalda, muinasloo algseisu. See pole aga võimalik, kuna kitsesugu on kõigi läbielamiste tagajärjel juba transformeerunud. Milliseks siis? Nimelt kättemaksuhimuliseks, kavalaks, iseteadlikuks ja juubeldavaks. (Kui ta kaevu äärde jõudis ja vee kohale kummardus, et juua, tõmbasid rasked kivid ta sügavusse ja ta uppus armetult. Seda nähes jooksid tallekesed ema juurde ja hüüdsid: “Hunt on surnud! Hunt on surnud!” ning tantsisid koos emaga rõõmsalt ümber kaevu.) See on tsivilisatsiooni triumf kultiveerimata looduse üle, kusjuures viimane peaaegu et sõna otseses mõttes topitakse purki. Äkki läheb vaja.

Siit ilmnebki apollilise ja dionüüsilise loov dialektika — tõsi küll, üpriski ühepoolne, kuid siiski (asümmeetrilisus tekib tänu subjekti asendi näivalt paratamatule kaldumisele “valguse jõudude” poole). Struktuur vajab mittestruktuuri, teadvus mitteteadvust, kultuur mittekultuuri, et areneda ja end proovile panna, et lihvida enda tehnoloogiaid, laieneda, muutuda, olla elujõuline. Areng ja kasvamine saavad toimuda vaid läbi antagonismi6 ja opositsioonide neutraliseerumise. Hunt tuleb sisse lasta ja hundi sees tuleb ära käia, et jõuda uue kvaliteedini. Just sellepärast ongi küsitav taoline naiivrealistlik binaarne väärtussüsteem, mis mõistab hukka mateeria kui algpahe, kleepides talle külge lausa teoloogilise (loe: platonistliku) sildi “kuri” ning ülistab puhast vormi kui “ülimat hüvet”, otsekui nad saaks eksisteerida ilma teineteiseta. Selline mudel pärsib igasugust uuenemist ja teeb seda nimme, kuna heaks peetakse juba olnut.

Teatud funktsioon tollel skeemil siiski on. Narratiivis leiab nimelt varjatud manifesteerimist ka üks teine mudel, teine kood, mis tunnistab dionüüsilise mateeria olemuslikku vajalikkust ja integreerib esimese skeemi enda üheks liikmeks. Subjekti asendis esineb ometi ka siin apolliline vorm ja teisiti see vist ei saakski olla, kuna mitteteadvus, mittestruktuur ja mittekultuur jäävad paratamatult väljapoole subjekt-objekt suhte määratlusi. See ei tähenda aga, et nad ei võiks saada mõistetud kui sub-subjektid, kui teadvustamata ja eritlemata subjektsuse alged, mis mateeriana kannavad vormi, seda toidavad. Nagu kohe näeme, vastab selline hoiak muinasjutu varjatud mehhanismile palju paremini.

Tähelepanu võiks pöörata esiteks sellele, et kitsesugu ei lange hetkekski täielikult hundi võimu alla — emakits näiteks on kogu aeg puutumatus positsioonis ning ka noorim kitseke pääseb allaneelamisest. Ärasöödud kitsetalledki pole tegelikult surnud — nad lihtsalt esitavad ühte etendust. Eriti selgelt avaldub see mängulisus siis, kui hunt esimest ja teist korda püüab majja siseneda: ta ei ole osanud varjata enda vastavaid eristustunnuseid ning kitsed ütlevad seda talle (“Ei me tee ust lahti ühti, sina ei ole meie ema, emal on peenike ja armas hääl, sinu hääl aga on kähe. Sa oled hunt” ...“Ei, me ei tee ust lahti, meie ema jalg ei ole must nagu sinu oma...”) —paistab, et nad tegelikult tahavadki, et hunt siseneks ja neid alla neelaks, kuid soovivad ühtlasi, et ta ennast sisse petaks ja neid vägisi võtaks, kuna peavad tegema nägu, et kuulavad ema sõna. Nad mängivad hundiga (ja teatud mõttes ka emakitsega). Mitte kitsekesed pole ohvrid, vaid hoopis hunt, kes enda tumeduses saab nende eneseteostuse ja eneseteadvustamise vahendiks, inspiratsiooniallikaks, sublimatsioonimaterjaliks. Kord astruktuurse läbinud, on kitsekesed kogemuse võrra rikkamad, hundi kulul tehakse aga halba nalja ja siis heidetakse ta kõrvale. Ikka selleks, et tõestada enda ideaalse vormi ülimuslikkust mateeria üle, mida küll vajatakse, kuid mitte kui võrdväärset partnerit vaid kui abivahendit enese alalhoiuks ja arenguks.

Järgmise momendina võiks vaadelda emakitse kuju kui selle esimese, pealispindse, konservatiivse ja tagurliku väärtuskoodi kehastust ning puhta vormi apologeeti, mis inertse elemendina algul küll pärsib arengut —keelab hunti sisse lasta ja temasse siseneda —kuid vaekausside nihkumisel osutub tasakaalustavaks jõuks. Nii on välja joonistunud esiteks binaarne opositsioon ‘hea: kitsed – kuri: hunt’, mis tegelikult moodustab emakitse alalhoidliku figuuri, ning teiseks kolmetine suhe: ‘emakits – kitsetalled – hunt’. Pannes need kaks kokku, saame: ‘[hea: kitsed – kuri: hunt] – kitsetalled – hunt’. Selle skeemi järgi tuleb välja, et loo subjektiks ongi kitsetalled, kes saavad kasu mõlemast äärmusest — ii “viljastavast kaosest” kui ka tasakaalustavast vanemlikust elemendist, mis normatiivse väärtusskeemina aitab neil säilitada identiteeti. Tuues paralleeli Greimas’ ja Bremond’ aktantidekäsitusest, võiks vaadelda hunti ja emakitse vastavalt kui objekti ning subjekti poolel seisvat abilist, mitte aga kui vastast ja abilist või objekti ja objekti —hunt ja emakits asetsevad, tingituna semantilistest seostest subjektiga, eri tasanditel.

Niisiis varjab muinasjutt “Hunt ja seitse kitsetalle” esmapilgul triviaalsena tunduva, kuid lähemal vaatlusel naiivseks ja eraldiseisvana steriilseks osutuva hea ja kurja koodi taga hoopis triaadilist mudelit semiootiliste süsteemide (kui struktuuride) arengu seaduspärasuste kohta, mis hõlmab endas kahe alge viljakat dialektikat. Asjaolu, et kolmiku ühe liikmena kasutatakse platonistlik-kristlikku väärtushierarhiat, vajutab skeemile muidugi ideoloogilise pitseri — äiteks tunduks subjektipositsiooni nihutamine dionüüsilisse antud konstruktsioonis üsnagi ebaloomulikuna. Jääb aga küsitavaks, kas ja mil viisil taoline õpetlik jutustus oleks konstrueeritud mõnes teises kultuurikeskkonnas, kus astruktuursed elemendid saavad struktuursetega võrdse tunnustuse osaliseks..

 

* * *

 

Seda kirjutist üllitades püüdsin tugineda Lévi-Strauss’i metoodikale ja käsitleda muinasjuttu kui struktuuri, eritleda erinevaid motiive ja elemente ning fikseerida nende omavahelised suhted. Pean siiski tunnistama, et aines hakkas üha enam dikteerima vormi ja lõpuks leidsin end mitmete eri mõjutuste tõmbetuulest. Sellest johtuvalt peaksin ilmselt enda eeskujudena nimetama veel Barthes’i (eeskätt Mütoloogiad), Bahtini, Greimas’d ja Bremond’d, Kanti, Nietzschet ja tema “ümberpööratud platonismi” ning sellest tulenevalt hilisemaid dekonstruktsiooni-ideid, ja muidugi ka psühhoanalüüsi. Seetõttu jääb siinkirjutatu (osaliselt ka piiratud mahu tõttu) kõigest visandlike konnotatsioonide konglomeraadiks, mille peamiseks eesmärgiks võiks olla näidata vana ja tuttavat narratiivi põhjendatult uues valguses.

1 Tegemist on muidugi Fr. Nietzsche terminoloogiaga teosest Tragöödia sünd muusika vaimust.

2 Tegemist on Lévi-Straussi mõistega bricoleur, tuletatud sõnast bricolage, millega ta Metsikus mõtlemises kirjeldab pärismaalastele omast mõtlemistüüpi. Seda iseloomustavat abstraktsiooni puudumine ja juhindumine konkreetsest, nagu ka spetsialiteedinõude puudumisest tulenev püüd täita erinevaid funktsioone ühtede ja samade mõttemehhaanika elementidega, tekitades mulje “putitamisest” — tegevusest, mille käigus asju ei kasutata päris nendel eesmärkidel, mille jaoks nad justkui “tegelikult” mõeldud oleksid, vaid hoopis improviseeritakse.

3 Meenutagem “kuldse ajastu” metafoori, mille läbi on teostatud ajalooline inversioon — minevik on muudetud eesmärgiks ning olevik on kõigest vaheetapp naasmisel tollesse helgesse algolukorda — mis esmapilgul leiab aset ka käesolevas muinasjutus.

4 Gilles Deleuze, Félix Guattari Kafka. Väikese kirjanduse poole.

5 Täheldagem, et sama vea tegi ka Kronos kui “vana korra” esindaja, olles “uue korra” suhtes privatiivne, mittestruktuurne element.

6 Selline mõte on leitav juba näiteks Im. Kanti kirjutisest Idee üleüldisest ajaloost maailmakodanlikus sihis.