“Pipi, mis sa siis seekord leidsid?” “Ühe uue sõna, “ kostis Pipi ja vaatas Tommyle ning Annikale otsa, nagu näeks neid esimest korda. “Ühe täitsa tuliuue sõna.” (Lindgren 1988: 158)
Olen oma essees lähtunud Derrida mitmetest põhimõistetest (erinewus, struktuur, dekonstruktsioon, ümberpööramisfaas jms) ja käsitlustest ning üritanud läbi nende selgitada või ka ümber lükata Pipi Pikksuka uue sõna “spungi” sünnilugu ja sellele tähistatava otsimist. Süvenesin peatükki “Pipi otsib spunki”. (lk.158-166)
Kui lähtuda Derrida arusaamistest sõnade tähendustest ja kulgemisest, on selline ootamatu uue sõna ilmsikstulek võimatu, kuna sõnad on kõik omavahel eelnevatega seotud. Derrida loodud uue kirjakontseptsiooni järgi, mida ta nimetab erinewuseks või ka grammiks, on kõikidel sõnadel oma teatud sünteesid ja tagasiviited. Nimelt ei saa ükski element lihtsalt olla kohal ainult iseeneses, viidates ainult iseenesele ja omada lihtsat tähendust teatud hetkel. Pipi, kes naiivselt peab ennast uue ja “silmapaistvalt hea sõna” leiutajaks, on tegelikult oma suures avastusevaimustuses haaratud logotsentrismi mõju alla ja peab ennast sõnaloominguga tegelevate inimeste keskpunktiks. Derrida peaks talle selgitama, et iga keeleline või ka kõneline üksikelement (grafeem või foneem) sünnib lähtudes jälgedest, kandes endas ahela teiste elementide mälu. Seetõttu tekibki iga tekst osana koest, mille määratleb teise (eelneva) teksti transformatsioon.
Niisiis, kui Pipi on enda jaoks selgeks mõelnud, et sõnade tähendused sünnivad “trobikonna vanade professorite” poolt, siis on ta jällegi kõigest valesti aru saanud, ilmselt oma vähese hariduse ja omanäolise lapsepõlve tõttu. Pipi laidab nende leiutamiskunsti loomulikult maha ja nendib, et sõnad nagu “pali” ja “punn” ja “nöör” on nii veidrad, et “ükski inimene ei saa aru, kust nad tulnud on”. Siinkohal kaldub Pipi Derrida teooria suunas, kes üritab dekonstrueerida tsentrisme, võideldes nende ja samuti ka binaarsete opositsioonide vastu. Igale sõnale pole vaja leida mitte selget vastet, vaid sõnad on paigutataud teatud ruumistatusse, kus nad omavahel suhestuvad ja liiguvad. Erinewuse põhiideeks ongi pidev liikumine ja kandumine, mitte kindlalt määratletud opositsioonid ja korrektsete asetuste tabamine.
Ometi on Pipi veendunud, et igale sõnale peab leidma ka algallika ja suunaja, tema arvates on sõnade väljaütlejal tähtsus tähenduse andjana. Ilmselt pole Pipi vaeseke ka kuulnud “transtsendentaalsest tähistatavast”, muidu ei hakkaks ta enda punast ja rõõmsameelset peakest vaevama keeruka ülesandega leida üles oma “parima sõna “ tähistatav, millele antud tähistaja viitab. Pipi arvates ilmselt sünnivad enne mõisted ja alles siis otsitakse üles objektid, mille külge neid sobitatakse. Ilmselt pole siin tegu erilise müstilise mõtlemisega, vaid Pipi elu koosneb piisavalt mängulisest elamislustist, et muuta oma leksika kirjumaks uute tähistajate abil, kellel/millel pole veel tähistatavat. Samas on Pipi varmas neid leidma sekeldusi trotsides.
Pipi ei vaeva ka oma pead etnotsentristlike küsimustega, ilmselt on “spunk” tema jaoks universaalne termin, mis ei pruugi kindlalt kuuluda ühtegi keeleruumi ega teatud mõisteaparaati.
Oma otsingutes lähtub Pipi pigem sõna helilisest olemusest. Kuna Pipi eriti kirjakunsti ei tunne, siis arvab temagi ühtviisi Saussure’ga, et “kiri on lõks ja tema tegevus on paheline ja türanlik ning tema pahateod värdjalikud”. Pipi ei vaja oma otsinguteks sugugi imelise sõna kirjapilti, vaid lähtub selle suursugusest kõlapildist. Nimelt väidab ta, et: “spunk, see kõlab kallilt”; “spunk, see on oivaline, vähemalt kõlab ta nii”; “see kõlab nii, nagu oleksid tal suurepärased kihvad”; “spunk, tõsine juhtum, kolossaalselt raske haigus”. Alles lõpuks olles leidnud enda jaoks ideaalse spungi taandub ta visuaalsetele meediumitele, sätestades, et: “Kas sa arvad, et ma ei tunne spunki ära, kui ma teda näen?”.
Esialgu on aga otsingud täies hoos ja tähistaja omab helilist tähendusvälja. Elav kõne on ju vahetult kohal nii teda kõnelevale subjektile kui ka sellele, kes teda vastu võtab, andes talle sisu, väärtuse. Pipi suudabki erineva hääletooniga muuta kõigile tundmatu “spungi” küll ahvatlevaks, küll hirmuäratavaks, aga alati millekski eriliseks, ilma et keegi tegelikult teaks, millest ta räägib. Siin peaks talle taas appi tulema Derrida oma teooriaga, et fonologistlik ehk logotsentristlik kriitika saab ühe hoobi, kui mõistame, et puhtalt foneetilist kirja ei ole olemas ning ühe substantsi eelistamine (antud juhul helilise), muudab meie tegevusvälja kitsaks ja pealiskaudseks. Seega jõuame taas jälgedemängu juurde, millest juba eespool juttu oli.
Kui Pipi asub, kuldraha kaenlas, Tommy ja Annika seltsis kiirustava kapakuga linna poole, et saada selgust oma “leiutatud” sõna tähenduses, ei tohiks ta unustada, et üksikuna ei tähista mingi mõiste ega sõna midagi, teda ümbritseb teatav tõlgenduskontekst, mis on ühtviisi omane mistahes kontseptuaalsele elemendile. Pipi aga loodab siiski oma sõna mõjuvusele helilises plaanis, kui ta ronib suvalisse aknasse ja seletab kurja häälega “spungi” lahtipääsemisest või ka doktori juures, kus ta teatab hädiselt, et teda on tabanud meeletu “spunk”. Keegi ei oska teda aga suunata vaatamata sellele, et Pipi üritab oma maailma parimat sõna sättida igasse konteksti, alustades kondiitriärist ja lõpetades rauapoega. Kuigi Pipil pole õrna aimugi, mida tema suurepärane sõna tähistab, on ta ometi teadlik sellest, mis ta kohe kindlasti mitte olla ei saa. Seega eirab Pipi pahaselt pakutud reha, öeldes solvunult poemüüjale, et ärge petke süütut last. Pipi “spunk” peab olema midagi tundmatut (uus mõiste, seega uus ese), milleni saab juhtida ainult sõnalooja enese tunne, kuigi ta näiliselt otsib kõigi abi ja juhatust.
Suisa enda teadmata otsib Pipi ka struktuuri, mille keskmesse paigutuks tema “spunk”. Hakkaja tüdruk on leiutanud sõna mõistmata, et igas sõnas sisaldub jälg eelmisest ja ta ei saa ennast pidi ideaalseks ainuautoriks, kuid nüüd on ta taibanud, et sõnal peab olema keskkond (kontekst), millesse sobituda. Derrida on arutlenud seoses erinewuse mõistega ka struktuuri üle, leides lõpuks, et iga struktuuri kese ei ole strukturaalne, kuna ta eeldab teatavat staatilisust ja paigalseisu, ometi peaks struktuur toimima vastasmõjutustes. Derrida selgitab, et struktuuri keskme funktsioon pole olnud üksnes struktuuri orienteerida, tasakaalustada ja korrastada, vaid eelkõige piirata seda, mida võiksime nimetada struktuuri vabamänguks. Nimelt otsib ju Pipigi oma “spungile” teatavat struktureeritust, mis oleks kindel ja ei kalduks enam lustima oma tähenduse ja paigutusega.
Mäng, mida suunab ja määratleb kese, on oma alguse ja lõpu suhtes tolle kontrolli all. Keskmes pole enam võimalik sisu, elemente või termineid asendada. Pipi on kindlalt enesele fikseerinud oma-leiutatud märgi tähistaja/tähistatava suhte, kuid ta pole veel visuaalselt tabanud soovitud keset. Olles oma otsingutes juba piisavalt kurnatud ja segaduses ei maksa hakata teda heidutama Derrida arusaamaga, et kuna keskmes on keelatud igasugu permutatsioonid ja transformatsioonid, siis kese olles ainsana struktuuri valitseja, on üsnagi astrukturaalne. Kese osutub olevaks ühtaegu struktuuri sees ja sellest väljaspool, seega kese on ka väljaspool tervikut ja terviku kese on kusagil mujal. Edasi arutledes jõuab Derrida teadmiseni, et iga kese leiabki endale pidevalt uusi vorme ja uusi ahelaid.
Kui Pipi oleks kõike seda teadnud, oleks ta ilmselt mõelnud oma sõnale “spunk” ja selle kiiresti unustada üritanud või teadvustanud endale, et tema suurepärane sõna võibki eksisteerida nii rauapoes kui ka šokolaadide keskel, olenevalt sellest, millised transformatsioonid toimuvad teda ümbritsevas struktuuris.
Kui Pipile veel öelda, et kui puudub transtsendentaalne tähistatav, siis avardub tähendussfäär ja mänguruum tähenduse leidmiseks lõpmatuseni, siis ilmselt istuks ta oma armastatud kohale köögilaual, kallistaks härra Nilssonit ning nutaks ühe korraliku peatäie. Tuleks leppida tõdemusega, et tema suurepärasele sõnale polegi kodu olemas, aga Pipi siiski ei tea seda kõike. Tänu oma isale, kes on kuningas, ja emale, eks lehvitab pilvepiirilt, on temast saanud tugev, rikas ja fantaasiast üleküllastunud neiu ning ta ei muretse nii tõsiste asjade üle.
Seega jätkab Pipi Pikksukk oma tormilisi otsinguid, teades, et kunagi läheb ikka nii, nagu tema on ette planeerinud või siis natuke teistmoodi. Andes nüüd taas sõna hirmutavale Derridale vaatame, kuidas tema arvates peaksid kulgema lõpusadama suunas tüdruku otsingud.
Derrida sätestab, et punktis, kus tuleb sisse erinewuse mõiste koos kogu talle liidetud ahelaga, muutuvad kõik metafüüsilised opositsioonid - kuivõrd nende viimaseks toeks on kohaloleku kohalolu. Pipi, kes üritab leida enda loodud sõnale endale sobivat vastet, võidakse viia taas uperkuuti. Erinewuse ümberpöörav funktsioon muudab ära ka subjekti identsuse, mis peaks olema kohal igas tema toimingus, enesele kohal tema “elavas kõnes”, tema lausungites ja lausumistes, tema keeles kohalolevais esemetes või tegudes. Kui nüüd Pipi endiselt ekslikuna arvab, et tema suutis tänu oma suurepärasusele leiutada endast lähtuvalt uue sõna ja sellele hobuselaka lehvides ka linna peale järele tormata (“et linnapea ei jõuaks viimast tükki ära osta”), siis Derrida tooks ta jälle maa peale tagasi.
Pipi jõuab oma otsingutega ümberpööramisfaasi, nimelt kui hierarhias oli siiani valitsenud Pipi, kes otsis oma sõnale kuju, siis nüüd asus otsijaks hoopis tähistatav ise, kes jalutas rahulikult murul otse segasumma suvila kõrval. Hierarhia tippu tõusis väike mardikas ja Pipil ei jäänud üle muud kui heldinult nentida, et midagi nii “spungilikku pole ta veel elu sees näinud” ja see ongi see, mida ta on päev otsa nördimuse kasvades taga ajanud.
Pipil ja spungil õnnestus kohtuda ja luua struktuur, millega nad mõlemad suutsid rahul olla, kas ka Derrida oleks sellise lõpplahendusega rahule jäänud, jääb küll esialgu segaseks. Ilmselt Pipi Pikksukk siiski ei vaja Derrida õpetusi, sest muidu poleks ta iialgi saanud veeta nii toredat päeva vahelduvalt meeleheites ja rahulolus ning lõpetada siiski ülima õnne ja teadmisega, et maailm on ikka seal samas tema armsa segasumma suvila kõrval.
Kuna tekstis on juhtivaks Pipi Pikksuka mõttemaailm, millele Derrida arutlused vaid üritavad teaduslikumat suunda anda, siis on Pipi laused tekstis eristatud, Derrida mõtteterad aga ümbritsevad ja suunavad tüdruku lusti.
Kasutatud kirjandus
Derrida, Jacques. (1995) Positsioonid. Tallinn: Vagabund
Derrida, Jacques. Struktuur, märk ja mäng humanitaarteaduste diskursuses. Akadeemia 1991, 7: 1411 – 1437
Lindgren, Astrid. (1988) Pipi Pikksukk. Tallinn: Eesti Raamat