�Pipi, mis sa siis seekord leidsid?� ��he uue s�na, � kostis Pipi ja vaatas Tommyle ning Annikale otsa, nagu n�eks neid esimest korda. ��he t�itsa tuliuue s�na.� (Lindgren 1988: 158)
Olen oma essees l�htunud Derrida mitmetest p�him�istetest (erinewus, struktuur, dekonstruktsioon, �mberp��ramisfaas jms) ja k�sitlustest ning �ritanud l�bi nende selgitada v�i ka �mber l�kata Pipi Pikksuka uue s�na �spungi� s�nnilugu ja sellele t�histatava otsimist. S�venesin peat�kki �Pipi otsib spunki�. (lk.158-166)
Kui l�htuda Derrida arusaamistest s�nade t�hendustest ja kulgemisest, on selline ootamatu uue s�na ilmsikstulek v�imatu, kuna s�nad on k�ik omavahel eelnevatega seotud. Derrida loodud uue kirjakontseptsiooni j�rgi, mida ta nimetab erinewuseks v�i ka grammiks, on k�ikidel s�nadel oma teatud s�nteesid ja tagasiviited. Nimelt ei saa �kski element lihtsalt olla kohal ainult iseeneses, viidates ainult iseenesele ja omada lihtsat t�hendust teatud hetkel. Pipi, kes naiivselt peab ennast uue ja �silmapaistvalt hea s�na� leiutajaks, on tegelikult oma suures avastusevaimustuses haaratud logotsentrismi m�ju alla ja peab ennast s�naloominguga tegelevate inimeste keskpunktiks. Derrida peaks talle selgitama, et iga keeleline v�i ka k�neline �ksikelement (grafeem v�i foneem) s�nnib l�htudes j�lgedest, kandes endas ahela teiste elementide m�lu. Seet�ttu tekibki iga tekst osana koest, mille m��ratleb teise (eelneva) teksti transformatsioon.
Niisiis, kui Pipi on enda jaoks selgeks m�elnud, et s�nade t�hendused s�nnivad �trobikonna vanade professorite� poolt, siis on ta j�llegi k�igest valesti aru saanud, ilmselt oma v�hese hariduse ja oman�olise lapsep�lve t�ttu. Pipi laidab nende leiutamiskunsti loomulikult maha ja nendib, et s�nad nagu �pali� ja �punn� ja �n��r� on nii veidrad, et ��kski inimene ei saa aru, kust nad tulnud on�. Siinkohal kaldub Pipi Derrida teooria suunas, kes �ritab dekonstrueerida tsentrisme, v�ideldes nende ja samuti ka binaarsete opositsioonide vastu. Igale s�nale pole vaja leida mitte selget vastet, vaid s�nad on paigutataud teatud ruumistatusse, kus nad omavahel suhestuvad ja liiguvad. Erinewuse p�hiideeks ongi pidev liikumine ja kandumine, mitte kindlalt m��ratletud opositsioonid ja korrektsete asetuste tabamine.
Ometi on Pipi veendunud, et igale s�nale peab leidma ka algallika ja suunaja, tema arvates on s�nade v�lja�tlejal t�htsus t�henduse andjana. Ilmselt pole Pipi vaeseke ka kuulnud �transtsendentaalsest t�histatavast�, muidu ei hakkaks ta enda punast ja r��msameelset peakest vaevama keeruka �lesandega leida �les oma �parima s�na � t�histatav, millele antud t�histaja viitab. Pipi arvates ilmselt s�nnivad enne m�isted ja alles siis otsitakse �les objektid, mille k�lge neid sobitatakse. Ilmselt pole siin tegu erilise m�stilise m�tlemisega, vaid Pipi elu koosneb piisavalt m�ngulisest elamislustist, et muuta oma leksika kirjumaks uute t�histajate abil, kellel/millel pole veel t�histatavat. Samas on Pipi varmas neid leidma sekeldusi trotsides.
Pipi ei vaeva ka oma pead etnotsentristlike k�simustega, ilmselt on �spunk� tema jaoks universaalne termin, mis ei pruugi kindlalt kuuluda �htegi keeleruumi ega teatud m�isteaparaati.
Oma otsingutes l�htub Pipi pigem s�na helilisest olemusest. Kuna Pipi eriti kirjakunsti ei tunne, siis arvab temagi �htviisi Saussure�ga, et �kiri on l�ks ja tema tegevus on paheline ja t�ranlik ning tema pahateod v�rdjalikud�. Pipi ei vaja oma otsinguteks sugugi imelise s�na kirjapilti, vaid l�htub selle suursugusest k�lapildist. Nimelt v�idab ta, et: �spunk, see k�lab kallilt�; �spunk, see on oivaline, v�hemalt k�lab ta nii�; �see k�lab nii, nagu oleksid tal suurep�rased kihvad�; �spunk, t�sine juhtum, kolossaalselt raske haigus�. Alles l�puks olles leidnud enda jaoks ideaalse spungi taandub ta visuaalsetele meediumitele, s�testades, et: �Kas sa arvad, et ma ei tunne spunki �ra, kui ma teda n�en?�.
Esialgu on aga otsingud t�ies hoos ja t�histaja omab helilist t�hendusv�lja. Elav k�ne on ju vahetult kohal nii teda k�nelevale subjektile kui ka sellele, kes teda vastu v�tab, andes talle sisu, v��rtuse. Pipi suudabki erineva h��letooniga muuta k�igile tundmatu �spungi� k�ll ahvatlevaks, k�ll hirmu�ratavaks, aga alati millekski eriliseks, ilma et keegi tegelikult teaks, millest ta r��gib. Siin peaks talle taas appi tulema Derrida oma teooriaga, et fonologistlik ehk logotsentristlik kriitika saab �he hoobi, kui m�istame, et puhtalt foneetilist kirja ei ole olemas ning �he substantsi eelistamine (antud juhul helilise), muudab meie tegevusv�lja kitsaks ja pealiskaudseks. Seega j�uame taas j�lgedem�ngu juurde, millest juba eespool juttu oli.
Kui Pipi asub, kuldraha kaenlas, Tommy ja Annika seltsis kiirustava kapakuga linna poole, et saada selgust oma �leiutatud� s�na t�henduses, ei tohiks ta unustada, et �ksikuna ei t�hista mingi m�iste ega s�na midagi, teda �mbritseb teatav t�lgenduskontekst, mis on �htviisi omane mistahes kontseptuaalsele elemendile. Pipi aga loodab siiski oma s�na m�juvusele helilises plaanis, kui ta ronib suvalisse aknasse ja seletab kurja h��lega �spungi� lahtip��semisest v�i ka doktori juures, kus ta teatab h�diselt, et teda on tabanud meeletu �spunk�. Keegi ei oska teda aga suunata vaatamata sellele, et Pipi �ritab oma maailma parimat s�na s�ttida igasse konteksti, alustades kondiitri�rist ja l�petades rauapoega. Kuigi Pipil pole �rna aimugi, mida tema suurep�rane s�na t�histab, on ta ometi teadlik sellest, mis ta kohe kindlasti mitte olla ei saa. Seega eirab Pipi pahaselt pakutud reha, �eldes solvunult poem��jale, et �rge petke s��tut last. Pipi �spunk� peab olema midagi tundmatut (uus m�iste, seega uus ese), milleni saab juhtida ainult s�nalooja enese tunne, kuigi ta n�iliselt otsib k�igi abi ja juhatust.
Suisa enda teadmata otsib Pipi ka struktuuri, mille keskmesse paigutuks tema �spunk�. Hakkaja t�druk on leiutanud s�na m�istmata, et igas s�nas sisaldub j�lg eelmisest ja ta ei saa ennast pidi ideaalseks ainuautoriks, kuid n��d on ta taibanud, et s�nal peab olema keskkond (kontekst), millesse sobituda. Derrida on arutlenud seoses erinewuse m�istega ka struktuuri �le, leides l�puks, et iga struktuuri kese ei ole strukturaalne, kuna ta eeldab teatavat staatilisust ja paigalseisu, ometi peaks struktuur toimima vastasm�jutustes. Derrida selgitab, et struktuuri keskme funktsioon pole olnud �ksnes struktuuri orienteerida, tasakaalustada ja korrastada, vaid eelk�ige piirata seda, mida v�iksime nimetada struktuuri vabam�nguks. Nimelt otsib ju Pipigi oma �spungile� teatavat struktureeritust, mis oleks kindel ja ei kalduks enam lustima oma t�henduse ja paigutusega.
M�ng, mida suunab ja m��ratleb kese, on oma alguse ja l�pu suhtes tolle kontrolli all. Keskmes pole enam v�imalik sisu, elemente v�i termineid asendada. Pipi on kindlalt enesele fikseerinud oma-leiutatud m�rgi t�histaja/t�histatava suhte, kuid ta pole veel visuaalselt tabanud soovitud keset. Olles oma otsingutes juba piisavalt kurnatud ja segaduses ei maksa hakata teda heidutama Derrida arusaamaga, et kuna keskmes on keelatud igasugu permutatsioonid ja transformatsioonid, siis kese olles ainsana struktuuri valitseja, on �snagi astrukturaalne. Kese osutub olevaks �htaegu struktuuri sees ja sellest v�ljaspool, seega kese on ka v�ljaspool tervikut ja terviku kese on kusagil mujal. Edasi arutledes j�uab Derrida teadmiseni, et iga kese leiabki endale pidevalt uusi vorme ja uusi ahelaid.
Kui Pipi oleks k�ike seda teadnud, oleks ta ilmselt m�elnud oma s�nale �spunk� ja selle kiiresti unustada �ritanud v�i teadvustanud endale, et tema suurep�rane s�na v�ibki eksisteerida nii rauapoes kui ka �okolaadide keskel, olenevalt sellest, millised transformatsioonid toimuvad teda �mbritsevas struktuuris.
Kui Pipile veel �elda, et kui puudub transtsendentaalne t�histatav, siis avardub t�hendussf��r ja m�nguruum t�henduse leidmiseks l�pmatuseni, siis ilmselt istuks ta oma armastatud kohale k��gilaual, kallistaks h�rra Nilssonit ning nutaks �he korraliku peat�ie. Tuleks leppida t�demusega, et tema suurep�rasele s�nale polegi kodu olemas, aga Pipi siiski ei tea seda k�ike. T�nu oma isale, kes on kuningas, ja emale, eks lehvitab pilvepiirilt, on temast saanud tugev, rikas ja fantaasiast �lek�llastunud neiu ning ta ei muretse nii t�siste asjade �le.
Seega j�tkab Pipi Pikksukk oma tormilisi otsinguid, teades, et kunagi l�heb ikka nii, nagu tema on ette planeerinud v�i siis natuke teistmoodi. Andes n��d taas s�na hirmutavale Derridale vaatame, kuidas tema arvates peaksid kulgema l�pusadama suunas t�druku otsingud.
Derrida s�testab, et punktis, kus tuleb sisse erinewuse m�iste koos kogu talle liidetud ahelaga, muutuvad k�ik metaf��silised opositsioonid - kuiv�rd nende viimaseks toeks on kohaloleku kohalolu. Pipi, kes �ritab leida enda loodud s�nale endale sobivat vastet, v�idakse viia taas uperkuuti. Erinewuse �mberp��rav funktsioon muudab �ra ka subjekti identsuse, mis peaks olema kohal igas tema toimingus, enesele kohal tema �elavas k�nes�, tema lausungites ja lausumistes, tema keeles kohalolevais esemetes v�i tegudes. Kui n��d Pipi endiselt ekslikuna arvab, et tema suutis t�nu oma suurep�rasusele leiutada endast l�htuvalt uue s�na ja sellele hobuselaka lehvides ka linna peale j�rele tormata (�et linnapea ei j�uaks viimast t�kki �ra osta�), siis Derrida tooks ta j�lle maa peale tagasi.
Pipi j�uab oma otsingutega �mberp��ramisfaasi, nimelt kui hierarhias oli siiani valitsenud Pipi, kes otsis oma s�nale kuju, siis n��d asus otsijaks hoopis t�histatav ise, kes jalutas rahulikult murul otse segasumma suvila k�rval. Hierarhia tippu t�usis v�ike mardikas ja Pipil ei j��nud �le muud kui heldinult nentida, et midagi nii �spungilikku pole ta veel elu sees n�inud� ja see ongi see, mida ta on p�ev otsa n�rdimuse kasvades taga ajanud.
Pipil ja spungil �nnestus kohtuda ja luua struktuur, millega nad m�lemad suutsid rahul olla, kas ka Derrida oleks sellise l�pplahendusega rahule j��nud, j��b k�ll esialgu segaseks. Ilmselt Pipi Pikksukk siiski ei vaja Derrida �petusi, sest muidu poleks ta iialgi saanud veeta nii toredat p�eva vahelduvalt meeleheites ja rahulolus ning l�petada siiski �lima �nne ja teadmisega, et maailm on ikka seal samas tema armsa segasumma suvila k�rval.
Kuna tekstis on juhtivaks Pipi Pikksuka m�ttemaailm, millele Derrida arutlused vaid �ritavad teaduslikumat suunda anda, siis on Pipi laused tekstis eristatud, Derrida m�tteterad aga �mbritsevad ja suunavad t�druku lusti.
Kasutatud kirjandus
Derrida, Jacques. (1995) Positsioonid. Tallinn: Vagabund
Derrida, Jacques. Struktuur, m�rk ja m�ng humanitaarteaduste diskursuses. Akadeemia 1991, 7: 1411 � 1437
Lindgren, Astrid. (1988) Pipi Pikksukk. Tallinn: Eesti Raamat